esmaspäev, 8. september 2008

valged jänkud, värvilised jänkud, minu unenägude jänkud

So I held my head up high
Hiding hate that burns inside

Which only fuels their selfish pride

We're all held captive

Out from the sun

A sun that shines on only some

We the meek are all in one

[Creed - My Own Prison]


Elagu vihm ja külmad ilmad! Elagu nohu ja ragisev hääl! Elagu, et meil suve pole olnudki!

See, et need asjad inimesi närvi ajavad, on ju tegelikult täiesti tavaline aga see, et mina neid ütlen, on paigast ära. Mina, kes ma jumaldan kolletuvaid lehti ja kelle arvates pole ilu
samat ilma kui vihm. Mina, kes ei jaksa talve ära oodata. Võib-olla asi selles just ongi, et talve pole ju ka oodata. Arvatavasti on tulemas ainult sellise lära jätkumist veel 9 kuud. Palun mulle päikeselampe, neid, millega valgusteraapiat tehakse.




Ja mis mõttes on mu viimane kuulatud lugu rohkem kui kuu aega tagasi!? Täna on teemaks Creed. Kõiges oma headuses ja eheduses. Hea, nii hea, nii hea , nii hea... Kui nüüd veel ilusad saapad ka kuskilt leiaks, oleks elu jälle lill. Tegelikult ju ongi lill olla. Tõesti on. Ainult hommikuti ei tahaks nii vara ärgata. Aga kui igal õhtul magama jõuaks nii nagu peab, poleks ju probleemi. Jõuaks ainult. Ja ma nägin unes jänkusid. Tervelt kaks jänkut. Kes viitsib, otsib ise neile seletuse netist. Mina olen igatahes rahul. Ja kaamera oli ka hea.

Kommentaare ei ole: