I remember feeling low
And I remember losing hope
And I remember all the feelings
And the day they stopped
[Our Lady Peace - Innocent]
Fucking hell, ma elan külmkapis!
Tõsiselt! Kui nüüd täpsemalt jagada, siis on köök sügavkülm ja ülejäänud toad see tavaline külm. Vannituba on aga see fancy osa nendest uuematest külmikutest, kuhu pannakse asjad kiireks jahutamiseks. Ehk siis see kõikge soojem osa meie korterist. Sest no ausalt, villased sokid ja kahekordne tekk ei peaks olema eelduseks külmast plagisevatele hammastele. Kurat, ma ei või!
Imelik, imelik, imelik!
Ah jaa, ARK on üks imelik koht! Tõesti kohe! Inimesed on seal mornid ja maas on mingid jooned, millest üle astuda ei või jne. Kuigi jah, need jooned ei ole nähtavad vaid kujuteldavad. Imelik, nii imelik. Aga asja juurde. Et siis jah, teooria on tehtud, nüüd siis veel oodata, et saaks ka sõidu ära teha ja seda tuleb oodata ainult... amm... 54 päeva. 14 veebruar, millal teie kõik oma musidega miilustate ja olete muidu toredad sõbrad ja asjad, teen mina oma ARK'i sõidueksamit. Ooo, ma nii ootan. My ass! Praegu tahaks ära teha. PRAEGU! Pääseks ka lõpuks sellest pagana ühise liiklemise mõnudest. Pffff!
Aga mis toimub?
Minu südamesse hakkab istutuma üks pisike tunne. Kuigi jah, see tunne saab usutavasti juba paari päeva pärast otsa, on seda tunnet siiski natukesekski tore kogeda. See tunne... See tunne on nimelt see jõulutunne. Ja kust ta siis sinna sai, võib ju küsida? Ühe reklaamiga tuli. Jah, just reklaamiga. Filmi reklaamiga. Polaarekspressi reklaamiga. See on minu meelest vaieldamatult üks parimaid jõululugusid üldse. Kes näinud ei ole, on paljust ilma jäänud. Ja kes on näinud, ja siis hetkekski ei kaalunud uuesti Jõuluvanasse uskuma hakata, nendel ei ole südant. Sellele jään ma kindlaks, kindlaks, nii kindlaks!
Ja minu jõulusoov, mida ma tahan tahta, on David Cooki plaat. Ta on nii hea...
esmaspäev, 22. detsember 2008
laupäev, 20. detsember 2008
Ainult mina oskan...
I’m a loser baby, so why don’t you kill me?
[Beck - Loser]
Has it only been a year?!
Kuidas on küll võimalik, et aastatagused emotsioonid jälle jälle jälle üle pea keevad?! Ja mille nimel! Samas on aga tunne, et seekord ei lase ma iseendal endast võimust võtta. Keeruline? Ei, üldsegi mitte. Nimelt pean ma hakkama ennast jälle sundima. Ja mitte niisama naljalt vaid päris tõsiselt. Vaja, vaja, vaja hakkab jälle täie hooga pihta. Magada, magada, magada saab tema kindlaks kaaslaseks ja loodetavasti lõpeb see ainult väsinud, väsinud, väsinud olemisega.
Õnneks ei ole ma oma nukrutsemises teps mitte ainuke ja kõik minu pingutused ei ole pea kellelegi võõrad. Kõlab uskumatult? Vaevalt!
Ainus erinevus aga selle vahel, mis oli eelmisel aastal ja selle tunde vahel, mis mind täna valdas, on see, et ma kohe teps mitte ei oota seda selle aastast rahmimist. Tõesti ei oota! Ma tahan ainult, et see läbi saaks ometi, ometi, ometi. Aga ma tean, ma tõesti, tõesti, tõesti tean, et ma pean sellega hakkama saama.
Ja vaatamata sellele, et ma nii väga püüan ja pingutan selle nimel, jäävad siiski nii paljud kallid nägemata ja see annab aega mõtlemiseks [loe: ülemõtlemiseks] ja nüüd, kus jõul läheneb, ka igatsemiseks. Ja see ei meeldi mulle. Üldse kohe mitte. Ma tahan jälle minna Männikule aga ma ei julge. Ma kardan, et kui eelmine kord oli traumeeriv ja kurb, siis nüüd oleks veel hirmsam, sest... Jah, ma jätan selle lause parem targu lõpetamata... Jah...
Ja minu selles pidevalt täienevas vihikulehes jääb üha vähem ruumi utoopilistele asjadele ja see täitub tõsimeeli tehtud ning mõistusega võetavatest asjadest, mille täideviimine ei ole üldse mitte võimatu vaid lihtsalt aega- ja tahtmist nõudev.
Kõik, kõik, kõik see eelnev oleks palju parem, kui isegi vesi mu enesetunnet nullist madalamaks ei veaks. Ka 18 tundi und viimase 24 tunni jooksul ei ole seda parandanud. Magaks kõik selle halva enesetunde maha aga lihtsalt ei suuda enam. Homne tööleminek on ka tõsise küsimärgi all ja just selle pärast. Halb, halb, halb, nii tõsiselt halb on olla.
Ainus, ainus, ainus asi, see kõige ainumas, mis mu peas praegu jaksab ringi kedrata, on see lihtsalt geniaalne Beck'i lugu.
Armastan, armastan, armastan ülekõige oma haiget meelt!
[Beck - Loser]
Has it only been a year?!
Kuidas on küll võimalik, et aastatagused emotsioonid jälle jälle jälle üle pea keevad?! Ja mille nimel! Samas on aga tunne, et seekord ei lase ma iseendal endast võimust võtta. Keeruline? Ei, üldsegi mitte. Nimelt pean ma hakkama ennast jälle sundima. Ja mitte niisama naljalt vaid päris tõsiselt. Vaja, vaja, vaja hakkab jälle täie hooga pihta. Magada, magada, magada saab tema kindlaks kaaslaseks ja loodetavasti lõpeb see ainult väsinud, väsinud, väsinud olemisega.
Õnneks ei ole ma oma nukrutsemises teps mitte ainuke ja kõik minu pingutused ei ole pea kellelegi võõrad. Kõlab uskumatult? Vaevalt!
Ainus erinevus aga selle vahel, mis oli eelmisel aastal ja selle tunde vahel, mis mind täna valdas, on see, et ma kohe teps mitte ei oota seda selle aastast rahmimist. Tõesti ei oota! Ma tahan ainult, et see läbi saaks ometi, ometi, ometi. Aga ma tean, ma tõesti, tõesti, tõesti tean, et ma pean sellega hakkama saama.
Ja vaatamata sellele, et ma nii väga püüan ja pingutan selle nimel, jäävad siiski nii paljud kallid nägemata ja see annab aega mõtlemiseks [loe: ülemõtlemiseks] ja nüüd, kus jõul läheneb, ka igatsemiseks. Ja see ei meeldi mulle. Üldse kohe mitte. Ma tahan jälle minna Männikule aga ma ei julge. Ma kardan, et kui eelmine kord oli traumeeriv ja kurb, siis nüüd oleks veel hirmsam, sest... Jah, ma jätan selle lause parem targu lõpetamata... Jah...
Ja minu selles pidevalt täienevas vihikulehes jääb üha vähem ruumi utoopilistele asjadele ja see täitub tõsimeeli tehtud ning mõistusega võetavatest asjadest, mille täideviimine ei ole üldse mitte võimatu vaid lihtsalt aega- ja tahtmist nõudev.
Kõik, kõik, kõik see eelnev oleks palju parem, kui isegi vesi mu enesetunnet nullist madalamaks ei veaks. Ka 18 tundi und viimase 24 tunni jooksul ei ole seda parandanud. Magaks kõik selle halva enesetunde maha aga lihtsalt ei suuda enam. Homne tööleminek on ka tõsise küsimärgi all ja just selle pärast. Halb, halb, halb, nii tõsiselt halb on olla.
Ainus, ainus, ainus asi, see kõige ainumas, mis mu peas praegu jaksab ringi kedrata, on see lihtsalt geniaalne Beck'i lugu.
Armastan, armastan, armastan ülekõige oma haiget meelt!
kolmapäev, 3. detsember 2008
180
Und ei tule...
Jälle...
V-Ä-S-I-N-U-D
P.S. Reedel on The Sun'i uue plaadi esitlus. Ja laupäeval on e****
Jälle...
V-Ä-S-I-N-U-D
P.S. Reedel on The Sun'i uue plaadi esitlus. Ja laupäeval on e****
esmaspäev, 24. november 2008
/---/
Aga mis siis, kui lihtsalt ei taha magama minna. Mitte, et und ei oleks ja et peas ei vasardaks, et tuleb kuuest ärgata. Ikkagi ei taha minna. Oleks hommikuni üleval kui saaks ja südametunnistus ei piinaks hiljem. Läheks õue. Teeks samamoodi lumeingleid nagu see noormees, keda ma aknast sadu vaadates jälgisin. Oleks C Tallinnas, oleksime juba tükk aega tagasi kõndima läinud, ma arvan. Ma ikka igatsen tema järgi. Need kilomeetrid on viimasel ajal kuidagi väga pikad tunduma hakanud. Igatsen. Ja ongi "oleks, läheks, teeks".
Õues on nii ilus. Ma armastan sellist ilma. Isegi kogu seda tuisku. Seda kõike võiks rohkem ja kauemaks olla. Valgem, puhtam, ilusam...
Hommik, tule juba...
Õues on nii ilus. Ma armastan sellist ilma. Isegi kogu seda tuisku. Seda kõike võiks rohkem ja kauemaks olla. Valgem, puhtam, ilusam...
Hommik, tule juba...
pühapäev, 23. november 2008
Ja kõik mu täitmata lubadused...
How long have I been in this storm?
So overwhelmed by the ocean's shapeless form
Water's getting harder to tread
With these waves crashing over my head
---
I know you didn't bring me out here to drown
So why am I ten feet under and upside down
Barely surviving has become my purpose
Cause I'm so used to living underneath the surface
---
And I will walk on water
You will catch me if I fall
And I will get lost into your eyes
I know everything will be alright
I know everthing is alright
[Lifehouse - Storm]
Ma mõtlen ikka vahel, et miks me kõik, kes armastame oma mõtteid teiste ja endi jaoks avalikuks ja mitte nii avalikuks teha, kirjutame enamasti alati siis, kui kõik ei ole just nii nagu peaks. Või siis ei kirjuta. Ei kirjuta lõpuks lihtsalt sellepärast, et mitte kõik sissekanded ei oleks nagu ühe vitsaga löödud. Ja ma ei teagi mis on hirmsam, kas see, et kõik postid on halad või et ei kirjutatagi enam... Aga vist ikka see, kui üldse enam ei kirjutata. Endasse on ju nii palju valem elada, kui tunned, et tegelikult ju tahaks selle kõik endast välja lasta.
Aga vahel on asjad hästi. Kohe nii hästi, et ei teagi kust alustada, et kõik räägitud saaks. Et saaks öeldud kõik, mis hingel ja südamel ja mis olemise nii heaks teevad, et tahaks tervele maailmale karjuda, et vahel ongi kõik nii hea nagu pealtpoolt paistab.
Minu suurest nukrusest ja pahameelest aitas mind üle üks tunnike A seltsis, kes lihtsalt on nii võrratu ja imeline, et mul ei jätku sõnu. Lihtsalt. Kõik mu selle hetke suured kahtlused ja küsimused said lahendatud. Ja nii lihtsalt. Tunniga! Nii ma siis läksingi koju ja enne mõelnud, et koju jõudes piserdan ennast magama ja nutan taga midagi, mis kunagi midagi väärt vist ei olnudki (jah, ma ikka veel muserdan ennast vabatahtlikult sellega), lõppes mu õhtu tõeliselt hästi. Ja ei piserdanud, ei muretsenud ja mis peamine, ei mõelnud enam.
Ja pärast seda ei olnudki see nädal nii pikk enam. Ja reedel R ja K ja väike vein ja väike kaart... Jah, kvaliteetaeg nendega, kes on toredad ja head.
Mis mu tuju vist rohkemgi kui heaks täna tegi, on see, et ei läinudki mul nii kehvasti täna rooli istudes. Tuli nagu välja enamus asjadest ja oli ilus. Ja T ei olnud kuri ja isegi ütles paar head sõna. Ja õhtul minu kallis Urrrr. Ta on ikka nii kallis mulle.
Kõik, kõik, kõik see kokku teeb olemise nii ilusaks, et isegi homne tööpäev, mis liialdusteta tõotab katastroofiline tulla, ei paista enam nii eemaletõukavana. Hea küll. Ebameeldivana jah, aga mitte nii meeletult vastikuna kui muidu pühapäeval kuuest tõusta.
Ja kõik ongi ilus minu mätta otsast praegu. Ma e itea mis homme, aga täna on tõesti hästi ja ilus kõik.
So overwhelmed by the ocean's shapeless form
Water's getting harder to tread
With these waves crashing over my head
---
I know you didn't bring me out here to drown
So why am I ten feet under and upside down
Barely surviving has become my purpose
Cause I'm so used to living underneath the surface
---
And I will walk on water
You will catch me if I fall
And I will get lost into your eyes
I know everything will be alright
I know everthing is alright
[Lifehouse - Storm]
Ma mõtlen ikka vahel, et miks me kõik, kes armastame oma mõtteid teiste ja endi jaoks avalikuks ja mitte nii avalikuks teha, kirjutame enamasti alati siis, kui kõik ei ole just nii nagu peaks. Või siis ei kirjuta. Ei kirjuta lõpuks lihtsalt sellepärast, et mitte kõik sissekanded ei oleks nagu ühe vitsaga löödud. Ja ma ei teagi mis on hirmsam, kas see, et kõik postid on halad või et ei kirjutatagi enam... Aga vist ikka see, kui üldse enam ei kirjutata. Endasse on ju nii palju valem elada, kui tunned, et tegelikult ju tahaks selle kõik endast välja lasta.
Aga vahel on asjad hästi. Kohe nii hästi, et ei teagi kust alustada, et kõik räägitud saaks. Et saaks öeldud kõik, mis hingel ja südamel ja mis olemise nii heaks teevad, et tahaks tervele maailmale karjuda, et vahel ongi kõik nii hea nagu pealtpoolt paistab.
Minu suurest nukrusest ja pahameelest aitas mind üle üks tunnike A seltsis, kes lihtsalt on nii võrratu ja imeline, et mul ei jätku sõnu. Lihtsalt. Kõik mu selle hetke suured kahtlused ja küsimused said lahendatud. Ja nii lihtsalt. Tunniga! Nii ma siis läksingi koju ja enne mõelnud, et koju jõudes piserdan ennast magama ja nutan taga midagi, mis kunagi midagi väärt vist ei olnudki (jah, ma ikka veel muserdan ennast vabatahtlikult sellega), lõppes mu õhtu tõeliselt hästi. Ja ei piserdanud, ei muretsenud ja mis peamine, ei mõelnud enam.
Ja pärast seda ei olnudki see nädal nii pikk enam. Ja reedel R ja K ja väike vein ja väike kaart... Jah, kvaliteetaeg nendega, kes on toredad ja head.
Mis mu tuju vist rohkemgi kui heaks täna tegi, on see, et ei läinudki mul nii kehvasti täna rooli istudes. Tuli nagu välja enamus asjadest ja oli ilus. Ja T ei olnud kuri ja isegi ütles paar head sõna. Ja õhtul minu kallis Urrrr. Ta on ikka nii kallis mulle.
Kõik, kõik, kõik see kokku teeb olemise nii ilusaks, et isegi homne tööpäev, mis liialdusteta tõotab katastroofiline tulla, ei paista enam nii eemaletõukavana. Hea küll. Ebameeldivana jah, aga mitte nii meeletult vastikuna kui muidu pühapäeval kuuest tõusta.
Ja kõik ongi ilus minu mätta otsast praegu. Ma e itea mis homme, aga täna on tõesti hästi ja ilus kõik.
esmaspäev, 10. november 2008
Maybe U can stop tomorrow...
Minu igapühapühapäevane tõdemus üha kasvab, et ei ole need nädala viimased päevad ikka kindlasti mitte töötegemiseks. Raske on ärgata ja veel raskem kodust välja tulla. Eriti meeldiv on ju muidugi siis, kui põed veel oma eelmise päeva toidu/kohvi/kurat-teab-mille-tegelikultmürgitust ja kõik, mida sa tegelikult teha tahaksid on kodus teki sees lesida ja väikest varvast ka mitte liigutada. Jälkus!
Tegelikult kui juba kohal olla, ei olegi nii hirmus enam (eriti kui A-kallis tööl on) ja samas lähevad ju need pühapäevad kõikidest päevadest kõige kiiremini ka. Lihtsalt... Pühapäevad on sissemagamise päevad mitte töölkäimise päevad!
Ja veel! Mulle on pihuarvutit vaja. Ma mõtlen nii tihti, et tahaks midagi öelda, kirjutada, teha aga kui ma siis päeva lõpuks arvuti taha saan, on kõik nagu käega pühitud, mis mu mõttes keerles, et paberile pannna. Samamoodi ka nende lugudega, mille nime ja esitajat tahaks teada ja üles kirjutada, et hiljem endalegi tõmmata. Mu Kissa on armas küll aga temaga päevast päeva ringi kakerdada oleks ka natukene karm. Ja niimoodi tekivadki need lugematud draftid, millest tegelikult grammigi tolku ei ole, sest mõte puudub neil täielikult (suht samamoodi nagu sellelgi halal siin). Aga ütlemata jälle ka ei saa jätta. No tõesti! Mina pooldan tehnika arengut ja ootan hirmsasti seda aega, millal mulle reaalselt polegi enam arvutit käe juurde vaja, et enda mõtteid üles tähendada. Nii tore oleks ju, kui saaks siis ja kohe kõik oma mõtted kirja panna, kui nad just täpselt sulle pähe kargavad. Ootan, ootan, ootan!
Aga mis veel?! Ma sõidan nii tihti loomaaiast mööda ja ise jõudsin sinna viimati ei mäletagi millal. Peaks minema millalgi. Kes tuleb koos minuga? Esmaspäeval tegelikult saaks. Aaaaga siis hakkab jälle see, et on tarvis oma ainukese vaba päevaga ju ehk midagi targemat teha. Pffff, nii hea oleks, kui tööpäev oleks kaks päeva ja ülejäänud aja võiks ainult endale kulutada! Aga nii vist peabki, et magama siis, kui surnud oleme. Kas jah? Jah!
Tegelikult kui juba kohal olla, ei olegi nii hirmus enam (eriti kui A-kallis tööl on) ja samas lähevad ju need pühapäevad kõikidest päevadest kõige kiiremini ka. Lihtsalt... Pühapäevad on sissemagamise päevad mitte töölkäimise päevad!
Ja veel! Mulle on pihuarvutit vaja. Ma mõtlen nii tihti, et tahaks midagi öelda, kirjutada, teha aga kui ma siis päeva lõpuks arvuti taha saan, on kõik nagu käega pühitud, mis mu mõttes keerles, et paberile pannna. Samamoodi ka nende lugudega, mille nime ja esitajat tahaks teada ja üles kirjutada, et hiljem endalegi tõmmata. Mu Kissa on armas küll aga temaga päevast päeva ringi kakerdada oleks ka natukene karm. Ja niimoodi tekivadki need lugematud draftid, millest tegelikult grammigi tolku ei ole, sest mõte puudub neil täielikult (suht samamoodi nagu sellelgi halal siin). Aga ütlemata jälle ka ei saa jätta. No tõesti! Mina pooldan tehnika arengut ja ootan hirmsasti seda aega, millal mulle reaalselt polegi enam arvutit käe juurde vaja, et enda mõtteid üles tähendada. Nii tore oleks ju, kui saaks siis ja kohe kõik oma mõtted kirja panna, kui nad just täpselt sulle pähe kargavad. Ootan, ootan, ootan!
Aga mis veel?! Ma sõidan nii tihti loomaaiast mööda ja ise jõudsin sinna viimati ei mäletagi millal. Peaks minema millalgi. Kes tuleb koos minuga? Esmaspäeval tegelikult saaks. Aaaaga siis hakkab jälle see, et on tarvis oma ainukese vaba päevaga ju ehk midagi targemat teha. Pffff, nii hea oleks, kui tööpäev oleks kaks päeva ja ülejäänud aja võiks ainult endale kulutada! Aga nii vist peabki, et magama siis, kui surnud oleme. Kas jah? Jah!
reede, 7. november 2008
21.00 - 00-00
Kui ma paar nädalat tagasi pahandasin otsatult poes kuuldes, et "Jõulumüük on meil nüüd alanud!!!", siis nüüd on jõuluhooaeg alanud ka minu kodus. Mandariinidega nimelt! Üleeile tõin siis esimest korda koju 3kg mandariine ja no otsa said nad ka hirmus kiiresti. Enne magamaminekut jõudsin veel mõelda, et huvitav, kas hommikul peeglisse vaadates näeme me V'ga mõlemad kahtlaselt mandariinid välja või läheb ikka sel korral veel õnneks... Ja tekkis jõulutunne, kui mandariine vitsutasin. Tõesti tekkis! Kummaline, et nüüd ei tähenda enam jõulutunnet minu jaoks moonirullide küpsetamine või lihapirukate "limpsimine" munaga vaid nii kommertslik asi nagu seda on mandariinid (!!!) - no tõesti!
Ostuhullusest
Ostuhullusest
Aga jah, pean siiski ka tunnistama, et päris puutumata ei jää meist keegi reklaamist. Käisime A'ga ööshoppingul. Tore oli. Kuigi see vast pigem sellest, kellega ma koos olin kui et sellest, mis ma tegin või kus olin, sest no tegelikult ka - seal ei olnud mitte midagi, mida mina osta oleksin tahtnud või mis nüüd nii väga oleks allahinnatud olnud. Ei ole see Kaubamaja ikka minu koht. Hirmutav oli täitsa palju seal tuttavaid nägin.
P.S. Nägin eile ka üht teist isendit nagu minu Kallis... Urr on ikka nii palju ilusam ja parem - KÕIGIST!
teisipäev, 28. oktoober 2008
171 ... jätkub
Valetasin eile, täna oli hea, hea, nii hea päev ja õhtu oli veel parem.
Minu Urrrr on ikka üle kõige, kuigi ma seda ise ütlen. Ja peangi ütlema, kes teine teda veel kiidaks siis?!
Ok, kiidetakse ju, aga ma pean ju ometigi ka!
Minu Urrrr on ikka üle kõige, kuigi ma seda ise ütlen. Ja peangi ütlema, kes teine teda veel kiidaks siis?!
Ok, kiidetakse ju, aga ma pean ju ometigi ka!
neljapäev, 23. oktoober 2008
171
Your faith like the pain
Draws me in again
She washes all my wounds for me
The darkness in my veins
I never could explain
And I wonder if you ever see
Will you still believe?
[Fuel - Falls On Me]
Ülemidagi
Vist on jälle nii, et ülemõtlemisest saab ülereageerimine ja ülereageerimisest üle"midagi", mille oma peast väljaajamine võib osutuda oluliselt keerulisemaks kui see olla võiks. Aga ju siis peab ka selliseid asju juhtuma. Kui M mulle reedel (või oli see neljapäev, kes kurat seda enam mäletab) oma päevast ja tegemistest rääkis, tekkis kohe kindlasti tunne, et midagi on puudu ja et võiks ju rohkem püüda ja osata ja jaksata. Samas on praegusel hetkel ju eesmärgid täiesti paigas, ainult väga segases ja kaootilises järjekorras on nad paigas. Iga teine normaalne inimene vast asju sellisesse järjekorda ei seaks aga mina seda teinud olen, ja teadlikult. Ja kust kurat tuleb siis nüüd see põdemine mingite asjade pärast, mis vast ei olegi nii olulised. Näiteks vastamata sõnumid? No tõesti! Aitab juba sellistest asjadest vast, või mis?!
Lugesin paar päeva tagasi üht meili, kus minu järgi küsitakse. Hea tunne tekkis. Aga samas... Jah, see aeg on vist läbi, kui ma sellistesse kohtadesse minna tahan. Ehk millalgi jälle aga kindlasti mitte veel niipea. Tuleb lihtsalt nii mõnedki asjad enda jaoks ümber mõelda. Ja ega tegelikult nii kahju nüüd olegi. See, mis/kes mulle sellest jäi/jäid on ju parem kui see, mille maha jätan. Niisiis kasudega vahetus, ma leian.
Oi kurja, kui segaselt ma ikka asju seletada oskan... Jääb ainult lootus, et keegi teine peale minu sellest veel aru saab.
Pos
Asjade positiivsest küljest... Reede R ja M ja M'ga. Hea! Pean ainult veel "lugemist" õppima. Ehk siis ei saa ma sõnumi tekstidest aru. Oleks joogine olnud, vast siis oleks saanud ehk... Või siis peab A õppima ka purjus peaga loogilisi (või enam-vähem loogilisi) lauseid/sõnu moodustama. Heh. Aga lõbus sellegi poolest. Deep, nii deep oli aeg-ajalt see jutt, millesse me laskusime. Samas aga, ma saan nii palju juurde nendega rääkimisest/olemisest/nautimisest. Kahju on, et nii mõnegi inimesega olen lihtsalt lahku kasvama hakanud, ma ju tegelikult ei tahaks seda aga ehk annab nii mõndagi selles veel parandada.
Asjade kulinaarsest poolest... Avastasin enda jaoks, või peaks vist ütlema et taasavastasin, lihtsad toidud. Nagu näiteks kahe köögivilja vorm ja üleküpsetatud juurviljad. Jah, minu endagi suureks üllatuseks on mul taas käes periood, mil ma ei taha liha nähagi, rääkimata siis selle söömisest. Nüüd siis, mil minust on saamas fossiilsete kütuste üha intensiivsem põletaja on see muidugi ainult kasulik aga siiski... Ja üha enam ning enam avastan ma uusi asju sünnipäevakingiks saadud kahest raamatukesest. Pagana hea kink ikkagi. Aga noh, olgem ausad, sel aastal polnudki ühtki, mille eest ma üdini tänulik ei oleks olnud või mida lõpmatuseni ei kasutaks. Tõesti, iga sünnipäev võiks selline olla.
Varsti-varsti!
Ja nüüd, mil on midagi, mis taskupõhja auku tahab põletada, on ka unele niivõrd raske minna. Olgugi, et homme tuleb juba kuuest ärgata ja ei ole ootamas mitte leebe päev ja pärastlõuna ja õhtu... Aga varsti saab pidu ja liiku. Varsti-varsti!
Ilus ja hea on olla õnnelik ja rahul. Nii hea...
P.S. Ei tea midagi, kes mind täna koju tõi... :P Sweeeeet!
Draws me in again
She washes all my wounds for me
The darkness in my veins
I never could explain
And I wonder if you ever see
Will you still believe?
[Fuel - Falls On Me]
Ülemidagi
Vist on jälle nii, et ülemõtlemisest saab ülereageerimine ja ülereageerimisest üle"midagi", mille oma peast väljaajamine võib osutuda oluliselt keerulisemaks kui see olla võiks. Aga ju siis peab ka selliseid asju juhtuma. Kui M mulle reedel (või oli see neljapäev, kes kurat seda enam mäletab) oma päevast ja tegemistest rääkis, tekkis kohe kindlasti tunne, et midagi on puudu ja et võiks ju rohkem püüda ja osata ja jaksata. Samas on praegusel hetkel ju eesmärgid täiesti paigas, ainult väga segases ja kaootilises järjekorras on nad paigas. Iga teine normaalne inimene vast asju sellisesse järjekorda ei seaks aga mina seda teinud olen, ja teadlikult. Ja kust kurat tuleb siis nüüd see põdemine mingite asjade pärast, mis vast ei olegi nii olulised. Näiteks vastamata sõnumid? No tõesti! Aitab juba sellistest asjadest vast, või mis?!
Lugesin paar päeva tagasi üht meili, kus minu järgi küsitakse. Hea tunne tekkis. Aga samas... Jah, see aeg on vist läbi, kui ma sellistesse kohtadesse minna tahan. Ehk millalgi jälle aga kindlasti mitte veel niipea. Tuleb lihtsalt nii mõnedki asjad enda jaoks ümber mõelda. Ja ega tegelikult nii kahju nüüd olegi. See, mis/kes mulle sellest jäi/jäid on ju parem kui see, mille maha jätan. Niisiis kasudega vahetus, ma leian.
Oi kurja, kui segaselt ma ikka asju seletada oskan... Jääb ainult lootus, et keegi teine peale minu sellest veel aru saab.
Pos
Asjade positiivsest küljest... Reede R ja M ja M'ga. Hea! Pean ainult veel "lugemist" õppima. Ehk siis ei saa ma sõnumi tekstidest aru. Oleks joogine olnud, vast siis oleks saanud ehk... Või siis peab A õppima ka purjus peaga loogilisi (või enam-vähem loogilisi) lauseid/sõnu moodustama. Heh. Aga lõbus sellegi poolest. Deep, nii deep oli aeg-ajalt see jutt, millesse me laskusime. Samas aga, ma saan nii palju juurde nendega rääkimisest/olemisest/nautimisest. Kahju on, et nii mõnegi inimesega olen lihtsalt lahku kasvama hakanud, ma ju tegelikult ei tahaks seda aga ehk annab nii mõndagi selles veel parandada.
Asjade kulinaarsest poolest... Avastasin enda jaoks, või peaks vist ütlema et taasavastasin, lihtsad toidud. Nagu näiteks kahe köögivilja vorm ja üleküpsetatud juurviljad. Jah, minu endagi suureks üllatuseks on mul taas käes periood, mil ma ei taha liha nähagi, rääkimata siis selle söömisest. Nüüd siis, mil minust on saamas fossiilsete kütuste üha intensiivsem põletaja on see muidugi ainult kasulik aga siiski... Ja üha enam ning enam avastan ma uusi asju sünnipäevakingiks saadud kahest raamatukesest. Pagana hea kink ikkagi. Aga noh, olgem ausad, sel aastal polnudki ühtki, mille eest ma üdini tänulik ei oleks olnud või mida lõpmatuseni ei kasutaks. Tõesti, iga sünnipäev võiks selline olla.
Varsti-varsti!
Ja nüüd, mil on midagi, mis taskupõhja auku tahab põletada, on ka unele niivõrd raske minna. Olgugi, et homme tuleb juba kuuest ärgata ja ei ole ootamas mitte leebe päev ja pärastlõuna ja õhtu... Aga varsti saab pidu ja liiku. Varsti-varsti!
Ilus ja hea on olla õnnelik ja rahul. Nii hea...
P.S. Ei tea midagi, kes mind täna koju tõi... :P Sweeeeet!
esmaspäev, 13. oktoober 2008
Idüll
I'm alive but tell me am I free
I've got eyes but tell me can I see
The sky is falling and no one knows
We shouldn't be hard to believe
Shouldn't be this difficult to breath
The sky is falling and no one knows
[Lifehouse - Sky Is Falling]
Täielik idüll
Nii väsitavat päeva kui täna, pole ma ammu juba läbi teinud. Ja kui mu käest küsida, et mida ma siis tegin niiväga, siis ega vastus kuigi pikk olekski. Lihtsalt väsitav oli kõik see kokku. Hommikune T kõiges oma hiilguses ja siis need kaks shoppingspreed ja kokkamine ja haigla ja tundides mõõdetav telefonikõne ja kvaliteetaeg emaga ja köögiromantika V'ga. Liiga mõnus ja hea lihtsalt. Mania on taaskord täiesti mina ja Kadarbiku porgangimahl on samuti ikka endiselt suurte lemmikute seas. Nädalavahetuse musta masenduse pühkis see kõik igatahes jäägitult.
Olgugi jah, päevane paanika, mis hetkeks tekkis ja need jubedused, mis minu peas ringi rändasid, küll morjendasid tibake aga kui kõik ikkagi õhtuks korda saab, pole ju vahet enam.
Üldse on asjad kuidagi ülearu kenasti praegu. Arusaamatu, sest no päriselt ka, asjad ei kulge ju nii minu plaanide kohaselt kunagi. Vähemalt ammu enam mitte. Ära ka ei tahaks sõnuda tegelikult, mitte, et ma seda just praegu teinud oleksin aga jah... Sest no teooria jääb juba selgemalt meelde ja igal sõidukorral ei tekitagi ma liiklusohtlikku olukorda ja T ei riidle ka alalõpmata. Aga kui ma nüüd päris aus olen, ei ole ta seda kunagi ju meelega teinud ka. Ikka asja eest. Kui nüüd veel kooli ka korda saaks ja siis selle homse asja ja neljapäevase... No siis oleks tõesti täielik idüll.
Ah jaa... Mainimata ja tänamata ei saa jätta A'i, tänu kellele kogesin reedel midagi uut ja toredat. Varsti jälle. Loodetavasti siis rõõmsamas õhkkonnas (minu isiklik draama, teada ju). Aitäh!
We are young, heartache to heartache we stand
No promises, no demands
Love is a battlefield
We are strong, no one can tell us we're wrong
Searchin our hearts for so long, both of us knowing
Love is a battlefield
[Pat Benatar - Love Is a Battlefield]
Täna on kaks lugu. Tihti tegelikult on, aga seekord ma tõesti ei suuda nende vahel valida. Üks on parem kui teine ja vaatab rohkem minu sisse kui midagi muud. See viimane tuli mulle meelde sellega, kui A täna asju rääkis. Ma ju tean, nii täpselt tean, mis tunne see on. Kui sa mitte midagi teha ei saa. Aga samas, mis sa ikka teed, kui ei taheta. Ja mul oli ka täna neid sõnumeid saates selline deja vu tunne, et silme eest kiskus mustaks. Et kas tõesti jälle?! Kas ma tõesti jälle suutsin jälle sama reha otsa koperdada. Võinuks ju õppida esimesest korrast. Mis ma räägin, esimesest kahest korrast!!! Aga nagu näha, ei tasu kohe esimese ropsuga mõelda selliseid asju. Kõik ei ole alati nii nagu esmapilgul (hästi, juba väga mitmendal pilgul) paistab.
Tegelikult... Ma ju ei usu ise ka seda, mis ma just praegu kirja panin siia. Kui tihti siis ikka nii on, et asjad on paremini kui paistab...
Aga kõigele sellele vaatamata on elu lill ja olgugi see kas kaktus, mis alati ja alati torgib või laibalill, mis igast otsast haiseb, on ta ikkagi sinu või minu ja ikka päris oma. Niiet nina kuklasse ja kastekannu järgi.
Ja täna on siis vanade võlgade tasumise aeg ka.
Blogimäng
Saadud teatepulgana siit
Kaks riideeset, mis hetkel seljas on:
Seljas, mitte jalas, eks?! :)
1) hästi kodune kleit, millesse hää on käsi jahust pühkida kui kokkan
2) üks roheline villane sokk - ära parem üldse küsi (idülli inside...)
Kaks põhilist asja, mis peavad ühes suhtes olema:
Äraütlemata originaalne olen nüüd...
1) armastus
2) usaldus
Kaks lemmiktegevust:
1) magamine (uni, uni, uni)
2) autoga sõitmine - hullupööra lausa meeldib, eriti kui T aitab :P
Kaks asja, mida praegu kohutavalt tahaks:
1) magada
2) kaissu - eks ikka sinna, kuhu tegelikult ju ei tohiks
Kaks asja, mida sai eile õhtul tehtud:
1) teste lahendatud
2) haiglas käisin ka
Kaks asja, mida täna sõid:
1) isetehtud küpsiseid
2) seda, mis pitsa tegemisest üle jäi (juust ja oliivid ja seened ja ...)
Viimased kaks inimest, kellega rääkisid:
1) Viktor
2) Ann
Kaks asja, mida homme teed:
1) tööle lähen
2) teste lahendan (autokooli rõõmud, mis teha)
Kaks pikemat autosõitu:
andke asu, ma ju alles õpin...
1) Õismäelt Männikule ja siis suure ringiga tagasi. Ei mina tea, mis tees pidi täpselt, T ütles kuhu ja mina sõitsin.
2) Tallinnast Riiga ja tagasi (ise ma küll ei sõitnud, kas ehk see ka ikka loeb?)
Kaks lemmikjooki:
1) keefir/piim/hapupiim/joogijogurt (et siis loe: kõik mis on piimal põhinev)
2) vesi
Kaks asja, mida sa pole oma blogis siiani enda kohta öelnud:
Ma ju ikka suht avameelne enda arvates. Iseasi kas kõik aru saavad kõigest muidugi.
1) mulle ei meeldi, kui mulle alalõpmata jutu vahele räägitakse (ma arvan, et ma seda niimoodi pole välja päris öelnud)
2) ma tahan, ma tahan, ma tahan, et mu esimene auto oleks sini-sinine.
Kaks tööd, mida sa never ei teeks:
Pffff... Ükskõik mida ma siia ka ei kirjutaks, oleks see mu järgmine ametipost. Seega jätan selle lahtri nüüd küll heaga tühjaks.
Kaks filmi, mida vaataks veel ja veel:
Olge nüüd...
1) Meet Joe Black (no see on ju lihtsalt ühe natukenegi romantilise naisterahva must be nimekirjas kuskilgi, minul siis päris eesotsas)
2) Fightclub (aga no päriselt, need, kes on raamatut lugenud, saavad aru kui hea see täpselt on)
Kaks kohta, kus võiks elada:
1) Kajaka 4, Pärnu
2) seal, kus on minu voodi ja padi ja tekk ja Lelly
Kaks lemmiktoitu:
1) see kana ja ananassi ja riisi ja juustu asi mida ma teen.
2) jääääääääääätis, vanilje jäätis
Kaks kohta, kus praegu parema meelega oleks:
1) omas voodis
2) oma padja ja teki ja Lelly juures, ehk siis oma voodis
Kaks inimest, kes vastaksid, kui see küsmimustik edasi saata:
Nad on mõlemad sellele juba vastanud ju... Aga Ann ehk viitsib ka?
Armastus on hea, armastus on ilus, nii magus, nii magus, nii magus.
I've got eyes but tell me can I see
The sky is falling and no one knows
We shouldn't be hard to believe
Shouldn't be this difficult to breath
The sky is falling and no one knows
[Lifehouse - Sky Is Falling]
Täielik idüll
Nii väsitavat päeva kui täna, pole ma ammu juba läbi teinud. Ja kui mu käest küsida, et mida ma siis tegin niiväga, siis ega vastus kuigi pikk olekski. Lihtsalt väsitav oli kõik see kokku. Hommikune T kõiges oma hiilguses ja siis need kaks shoppingspreed ja kokkamine ja haigla ja tundides mõõdetav telefonikõne ja kvaliteetaeg emaga ja köögiromantika V'ga. Liiga mõnus ja hea lihtsalt. Mania on taaskord täiesti mina ja Kadarbiku porgangimahl on samuti ikka endiselt suurte lemmikute seas. Nädalavahetuse musta masenduse pühkis see kõik igatahes jäägitult.
Olgugi jah, päevane paanika, mis hetkeks tekkis ja need jubedused, mis minu peas ringi rändasid, küll morjendasid tibake aga kui kõik ikkagi õhtuks korda saab, pole ju vahet enam.
Üldse on asjad kuidagi ülearu kenasti praegu. Arusaamatu, sest no päriselt ka, asjad ei kulge ju nii minu plaanide kohaselt kunagi. Vähemalt ammu enam mitte. Ära ka ei tahaks sõnuda tegelikult, mitte, et ma seda just praegu teinud oleksin aga jah... Sest no teooria jääb juba selgemalt meelde ja igal sõidukorral ei tekitagi ma liiklusohtlikku olukorda ja T ei riidle ka alalõpmata. Aga kui ma nüüd päris aus olen, ei ole ta seda kunagi ju meelega teinud ka. Ikka asja eest. Kui nüüd veel kooli ka korda saaks ja siis selle homse asja ja neljapäevase... No siis oleks tõesti täielik idüll.
Ah jaa... Mainimata ja tänamata ei saa jätta A'i, tänu kellele kogesin reedel midagi uut ja toredat. Varsti jälle. Loodetavasti siis rõõmsamas õhkkonnas (minu isiklik draama, teada ju). Aitäh!
We are young, heartache to heartache we stand
No promises, no demands
Love is a battlefield
We are strong, no one can tell us we're wrong
Searchin our hearts for so long, both of us knowing
Love is a battlefield
[Pat Benatar - Love Is a Battlefield]
Täna on kaks lugu. Tihti tegelikult on, aga seekord ma tõesti ei suuda nende vahel valida. Üks on parem kui teine ja vaatab rohkem minu sisse kui midagi muud. See viimane tuli mulle meelde sellega, kui A täna asju rääkis. Ma ju tean, nii täpselt tean, mis tunne see on. Kui sa mitte midagi teha ei saa. Aga samas, mis sa ikka teed, kui ei taheta. Ja mul oli ka täna neid sõnumeid saates selline deja vu tunne, et silme eest kiskus mustaks. Et kas tõesti jälle?! Kas ma tõesti jälle suutsin jälle sama reha otsa koperdada. Võinuks ju õppida esimesest korrast. Mis ma räägin, esimesest kahest korrast!!! Aga nagu näha, ei tasu kohe esimese ropsuga mõelda selliseid asju. Kõik ei ole alati nii nagu esmapilgul (hästi, juba väga mitmendal pilgul) paistab.
Tegelikult... Ma ju ei usu ise ka seda, mis ma just praegu kirja panin siia. Kui tihti siis ikka nii on, et asjad on paremini kui paistab...
Aga kõigele sellele vaatamata on elu lill ja olgugi see kas kaktus, mis alati ja alati torgib või laibalill, mis igast otsast haiseb, on ta ikkagi sinu või minu ja ikka päris oma. Niiet nina kuklasse ja kastekannu järgi.
Ja täna on siis vanade võlgade tasumise aeg ka.
