If I could stick my pen in my heart
And spill it all over the stage
Would it satisfy ya, would it slide on by ya
Would you think the boy is strange? Ain't he strange?
[The Rolling Stones - It's Only Rock'n'Roll (But I Like It)]
It's one of those days again... Nendest tõeliselt pahadest. Mitte midagi nagu ei olegi juhtunud aga juba ärgates oli selline tunne. Ega jah, öö oli juba nõme, sest unenägudes kummitas mind keegi, kellele ma üldse mõelda ei tohikski. Ja vaatamata sellele, et ma kaks korda üles ärkasin ja endamisi mõtlesin, et aitab, oli ta ka järgmises unes kohe tagasi. Ja kui eelmisel korral oli kõik isegi OK, lõppesid tänaöised uned kõik ühtemoodi - kurvalt, nii kurvalt. Hell, kui väga ma Sind põlgama olen hakanud...
No kust kohast see nüüd siis?
Päeva tipphetkeks võib vist ikkagi lugeda Haabersti ringi ja kõiki neid teisi. Ja neid fooridega ristmikke ja auto väljasuretamist jne. Faaaak, ma mõtlesin, et ei saagi autost välja astuda, sest jalad ei kanna ja jumala eest oli tunne, et esimese asjana läheb süda pahaks.
Hästi, koolini pidasin ilusasti vastu aga siis... Kõnnin mina mööda tänavat ja järsku tunnen, kuidas pisarad lihtsalt voolavad. Ja voolavad, ja voolavad, ja voolavad. Ja siis see koer... Põrgusse raisk. Ja veel rohkem voolavad. Tegelikult ma tean küll, juba kodust välja astudes oli olemine kuidagi nõrk. Kurat küll, ja jäävadki voolama või?!
Ja niiviisi iga asja peale. Kõige!
Homme on äratus jälle kuuest. Aga vähemalt on usutavasti üheks kõik juba.
Praegu tunnen, et vaja oleks lõhkuda nagu eelmisel reedel. Endast välja ajada kõik see jama, mis minusse sedasi kuhjunud on, et enam endas ei jaksa hoida.
Pärast siis...
Ja nüüd on kuidagi nii palju lihtsam olla. A käis. Tuli, oli ja nüüd läks. Ja nii ta mulle mõjubki. Lihtsalt võtab ära selle paha ja kurja. Wish I could have done the same. Hope I did.
And spill it all over the stage
Would it satisfy ya, would it slide on by ya
Would you think the boy is strange? Ain't he strange?
[The Rolling Stones - It's Only Rock'n'Roll (But I Like It)]
It's one of those days again... Nendest tõeliselt pahadest. Mitte midagi nagu ei olegi juhtunud aga juba ärgates oli selline tunne. Ega jah, öö oli juba nõme, sest unenägudes kummitas mind keegi, kellele ma üldse mõelda ei tohikski. Ja vaatamata sellele, et ma kaks korda üles ärkasin ja endamisi mõtlesin, et aitab, oli ta ka järgmises unes kohe tagasi. Ja kui eelmisel korral oli kõik isegi OK, lõppesid tänaöised uned kõik ühtemoodi - kurvalt, nii kurvalt. Hell, kui väga ma Sind põlgama olen hakanud...
No kust kohast see nüüd siis?
Päeva tipphetkeks võib vist ikkagi lugeda Haabersti ringi ja kõiki neid teisi. Ja neid fooridega ristmikke ja auto väljasuretamist jne. Faaaak, ma mõtlesin, et ei saagi autost välja astuda, sest jalad ei kanna ja jumala eest oli tunne, et esimese asjana läheb süda pahaks.
Hästi, koolini pidasin ilusasti vastu aga siis... Kõnnin mina mööda tänavat ja järsku tunnen, kuidas pisarad lihtsalt voolavad. Ja voolavad, ja voolavad, ja voolavad. Ja siis see koer... Põrgusse raisk. Ja veel rohkem voolavad. Tegelikult ma tean küll, juba kodust välja astudes oli olemine kuidagi nõrk. Kurat küll, ja jäävadki voolama või?!
Ja niiviisi iga asja peale. Kõige!
Homme on äratus jälle kuuest. Aga vähemalt on usutavasti üheks kõik juba.
Praegu tunnen, et vaja oleks lõhkuda nagu eelmisel reedel. Endast välja ajada kõik see jama, mis minusse sedasi kuhjunud on, et enam endas ei jaksa hoida.
Pärast siis...
Ja nüüd on kuidagi nii palju lihtsam olla. A käis. Tuli, oli ja nüüd läks. Ja nii ta mulle mõjubki. Lihtsalt võtab ära selle paha ja kurja. Wish I could have done the same. Hope I did.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar