/---/

Naljakas on tühja istuda...

Nädal on täielikult lebotamise tähe alla alanud. Kas siis selline saabki mu september olema? Aitäh, aga ei, aitäh! Kell 10.00 on töö juures nagu telefonid väja lülitatud ja ometigi on ju teisipäev. Teisipäev! Väga kummaline on istuda nõnda, et ei ühtki kõnet, ei ühtki tegemist, mis eelmist taga ajaks. Samas on vahel ka nii hea olla. Saan lõpuks lõpuks lõpuks ka siia kirjutada midagi. Tegelikult on seegi üks paras pähkel, sest otseselt ju ei ole juhtunud suurt midagi. Näed, ja juba valetangi. Jälle!

"It's not the way I'm wired so..."

Pikk nädalavahetus, mis seljataha jäi, oli tegelikult ju rohkemgi kui sündmusterohke. Reedel siis X ja kuueni kodus veel aftekat. Mõnus oli. Kuigi jah, mõningad asjad said siis vist lõplikult mullegi selgeks. Hommikul takkajärgi magada oma magamatus välja kõik oli ka rohkemgi kui mõnus.

Õhtul isa juurde, kuhu ka minu jope jäi (ühes kodu võtmetega muidugi!). Ime täitsa, et selle paduvihma üle elasin, mille kätte ma ka ju otse loomulikult jäin, ja kohe haigeks ei jäänud.

Pühapäev oligi üks suur lebo ainult. Ja terve päeva kummitasid mind K sõnad, et kolmandal puhkepäeval tahaks juba tööle tagasi. Ainuke vahe oli aga selles, et mitte kolmandal päeval ei ole see tunne, vaid siis kui teise järjestikuse puhkepäeva hommikul üles ärkad punkt 06.00 ja mõtled, et tegelikult võiks ju ikkagi tööle ka minna.

Esmaspäev ja 01.09 möödus minu jaoks tervenisti siiski sõidu tähe all. Kuigi reaalselt kestis see vist ainult 52 minutit, olid jalad autost välja astudes küll nagu vatist ja reageerimisvõime kõigele ja kõigile kaduvväike. Ikkagi oli aga hea. Nii hea, nii hea, nii hea. Õige pea on siis olemas veel üks juht, kes kainekas on kõigile nõus aasta olema, antagu ainult autot, millega sõita.

Kooliga on ikka nii nagu on. Kohe üldse mind ei tõmmanud sinna proua Ebu Tamme loengusse. Järgmine esmaspäev. Siia räägivad nad juba asjast ka ja on mõtet sinna kuulama minna. Küsin ta käest ehk ka seda, kas varem saan teha oma asjad ära, sest no tegelikult ma ju oskan seda kõike, tõsiselt.

Mõned materjalid tahaks veel I ja teiste käest tagasi saada ja võiks ka füüsika kohe ära teha. Iseasi, kuidas mul selle viitsimisega on muidugi.

Kõige ilusam asi, mida oodata sel nädalal, on vist aga neljapäevane koori esimene proov. Ma tõesti ootan seda kohe. Laulupeol tundsin sellest nii väga puudust, et enne polnud saanud harjutada. Ootan, ootan, ootan.

Tunne on jälle selline, et The Outsider on kõige õigem laul üldse. Ja süda igatseb raamtute järgi. Ometigi aga ma tean ju, et enne, kui asjad on tehtud ja valmis, ei suuda ma ennast vabaks lasta piisavalt, et võtta ette ja terve nädalavahetuse ainult lugeda. Samas, ilmad on ju just täpselt sellised. Peakski ehk Tartusse hoopis minema nagu A kutsus, sest tema järgi igatsen ma tõesti väga.

pfffff, pffffff, pfffff

Ikka endiselt ei ole veel kõik... :(