Blogimäng
Saadud teatepulgana siit
Kaks riideeset, mis hetkel seljas on:
Seljas, mitte jalas, eks?! :)
1) hästi kodune kleit, millesse hää on käsi jahust pühkida kui kokkan
2) üks roheline villane sokk - ära parem üldse küsi (idülli inside...)
Kaks põhilist asja, mis peavad ühes suhtes olema:
Äraütlemata originaalne olen nüüd...
1) armastus
2) usaldus
Kaks lemmiktegevust:
1) magamine (uni, uni, uni)
2) autoga sõitmine - hullupööra lausa meeldib, eriti kui T aitab :P
Kaks asja, mida praegu kohutavalt tahaks:
1) magada
2) kaissu - eks ikka sinna, kuhu tegelikult ju ei tohiks
Kaks asja, mida sai eile õhtul tehtud:
1) teste lahendatud
2) haiglas käisin ka
Kaks asja, mida täna sõid:
1) isetehtud küpsiseid
2) seda, mis pitsa tegemisest üle jäi (juust ja oliivid ja seened ja ...)
Viimased kaks inimest, kellega rääkisid:
1) Viktor
2) Ann
Kaks asja, mida homme teed:
1) tööle lähen
2) teste lahendan (autokooli rõõmud, mis teha)
Kaks pikemat autosõitu:
andke asu, ma ju alles õpin...
1) Õismäelt Männikule ja siis suure ringiga tagasi. Ei mina tea, mis tees pidi täpselt, T ütles kuhu ja mina sõitsin.
2) Tallinnast Riiga ja tagasi (ise ma küll ei sõitnud, kas ehk see ka ikka loeb?)
Kaks lemmikjooki:
1) keefir/piim/hapupiim/joogijogurt (et siis loe: kõik mis on piimal põhinev)
2) vesi
Kaks asja, mida sa pole oma blogis siiani enda kohta öelnud:
Ma ju ikka suht avameelne enda arvates. Iseasi kas kõik aru saavad kõigest muidugi.
1) mulle ei meeldi, kui mulle alalõpmata jutu vahele räägitakse (ma arvan, et ma seda niimoodi pole välja päris öelnud)
2) ma tahan, ma tahan, ma tahan, et mu esimene auto oleks sini-sinine.
Kaks tööd, mida sa never ei teeks:
Pffff... Ükskõik mida ma siia ka ei kirjutaks, oleks see mu järgmine ametipost. Seega jätan selle lahtri nüüd küll heaga tühjaks.
Kaks filmi, mida vaataks veel ja veel:
Olge nüüd...
1) Meet Joe Black (no see on ju lihtsalt ühe natukenegi romantilise naisterahva must be nimekirjas kuskilgi, minul siis päris eesotsas)
2) Fightclub (aga no päriselt, need, kes on raamatut lugenud, saavad aru kui hea see täpselt on)
Kaks kohta, kus võiks elada:
1) Kajaka 4, Pärnu
2) seal, kus on minu voodi ja padi ja tekk ja Lelly
Kaks lemmiktoitu:
1) see kana ja ananassi ja riisi ja juustu asi mida ma teen.
2) jääääääääääätis, vanilje jäätis
Kaks kohta, kus praegu parema meelega oleks:
1) omas voodis
2) oma padja ja teki ja Lelly juures, ehk siis oma voodis
Kaks inimest, kes vastaksid, kui see küsmimustik edasi saata:
Nad on mõlemad sellele juba vastanud ju... Aga Ann ehk viitsib ka?
Armastus on hea, armastus on ilus, nii magus, nii magus, nii magus.
reede, 10. oktoober 2008
The broken locks were a warning
The Broken clock is a comfort
It helps me sleep tonight
Maybe it can stop tomorrow
From stealing all my time
And I am here still waiting
Though I still have my doubts
I am damaged at best
Like you've already figured out
[Lifehouse - Broken]
10.10
Kui ennast täna peeglist vaatasin, tekkis tunne, et vastu vaatab narkar. Pupillid nagu tõllarattad ja laud vidukile vajumas. Nii väsinud lihtsalt. Samas, homme ju tööle minema ei pea ja õhtul on teater. Mõmm, mõmm, mõmm... Sedagi pole veel otsustanud, kas õhtul Pärnu tahan minna. Või noh, asi ei ole ju mitte tahtmises, asi on võimalustes. Aga ma tean, et O ootab. Ja mina ootan ja igatsen ka ju.
Tahaks homme ainult selle pagana eksami ilusasti ära teha. Ega selleks õppimist ka DD kius eriti soodusta aga ma ikkagi proovin. Ja pealegi on temaga ka üle hulga, hulga, hulga aja nii mõnus olla. Eriti need teemad, mida ma targu puutuda ei tohiks, näiteks T. Hirmutav lihtsalt, kuidas ta minust asju välja saab selle nimel ise ülearu pingutamatagi. Aga noh, see aeg on ju ka määrav, kaua me tunneme juba.
Ja ongi olemas... Nii raske on nüüd mõtteid nendest asjadest eemal hoida, mida ma jõuga oma peast olen välja surunud. Homme peaks vähemalt selle võrra vist lihtsam olema, et ükskõik mis muu, seda meest seal vähemalt pole... Ma loodan... Piinlik hakkab kohe. Või siis tegelikult mitte, üldse mitte. Või kas äkki peaks??? Ega suurt vahet vist ei ole.
Lifehouse on viimasel ajal nii südames ja südame ümber, et muud suurt sinna ligi ei mahugi. Kui, siis ainult soov haiglasse minna. Minu, Mansoni ja Korni ja Disturbed'i ja 3 Doors Downi ja Placebo ja 30 Seconds to Marsi ja ... patrioodi muusikamaitses nüüd korraga täiesti selline ansambel. Päris hea. Aga ju siis on tuju selline. Viimased paar nädalat siis järelikult. Ju siis. Praegu aga naudin. Südamest. Andke siis andeks mulle, et ka kõigile enda lugejatele seda peale surun. Nautige...
It helps me sleep tonight
Maybe it can stop tomorrow
From stealing all my time
And I am here still waiting
Though I still have my doubts
I am damaged at best
Like you've already figured out
[Lifehouse - Broken]
10.10
Kui ennast täna peeglist vaatasin, tekkis tunne, et vastu vaatab narkar. Pupillid nagu tõllarattad ja laud vidukile vajumas. Nii väsinud lihtsalt. Samas, homme ju tööle minema ei pea ja õhtul on teater. Mõmm, mõmm, mõmm... Sedagi pole veel otsustanud, kas õhtul Pärnu tahan minna. Või noh, asi ei ole ju mitte tahtmises, asi on võimalustes. Aga ma tean, et O ootab. Ja mina ootan ja igatsen ka ju.
Tahaks homme ainult selle pagana eksami ilusasti ära teha. Ega selleks õppimist ka DD kius eriti soodusta aga ma ikkagi proovin. Ja pealegi on temaga ka üle hulga, hulga, hulga aja nii mõnus olla. Eriti need teemad, mida ma targu puutuda ei tohiks, näiteks T. Hirmutav lihtsalt, kuidas ta minust asju välja saab selle nimel ise ülearu pingutamatagi. Aga noh, see aeg on ju ka määrav, kaua me tunneme juba.
Ja ongi olemas... Nii raske on nüüd mõtteid nendest asjadest eemal hoida, mida ma jõuga oma peast olen välja surunud. Homme peaks vähemalt selle võrra vist lihtsam olema, et ükskõik mis muu, seda meest seal vähemalt pole... Ma loodan... Piinlik hakkab kohe. Või siis tegelikult mitte, üldse mitte. Või kas äkki peaks??? Ega suurt vahet vist ei ole.
Lifehouse on viimasel ajal nii südames ja südame ümber, et muud suurt sinna ligi ei mahugi. Kui, siis ainult soov haiglasse minna. Minu, Mansoni ja Korni ja Disturbed'i ja 3 Doors Downi ja Placebo ja 30 Seconds to Marsi ja ... patrioodi muusikamaitses nüüd korraga täiesti selline ansambel. Päris hea. Aga ju siis on tuju selline. Viimased paar nädalat siis järelikult. Ju siis. Praegu aga naudin. Südamest. Andke siis andeks mulle, et ka kõigile enda lugejatele seda peale surun. Nautige...
laupäev, 4. oktoober 2008
Pffffff
A pani mind täna mõtlema. Päris sügavalt kohe. Pani mõtlema selle üle, et kui tekib lootusetuse tunne, siis järelikult ei olegi sa seda nn "ihaldatud asja" niiväga ikka tahtnudki. Sest kui piisavalt palju midagi tahta, saab see ju ka teoks. Peab ju saama! Mis mõttes ei saa?! Eriti masendavaks muutub see asi minu meelest veel siis, kui panen siia juurde selle mõttetuse tunde, mis mul eile M'i ja M asjale mõeldes tekkis. Tema sai oma ilusa lõpu kuigi selle nimel niiväga ei pingutanudki. Ja mina... Aga no ju ma siis ei "tahtnud" piisavalt. Fine! Palun öelge ainult, kuidas veel rohkem tahta midagi? See jääb mulle tõesti selgusetuks.
Praegu tahaks nii väga kõndima minna...
Kas keegi teab, miks küsitakse ebaolulisi asju? Miks neid, mis inimesi "tegelikult" ju ei huvita? Näiteks täna... "Kuidas sul üldse läinud on?" No t***, kui see sind päriselt huvitaks, oleks sa mulle ehk enne helistanud kui nüüd, kui mina sulle helistasin, et kellegi teise kohta küsida. Ja miks on selline vestlus tarvis lõpetada sõnadega "kui mul koolis aega rohkem tekib, ma helistan sulle ja hüppan läbi..." Me ju mõlemad teame, et seda ei juhtu ega saagi kunagi juhtuma. Milleks sellised mõttetud viisakused?! Isegi DD on usutavam kui see...
Plaah... Valame end aga avalikult tühjaks ja astume edasi. Mõnus on, ma mõneti armastan seda kohta siin.
Praegu tahaks nii väga kõndima minna...
Kas keegi teab, miks küsitakse ebaolulisi asju? Miks neid, mis inimesi "tegelikult" ju ei huvita? Näiteks täna... "Kuidas sul üldse läinud on?" No t***, kui see sind päriselt huvitaks, oleks sa mulle ehk enne helistanud kui nüüd, kui mina sulle helistasin, et kellegi teise kohta küsida. Ja miks on selline vestlus tarvis lõpetada sõnadega "kui mul koolis aega rohkem tekib, ma helistan sulle ja hüppan läbi..." Me ju mõlemad teame, et seda ei juhtu ega saagi kunagi juhtuma. Milleks sellised mõttetud viisakused?! Isegi DD on usutavam kui see...
Plaah... Valame end aga avalikult tühjaks ja astume edasi. Mõnus on, ma mõneti armastan seda kohta siin.
neljapäev, 2. oktoober 2008
like million miles away
Find Me Here
Speak To Me
I want to feel you
I need to hear you
You are the light
That's leading me
To the place where I find peace again
You are the strength, that keeps me walking
You are the hope, that keeps me trusting
You are the light to my soul
You are my purpose... You're everything
How can I stand here with you and not be moved by you?
Would you tell me how could it be any better than this?
You calm the storms, and you give me rest.
You hold me in your hands, you won't let me fall.
You steal my heart, and you take my breath away.
Would you take me in? Take me deeper now?
[Lifehouse - Everything]
Saaga
Ma olen endas kas loonud, või pigem vist lasknud tekkida, täiskasvanuks saamise tunde. Eile näiteks. Istusin mina siis enne kooli kõrvallauas ühe pundiga mitte vanemate kui 13-aastaste ütleme siis "noortega" ja tõsimeeli mõtlesin ma enamuse sellest ajast, et kas tõesti mina ka selline kunagi olin. Endamisi muidugi palvetades, et jumala eest, palun mitte. Aga no tõesti... Ma südamest loodan, et ma ei ropendanud nii palju, ei kisanud üle söögikoha sedasi, et naabrid kurdiks jäid ja ei näinud välja (või pigem üritanud näha välja) nagu 30. Isegi välja seda kõike öelda kõlab snoobilt aga no palun! Minul kadus küll poole eine pealt isu. Esimese hooga mõtlesin, et julgengi seda ainult A'le öelda, et meil ju oli sellest eelmine kord juttu aga praeguseks olen ma täiesti veendunud, et ei ole ma üksi oma tundmustes. Ma tõesti ei tea. Kahtlane igatahes
Bzzzzzzz
Kõik minu päevad ja ööd mööduvad endiselt unevaeguse tähe all. Igatsen magamist. Igatsen, et võin hommikul kella lihtsalt kinni vajutada ja edasi magada. Peaaegu sama palju kui kaisus magamistki. Selle esimesega on õnneks aga vist homme tibake isegi võimalik tagasi teha skoori. Ma nii ootan. Tõesti ootan! Kõige hullem selle väsimuse juures on vist aga see, et kõigest on raske rõõmu tunda. Nagu üleeile oli. Töö oli perfect, Mania armastas mind lõputult, ilm oli parim üldse, juustel oli ilus ja rõõmus olla ja üldse oli kõik väga, väga hästi aga tuju sellegi poolest null. Koju jõudes oleks tahtnud lihtsalt pikalt mõtlemata voodisse kukkuda ja maailmast kaduda, mõneks ajaks vähemalt. No mida, mida, mida?! Selline ei ole ju see päris mina.
Aga viimasel ajal olen.
Tahtmatult, aga siiski.
Kõige tähtsam küsimus
Nii tihti viimasel ajal olen mõelnud, et peaksin üles kirjutama hakkama kuskile oma mõtteid, sest õhtul end siia tühjaks valada on oluliselt keerulisem kui kohe oleks seda teha. Tegelikult on ju palju juhtunud, millest peaks rääkima, millest tahaks rääkida. Aga raske on oma aega ja jõuressursse jagada ning sellest siis veel ka muljetada. Samas tahaks jõuda veelgi rohkem, et oleks veelgi vähem aega endale jamasid kaela tõmmata. Peamiselt siis - üllatus, üllatus - oma üle mõtlemisega. Aga ehk isegi õnnestub. Õnnestub selle üle mõtlemise eest põgeneda kunagi. Kui rabeleks õige natukene veel rohkem, kui valiks veel midagi, millega sahmida ja millest ehk ka mulle kasu oleks. Ma ei teagi. Mõistujutt, ma saan juba isegi aru. Ja kui ma vaid teaksin, kuhu sellega jõuda... Aga selles vist asi ongi, et minul on ka see "kõige tähtsam küsimus" küsimata. Või kui isegi küsitud, siis vastust sellele ma päris kindlasti leidnud pole. Naerma ajab. Ja kadedusest ja irooniast, mitte lõbususest, sest ma südamest kadestan inimesi, kes teavad. Lihtsalt teavad ja kõik. Ja ainus ravi, mida ma selle kadeduse vastu tean on kiirus. Kui on piisavalt kiire, ei tunne ma end poolti nii palju tühja lahmivat. Homsest tuleb seega hea päev. Vara üles, hilja voodi, nii see meelerahu majja toodi. Loodame siis.
Aga ikka veel on seda tunnet hinges... T*** ma'i või!!!
Speak To Me
I want to feel you
I need to hear you
You are the light
That's leading me
To the place where I find peace again
You are the strength, that keeps me walking
You are the hope, that keeps me trusting
You are the light to my soul
You are my purpose... You're everything
How can I stand here with you and not be moved by you?
Would you tell me how could it be any better than this?
You calm the storms, and you give me rest.
You hold me in your hands, you won't let me fall.
You steal my heart, and you take my breath away.
Would you take me in? Take me deeper now?
[Lifehouse - Everything]
Saaga
Ma olen endas kas loonud, või pigem vist lasknud tekkida, täiskasvanuks saamise tunde. Eile näiteks. Istusin mina siis enne kooli kõrvallauas ühe pundiga mitte vanemate kui 13-aastaste ütleme siis "noortega" ja tõsimeeli mõtlesin ma enamuse sellest ajast, et kas tõesti mina ka selline kunagi olin. Endamisi muidugi palvetades, et jumala eest, palun mitte. Aga no tõesti... Ma südamest loodan, et ma ei ropendanud nii palju, ei kisanud üle söögikoha sedasi, et naabrid kurdiks jäid ja ei näinud välja (või pigem üritanud näha välja) nagu 30. Isegi välja seda kõike öelda kõlab snoobilt aga no palun! Minul kadus küll poole eine pealt isu. Esimese hooga mõtlesin, et julgengi seda ainult A'le öelda, et meil ju oli sellest eelmine kord juttu aga praeguseks olen ma täiesti veendunud, et ei ole ma üksi oma tundmustes. Ma tõesti ei tea. Kahtlane igatahes
Bzzzzzzz
Kõik minu päevad ja ööd mööduvad endiselt unevaeguse tähe all. Igatsen magamist. Igatsen, et võin hommikul kella lihtsalt kinni vajutada ja edasi magada. Peaaegu sama palju kui kaisus magamistki. Selle esimesega on õnneks aga vist homme tibake isegi võimalik tagasi teha skoori. Ma nii ootan. Tõesti ootan! Kõige hullem selle väsimuse juures on vist aga see, et kõigest on raske rõõmu tunda. Nagu üleeile oli. Töö oli perfect, Mania armastas mind lõputult, ilm oli parim üldse, juustel oli ilus ja rõõmus olla ja üldse oli kõik väga, väga hästi aga tuju sellegi poolest null. Koju jõudes oleks tahtnud lihtsalt pikalt mõtlemata voodisse kukkuda ja maailmast kaduda, mõneks ajaks vähemalt. No mida, mida, mida?! Selline ei ole ju see päris mina.
Aga viimasel ajal olen.
Tahtmatult, aga siiski.
Kõige tähtsam küsimus
Nii tihti viimasel ajal olen mõelnud, et peaksin üles kirjutama hakkama kuskile oma mõtteid, sest õhtul end siia tühjaks valada on oluliselt keerulisem kui kohe oleks seda teha. Tegelikult on ju palju juhtunud, millest peaks rääkima, millest tahaks rääkida. Aga raske on oma aega ja jõuressursse jagada ning sellest siis veel ka muljetada. Samas tahaks jõuda veelgi rohkem, et oleks veelgi vähem aega endale jamasid kaela tõmmata. Peamiselt siis - üllatus, üllatus - oma üle mõtlemisega. Aga ehk isegi õnnestub. Õnnestub selle üle mõtlemise eest põgeneda kunagi. Kui rabeleks õige natukene veel rohkem, kui valiks veel midagi, millega sahmida ja millest ehk ka mulle kasu oleks. Ma ei teagi. Mõistujutt, ma saan juba isegi aru. Ja kui ma vaid teaksin, kuhu sellega jõuda... Aga selles vist asi ongi, et minul on ka see "kõige tähtsam küsimus" küsimata. Või kui isegi küsitud, siis vastust sellele ma päris kindlasti leidnud pole. Naerma ajab. Ja kadedusest ja irooniast, mitte lõbususest, sest ma südamest kadestan inimesi, kes teavad. Lihtsalt teavad ja kõik. Ja ainus ravi, mida ma selle kadeduse vastu tean on kiirus. Kui on piisavalt kiire, ei tunne ma end poolti nii palju tühja lahmivat. Homsest tuleb seega hea päev. Vara üles, hilja voodi, nii see meelerahu majja toodi. Loodame siis.
Aga ikka veel on seda tunnet hinges... T*** ma'i või!!!
laupäev, 27. september 2008
Nice...
Nõiutud näivad kõik majad ja puud
[Tanel Padar & The Sun - Tüdrukune]
Kallis Ehitusmees,
Palun ehita nendest lauajuppidest, mis Sul meie fassaadi ja rõdude renoveerimisest üle jäid, meie maja ette üks pink. Üle on sul ju neid juppe jäänud palju, seda on maja ümbergi näha. Ja selles konteineris. Ma ei küsigi mingit viimasepeal nikerdustega üllitist, palun, et oleks koht kus istuda, kui ei taha tuppa minna, sest on midagi rääkida veel kellegagi, kes ka ammu juba magama peaks. Palun...
Aitäh!
Tegelikult on jah seda pinki vaja. Eile näiteks... It was so good.
Oligi ju nädala lõpus ülekaalus siiski kõik see hea. A juures käisin, piljardit mängisin ja nautisin. Tõsiselt nautisin. Vähem väsinud oleksin tahtnud ainult olla. Reedel oli töölgi selle võrra lihtsam olla. Ja õhtul R sünnipäev. Hea, tõeliselt hea. Head inimesed, hea muusika, head joogid - kõik oli hea. Ja siis see üllatus. Jah, ilus ja hea. Ma ei teagi, mida ma lõpuks tuppa jõudes siis mõtlesin aga selles olen ma kindel, et... Tegelikult ma ikka veel ei tea...
Ja siis täna. Põnev oli täitsa see esmaabi. Tõesti põnev. Palju asju oli küll varem kuuldud juba aga oli ka neid asju, mis täiesti uued olid. Ja siis õhtu lõpp. Tannu kontsert. Tõsiselt või!? Oeh, hea hea, hea.
Kõige parem on aga vist see, et vaikselt kogunevad juba ka plaanid edasiseks. 4. oktoober ja 10. oktoober ja 15. november ja veelkord 10. oktoober ja 16. november. Ja siis mõned tähtpäevad/tähtajad, mis ei ole pooltki nii toredad, aga vähemalt on plaanid.
Aga tegelikult, päris tegelikult, tahaks lihtsalt puhata natukene. Ja siis veel õige veidike.
[Tanel Padar & The Sun - Tüdrukune]
Kallis Ehitusmees,
Palun ehita nendest lauajuppidest, mis Sul meie fassaadi ja rõdude renoveerimisest üle jäid, meie maja ette üks pink. Üle on sul ju neid juppe jäänud palju, seda on maja ümbergi näha. Ja selles konteineris. Ma ei küsigi mingit viimasepeal nikerdustega üllitist, palun, et oleks koht kus istuda, kui ei taha tuppa minna, sest on midagi rääkida veel kellegagi, kes ka ammu juba magama peaks. Palun...
Aitäh!
Tegelikult on jah seda pinki vaja. Eile näiteks... It was so good.
Oligi ju nädala lõpus ülekaalus siiski kõik see hea. A juures käisin, piljardit mängisin ja nautisin. Tõsiselt nautisin. Vähem väsinud oleksin tahtnud ainult olla. Reedel oli töölgi selle võrra lihtsam olla. Ja õhtul R sünnipäev. Hea, tõeliselt hea. Head inimesed, hea muusika, head joogid - kõik oli hea. Ja siis see üllatus. Jah, ilus ja hea. Ma ei teagi, mida ma lõpuks tuppa jõudes siis mõtlesin aga selles olen ma kindel, et... Tegelikult ma ikka veel ei tea...
Ja siis täna. Põnev oli täitsa see esmaabi. Tõesti põnev. Palju asju oli küll varem kuuldud juba aga oli ka neid asju, mis täiesti uued olid. Ja siis õhtu lõpp. Tannu kontsert. Tõsiselt või!? Oeh, hea hea, hea.
Kõige parem on aga vist see, et vaikselt kogunevad juba ka plaanid edasiseks. 4. oktoober ja 10. oktoober ja 15. november ja veelkord 10. oktoober ja 16. november. Ja siis mõned tähtpäevad/tähtajad, mis ei ole pooltki nii toredad, aga vähemalt on plaanid.
Aga tegelikult, päris tegelikult, tahaks lihtsalt puhata natukene. Ja siis veel õige veidike.
laupäev, 20. september 2008
I said I know
If I could stick my pen in my heart
And spill it all over the stage
Would it satisfy ya, would it slide on by ya
Would you think the boy is strange? Ain't he strange?
[The Rolling Stones - It's Only Rock'n'Roll (But I Like It)]
It's one of those days again... Nendest tõeliselt pahadest. Mitte midagi nagu ei olegi juhtunud aga juba ärgates oli selline tunne. Ega jah, öö oli juba nõme, sest unenägudes kummitas mind keegi, kellele ma üldse mõelda ei tohikski. Ja vaatamata sellele, et ma kaks korda üles ärkasin ja endamisi mõtlesin, et aitab, oli ta ka järgmises unes kohe tagasi. Ja kui eelmisel korral oli kõik isegi OK, lõppesid tänaöised uned kõik ühtemoodi - kurvalt, nii kurvalt. Hell, kui väga ma Sind põlgama olen hakanud...
No kust kohast see nüüd siis?
Päeva tipphetkeks võib vist ikkagi lugeda Haabersti ringi ja kõiki neid teisi. Ja neid fooridega ristmikke ja auto väljasuretamist jne. Faaaak, ma mõtlesin, et ei saagi autost välja astuda, sest jalad ei kanna ja jumala eest oli tunne, et esimese asjana läheb süda pahaks.
Hästi, koolini pidasin ilusasti vastu aga siis... Kõnnin mina mööda tänavat ja järsku tunnen, kuidas pisarad lihtsalt voolavad. Ja voolavad, ja voolavad, ja voolavad. Ja siis see koer... Põrgusse raisk. Ja veel rohkem voolavad. Tegelikult ma tean küll, juba kodust välja astudes oli olemine kuidagi nõrk. Kurat küll, ja jäävadki voolama või?!
Ja niiviisi iga asja peale. Kõige!
Homme on äratus jälle kuuest. Aga vähemalt on usutavasti üheks kõik juba.
Praegu tunnen, et vaja oleks lõhkuda nagu eelmisel reedel. Endast välja ajada kõik see jama, mis minusse sedasi kuhjunud on, et enam endas ei jaksa hoida.
Pärast siis...
Ja nüüd on kuidagi nii palju lihtsam olla. A käis. Tuli, oli ja nüüd läks. Ja nii ta mulle mõjubki. Lihtsalt võtab ära selle paha ja kurja. Wish I could have done the same. Hope I did.
And spill it all over the stage
Would it satisfy ya, would it slide on by ya
Would you think the boy is strange? Ain't he strange?
[The Rolling Stones - It's Only Rock'n'Roll (But I Like It)]
It's one of those days again... Nendest tõeliselt pahadest. Mitte midagi nagu ei olegi juhtunud aga juba ärgates oli selline tunne. Ega jah, öö oli juba nõme, sest unenägudes kummitas mind keegi, kellele ma üldse mõelda ei tohikski. Ja vaatamata sellele, et ma kaks korda üles ärkasin ja endamisi mõtlesin, et aitab, oli ta ka järgmises unes kohe tagasi. Ja kui eelmisel korral oli kõik isegi OK, lõppesid tänaöised uned kõik ühtemoodi - kurvalt, nii kurvalt. Hell, kui väga ma Sind põlgama olen hakanud...
No kust kohast see nüüd siis?
Päeva tipphetkeks võib vist ikkagi lugeda Haabersti ringi ja kõiki neid teisi. Ja neid fooridega ristmikke ja auto väljasuretamist jne. Faaaak, ma mõtlesin, et ei saagi autost välja astuda, sest jalad ei kanna ja jumala eest oli tunne, et esimese asjana läheb süda pahaks.
Hästi, koolini pidasin ilusasti vastu aga siis... Kõnnin mina mööda tänavat ja järsku tunnen, kuidas pisarad lihtsalt voolavad. Ja voolavad, ja voolavad, ja voolavad. Ja siis see koer... Põrgusse raisk. Ja veel rohkem voolavad. Tegelikult ma tean küll, juba kodust välja astudes oli olemine kuidagi nõrk. Kurat küll, ja jäävadki voolama või?!
Ja niiviisi iga asja peale. Kõige!
Homme on äratus jälle kuuest. Aga vähemalt on usutavasti üheks kõik juba.
Praegu tunnen, et vaja oleks lõhkuda nagu eelmisel reedel. Endast välja ajada kõik see jama, mis minusse sedasi kuhjunud on, et enam endas ei jaksa hoida.
Pärast siis...
Ja nüüd on kuidagi nii palju lihtsam olla. A käis. Tuli, oli ja nüüd läks. Ja nii ta mulle mõjubki. Lihtsalt võtab ära selle paha ja kurja. Wish I could have done the same. Hope I did.
esmaspäev, 8. september 2008
valged jänkud, värvilised jänkud, minu unenägude jänkud
So I held my head up high
Hiding hate that burns inside
Which only fuels their selfish pride
We're all held captive
Out from the sun
A sun that shines on only some
We the meek are all in one
[Creed - My Own Prison]
Elagu vihm ja külmad ilmad! Elagu nohu ja ragisev hääl! Elagu, et meil suve pole olnudki!
See, et need asjad inimesi närvi ajavad, on ju tegelikult täiesti tavaline aga see, et mina neid ütlen, on paigast ära. Mina, kes ma jumaldan kolletuvaid lehti ja kelle arvates pole ilusamat ilma kui vihm. Mina, kes ei jaksa talve ära oodata. Võib-olla asi selles just ongi, et talve pole ju ka oodata. Arvatavasti on tulemas ainult sellise lära jätkumist veel 9 kuud. Palun mulle päikeselampe, neid, millega valgusteraapiat tehakse.
Ja mis mõttes on mu viimane kuulatud lugu rohkem kui kuu aega tagasi!? Täna on teemaks Creed. Kõiges oma headuses ja eheduses. Hea, nii hea, nii hea , nii hea... Kui nüüd veel ilusad saapad ka kuskilt leiaks, oleks elu jälle lill. Tegelikult ju ongi lill olla. Tõesti on. Ainult hommikuti ei tahaks nii vara ärgata. Aga kui igal õhtul magama jõuaks nii nagu peab, poleks ju probleemi. Jõuaks ainult. Ja ma nägin unes jänkusid. Tervelt kaks jänkut. Kes viitsib, otsib ise neile seletuse netist. Mina olen igatahes rahul. Ja kaamera oli ka hea.
Hiding hate that burns inside
Which only fuels their selfish pride
We're all held captive
Out from the sun
A sun that shines on only some
We the meek are all in one
[Creed - My Own Prison]
Elagu vihm ja külmad ilmad! Elagu nohu ja ragisev hääl! Elagu, et meil suve pole olnudki!
See, et need asjad inimesi närvi ajavad, on ju tegelikult täiesti tavaline aga see, et mina neid ütlen, on paigast ära. Mina, kes ma jumaldan kolletuvaid lehti ja kelle arvates pole ilusamat ilma kui vihm. Mina, kes ei jaksa talve ära oodata. Võib-olla asi selles just ongi, et talve pole ju ka oodata. Arvatavasti on tulemas ainult sellise lära jätkumist veel 9 kuud. Palun mulle päikeselampe, neid, millega valgusteraapiat tehakse.
Ja mis mõttes on mu viimane kuulatud lugu rohkem kui kuu aega tagasi!? Täna on teemaks Creed. Kõiges oma headuses ja eheduses. Hea, nii hea, nii hea , nii hea... Kui nüüd veel ilusad saapad ka kuskilt leiaks, oleks elu jälle lill. Tegelikult ju ongi lill olla. Tõesti on. Ainult hommikuti ei tahaks nii vara ärgata. Aga kui igal õhtul magama jõuaks nii nagu peab, poleks ju probleemi. Jõuaks ainult. Ja ma nägin unes jänkusid. Tervelt kaks jänkut. Kes viitsib, otsib ise neile seletuse netist. Mina olen igatahes rahul. Ja kaamera oli ka hea.
pühapäev, 7. september 2008
Kõnnin nelja vihma vahel
I've been thinking too much about you
See the sunset with no sleep at all
Constantly thinking about you
And i can't get through this at all
I've been thinking too much about you
I've been staring at the floor
I've listened to all the tunes i love
But made me feel quite blue
[Trentemoller - Moan]
Hommikul on töö aga kas ma hoolin sellest? Hommikul on lausa surm ärgata, aga kas ma hoolin? Kas hoolin, et pikk päev, mis mind ees ootab, saab olema surmav ühes oma liikluseeskirja ja koristamismaratoniga. Kas hoolin, et emale on raske silma vaadata?
Tõenäoliselt isegi hoolin, kõigest sellest. Ka sellest, et nii ju ainult ennast hävitan ja ei kedagi teist. Aga kas loobun sellepärast millestki? Ei, kindlasti mitte. Nii on hea. Nii on lihtsalt hea ja õige, vähemalt tundub nii praegu, usun et ka hiljem ja ka siis, kui sellest on kaua juba möödas. Armastan...
See the sunset with no sleep at all
Constantly thinking about you
And i can't get through this at all
I've been thinking too much about you
I've been staring at the floor
I've listened to all the tunes i love
But made me feel quite blue
[Trentemoller - Moan]
Hommikul on töö aga kas ma hoolin sellest? Hommikul on lausa surm ärgata, aga kas ma hoolin? Kas hoolin, et pikk päev, mis mind ees ootab, saab olema surmav ühes oma liikluseeskirja ja koristamismaratoniga. Kas hoolin, et emale on raske silma vaadata?
Tõenäoliselt isegi hoolin, kõigest sellest. Ka sellest, et nii ju ainult ennast hävitan ja ei kedagi teist. Aga kas loobun sellepärast millestki? Ei, kindlasti mitte. Nii on hea. Nii on lihtsalt hea ja õige, vähemalt tundub nii praegu, usun et ka hiljem ja ka siis, kui sellest on kaua juba möödas. Armastan...
teisipäev, 2. september 2008
/---/
Naljakas on tühja istuda...
Nädal on täielikult lebotamise tähe alla alanud. Kas siis selline saabki mu september olema? Aitäh, aga ei, aitäh! Kell 10.00 on töö juures nagu telefonid väja lülitatud ja ometigi on ju teisipäev. Teisipäev! Väga kummaline on istuda nõnda, et ei ühtki kõnet, ei ühtki tegemist, mis eelmist taga ajaks. Samas on vahel ka nii hea olla. Saan lõpuks lõpuks lõpuks ka siia kirjutada midagi. Tegelikult on seegi üks paras pähkel, sest otseselt ju ei ole juhtunud suurt midagi. Näed, ja juba valetangi. Jälle!
"It's not the way I'm wired so..."
Pikk nädalavahetus, mis seljataha jäi, oli tegelikult ju rohkemgi kui sündmusterohke. Reedel siis X ja kuueni kodus veel aftekat. Mõnus oli. Kuigi jah, mõningad asjad said siis vist lõplikult mullegi selgeks. Hommikul takkajärgi magada oma magamatus välja kõik oli ka rohkemgi kui mõnus.
Õhtul isa juurde, kuhu ka minu jope jäi (ühes kodu võtmetega muidugi!). Ime täitsa, et selle paduvihma üle elasin, mille kätte ma ka ju otse loomulikult jäin, ja kohe haigeks ei jäänud.
Pühapäev oligi üks suur lebo ainult. Ja terve päeva kummitasid mind K sõnad, et kolmandal puhkepäeval tahaks juba tööle tagasi. Ainuke vahe oli aga selles, et mitte kolmandal päeval ei ole see tunne, vaid siis kui teise järjestikuse puhkepäeva hommikul üles ärkad punkt 06.00 ja mõtled, et tegelikult võiks ju ikkagi tööle ka minna.
Esmaspäev ja 01.09 möödus minu jaoks tervenisti siiski sõidu tähe all. Kuigi reaalselt kestis see vist ainult 52 minutit, olid jalad autost välja astudes küll nagu vatist ja reageerimisvõime kõigele ja kõigile kaduvväike. Ikkagi oli aga hea. Nii hea, nii hea, nii hea. Õige pea on siis olemas veel üks juht, kes kainekas on kõigile nõus aasta olema, antagu ainult autot, millega sõita.
Kooliga on ikka nii nagu on. Kohe üldse mind ei tõmmanud sinna proua Ebu Tamme loengusse. Järgmine esmaspäev. Siia räägivad nad juba asjast ka ja on mõtet sinna kuulama minna. Küsin ta käest ehk ka seda, kas varem saan teha oma asjad ära, sest no tegelikult ma ju oskan seda kõike, tõsiselt.
Mõned materjalid tahaks veel I ja teiste käest tagasi saada ja võiks ka füüsika kohe ära teha. Iseasi, kuidas mul selle viitsimisega on muidugi.
Kõige ilusam asi, mida oodata sel nädalal, on vist aga neljapäevane koori esimene proov. Ma tõesti ootan seda kohe. Laulupeol tundsin sellest nii väga puudust, et enne polnud saanud harjutada. Ootan, ootan, ootan.
Tunne on jälle selline, et The Outsider on kõige õigem laul üldse. Ja süda igatseb raamtute järgi. Ometigi aga ma tean ju, et enne, kui asjad on tehtud ja valmis, ei suuda ma ennast vabaks lasta piisavalt, et võtta ette ja terve nädalavahetuse ainult lugeda. Samas, ilmad on ju just täpselt sellised. Peakski ehk Tartusse hoopis minema nagu A kutsus, sest tema järgi igatsen ma tõesti väga.
pfffff, pffffff, pfffff
Ikka endiselt ei ole veel kõik... :(
esmaspäev, 11. august 2008
"We may rise and fall, but in the end we meet our fate together"
This one had it coming
This one found a vein
This one was an accident, but never gave me pain
This one was my fathers and
This one you can't see
This one had me scared to death,
But I guess I should be glad I'm not dead!!
[Stone Sour - Made Of Scars]
Vara üles, kähku tööle, nii see rikkus majja toodi. Yeah, right!
Hommikud on nüüdsest siis äratusega 06:00 (või siis 06:15) ja kojutulek nati peale nelja. Aga kui ma päris aus olen, siis selline režiim on hulka mõnusam kui poolest päevast tööle, poolest õhtust koju. Aga ikkagi on tööinimene väga nüri olla. Kus te siis olete, kõik te head ja tublid mehed, kellele ei meeldi, et nende naised tööl käivad?!
Ei, aga tegelikult on asjad suht ok isegi. Raske ja harjumatu veel on aga ei midagi ületamatut, ma arvan. Liiga vara on veel kekata või lootusi hellitada, see tuleb ajaga.
Mh, jah!
Autokooli esimene tund on ka homme. Kuigi jah, kaua seal ju olla ei saa - Kiri Sõbrale algab liiga vara selleks, et saaks lõpuni olla. Üldse on järgmised kaks nädalat muusikarohked, Märkamisaeg on ju juba järgmisel nädalal. Kõikse toredam uudis aga viimaste päevade jooksul on see, et A tuleb koju!!! Ma olin selle seose nende kontsertide ja tema kojutuleku vahel juba täiesti unustanud kui siis täna äkki plahvatas - A tuleb koju! Miss Ya!
Ega mul tegelikult enam palju olegi... Taaskord on päevakorral Made Of Scars ja seda kuulates hing kohe puhkab, ka mõtted.
Väike nukrus poeb veel aeg-ajalt hinge aga ma hakkan vist leppima juba. Mõistmiseni, tundub küll üha enam, ei jõua ma vist aga iialgi. Liiga ebanormaalne lihtsalt.
This one found a vein
This one was an accident, but never gave me pain
This one was my fathers and
This one you can't see
This one had me scared to death,
But I guess I should be glad I'm not dead!!
[Stone Sour - Made Of Scars]
Rääkisin alles hiljuti A'ga, et millegipärast on kogunenud äraütlemata palju drafte asjadest, mis on küll kirja saanud aga mitte kunagi avalikuks tehtud. Kummaline on see tõesõna, sest tegelikult said ju need asjad just sellepärast kirjutatud, et nad öeldud saaksid. Täna siis, võin aga päris käsi südamel öelda, et selle viimase aja mõttejõupõua põhjuseks on puhas väsimus. Minus lihtsalt ei ole seda jõudu, et end veel õhtul kirjutama ka sundida. Töö ja haigla ja uued inimesed. Oeh, väsitav. Kirjutada isegi jaksan aga siis on mõtted nii segi ja pahumpidi, et nende sortimisega oleks lõpmata palju tegemist ja lihtsalt löön käega...
Vara üles, kähku tööle, nii see rikkus majja toodi. Yeah, right!
Hommikud on nüüdsest siis äratusega 06:00 (või siis 06:15) ja kojutulek nati peale nelja. Aga kui ma päris aus olen, siis selline režiim on hulka mõnusam kui poolest päevast tööle, poolest õhtust koju. Aga ikkagi on tööinimene väga nüri olla. Kus te siis olete, kõik te head ja tublid mehed, kellele ei meeldi, et nende naised tööl käivad?!
Ei, aga tegelikult on asjad suht ok isegi. Raske ja harjumatu veel on aga ei midagi ületamatut, ma arvan. Liiga vara on veel kekata või lootusi hellitada, see tuleb ajaga.
Mh, jah!
Autokooli esimene tund on ka homme. Kuigi jah, kaua seal ju olla ei saa - Kiri Sõbrale algab liiga vara selleks, et saaks lõpuni olla. Üldse on järgmised kaks nädalat muusikarohked, Märkamisaeg on ju juba järgmisel nädalal. Kõikse toredam uudis aga viimaste päevade jooksul on see, et A tuleb koju!!! Ma olin selle seose nende kontsertide ja tema kojutuleku vahel juba täiesti unustanud kui siis täna äkki plahvatas - A tuleb koju! Miss Ya!
Ega mul tegelikult enam palju olegi... Taaskord on päevakorral Made Of Scars ja seda kuulates hing kohe puhkab, ka mõtted.
Väike nukrus poeb veel aeg-ajalt hinge aga ma hakkan vist leppima juba. Mõistmiseni, tundub küll üha enam, ei jõua ma vist aga iialgi. Liiga ebanormaalne lihtsalt.
esmaspäev, 4. august 2008
vahel ju võib
Rahuldust ja rõõmu
Kibestunud elu sõõmu
Pidu, pisaraid ja verd
See kõik mis ei tapa
Tuult mu purjedele annab
Nii ma seilan seitset merd
[Smilers - Seilan 7 Merd]
Täitsa uskumatu kui palju asju võib korraga tegelikult juhtuda. Juba mõnda aega olen mõelnud ennast kokku võtta ja korralikult kõik ära rääkida aga iga kord tuleb midagi ette. Nüüd siis...
Viimase nädala, paariga on tõesti palju juhtunud. Kust küll alustada, isegi algust on nüüdseks juba raske välja mõelda.
Norra Norra Norra
Tuleb välja, et halvad uudised levivad tõesti kulutule kiirusega. Tunni ajaga olid kõik asjast teadlikud. Kummastav kuidas inimesed suudavad ise oma elu keeruliseks elada. Vähemalt on see lohutuseks, et ma pole ainuke, kes seda oskab. Oi, eks see kahjurõõm ole ikka kõige suurem rõõm. Ei, tegelikult pole see ei naljakas ega ka parastamist väärt. Kahju oli lihtsalt, väga. Jutt siis sellest, kuidas K'le plaanitud hüvastijätupidu kahe telefonikõnega ära jäetud sai. Mõttetu, nii mõttetu. Kõigi plaanid nurja ja sõidud ära jätta. Pidime ju kalendri tegema R, R ja H'ga ning ikka korraliku pralle korraldama. C pidi tulema (kõigest 5 tundi bussisõitu) ja ehk oleks ka O suutnud ikkagi lõpuks ära moosida... Hea uudis on aga see, et kõik lahenes. Just niisama kiiresti kui keerulisekski muutus ja loodetavasti palju õnnelikumalt. Kurb on ainult, et keegi nõnda kallis nüüd minust nii kaugel on ja kes teab, millal teda jällekord näha saab. Igatsen juba praegu. Kallis, kallis, kallis oled!
Mootor "A"
Nagu see H ja R'i külaskäigu õhtugi, on nii mõnigi õhtu möödunud R ja A seltsis. A on ikka tõesti "mootor". Ei saa mina normaalsel ajal magama kui tema tuleb. Aga nii hea on sedasi. Muusika ja haiged videod, filmid (millest mina muidugi poole maha magan) ja vein, jutt ja "rõdutamine" - see kõik on liiga hea lihtsalt. Nüüd on vaja otsida mõni hea d'n'b üritus ka veel ja minna ning ennast välja rabeleda koos. Enne veel aga üle vaadata väga karmi pilguga oma enda muusikavalik arvutist, sest sealt on liiga palju puudu. Tegelikult mul lihtsalt ei ole sõnu selle kõige väljendamiseks. Hea on lihtsalt. Nii hea, hea, hea!
09:52 ja kõik!
EFTE'ga on nüüdseks ka siis ühel pool. Ise tulin ära ja hea meelega. Lõpuks läksid asjad seal ikka väga käest ära. Kui alguses oli probleem sellest, et tööpäev algas täpselt(!!!) 08:50 ja lõppes täpselt(!!!) 17:00, siis viimasel nädalal oli ka see probleemiks juba, et ma lõuna ajal kontoris olles enda asjadega tegelesin. "Kui sa nagunii kontoris oled, võid ju tööasju vaadata pigem..." No mida põrgut!!! Ei, mul on hea meel, et sealt tulema sain, ausalt. Ainus, millest kahju on, on mõned inimesed K ja S põhiliselt, nemad olid täitsa toredad. Aga edasi tuleb minna. Ja ma lähengi. Oluliselt targema ja kogenenumana. Selle eest aitäh!
Samas on mul ju ikka veel see brittide asi ja siis ehk veel üks asi, mille kohta teisipäeval kuuleb ja siis võib-olla ka see M'i räägitud asi. Ma juba täitsa ootan. Aga kui juba jutuks tuli...
Brittidega on nüüd siis mul ka omad vistsad kätte saadud. Tore täitsa, nüüd muidugi, kui sellele tagant järgi mõtlen. Reedel oli siis vaja nad lennujaamast limusiini peale panna ja hotelli sõidutada. Kerge ülesanne, kas pole?! Ei, ei, ei... Mull vähemalt küll mitte.
Olin varem juba R'i ja K'ga kokku rääkinud, et nad viivad mu ära sinna. Hea oli, et R mulle enne helistas ja ütles, et lend hilineb. Sai siis juhiga ka räägitud ja suurem paanika ning lennujaamas passimine ära hoitud. Ära klaaritud ka see, et minule saadetud valeinfo järgi oli ainult üks auto (millest tulenevalt siis ka kaks pudelit vähem šampust, aga see selleks). Tore oli muidugi ka see, et hiljaks ei jäänud mitte üks lennuk vaid kaks, mis tähendas, et maandus korraga kolme lennuki asemel viis ja kogu see rahvahulk, kes neid vastu võtma oli tulnud, ummistas kogu ooteala. Nii tore on sedasi seista rahvahulgas ja lehvitada oma lipakaga.
Mehed olid aga selle eest imekenad black tie ja puha. Armas, armas, armas.
Kui ma nad siis suure surmaga kõik ka kahte autosse ära jagatud sain, sain ka ise minema. Seda muidugi suure ehmatusega, sest oma suures jahmerdamises kodus, olin šampad maha unustanud. Õnneks, õnneks, õnneks oli Rein (minu otsatu armastus talle) endale kaks pudelit autosse varunud ja nendega sai ka see päästetud. Aga ega sellega veel kaugeltki meie hädad lõppenud. Ei, ei, ei. Reinule ju polnud ometi hotelli nime öeldud, kuhu ta grupi viima pidi. Kui ka see telefonitsi klaaritud sai, uskusin ma tõesti, et asjadega on ühel pool selleks korraks. Mis aga välja tuli!? Inglismaalt Lätti saadetud info oli vigadest totaalselt tulvil. Hotell oli ka vale!!! Uniquestay Tallinna asemel oli minul infoks kirjas Metropol. Ja kes sealt autoga mööda on sõitnud vast teab kui tore sinna võib olla limusiini sisse ajada. Oojaaa, ja see ei teinud Reinu just õnnelikumaks. Aga andeks sain ja lõpuks naersime veel koos selle üle temaga. Ikkagi, minu otsatu armastus ja heameel tema poole. Ja ka R'le ka K'le, kelleta ma päris kindlasti oleks hulluks läinud seal lennujaamas ja pärast mööda linna kärutades.
Selle reedeõhtuse juraga oli laupäevane laskmaminek lausa lillepidu. Loodame, et seda on ka homne (tänane vist tegelikult juba) ärasaatmine. Aga limusiinidega uuele katsele siis reedel. Vähemalt on mul hea tuttav nüüd juures... Samas aga pean ma valmis olema sellisteks juradeks, niiet võtan seda pigem koolina ja tänu sellele on mul nüüd ka täiesti uus vidin kodus, mis mu pangas käimised peaks lihtsamaks muutma oluliselt. Elame näeme.
Sinised sussid ja kollane pall.
Ikka endiselt täidab minu päevadest ühe tunni neljas palat Mustamäe haigla intensiivraviosakonnas. Kõik on parem juba. Natukese haaval, aga ikkagi.
UudisedUudisedUudised
Uudiseid veel niipalju, et minust on saanud taaskord kooliõpilane. Autokooliõpilane. 13. august on esimene tund. Siis oskan sellest juba rohkem muljetada. Olen endale juba kaks lisatundide õpetajat sebinud ja usutavasti nende abiga saan ka asja selgemaks kui ainult neid 40 kohustuslikku sõidutundi kasutades ja ka lisatunde kulub nii vast vähem. Ma nii, nii, nii ootan.
Homme on D sünnipäev. Teda pole ka liiga kaua juba näinud. Homme ehk õnnestub. Igatsen piiritult.
P.S. Youtube on ikka väga kasutajasõbralik. Uudisvideode all oli esimene Disturber - Inside the Fire. Me like!
Kibestunud elu sõõmu
Pidu, pisaraid ja verd
See kõik mis ei tapa
Tuult mu purjedele annab
Nii ma seilan seitset merd
[Smilers - Seilan 7 Merd]
Täitsa uskumatu kui palju asju võib korraga tegelikult juhtuda. Juba mõnda aega olen mõelnud ennast kokku võtta ja korralikult kõik ära rääkida aga iga kord tuleb midagi ette. Nüüd siis...
Viimase nädala, paariga on tõesti palju juhtunud. Kust küll alustada, isegi algust on nüüdseks juba raske välja mõelda.
Norra Norra Norra
Tuleb välja, et halvad uudised levivad tõesti kulutule kiirusega. Tunni ajaga olid kõik asjast teadlikud. Kummastav kuidas inimesed suudavad ise oma elu keeruliseks elada. Vähemalt on see lohutuseks, et ma pole ainuke, kes seda oskab. Oi, eks see kahjurõõm ole ikka kõige suurem rõõm. Ei, tegelikult pole see ei naljakas ega ka parastamist väärt. Kahju oli lihtsalt, väga. Jutt siis sellest, kuidas K'le plaanitud hüvastijätupidu kahe telefonikõnega ära jäetud sai. Mõttetu, nii mõttetu. Kõigi plaanid nurja ja sõidud ära jätta. Pidime ju kalendri tegema R, R ja H'ga ning ikka korraliku pralle korraldama. C pidi tulema (kõigest 5 tundi bussisõitu) ja ehk oleks ka O suutnud ikkagi lõpuks ära moosida... Hea uudis on aga see, et kõik lahenes. Just niisama kiiresti kui keerulisekski muutus ja loodetavasti palju õnnelikumalt. Kurb on ainult, et keegi nõnda kallis nüüd minust nii kaugel on ja kes teab, millal teda jällekord näha saab. Igatsen juba praegu. Kallis, kallis, kallis oled!
Mootor "A"
Nagu see H ja R'i külaskäigu õhtugi, on nii mõnigi õhtu möödunud R ja A seltsis. A on ikka tõesti "mootor". Ei saa mina normaalsel ajal magama kui tema tuleb. Aga nii hea on sedasi. Muusika ja haiged videod, filmid (millest mina muidugi poole maha magan) ja vein, jutt ja "rõdutamine" - see kõik on liiga hea lihtsalt. Nüüd on vaja otsida mõni hea d'n'b üritus ka veel ja minna ning ennast välja rabeleda koos. Enne veel aga üle vaadata väga karmi pilguga oma enda muusikavalik arvutist, sest sealt on liiga palju puudu. Tegelikult mul lihtsalt ei ole sõnu selle kõige väljendamiseks. Hea on lihtsalt. Nii hea, hea, hea!
09:52 ja kõik!
EFTE'ga on nüüdseks ka siis ühel pool. Ise tulin ära ja hea meelega. Lõpuks läksid asjad seal ikka väga käest ära. Kui alguses oli probleem sellest, et tööpäev algas täpselt(!!!) 08:50 ja lõppes täpselt(!!!) 17:00, siis viimasel nädalal oli ka see probleemiks juba, et ma lõuna ajal kontoris olles enda asjadega tegelesin. "Kui sa nagunii kontoris oled, võid ju tööasju vaadata pigem..." No mida põrgut!!! Ei, mul on hea meel, et sealt tulema sain, ausalt. Ainus, millest kahju on, on mõned inimesed K ja S põhiliselt, nemad olid täitsa toredad. Aga edasi tuleb minna. Ja ma lähengi. Oluliselt targema ja kogenenumana. Selle eest aitäh!
Samas on mul ju ikka veel see brittide asi ja siis ehk veel üks asi, mille kohta teisipäeval kuuleb ja siis võib-olla ka see M'i räägitud asi. Ma juba täitsa ootan. Aga kui juba jutuks tuli...
Brittidega on nüüd siis mul ka omad vistsad kätte saadud. Tore täitsa, nüüd muidugi, kui sellele tagant järgi mõtlen. Reedel oli siis vaja nad lennujaamast limusiini peale panna ja hotelli sõidutada. Kerge ülesanne, kas pole?! Ei, ei, ei... Mull vähemalt küll mitte.
Olin varem juba R'i ja K'ga kokku rääkinud, et nad viivad mu ära sinna. Hea oli, et R mulle enne helistas ja ütles, et lend hilineb. Sai siis juhiga ka räägitud ja suurem paanika ning lennujaamas passimine ära hoitud. Ära klaaritud ka see, et minule saadetud valeinfo järgi oli ainult üks auto (millest tulenevalt siis ka kaks pudelit vähem šampust, aga see selleks). Tore oli muidugi ka see, et hiljaks ei jäänud mitte üks lennuk vaid kaks, mis tähendas, et maandus korraga kolme lennuki asemel viis ja kogu see rahvahulk, kes neid vastu võtma oli tulnud, ummistas kogu ooteala. Nii tore on sedasi seista rahvahulgas ja lehvitada oma lipakaga.
Mehed olid aga selle eest imekenad black tie ja puha. Armas, armas, armas.
Kui ma nad siis suure surmaga kõik ka kahte autosse ära jagatud sain, sain ka ise minema. Seda muidugi suure ehmatusega, sest oma suures jahmerdamises kodus, olin šampad maha unustanud. Õnneks, õnneks, õnneks oli Rein (minu otsatu armastus talle) endale kaks pudelit autosse varunud ja nendega sai ka see päästetud. Aga ega sellega veel kaugeltki meie hädad lõppenud. Ei, ei, ei. Reinule ju polnud ometi hotelli nime öeldud, kuhu ta grupi viima pidi. Kui ka see telefonitsi klaaritud sai, uskusin ma tõesti, et asjadega on ühel pool selleks korraks. Mis aga välja tuli!? Inglismaalt Lätti saadetud info oli vigadest totaalselt tulvil. Hotell oli ka vale!!! Uniquestay Tallinna asemel oli minul infoks kirjas Metropol. Ja kes sealt autoga mööda on sõitnud vast teab kui tore sinna võib olla limusiini sisse ajada. Oojaaa, ja see ei teinud Reinu just õnnelikumaks. Aga andeks sain ja lõpuks naersime veel koos selle üle temaga. Ikkagi, minu otsatu armastus ja heameel tema poole. Ja ka R'le ka K'le, kelleta ma päris kindlasti oleks hulluks läinud seal lennujaamas ja pärast mööda linna kärutades.
Selle reedeõhtuse juraga oli laupäevane laskmaminek lausa lillepidu. Loodame, et seda on ka homne (tänane vist tegelikult juba) ärasaatmine. Aga limusiinidega uuele katsele siis reedel. Vähemalt on mul hea tuttav nüüd juures... Samas aga pean ma valmis olema sellisteks juradeks, niiet võtan seda pigem koolina ja tänu sellele on mul nüüd ka täiesti uus vidin kodus, mis mu pangas käimised peaks lihtsamaks muutma oluliselt. Elame näeme.
Sinised sussid ja kollane pall.
Ikka endiselt täidab minu päevadest ühe tunni neljas palat Mustamäe haigla intensiivraviosakonnas. Kõik on parem juba. Natukese haaval, aga ikkagi.
UudisedUudisedUudised
Uudiseid veel niipalju, et minust on saanud taaskord kooliõpilane. Autokooliõpilane. 13. august on esimene tund. Siis oskan sellest juba rohkem muljetada. Olen endale juba kaks lisatundide õpetajat sebinud ja usutavasti nende abiga saan ka asja selgemaks kui ainult neid 40 kohustuslikku sõidutundi kasutades ja ka lisatunde kulub nii vast vähem. Ma nii, nii, nii ootan.
Homme on D sünnipäev. Teda pole ka liiga kaua juba näinud. Homme ehk õnnestub. Igatsen piiritult.
P.S. Youtube on ikka väga kasutajasõbralik. Uudisvideode all oli esimene Disturber - Inside the Fire. Me like!
teisipäev, 22. juuli 2008
Post Blue
It’s in the water baby, it’s in the pills that pick you up
It’s in the water baby, it’s in the special way we fuck
It’s in the water baby, it’s in your family tree
It’s in the water baby, it’s between you and me
[Placebo - Post Blue]
Kas keegi palun seletaks mulle, kuidas see võimalik on!? Kuidas on võimalik, et see asi nii kapitaalselt (vabandage väljendamast) perse läks? Lihtsalt... Ma ei saa aru!
Kõndisin eile öösel kodu poole ja mõtlesin ja mõtlesin ja mõtlesin. Nii kohutavalt solvav on selline asi. Ja täiesti ükskõik - täiesti. Valed, ainult valed, mitte midagi ei olnud tõsi. Ma tahaksin nii väga küsida. Ma tahaksin lihtsalt aru saada. Mõista vähimalgi määral aga ma ei saa, sest mitte ühtki natukenegi loogilist lahendust või seletust sellele ei paista. Kõik oleks nagu minu süü. Ja ometi ei tunne ma, et oleksin midagi teinud. Lihtsalt, valed ja julm ülelaskmine. Ei taha, ei oska, ei ole kunagi tähtis olnudki. Nii või? Ja siis olen mina see, kes on "nagunii juba edasi läinud". Hästi, kui Sa nii tahad, eilseni ei mõelnud mina küll veel nii... Kuidas, kuidas, KUIDAS Sa saad nii kuri ja julm olla?!
Eelnevast tulenevalt siis:
Päevapakkumine
Armas ja hea A, aitäh! Sa oled lihtsalt liiga... Aitäh!
It’s in the water baby, it’s in the special way we fuck
It’s in the water baby, it’s in your family tree
It’s in the water baby, it’s between you and me
[Placebo - Post Blue]
Kas keegi palun seletaks mulle, kuidas see võimalik on!? Kuidas on võimalik, et see asi nii kapitaalselt (vabandage väljendamast) perse läks? Lihtsalt... Ma ei saa aru!
Kõndisin eile öösel kodu poole ja mõtlesin ja mõtlesin ja mõtlesin. Nii kohutavalt solvav on selline asi. Ja täiesti ükskõik - täiesti. Valed, ainult valed, mitte midagi ei olnud tõsi. Ma tahaksin nii väga küsida. Ma tahaksin lihtsalt aru saada. Mõista vähimalgi määral aga ma ei saa, sest mitte ühtki natukenegi loogilist lahendust või seletust sellele ei paista. Kõik oleks nagu minu süü. Ja ometi ei tunne ma, et oleksin midagi teinud. Lihtsalt, valed ja julm ülelaskmine. Ei taha, ei oska, ei ole kunagi tähtis olnudki. Nii või? Ja siis olen mina see, kes on "nagunii juba edasi läinud". Hästi, kui Sa nii tahad, eilseni ei mõelnud mina küll veel nii... Kuidas, kuidas, KUIDAS Sa saad nii kuri ja julm olla?!
Eelnevast tulenevalt siis:
Päevapakkumine
Ära anda raamat. Philip Pullman His Dark Materials. Kõik kolm raamatut ühes köites. Ingliskeelne. Heas seisukorras. Hüljatud omaniku poolt. Pakkumine kehtib kuni sooviavalduste esitamise või tulesurmani.
Armas ja hea A, aitäh! Sa oled lihtsalt liiga... Aitäh!
laupäev, 19. juuli 2008
As the ice comes down rivers start to bend
And if you think that I've been losing my way
That's because I'm slightly blinded
And if you think that I don't make too much sense
That's because I'm broken minded
Don't keep it...
Inside
If you believe it
Don't keep it all inside
[Stiltskin - Inside]
That's because I'm slightly blinded
And if you think that I don't make too much sense
That's because I'm broken minded
Don't keep it...
Inside
If you believe it
Don't keep it all inside
[Stiltskin - Inside]
Ootamine teeb vanaks.
Lõpuks ometi. Nii hea on, kui on nii palju aega, et siia ka jõuab midagi kirjutada. Nii palju, nii palju, nii palju on juhtunud vahepeal, et ma isegi ei tea kas jaksan või tahangi kõigest rääkida.
See, mis oli:
Eelmine nädalavahetus oli nagu oodata võiski väga väga väga meeleolukas. Neljapäevast alates juba. K sünnipäev siis. Ta on ikka nii armas, kõige armsam üldse. Ja kuigi seal nii vähe sain olla, oli see kõike seda jooksmist väärt. Enne seda veel K juurest läbi ja padavai sünnipäevale. Ikkagi jäi tunne, et tulin liiga vara ära. Aga no kes saaks loobuda sellest, kui nii kena noormees kui seda on E sind pea-aegu koju saadab. Jah, tore oli.
Kuigi ma reedel oleksin tuhat korda parema meelega kodus surnud läksin siiski ja nautisin kõike täiel rinnal. Tüübid olid toredad ja R oma headuses ületas kõik. Hea küll, Venus oli p***. Aga no seda ju oligi oodata. Tore oli aga koju jõuda viieks ja kiruda päikest, et ta nii vara tõusma peab.
Laupäev. Nii raske, nii raske, nii raske oli tõusta. Aga ma sain hakkama. Ja päris edukalt. Päev ole kiire ja elamusterohke nagu iga teinegi aga õhtu oli mõnus. Tore on ennast lõdvaks lasta ja mõtted enda asjadest kõrvale suruda. Õhtu parimaks osaks oli vist C kõne, et ta on Tallinnas. Ja tuligi pärast minu eelmise õhtu kõnet. Lihtsalt. Ja tuligi. Ta saab ikka veel sõnadetagi aru...
Pühapäev - terve nädala parim päev.
Hommik oli raske nagu arvata oligi aga päev ise... H ja V käisid Tallinnas. Kompressori pannkoogid ja klaas õlut. Plaanid NKK kokkutulekuks ja Patareiks. God I missed them. Aga tõesti oli nendega koos hea olla. Isegi kui seda oli ainult paariks tunniks.
Ja koju ja koristama (küll mitte lõplikult) ja ootama.
Baila, baila, baila.
Mõnes mõttes oleks küll tahtnud kahekesi olla, ei oleks pidanud rõdul sosistama, aga samas oli ka nii tore. P tuli ja R ja K. Eestima Mälumäng õunapirukatega. Oo jaa. Kolmest voodisse. Hommikul ärgates ma päris kindlasti veel kaine ei olnud. Vähemalt autos küll nii ei tundunud.
Ja kassile ei saanud ka head aega öelda. Aga ma tõesti usun, et ta sai endale hea kodu.
Siis, kui keegi teine ei näe...
Muidu on kõik ikka samamoodi. Ainult haigla on veel rusuvamaks muutunud. Et siis elu on lill, mida ainult vahel kastma peab. A sõnad...
Aga ma arvan, et õige pea saab sellest kõigest kurvast ainult mälestus ja asjad lähevad iseenesest paremaks. Peavad lihtsalt minema. Lihtsalt ootama peab natukene. Ja veetma aega nendega, kellest on abi... Aitäh A, A ja muidugi R. Teie kolm oletegi need tõesti head.
Muuseas, see lugu, mida me taga oleme ajanud on hoopis Puddle of Mudd - Psycho. www.mania.ee on hea koht :P
Aga tegelikult on minu viimase aja armastus Stiltskin. Iga päev ja korduvalt, korduvalt korduvalt, korduvalt. Ühele mu kallile tuttavale mania fännile peaks see kindlasti meeldima ;) Mis sa arvad Rita?
Lõpuks ometi. Nii hea on, kui on nii palju aega, et siia ka jõuab midagi kirjutada. Nii palju, nii palju, nii palju on juhtunud vahepeal, et ma isegi ei tea kas jaksan või tahangi kõigest rääkida.
See, mis oli:
Eelmine nädalavahetus oli nagu oodata võiski väga väga väga meeleolukas. Neljapäevast alates juba. K sünnipäev siis. Ta on ikka nii armas, kõige armsam üldse. Ja kuigi seal nii vähe sain olla, oli see kõike seda jooksmist väärt. Enne seda veel K juurest läbi ja padavai sünnipäevale. Ikkagi jäi tunne, et tulin liiga vara ära. Aga no kes saaks loobuda sellest, kui nii kena noormees kui seda on E sind pea-aegu koju saadab. Jah, tore oli.
Kuigi ma reedel oleksin tuhat korda parema meelega kodus surnud läksin siiski ja nautisin kõike täiel rinnal. Tüübid olid toredad ja R oma headuses ületas kõik. Hea küll, Venus oli p***. Aga no seda ju oligi oodata. Tore oli aga koju jõuda viieks ja kiruda päikest, et ta nii vara tõusma peab.
Laupäev. Nii raske, nii raske, nii raske oli tõusta. Aga ma sain hakkama. Ja päris edukalt. Päev ole kiire ja elamusterohke nagu iga teinegi aga õhtu oli mõnus. Tore on ennast lõdvaks lasta ja mõtted enda asjadest kõrvale suruda. Õhtu parimaks osaks oli vist C kõne, et ta on Tallinnas. Ja tuligi pärast minu eelmise õhtu kõnet. Lihtsalt. Ja tuligi. Ta saab ikka veel sõnadetagi aru...
Pühapäev - terve nädala parim päev.
Hommik oli raske nagu arvata oligi aga päev ise... H ja V käisid Tallinnas. Kompressori pannkoogid ja klaas õlut. Plaanid NKK kokkutulekuks ja Patareiks. God I missed them. Aga tõesti oli nendega koos hea olla. Isegi kui seda oli ainult paariks tunniks.
Ja koju ja koristama (küll mitte lõplikult) ja ootama.
Baila, baila, baila.
Mõnes mõttes oleks küll tahtnud kahekesi olla, ei oleks pidanud rõdul sosistama, aga samas oli ka nii tore. P tuli ja R ja K. Eestima Mälumäng õunapirukatega. Oo jaa. Kolmest voodisse. Hommikul ärgates ma päris kindlasti veel kaine ei olnud. Vähemalt autos küll nii ei tundunud.
Ja kassile ei saanud ka head aega öelda. Aga ma tõesti usun, et ta sai endale hea kodu.
Siis, kui keegi teine ei näe...
Muidu on kõik ikka samamoodi. Ainult haigla on veel rusuvamaks muutunud. Et siis elu on lill, mida ainult vahel kastma peab. A sõnad...
Aga ma arvan, et õige pea saab sellest kõigest kurvast ainult mälestus ja asjad lähevad iseenesest paremaks. Peavad lihtsalt minema. Lihtsalt ootama peab natukene. Ja veetma aega nendega, kellest on abi... Aitäh A, A ja muidugi R. Teie kolm oletegi need tõesti head.
Muuseas, see lugu, mida me taga oleme ajanud on hoopis Puddle of Mudd - Psycho. www.mania.ee on hea koht :P
Aga tegelikult on minu viimase aja armastus Stiltskin. Iga päev ja korduvalt, korduvalt korduvalt, korduvalt. Ühele mu kallile tuttavale mania fännile peaks see kindlasti meeldima ;) Mis sa arvad Rita?
neljapäev, 10. juuli 2008
156
Ma olen nüüd kaks korda juba selle nädala jooksul kinos käinud. Üks film oli hullem kui teine. Mõlema juures veetlesid mind pigem näitlejad kui sisu. Wanted siis James McAvoy ja Angelina Joliega ning Ironman Robert Downey Jr.'ga. Ja oligi nii nagu ma ootasin... Paar meeldivat stseeni ja Wantedi puhul ka päääääääris hää soundtrack. Aga nad täitsid oma eesmärki. Täielikult! Ma lihtsalt armastan suurelt ekraanilt filme vaadata. Pärnu all over again. Just love it.
Käisime R'ga istumas ka. Mõnus oli. Rääkisime nii palju, et lõpuks oligi tunne, et nüüd olen päris tühi. Rääkisime ja ta aitas lõpuks ometi mul omadega enam-vähem nulli jõuda. Ja selleks oli vaja ainult näiteid nagu veenide läbilõikamine ja juustuvõileivad. See võib kõlada kummaliselt aga just ainult seda oligi vaja. Seda ja Peep Vaini õpetussõnu... Muigama paneb.
Niisiis istusime, sõime ennast roppodavalt ümmarguseks ja jõudsime järeldusele, et see, mis meil on, on igaveseks. Ma ei püüa seda mitte ära sõnuda vaid lihtsalt olen õnnelik, et ma seda tõesti usun. Ja tema ongi vist ainuke, kelle puhul ma seda tõesti ka "usun". Armastan Sind, sa oled alati, alati, alati olemas.
Kui koju jõudsin, tuiskasin uksest sisse süümepiinadega, milliseid pole ammu tundnud - mu tibukallis oli nii kaua üksi olnud. Tõesõna, süümekad tahtsid ära tappa. Täna selle eest aga olin terve õhtu temaga ja seda kroonis ka nurrumaraton. Armas, armas, armas - nii armas. Tulge ja viige see nurrmootor kiiresti mu juurest ära, enne kui ma tõesti otsustan, et endalegi ühte sellist tahan.
Ja minu suur viha on ka nüüd lahtunud, mis ehk võib-olla mu viimasest postitusest välja natuke võis paista. Enam ma ei vihka inimesi, mitte kedagi neist. Ehk on süüdi Peep Vain aga ma vist lihtsalt tüdinesin ära. Samas võib asi ka selles olla, et mu unetundide arv on viimasel ajal kuidagi kahtlaselt väike olnud. Ja siin ma olen, selle asemel, et voodis uneleda, passin arvuti taga ja kirjutan blogi sissekannet. Tubli!
Head ööd ja armastust meie unedesse.
Käisime R'ga istumas ka. Mõnus oli. Rääkisime nii palju, et lõpuks oligi tunne, et nüüd olen päris tühi. Rääkisime ja ta aitas lõpuks ometi mul omadega enam-vähem nulli jõuda. Ja selleks oli vaja ainult näiteid nagu veenide läbilõikamine ja juustuvõileivad. See võib kõlada kummaliselt aga just ainult seda oligi vaja. Seda ja Peep Vaini õpetussõnu... Muigama paneb.
Niisiis istusime, sõime ennast roppodavalt ümmarguseks ja jõudsime järeldusele, et see, mis meil on, on igaveseks. Ma ei püüa seda mitte ära sõnuda vaid lihtsalt olen õnnelik, et ma seda tõesti usun. Ja tema ongi vist ainuke, kelle puhul ma seda tõesti ka "usun". Armastan Sind, sa oled alati, alati, alati olemas.
Kui koju jõudsin, tuiskasin uksest sisse süümepiinadega, milliseid pole ammu tundnud - mu tibukallis oli nii kaua üksi olnud. Tõesõna, süümekad tahtsid ära tappa. Täna selle eest aga olin terve õhtu temaga ja seda kroonis ka nurrumaraton. Armas, armas, armas - nii armas. Tulge ja viige see nurrmootor kiiresti mu juurest ära, enne kui ma tõesti otsustan, et endalegi ühte sellist tahan.
Ja minu suur viha on ka nüüd lahtunud, mis ehk võib-olla mu viimasest postitusest välja natuke võis paista. Enam ma ei vihka inimesi, mitte kedagi neist. Ehk on süüdi Peep Vain aga ma vist lihtsalt tüdinesin ära. Samas võib asi ka selles olla, et mu unetundide arv on viimasel ajal kuidagi kahtlaselt väike olnud. Ja siin ma olen, selle asemel, et voodis uneleda, passin arvuti taga ja kirjutan blogi sissekannet. Tubli!
Head ööd ja armastust meie unedesse.
neljapäev, 3. juuli 2008
hate, pure hate
ma ei julgegi üldse kirjutama hakata. esiteks on nii kuradi palju juhtunud ja teiseks vihkan ma praegu kõiki. päriselt ka. kõiki! kõige rohkem aga neid, keda üle kõige armastama peaks. minge pikalt ja pidevalt "*****" Te kõik! ma tean siis nüüd, et teile ei saa kunagi kindel olla - MITTE KUNAGI! ma vihkan teid, nii kohutavalt vihkan! ja mul on ükskõik, et ma ei ole poliitiliselt korrektne, mind ei huvita, kui Te ennast puudutatuna tunnete, sest nii, nagu teile ei lähe mina korda, ei huvita enam mind see, kuidas Teie ennast tunnete.
aga Sind ma armastan, Sind, mu väike ja armas.
aga Sind ma armastan, Sind, mu väike ja armas.
esmaspäev, 30. juuni 2008
Lühendid ja ajaviitejulmus
Iialgi ei tohi väsida endale liiga tegemisest...
See on lihtsalt kummaline, kuidas ma vahel ennastki üllatada suudan. Eile näiteks... Ma kahtlen, et ma kunagi enda peale nii tige olen olnud kui siis. Ma lihtsalt suudan... jah, jah, jah suudan... blaah... never again ... NEVER!!!
Plekk-katuste hirm
Ja mul on nii suur kiusatus tibule nimi panna. Ma tean, et see on ju ainult kaheks nädalaks ja nagunii minu pandud nimi ei jääks, on ikkagi kuidagi kummaline elada koos kellegagi, kellel nime pole.
Kribuga olime tema vastu vist natuke kurjad. Kiskusime teda välja ja näperdasime. Hea, kui ta täna üldse välja julgeb oma nina pista. Armas on see pisike olevus ikkagi...
Paar tundi on veel tööl olla aga nii igatsen juba tema juurde. Hea küll, et pigem on see vist hirmust, et mis ta seal korda on saatnud, või vähemalt proovinud saata, aga ikkagi...
EKUK all over again!!!
Ja siin pole ka midagi targemat teha kui siia kirjutada... Mulle üldse kohe ei meeldi sedasi tööd teha. Või pigem töö tegemist mängida.
See on lihtsalt kummaline, kuidas ma vahel ennastki üllatada suudan. Eile näiteks... Ma kahtlen, et ma kunagi enda peale nii tige olen olnud kui siis. Ma lihtsalt suudan... jah, jah, jah suudan... blaah... never again ... NEVER!!!
Plekk-katuste hirm
Ja mul on nii suur kiusatus tibule nimi panna. Ma tean, et see on ju ainult kaheks nädalaks ja nagunii minu pandud nimi ei jääks, on ikkagi kuidagi kummaline elada koos kellegagi, kellel nime pole.
Kribuga olime tema vastu vist natuke kurjad. Kiskusime teda välja ja näperdasime. Hea, kui ta täna üldse välja julgeb oma nina pista. Armas on see pisike olevus ikkagi...
Paar tundi on veel tööl olla aga nii igatsen juba tema juurde. Hea küll, et pigem on see vist hirmust, et mis ta seal korda on saatnud, või vähemalt proovinud saata, aga ikkagi...
EKUK all over again!!!
Ja siin pole ka midagi targemat teha kui siia kirjutada... Mulle üldse kohe ei meeldi sedasi tööd teha. Või pigem töö tegemist mängida.
kolmapäev, 25. juuni 2008
151
Breathe the pressure
Come play my game I'll test ya
Psychosomatic addict insane
Breathe the pressure
Come play my game I'll test ya
Psychosomatic addict insane
Come play my game
Inhale, inhale, you're the victim
Come play my game
Exhale, exhale, exhale
[The Prodigy - Breathe]
Tegelikult peaks vist magama, et ennast homseks katsumuste reaks ette valmistada aga hoopis mõnusam on siin istuda ja ennast klaviatuuri tühjaks valada...
Nii kaua pole seda teinud juba, et ennast lihtsalt tühjaks räägin... "Kirvega kurejahile" lõppes halvasti. Ei, mitte selles mõttes, et oleks halb tulemus tulnud, üldse mingit tulemust ei tulnud, õppejõud ei ilmunud lihtsalt kohale. Jah, just nii. Ja ongi sügisel üks rohkem vaja teha. Aga pole parata, elame veel. Lisa-aasta sain ka. See on hea. Nüüd kaks korda nulldeklaratsioon teha ja peakski ühel pool asjaga olema. Ma loodan!
Orjus alaku!
Tööinimeseks hakkasin! Tõusen hommikuti poole kaheksast ja veedan tunde kontoris konutades kuni lõpuks koju saan. Detailidesse ma targu ei lasku, sest siis ei saaks mind enam arvatavasti pidama. Eks ikka see lille ja elu asi.
Vaba aeg kuulub haiglale. Vihkan endiselt seda kohta. Kõik haiseb seal steriilsuse järgi ja on anonüümne. Kõrvalpalatites on seis sama halb kui seal neljandas, selle vahega, et seal on esimeses voodis keegi, kellest veel kuidagi lahti ei tahaks lasta.
Avastasin, et olen oma pere üks positiivsemaid inimesi. Poleks uskunud. Ei usu siiani.
Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi
Tantsuplatsil tallatakse hein...
Puhkasin. Olin ära. Oleksin vist siiani, kui homme poleks tööpäev. Otsuse minna, tegin täielikult hetke ajel ja olen õnnelik, et läksin. Sõitsin ja sõitsin ja sõitsin ja ootasin seda hetke, kui ükskord kohal olema ja kõik oligi nii hea ja palju paremgi veel kui ma ootasin. Koht on ikka täiesti sama veel, isegi voodi. Suurest joovastusest, vist, jäin esimesel õhtul kohe haigeks. 39 kraadini küündivale palavikule vaatamata sai käidud maailma parimas kohas söömas, joodud parima emmega (peale isikliku, muidugi) maailmas veini ja magatud, magatud, magatud.
Jaan tuli samuti - parimatega parimatest. Ei mingeid kohustusi hea olla, ei mingit kohustust valida sõnu, ei mingit koonerdamist millegagi. Massaaž - lihtsalt jumalik, uni pärast (peab mainima, et üle ootuste kallist) taksosõitu, mis mind päästis läbimärjaks saamisest - parem veel. Koju oli kahju tulla aga siin olla on hea.
Come play my game I'll test ya
Psychosomatic addict insane
Breathe the pressure
Come play my game I'll test ya
Psychosomatic addict insane
Come play my game
Inhale, inhale, you're the victim
Come play my game
Exhale, exhale, exhale
[The Prodigy - Breathe]
Tegelikult peaks vist magama, et ennast homseks katsumuste reaks ette valmistada aga hoopis mõnusam on siin istuda ja ennast klaviatuuri tühjaks valada...
Nii kaua pole seda teinud juba, et ennast lihtsalt tühjaks räägin... "Kirvega kurejahile" lõppes halvasti. Ei, mitte selles mõttes, et oleks halb tulemus tulnud, üldse mingit tulemust ei tulnud, õppejõud ei ilmunud lihtsalt kohale. Jah, just nii. Ja ongi sügisel üks rohkem vaja teha. Aga pole parata, elame veel. Lisa-aasta sain ka. See on hea. Nüüd kaks korda nulldeklaratsioon teha ja peakski ühel pool asjaga olema. Ma loodan!
Orjus alaku!
Tööinimeseks hakkasin! Tõusen hommikuti poole kaheksast ja veedan tunde kontoris konutades kuni lõpuks koju saan. Detailidesse ma targu ei lasku, sest siis ei saaks mind enam arvatavasti pidama. Eks ikka see lille ja elu asi.
Vaba aeg kuulub haiglale. Vihkan endiselt seda kohta. Kõik haiseb seal steriilsuse järgi ja on anonüümne. Kõrvalpalatites on seis sama halb kui seal neljandas, selle vahega, et seal on esimeses voodis keegi, kellest veel kuidagi lahti ei tahaks lasta.
Avastasin, et olen oma pere üks positiivsemaid inimesi. Poleks uskunud. Ei usu siiani.
Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi
Tantsuplatsil tallatakse hein...
Puhkasin. Olin ära. Oleksin vist siiani, kui homme poleks tööpäev. Otsuse minna, tegin täielikult hetke ajel ja olen õnnelik, et läksin. Sõitsin ja sõitsin ja sõitsin ja ootasin seda hetke, kui ükskord kohal olema ja kõik oligi nii hea ja palju paremgi veel kui ma ootasin. Koht on ikka täiesti sama veel, isegi voodi. Suurest joovastusest, vist, jäin esimesel õhtul kohe haigeks. 39 kraadini küündivale palavikule vaatamata sai käidud maailma parimas kohas söömas, joodud parima emmega (peale isikliku, muidugi) maailmas veini ja magatud, magatud, magatud.
Jaan tuli samuti - parimatega parimatest. Ei mingeid kohustusi hea olla, ei mingit kohustust valida sõnu, ei mingit koonerdamist millegagi. Massaaž - lihtsalt jumalik, uni pärast (peab mainima, et üle ootuste kallist) taksosõitu, mis mind päästis läbimärjaks saamisest - parem veel. Koju oli kahju tulla aga siin olla on hea.
neljapäev, 5. juuni 2008
150
Kirvega kurejahile, aitäh!
Ainult nii seda nimetada saabki. Ma ei oska mitte midagi ja ma lähen eksamile. Ja kõige hullem on see, et olgugi, et seal lubatakse kasutada kokkuvõtet, ei usu ma, et sellest suurt kasu saab olema. Ja kuigi see on selleks korraks siis viimane, ei ole kohe grammigi sellist tunnet. Täpselt selline tunne on nagu see semester kestaks veel igavesti.
Ma ei tea kas see on magamatusest või millest, aga mul on täiesti ükskõik juba. Lihtsalt lähen ja vaatan, mis saab. Saab, siis saab...
Aitäh R, Sa oled kõikidest kõige parem.
Ainult nii seda nimetada saabki. Ma ei oska mitte midagi ja ma lähen eksamile. Ja kõige hullem on see, et olgugi, et seal lubatakse kasutada kokkuvõtet, ei usu ma, et sellest suurt kasu saab olema. Ja kuigi see on selleks korraks siis viimane, ei ole kohe grammigi sellist tunnet. Täpselt selline tunne on nagu see semester kestaks veel igavesti.
Ma ei tea kas see on magamatusest või millest, aga mul on täiesti ükskõik juba. Lihtsalt lähen ja vaatan, mis saab. Saab, siis saab...
Aitäh R, Sa oled kõikidest kõige parem.
esmaspäev, 2. juuni 2008
Hommikul...
Edasilükkamine on elu alus!
Mulle võiks auhinna anda asjade edasilükkamise eest. Ma olen lihtsalt meister selles. Kõik asjad lähevad edasilükkamise režiimile kui nad just kõrva ääres põletavalt ei karju. Isegi siis on võimalik nendega tegelikult veel natukene viivitada ja siis veel veidikene. Huvitav oleks teada kaua ma sellise käitumisega veel vastu pean, vaevalt, et väga kaua. Samas, ega otseselt tegemata pole siiani veel midagi jäänud, kõik saab lõppude lõpuks valmis, lihtsalt viivitusega. Täna näiteks. Istun juba teises kohvikus ja kell on alles 10:38. Ei, tegelikult oli plaan käia söömas ja siis kohvitassi taha õppima tulla aga näädsa, nad on siit neti ära korjanud, niiet ka kõige parema tahtmise juures ei saaks ma oma asju tehtud, sest materjalid on ju netis(!!!). Koju pole ka nagu suurt mõtet minna, sest ma jõuaksin just täpselt koju ja siis peaksin kohe minema hakkama. Proovipäevale siis.
Ma täitsa ootan tegelikult. Kuigi jah, see pole just mu unelmate koht aga siiski parem kui varasemad. Iseasi muidugi, kui ärkvel ma seal suudan püsida, sest miskipärast on minu keha otsustanud taaskord unest loobuda. Ikka kolm tundi, kaks tundi, neli tundi ja kaks tundi. Rohkem keeldub ta voodis püsima. Voodis ehk püsikski aga silmi kinni ei lase hoida. Tänane neli pool tundi on viimase paari nädala rekord. Päevasel ajal on kohvi nüüd siis minu parim sõber ja õhtuti mis iganes magada aitab. Selle kõrvalt võib aga elu suhteliselt ilusaks pidada.
078...
Vähemalt on nüüd see nädalavahetus möödas. Oeh, karm oli! Kuigi mulle meeldib sahmida ja ringi joosta, on kodus ikkagi parem. Ilmad olid ka just sellised, et oleks tahtnud palju parema meelega hoopis kuskil päikesevanne võtta ja natigi pruunimaks saada, kui et tegeleda ühe või teise pohmaka ravimisega. Väk! Samas on mul hästi kahju, et Nathaniga nii läks :( Aga vähemalt võib loota, et R temaga edasi suhtleb, mina küll suhtleks.
R'st rääkides... Panime nädalavahetusel oma reisiplaane ka paika ja üllatus-üllatus kuulus nende hulka ka London. Ei tea küll miks! Ma siiski kardan aga, et isegi väga oskusliku säästmise tulemusel ei saa see juhtuma enne järgmist aastanumbrit aga ei või kunagi teada. Lihtsalt nii tahaks ära siit. Vaatan ikka aeg-ajalt J pilte, mis ta Orkutisse üles paneb ja olen nii kade, et temaga koos sinna kaugele ei saanud minna. See on ju minu dream destination ometigi!
Ja asjade edasilükkamine muudkui toimib ja toimib. Kell on juba 11:06 ja tehtud ei ole ikka veel midagi...
Näeme jälle päikese heledamas joas.
reede, 30. mai 2008
148
* Ma/mul:
1. Tahan üle mõistuse paljusid asju.
2. On just täpselt nii palju, kui mul praegu eksisteerimiseks vaja.
3. Vihkan võimalikult vähest.
4. Igatsen, väga.
5. Kahetsen tegemata asju.
6. Armastan rohkem kui vihkan.
8. Ei ole piisavalt reisinud.
9. Tantsin, kui on möödas väga mitmes joogiring.
10. Laulan kõvasti ja valesti aga alati kui võimalik.
11. Nutan võimalikult harva.
12. Kaotan oskamatult ja virina saatel.
13. Tekitan segadust nii enda kui teiste asjade hulgas. Eriti kui midagi otsin.
14. Peaks õppima, kuidas oma elu mitte keeruliseks elada.
* Kõige lemmikumad:
1. Päev: Pühapäev
2. Number: 8
3. Värv: Kas sellest saab üldse küsimust tekkida - sinine!
4. Lill: Gerbera
5. Kuu: Veebruar ja mai
6. Laul: See, mis sunnib südame lööke vahele jätma.
7. Söök: Enda tehtud või emme.
8. Jook: Vesi. Vahel harva ka midagi muud aga see oleneb juba tujust.
9. Riideese: Pontšo
* Kas ma kunagi:
1. Sööksin ära putuka?: No kes siis seda poleks kunagi teinud.
2. Hüppaksin benjit?: Ei, aitäh.
3. Liugleksin?: Läbi lainete, läbi elu...
4. Elaksin maal?: Vaevalt
5. Hüppaksin langevarjuga?: Ei, aitäh
6. Kõnniksin sütel?: Jah, kindlasti.
7. Tapaksin kellegi?: Jah.
8. Läheksin sööma kellegi võhivõõraga?: Tehtud juba.
9. Laulaksin karaoket?: Kah tehtud.
10. Hakkaksin taimetoitlaseks?: Ei, mitte mingil juhul, liha on liiga hea.
11. Näitaksin punast tuld?: Muidugi.
12. Oleksin ellujääja?: Jah.
13. Paneksin kellegi nutma?: Olen pannud ja mul on väga kahju.
14. Lööksid last?: Ei, peab olema ka teine viis.
15. Läheksid kohtingule endast 10 aastat vanema mehega?: Done that.
* Elulised faktid:
1. Kodulinn: Pärnu.
2. Haridustase: Lõpetamata kõrg.
3. Juuste värv: Praegu on punased aga vist mitte kauaks.
4. Silmade värv: Kes neisse on pikemalt vaadanud ütlevad, et on rohelised.
5. Kinganumber: Oi, liiga suur.
6. Nahavärv: Ametlik termin oleks vist valge aga ma ikkagi eelistan mõelda et ma eestlase kohta suht tumeda nahaga.
7. Keskmine nimi: Ma nii tahaks, et mul see oleks.
8. Tuju: Alati saaks paremini.
9. Vasaku-/ paremakäeline: Parema.
10. Välismaal elanud?: Unistada ju võib.
* Veel:
1. Inimene, kes on hetkel mu mõtetes: Jah...
2. Kus ma viimati käisin: Köögis või rõdul, ei mäleta.
3. Kelle telefonikõne viimati maha magasin: Riinu
4. Viimati helistasin: Mingile taksojuhile, Arvo oli vist nimi.
5. Kas ma naeran tihti?: Mitte nii tihti kui sooviksin.
6. Kas keegi mõtleb mulle praegu?: Ma loodan.
7. Kas ma olen sentimentaalne?: Jah, alati.
8. Kas ma olen kohanud kedagi kuulsat?: Eesti mõistes kuulsat või maailma mõistes? Eesti mõistes jah, maailma mõistes ... amm ... Mansonit nägin poole meetri kauguselt ja Malkot umbes kahe.
9. Kas ma olen sõbralik?: Piisavalt, ma arvan.
10. Eelarvamused: Oi, nii nii palju on neid.
11. Kelle voodis magasin eelmisel ööl?: Enda.
12. Viimane film, mida vaatasin kaks korda: X-men, no tuli teine telekas.
13. Mida ma tegin eile südaööl?: Tööd.
15. Vastassool pikad või lühikesed juuksed?: Pigem lühikesed.
16. Kas kannan käevõrusid?: Ammu enam mitte.
17. Ostan: Liiga mõtlematult.
18. Hetkel kuulan: The Cult - Painted On My Heart
* Viimased:
1. Äratuntava häälega laulja: Brian Malko, Jon Bon Jovi, Serj Tankian, Axel Rose, Tanel Padar, Shakira, David Williams, Marilyn Manson... Neid on ju nii palju.
2. Suitsetan: Jah
3. Olen rahul praeguse eluga?: Alati saaks paremini.
4. Kas ma teesklesin haiget, et koolist puududa?: Ei, ma pidin ainult ütlema, et ei taha minna ja ei läinudki.
5. Esimene asi, mida vastassoo juures märkan: Lõhn
7. Järgmine kontsert, kuhu minna plaanin: Ei plaanigi, lähen.
8. Kas ma tahan abielluda?: Jah.
1. Tahan üle mõistuse paljusid asju.
2. On just täpselt nii palju, kui mul praegu eksisteerimiseks vaja.
3. Vihkan võimalikult vähest.
4. Igatsen, väga.
5. Kahetsen tegemata asju.
6. Armastan rohkem kui vihkan.
8. Ei ole piisavalt reisinud.
9. Tantsin, kui on möödas väga mitmes joogiring.
10. Laulan kõvasti ja valesti aga alati kui võimalik.
11. Nutan võimalikult harva.
12. Kaotan oskamatult ja virina saatel.
13. Tekitan segadust nii enda kui teiste asjade hulgas. Eriti kui midagi otsin.
14. Peaks õppima, kuidas oma elu mitte keeruliseks elada.
* Kõige lemmikumad:
1. Päev: Pühapäev
2. Number: 8
3. Värv: Kas sellest saab üldse küsimust tekkida - sinine!
4. Lill: Gerbera
5. Kuu: Veebruar ja mai
6. Laul: See, mis sunnib südame lööke vahele jätma.
7. Söök: Enda tehtud või emme.
8. Jook: Vesi. Vahel harva ka midagi muud aga see oleneb juba tujust.
9. Riideese: Pontšo
* Kas ma kunagi:
1. Sööksin ära putuka?: No kes siis seda poleks kunagi teinud.
2. Hüppaksin benjit?: Ei, aitäh.
3. Liugleksin?: Läbi lainete, läbi elu...
4. Elaksin maal?: Vaevalt
5. Hüppaksin langevarjuga?: Ei, aitäh
6. Kõnniksin sütel?: Jah, kindlasti.
7. Tapaksin kellegi?: Jah.
8. Läheksin sööma kellegi võhivõõraga?: Tehtud juba.
9. Laulaksin karaoket?: Kah tehtud.
10. Hakkaksin taimetoitlaseks?: Ei, mitte mingil juhul, liha on liiga hea.
11. Näitaksin punast tuld?: Muidugi.
12. Oleksin ellujääja?: Jah.
13. Paneksin kellegi nutma?: Olen pannud ja mul on väga kahju.
14. Lööksid last?: Ei, peab olema ka teine viis.
15. Läheksid kohtingule endast 10 aastat vanema mehega?: Done that.
* Elulised faktid:
1. Kodulinn: Pärnu.
2. Haridustase: Lõpetamata kõrg.
3. Juuste värv: Praegu on punased aga vist mitte kauaks.
4. Silmade värv: Kes neisse on pikemalt vaadanud ütlevad, et on rohelised.
5. Kinganumber: Oi, liiga suur.
6. Nahavärv: Ametlik termin oleks vist valge aga ma ikkagi eelistan mõelda et ma eestlase kohta suht tumeda nahaga.
7. Keskmine nimi: Ma nii tahaks, et mul see oleks.
8. Tuju: Alati saaks paremini.
9. Vasaku-/ paremakäeline: Parema.
10. Välismaal elanud?: Unistada ju võib.
* Veel:
1. Inimene, kes on hetkel mu mõtetes: Jah...
2. Kus ma viimati käisin: Köögis või rõdul, ei mäleta.
3. Kelle telefonikõne viimati maha magasin: Riinu
4. Viimati helistasin: Mingile taksojuhile, Arvo oli vist nimi.
5. Kas ma naeran tihti?: Mitte nii tihti kui sooviksin.
6. Kas keegi mõtleb mulle praegu?: Ma loodan.
7. Kas ma olen sentimentaalne?: Jah, alati.
8. Kas ma olen kohanud kedagi kuulsat?: Eesti mõistes kuulsat või maailma mõistes? Eesti mõistes jah, maailma mõistes ... amm ... Mansonit nägin poole meetri kauguselt ja Malkot umbes kahe.
9. Kas ma olen sõbralik?: Piisavalt, ma arvan.
10. Eelarvamused: Oi, nii nii palju on neid.
11. Kelle voodis magasin eelmisel ööl?: Enda.
12. Viimane film, mida vaatasin kaks korda: X-men, no tuli teine telekas.
13. Mida ma tegin eile südaööl?: Tööd.
15. Vastassool pikad või lühikesed juuksed?: Pigem lühikesed.
16. Kas kannan käevõrusid?: Ammu enam mitte.
17. Ostan: Liiga mõtlematult.
18. Hetkel kuulan: The Cult - Painted On My Heart
* Viimased:
1. Äratuntava häälega laulja: Brian Malko, Jon Bon Jovi, Serj Tankian, Axel Rose, Tanel Padar, Shakira, David Williams, Marilyn Manson... Neid on ju nii palju.
2. Suitsetan: Jah
3. Olen rahul praeguse eluga?: Alati saaks paremini.
4. Kas ma teesklesin haiget, et koolist puududa?: Ei, ma pidin ainult ütlema, et ei taha minna ja ei läinudki.
5. Esimene asi, mida vastassoo juures märkan: Lõhn
7. Järgmine kontsert, kuhu minna plaanin: Ei plaanigi, lähen.
8. Kas ma tahan abielluda?: Jah.
teisipäev, 27. mai 2008
147
In this world there's real and make believe
And this seems real to me
[3 Doors Down - Let Me Go]
Vahel siis ka vist tiba teravam
Sain täna siis ühe sünnipäevakingi lõpuks lahti. Uskumatult hea tunde tekitas. Taaskord mõtlesin, et kui vähe on ikka selleks vaja, et üks äraütlemata hall argipäev tibagi rõõmsamaks muuta. Teine ootab nüüd veel kokkupanemist ja siis jälle lahtikangutamist (J õnnestus see lahti saada aga kokku enam mitte). H ikka oskab asju sebida...
Õppinud ma pole. Lihtsalt ei taha. Aga ju siis pole nii kiire sellega või ma lihtsalt lasen juba asjadel minna. Tegelikult tahaks ikka need asjad tehtud saada, mis vaja on ära teha aga mõned asjad võiks edasi ka lükata. Ah, vahet pole.
Täna tuli siis vaheltuseks ka meeldivaid uudiseid. Hommikul ka tavapäraseid aga hiljem tiba paremaid. Ma ei saa vaadata, kas see, mis ma unes nüüd juba kolm korda olen näind, ka asjale kaasa aitas või lihtsalt oli sariuni, sest dreammoods.com on lihtsalt otsustanud loobuda minu teenindamisest. Ma loodan siiski, et midagi head see tähendas, sest lõppes ju kõik hästi. Niiet pöidlad pihku!
Sellest on nüüd siis mõni aeg juba möödas kui K blogist lugesin, et ta Vikerraadio järjejuttu kuulab. Ahvipärdik nagu ma olen, pidin ka selle ilmtingimata järgi proovima. Mõnus! Leidsin oma lemmiku ka kohe üles. Hea küll, ma olin seda varem kuulnud ja ääri-veeri teadsin, millest juttu tuleb aga üksikasjad olid meelest läinud. "Henry Sugari imeline lugu", kui kedagi peaks huvitama kuulata või lugeda. Väga hea! Varsti võtan vist järgmise jutu sealt ette. Kuigi ma päris täpselt veel ei oska arvata, mis see olema saab. Ei tea, äkki hoopis lähen Ööülikooli või Müstilise Venemaa peale üle. Targem ikka ju kui lihtsalt tühja passida. Kuigi vist õppida oleks selle asemel hoopis mõtekam.
And this seems real to me
[3 Doors Down - Let Me Go]
Vahel siis ka vist tiba teravam
Sain täna siis ühe sünnipäevakingi lõpuks lahti. Uskumatult hea tunde tekitas. Taaskord mõtlesin, et kui vähe on ikka selleks vaja, et üks äraütlemata hall argipäev tibagi rõõmsamaks muuta. Teine ootab nüüd veel kokkupanemist ja siis jälle lahtikangutamist (J õnnestus see lahti saada aga kokku enam mitte). H ikka oskab asju sebida...
Õppinud ma pole. Lihtsalt ei taha. Aga ju siis pole nii kiire sellega või ma lihtsalt lasen juba asjadel minna. Tegelikult tahaks ikka need asjad tehtud saada, mis vaja on ära teha aga mõned asjad võiks edasi ka lükata. Ah, vahet pole.
Täna tuli siis vaheltuseks ka meeldivaid uudiseid. Hommikul ka tavapäraseid aga hiljem tiba paremaid. Ma ei saa vaadata, kas see, mis ma unes nüüd juba kolm korda olen näind, ka asjale kaasa aitas või lihtsalt oli sariuni, sest dreammoods.com on lihtsalt otsustanud loobuda minu teenindamisest. Ma loodan siiski, et midagi head see tähendas, sest lõppes ju kõik hästi. Niiet pöidlad pihku!
Sellest on nüüd siis mõni aeg juba möödas kui K blogist lugesin, et ta Vikerraadio järjejuttu kuulab. Ahvipärdik nagu ma olen, pidin ka selle ilmtingimata järgi proovima. Mõnus! Leidsin oma lemmiku ka kohe üles. Hea küll, ma olin seda varem kuulnud ja ääri-veeri teadsin, millest juttu tuleb aga üksikasjad olid meelest läinud. "Henry Sugari imeline lugu", kui kedagi peaks huvitama kuulata või lugeda. Väga hea! Varsti võtan vist järgmise jutu sealt ette. Kuigi ma päris täpselt veel ei oska arvata, mis see olema saab. Ei tea, äkki hoopis lähen Ööülikooli või Müstilise Venemaa peale üle. Targem ikka ju kui lihtsalt tühja passida. Kuigi vist õppida oleks selle asemel hoopis mõtekam.
kolmapäev, 21. mai 2008
...
Dva dupla doboš torta
Mahuna, to je dosta
To je dosta
[Kreisiraadio - Leto Svet]
Ma olen nii positiivne täna!
Ainuke normaalne Eurovisioni lugu on siiamaani olnud Iirimaa Kalkun, kellele saalitäis rahvast "buu-buu" karjus. Ok, Bosnia ja Hertzegovinia on ka suht norm. Nõme on see, et Juur ja Kivirähk mulisevad kõrva ääres ja kodurahu huvides poleks mul kuigi hea mõte sel teemal sõna võtta.
Homme on eksam ja ma pole materjali isegi läbi veel lugenud... Kõige lahedam kogu selle asja juures on aga see, et ma pole ainuke. L, M ja S ütlesid täpselt sama. Ju ma siis öösel vaatan ja uurin. Hommikul on jälle surm üles saada, seda muidugi juhul, kui voodisse üldse jõuangi, aga ju see on siis seda väärt.
Ok, Soome laul on usutavasti minu tänane kõrghetk. Rock on ikka minu teetass...
Homme õhtul on siis kodust vaja ära minna... Kes võtab? Olen tore ja korralik tütarlaps, palun öömaja üheks õhtuks, seniks kuni Champions League finaal on peetud ja mu mehad kaks kasti õlle sisse kaaninud ning magama ära läinud. Võin tuua veini. Kes huvitet, andke teada.
Stradivarius ja iluuisutaja on ka nüüd Eurovisioni laval nähtud. Et siis Venemaa. Sel korral ma nii ootasin et viiuli seest balleriinid välja hüppavad nagu fluffy bunnies aga ju ma pean siis jää ja iluuisutajaga lappima.
Minu otsereportaaž Eurovisioni poolfinaalist on väga kaootiline, ma tean, aga just nii ma neid asju näen. Ja kui välja jätta lastesaadete kõllid, kaheksa Norra tissi ja tobenaljakas Iiri kalkun siis polegi õhtu täiesti tühja läinud. Või noh, olgem ausad, on ikka küll aga ikka parem kui eksamiks õppida.
Oi, ma olen täna produktiivne. Küll öösel jõuab...
Pssssssssssssssssst!
___
Mahuna, to je dosta
To je dosta
[Kreisiraadio - Leto Svet]
Ma olen nii positiivne täna!
Ainuke normaalne Eurovisioni lugu on siiamaani olnud Iirimaa Kalkun, kellele saalitäis rahvast "buu-buu" karjus. Ok, Bosnia ja Hertzegovinia on ka suht norm. Nõme on see, et Juur ja Kivirähk mulisevad kõrva ääres ja kodurahu huvides poleks mul kuigi hea mõte sel teemal sõna võtta.
Homme on eksam ja ma pole materjali isegi läbi veel lugenud... Kõige lahedam kogu selle asja juures on aga see, et ma pole ainuke. L, M ja S ütlesid täpselt sama. Ju ma siis öösel vaatan ja uurin. Hommikul on jälle surm üles saada, seda muidugi juhul, kui voodisse üldse jõuangi, aga ju see on siis seda väärt.
Ok, Soome laul on usutavasti minu tänane kõrghetk. Rock on ikka minu teetass...
Homme õhtul on siis kodust vaja ära minna... Kes võtab? Olen tore ja korralik tütarlaps, palun öömaja üheks õhtuks, seniks kuni Champions League finaal on peetud ja mu mehad kaks kasti õlle sisse kaaninud ning magama ära läinud. Võin tuua veini. Kes huvitet, andke teada.
Stradivarius ja iluuisutaja on ka nüüd Eurovisioni laval nähtud. Et siis Venemaa. Sel korral ma nii ootasin et viiuli seest balleriinid välja hüppavad nagu fluffy bunnies aga ju ma pean siis jää ja iluuisutajaga lappima.
Minu otsereportaaž Eurovisioni poolfinaalist on väga kaootiline, ma tean, aga just nii ma neid asju näen. Ja kui välja jätta lastesaadete kõllid, kaheksa Norra tissi ja tobenaljakas Iiri kalkun siis polegi õhtu täiesti tühja läinud. Või noh, olgem ausad, on ikka küll aga ikka parem kui eksamiks õppida.
Oi, ma olen täna produktiivne. Küll öösel jõuab...
Pssssssssssssssssst!
___
esmaspäev, 19. mai 2008
37 minutes
Or am I standing still?
Beneath the darkened sky
Or am I standing still?
With the scenery flying by
Or am I standing still?
Out of the corner of my eye
Was that you that passed me by?
[Jewel - Standing Still]
Igal kevadel on mingi selline aeg, mil ma igatsen tagasi Pärnusse. Ma ei teagi millest see tuleb täpselt, lihtsalt tahaks tagasi. Muru peale ja lehtlasse ja randa ja lõbustuspargi juurde pinkidele ja ... Kahtlane kuidagi. Nüüd on see siis jälle käes. Ärkasin hommikul ja soovisin südamest, et oleksin seal. Ehk on see kõik üle-eelmise nädalavahetuse järelkaja ja ehk igatsen pigem hoopis seda aga eriti tugevalt tundsin seda jälle kui C uksest minu suureks üllatuseks sisse astus. Nii hea on, et ta siin on. Ikka sama paha, ikka sama kuri, ikka sama õel, ikka sama kiuslik, ikka sama kallis.
Tegelikult peaks tubli olema. Nii palju on teha. Aga ma nii ei viitsi. Eks ma siis olen nüüd oma mitte viitsimise otsas kinni ja ei tee ikka mitte midagi. Vahet ju pole, et homme on SUHT tähtis päev ja ülehomme VEEL tähtsam. Vaatab siis, mis saama hakkab. Vähemalt on R alati olemas, kelle juurde halama minna. Luv ya baby!
Viie minuti pärast hakkan tubliks! Jajah, muidugi!
Muuseas, ma hakkasin mõtlema... Ohtlik, ma tean... Mulle meeldivad nii kurvad lood. Täna näiteks... No mis mõttes a-ha ja crying in the rain. Oleks siis, et tuju halb oleks. Ei ole. Lihtsalt terve päev oli mõte ainult selle loo juures. Väljakannatamatu. Babblings of a confused child. Nagu purjus oleks... Amm... EI!
Palavik võiks kõigepealt ainult ära minna, siis hakkan tõesti tubliks.
Beneath the darkened sky
Or am I standing still?
With the scenery flying by
Or am I standing still?
Out of the corner of my eye
Was that you that passed me by?
[Jewel - Standing Still]
Igal kevadel on mingi selline aeg, mil ma igatsen tagasi Pärnusse. Ma ei teagi millest see tuleb täpselt, lihtsalt tahaks tagasi. Muru peale ja lehtlasse ja randa ja lõbustuspargi juurde pinkidele ja ... Kahtlane kuidagi. Nüüd on see siis jälle käes. Ärkasin hommikul ja soovisin südamest, et oleksin seal. Ehk on see kõik üle-eelmise nädalavahetuse järelkaja ja ehk igatsen pigem hoopis seda aga eriti tugevalt tundsin seda jälle kui C uksest minu suureks üllatuseks sisse astus. Nii hea on, et ta siin on. Ikka sama paha, ikka sama kuri, ikka sama õel, ikka sama kiuslik, ikka sama kallis.
Tegelikult peaks tubli olema. Nii palju on teha. Aga ma nii ei viitsi. Eks ma siis olen nüüd oma mitte viitsimise otsas kinni ja ei tee ikka mitte midagi. Vahet ju pole, et homme on SUHT tähtis päev ja ülehomme VEEL tähtsam. Vaatab siis, mis saama hakkab. Vähemalt on R alati olemas, kelle juurde halama minna. Luv ya baby!
Viie minuti pärast hakkan tubliks! Jajah, muidugi!
Muuseas, ma hakkasin mõtlema... Ohtlik, ma tean... Mulle meeldivad nii kurvad lood. Täna näiteks... No mis mõttes a-ha ja crying in the rain. Oleks siis, et tuju halb oleks. Ei ole. Lihtsalt terve päev oli mõte ainult selle loo juures. Väljakannatamatu. Babblings of a confused child. Nagu purjus oleks... Amm... EI!
Palavik võiks kõigepealt ainult ära minna, siis hakkan tõesti tubliks.
pühapäev, 18. mai 2008
stars don't even matter
And the stars fell out of the sky
And my tears rolled into the ocean
Now i'm looking for a reason why
You even set my world into motion
[Sam Sparro - Black and Gold]
Tanel suudab ikka ja jälle mu südame teistmoodi lööma panna. Tuleb vist ikka see 200.- pigistada kuskilt ja minna kontserdile. See on ikka see õige...
Tannu ja Sam on nii head, et mõte ei tööta õigesti. "'cause if you're not really here..."
Jah, ja 23 on täiesti reaalne ja enam tagasi ei saagi. 22 oli ikkagi parem minu meelest. Samas aga kui kõik juurdetulevad aastad saabuksid sellise üritusega nagu sel korral, võiks neid veel palju tulla.
Ma ei teagi mis oli parem, kas see, et kõik tulid või see, et kõik täie ette läks. Mõlemat vist tegelikult. Meeliülendav lausa või vähemalt. Millimallikad, hauakivi, isetehtud kaardid, Twister, lilled, põrand, öödisco, politsei... siiani ajab naerma...
Ja oleks siis, et kõik oleks ühe päevaga otsa saanud. Jumal tänatud, et mitte. Ja see teine päev... R ütles nii ilusasti, et nagu ajamasinas oleks käinud. Just nii oligi.
Ja nad kõik olid kohal, kõik, kes on tähtsad. Aitäh, aitäh, aitäh!
Psssssssst!
___
And my tears rolled into the ocean
Now i'm looking for a reason why
You even set my world into motion
[Sam Sparro - Black and Gold]
Tanel suudab ikka ja jälle mu südame teistmoodi lööma panna. Tuleb vist ikka see 200.- pigistada kuskilt ja minna kontserdile. See on ikka see õige...
Tannu ja Sam on nii head, et mõte ei tööta õigesti. "'cause if you're not really here..."
Jah, ja 23 on täiesti reaalne ja enam tagasi ei saagi. 22 oli ikkagi parem minu meelest. Samas aga kui kõik juurdetulevad aastad saabuksid sellise üritusega nagu sel korral, võiks neid veel palju tulla.
Ma ei teagi mis oli parem, kas see, et kõik tulid või see, et kõik täie ette läks. Mõlemat vist tegelikult. Meeliülendav lausa või vähemalt. Millimallikad, hauakivi, isetehtud kaardid, Twister, lilled, põrand, öödisco, politsei... siiani ajab naerma...
Ja oleks siis, et kõik oleks ühe päevaga otsa saanud. Jumal tänatud, et mitte. Ja see teine päev... R ütles nii ilusasti, et nagu ajamasinas oleks käinud. Just nii oligi.
Ja nad kõik olid kohal, kõik, kes on tähtsad. Aitäh, aitäh, aitäh!
Psssssssst!
___
pühapäev, 6. aprill 2008
... liiga ...
All God's children need travelling shoes
Drive your problems from here
All good people read good books
Now your conscience is clear
I hear you talk girl
Now your conscience is clear
[Tanita Tikaram - Twist in My Sobriety]
tegelikult ma õpin kogu selle aja füüsikalist keemiat...
mõte mul juba ammu uitab tegelikult ja siis tulevad pähe ka igasugused sellised mõtted, mis FK'ga kohe üldse mitte seotud ei ole. üks nendest on see, et ma ei mõista inimesi, kelle jaoks on sõprade jaoks sellised väljandid nagu "liiga tihti" või "liiga palju". arumaitaipa. mul on kolm sellist sõpra, kellega ma selles osas vist olen kõige sarnasem - mõlemad Riinud ja Orav. me räägime "liiga tihti" näeme igal võimalikul juhul ja oleme koosolles "liiga palju" koos. ma tean, sest helistasin just R'le ja suutsime mitte millestki "liiga kaua" rääkida ja leppida kokku, et järgmine kord kui näeme, oleme "liiga palju" koos.
usutavasti ma teen ülekohut kõigile oma meestele, et neid siia seltskonda ei liigita, aga neid näen ma niigi iga päev ja meil ei olegi enam vaja küsida "kuidas sul läheb?", sest seda on nagunii silmist ja olekust näha või sellest kuulda, kuidas K välisukse kinni tõmbab kui koju tuleb. see vist ongi see extended family, mille kohta mina kasutan sõna "sõber". nii palju on lihtsalt neid teisi inimesi, kes ka kõik on, aga kelle tegemised ei saaks mulle vast kunagi nii palju korda minema. muidugi satub aegajalt sinna "seltsi" ära ka teisi inimesi, kes sinna nagu esmapilgul ei kuulugi, aga kellest ka süda käsib hoolida. pikemas perspektiivis on aga nende käekäiku palju kergem kõrvalt emotsioonidega liialdamata vaadata. see on naljakas, kui hästi nende inimeste suhtes kehtib see "tooli" reegel, millega mina enda jaoks olen mõtestanud oma sõbrad ja tuttavad. isegi armastus mahub sellesse mudelisse. armastus tähtsate inimeste ja pere vastu.
milleni ma aga jõuda tahtsin oli see, et kas see "miski" (ärme siis lahterdame seda sõpruseks) siis tõesti on midaig nii erilist ja väärt säilitamist, kui mõnikord saab tema kohta kasutada selliseid omadusi nagu "liiga tihti", "liiga palju", "liiga kaua" jne. sest kui midagi on juba "liiga", siis on seda saanud küllastumiseni ja järelikult on ta oma aja ära elanud. siis ei aita enam see, et taandatakse ennast või midagi/kedagi teist mõneks ajaks. siis juba ongi asi hapu. ainus "liiga" vist, millest ma päris omade puhul aru saan on "liiga vähe"
Drive your problems from here
All good people read good books
Now your conscience is clear
I hear you talk girl
Now your conscience is clear
[Tanita Tikaram - Twist in My Sobriety]
tegelikult ma õpin kogu selle aja füüsikalist keemiat...
mõte mul juba ammu uitab tegelikult ja siis tulevad pähe ka igasugused sellised mõtted, mis FK'ga kohe üldse mitte seotud ei ole. üks nendest on see, et ma ei mõista inimesi, kelle jaoks on sõprade jaoks sellised väljandid nagu "liiga tihti" või "liiga palju". arumaitaipa. mul on kolm sellist sõpra, kellega ma selles osas vist olen kõige sarnasem - mõlemad Riinud ja Orav. me räägime "liiga tihti" näeme igal võimalikul juhul ja oleme koosolles "liiga palju" koos. ma tean, sest helistasin just R'le ja suutsime mitte millestki "liiga kaua" rääkida ja leppida kokku, et järgmine kord kui näeme, oleme "liiga palju" koos.
usutavasti ma teen ülekohut kõigile oma meestele, et neid siia seltskonda ei liigita, aga neid näen ma niigi iga päev ja meil ei olegi enam vaja küsida "kuidas sul läheb?", sest seda on nagunii silmist ja olekust näha või sellest kuulda, kuidas K välisukse kinni tõmbab kui koju tuleb. see vist ongi see extended family, mille kohta mina kasutan sõna "sõber". nii palju on lihtsalt neid teisi inimesi, kes ka kõik on, aga kelle tegemised ei saaks mulle vast kunagi nii palju korda minema. muidugi satub aegajalt sinna "seltsi" ära ka teisi inimesi, kes sinna nagu esmapilgul ei kuulugi, aga kellest ka süda käsib hoolida. pikemas perspektiivis on aga nende käekäiku palju kergem kõrvalt emotsioonidega liialdamata vaadata. see on naljakas, kui hästi nende inimeste suhtes kehtib see "tooli" reegel, millega mina enda jaoks olen mõtestanud oma sõbrad ja tuttavad. isegi armastus mahub sellesse mudelisse. armastus tähtsate inimeste ja pere vastu.
milleni ma aga jõuda tahtsin oli see, et kas see "miski" (ärme siis lahterdame seda sõpruseks) siis tõesti on midaig nii erilist ja väärt säilitamist, kui mõnikord saab tema kohta kasutada selliseid omadusi nagu "liiga tihti", "liiga palju", "liiga kaua" jne. sest kui midagi on juba "liiga", siis on seda saanud küllastumiseni ja järelikult on ta oma aja ära elanud. siis ei aita enam see, et taandatakse ennast või midagi/kedagi teist mõneks ajaks. siis juba ongi asi hapu. ainus "liiga" vist, millest ma päris omade puhul aru saan on "liiga vähe"
laupäev, 5. aprill 2008
142
kes kurat see oli, kes oma tõrvatilga minu meepotti ära kaotas?!!! tule võta tagasi, ja anna enda meepütt vastu. mul suht ükskõik, kui see on väiksem kui minu enda oma, lihtsalt tahaks seda "easy-going" meeleolu tagasi ja seda, et ka siis, kui kõik on nii jamasti kui jamasti veel saab, suudan naerda ja asju edasi teha. ema küsib juba ammu, et kas ma naeratada ka veel kunagi kavatsen ning minu stampvastus on, et kevadel... no mida põrgut, see olen ju mina!!! mismõttes ma ei plaani isegi enne rõõmsameelseks hakata kui kevadel?! tegelikult on üldse tunne, et kui ühe mu klassiõe blogi pealkiri on et "aegajalt masendav" siis mina võiksin panna "ikka ja endiselt masendav". üleeile näiteks, vaatasin kõik oma tähtajad üle ja otsustasin, mis järjekorras asju teha tuleks. oleks siis, et ma nendega ka algust tegin - yeah right! tänaseks on siis jälle plaanid - hakkan tubliks!
ilusatest asjadest ka... taasavastasin enda jaoks midagi/kedagi, mis/kes ammu on ununenud ning mõtestasin vist oma meeleolu kõige paremini kirjeldava laulu ka ümber. ja kaua see siis võttis?! poolteist aastat - m.a.s.e.n.d.a.v! aga 3 doors down on sellele vaatamata nüüd taaskord selles tipus, kus ta olema ka peab, eriti nende kryptonite - armastan.
neljapäeval oli patarei, ootasin, ja minu äranägemise järgi oli see igati mõnus üritus, ehk ainult inimesi oleks võinud rohkem olla. ideid ja häid mõtteid jagub, huvitav kuhu nende teostus jääb...
tööd tahaks mõnes mõttes juurde, samas vähemaks, mine sa võta kinni, aga R'ga mööda linna ringi tuulata oli ka lõbus ja huvitav. nüüd pean veel oma pühapäevase mineku peale ka mõtlema ja ongi kõik, igav on see elu.
ilusatest asjadest ka... taasavastasin enda jaoks midagi/kedagi, mis/kes ammu on ununenud ning mõtestasin vist oma meeleolu kõige paremini kirjeldava laulu ka ümber. ja kaua see siis võttis?! poolteist aastat - m.a.s.e.n.d.a.v! aga 3 doors down on sellele vaatamata nüüd taaskord selles tipus, kus ta olema ka peab, eriti nende kryptonite - armastan.
neljapäeval oli patarei, ootasin, ja minu äranägemise järgi oli see igati mõnus üritus, ehk ainult inimesi oleks võinud rohkem olla. ideid ja häid mõtteid jagub, huvitav kuhu nende teostus jääb...
tööd tahaks mõnes mõttes juurde, samas vähemaks, mine sa võta kinni, aga R'ga mööda linna ringi tuulata oli ka lõbus ja huvitav. nüüd pean veel oma pühapäevase mineku peale ka mõtlema ja ongi kõik, igav on see elu.
reede, 28. märts 2008
Otse Tartust
Hommikul on hea
Päeval väga hea
Õhtuti on erakordselt hea
Võin poris tallata
Võib vihma kallata
Ikkagi on tralla-lalla-laa
[Jaan Tätte - Hümn]
"Oi, mulle meeldib hiilida!"
Mu lemmikus öeldi kord: "Live your life without regret, and You will survive". Ma nüüd ei teagi kuidas seda võtta aga avastasin, et kahetsen aeg-ajalt ikka liiga paljut. Oleks siis, et asju, mis tegemata, ei, ikka neid, mis tehtud. Ma tean ju küll, et kahetseda tuleb seda, mis tegemata jäänud ja lollusi üha uusi peale teha, ent ikkagi nääd tuleb see kahtluseuss kuskilt sisse ja ongi süütunne platsis ja kahetsus sinna takkajärgi. Eile näiteks oli nii kahju, et L'ga kokku ei saanud aga ma puht füüsiliselt ei jõudnud enam lõpuks. Siis oli kahju, et ma ei viitsinud lihtsalt "kodust" läbi tulla ja retsepti võtta, sest magama oli oi kui raske jääda öösel. Panga kontojääki vaadates oli aga vist kõige rohkem kahju - absoluutselt igasugune teotahe tänaseks nulliti selle mõnekümne sekundiga, mis ma oma seb'i kodulehel olin. Seda ma selle sõitmise juures kõige rokem vihkangi - ma lihtsalt lülitan selleks mõneks päevaks oma materiaalse mõtlemise lihtsalt välja.
Küpsetasin hommikul pannkooke ja vaatasin aknast, kuidas inimesed vastsmajast sisse-välja voorivad. Mõnus oli, täiesti sellline suve tunne tuli, kus midagi ei pea tegema, millegi eest vastutama. Ja siis jõudis millalgi reaalsus ka järgi mu mõtlemisele. Mul on ju Tallinnas rohkem asju teha kui kunagi varem on olnudki. Iseasi, kas sellest kõigest ka korraga midagi välja tuled aga teha tahaks need asjad ikkagi kõik ära, mis plaanis on. Ehk siis taaskord - tänasest hakkan tubliks!
Aga tegelikult mulle meeldis, et vahepeal oli talv. R ütles, et vanarahval olla ikka õigus, et ega tali taeva jää ja näädsa ongi nii. Mulle nii meeldis lumes sumbata ja keset tuisku seista nii, et mitte midagi ei näe. Ei saa küll öeld, et mulle meeldiks see, kui kallid mulle ütlevad, et sõidavad autoga, millel juba suverehvid all aga samas üsna lõbus oli vadata, kuidas muidu nii ülbed mehepojad oma autosid hangest välja kaevates kiunuvad nagu kutsikad. Jah, ma tean, ma olen kuri, aga on siis vaja just trepiette oma auto parkida, et rööbastesse kinni jääda!?
Lumi on ilus, lumi on hea ja kui selle lumega veel päike ka kaasa tuleb, on kõik kõige ilusam üldse maailmas.
Päeval väga hea
Õhtuti on erakordselt hea
Võin poris tallata
Võib vihma kallata
Ikkagi on tralla-lalla-laa
[Jaan Tätte - Hümn]
"Oi, mulle meeldib hiilida!"
Mu lemmikus öeldi kord: "Live your life without regret, and You will survive". Ma nüüd ei teagi kuidas seda võtta aga avastasin, et kahetsen aeg-ajalt ikka liiga paljut. Oleks siis, et asju, mis tegemata, ei, ikka neid, mis tehtud. Ma tean ju küll, et kahetseda tuleb seda, mis tegemata jäänud ja lollusi üha uusi peale teha, ent ikkagi nääd tuleb see kahtluseuss kuskilt sisse ja ongi süütunne platsis ja kahetsus sinna takkajärgi. Eile näiteks oli nii kahju, et L'ga kokku ei saanud aga ma puht füüsiliselt ei jõudnud enam lõpuks. Siis oli kahju, et ma ei viitsinud lihtsalt "kodust" läbi tulla ja retsepti võtta, sest magama oli oi kui raske jääda öösel. Panga kontojääki vaadates oli aga vist kõige rohkem kahju - absoluutselt igasugune teotahe tänaseks nulliti selle mõnekümne sekundiga, mis ma oma seb'i kodulehel olin. Seda ma selle sõitmise juures kõige rokem vihkangi - ma lihtsalt lülitan selleks mõneks päevaks oma materiaalse mõtlemise lihtsalt välja.
Küpsetasin hommikul pannkooke ja vaatasin aknast, kuidas inimesed vastsmajast sisse-välja voorivad. Mõnus oli, täiesti sellline suve tunne tuli, kus midagi ei pea tegema, millegi eest vastutama. Ja siis jõudis millalgi reaalsus ka järgi mu mõtlemisele. Mul on ju Tallinnas rohkem asju teha kui kunagi varem on olnudki. Iseasi, kas sellest kõigest ka korraga midagi välja tuled aga teha tahaks need asjad ikkagi kõik ära, mis plaanis on. Ehk siis taaskord - tänasest hakkan tubliks!
Aga tegelikult mulle meeldis, et vahepeal oli talv. R ütles, et vanarahval olla ikka õigus, et ega tali taeva jää ja näädsa ongi nii. Mulle nii meeldis lumes sumbata ja keset tuisku seista nii, et mitte midagi ei näe. Ei saa küll öeld, et mulle meeldiks see, kui kallid mulle ütlevad, et sõidavad autoga, millel juba suverehvid all aga samas üsna lõbus oli vadata, kuidas muidu nii ülbed mehepojad oma autosid hangest välja kaevates kiunuvad nagu kutsikad. Jah, ma tean, ma olen kuri, aga on siis vaja just trepiette oma auto parkida, et rööbastesse kinni jääda!?
Lumi on ilus, lumi on hea ja kui selle lumega veel päike ka kaasa tuleb, on kõik kõige ilusam üldse maailmas.
Tellimine:
Kommentaarid (Atom)