Even in the daylight, shine on

Ma mõtlen vahel, et kas see, et siia üha raskem on enda hinge tühjaks valada tuleb sellest, et enam ei juhtu nii palju asju, millest tahaks ennast tühjaks rääkida või teiega jagada. Siis jälle on on aga selliseid õhtuid nagu näiteks Patarei X, millest võiks küll lõputult rääkida aga ikkagi ei taha/suuda/saa. Ja kui selle jõu kuskilt lõpuks leiangi, tundub kõik nii keerulisena seletada, et jätan selle paremat aega ootama, mida enamasti aga ei tulegi. Seekord siis teisiti...


Patarei X - Pulmad ja Matused.

Ehk siis matsime oma armastatud Patarei ja laulatasime igaveseks (või siis sessi lõpuni) keemiku ja energeetiku. Kurb oli ja väga tore korraga. Matuste ajal tundsin klompi kurku tõusvat aga pulmas ja pulmapeol oli nii hea, et kell sai way too early 5 ja tuli koristama hakata.

Ma ei mäleta, millal ma viimati nii joogine oleksin pidanud olema aga ei olnud või millal mu jalad viimati nii palju tuld välja lõid või millal ma viimati nii palju naerda sain. Hea oli kõiki neid inimesi näha ja kallistada, kallistada, kallistada. Mõni mees oli ju lausa Võrust kohale tulnud meie pärast. Luv Baby... Samas oli ka palju uusi nägusid, niiet päris lootusetu ei tundugi, et ehk kutsutakse meid vanasid ka järgmisel aastal mõnele keemikute ja energeetikute ühisele üritusele. Ja ma arvan, et me läheksime. Ainult selle hommikuse mitte koristamise pärast juba läheksime.

Ja kõigele sellele väsimusele ja koogile seal seinal vaatamata piserdasin ma ikkagi taksoga koju sõites nukrusest, et enam ei ole sellist organiseerimist ja ei ole sellist rapsimist, ei ole enam sellist hommikust unega võitlemist ja koristamist. K ütles oma kõnes õigesti - parim aeg ülikoolist. Oligi, ma arvan.

Roosamanna

Oleks vist aeg oma puhkusest kokkuvõtet tegema asuda. Homme ju ikkagi tööle jälle. Ei oota. Üldse kohe mitte. Juba ainuüksi mõte kaheksast viieni elurütmi sisseelamisest tekitab külmavärinaid. Brrrr! Samas jälle puhkusest mõelda on mõnus, üle mõistuse mõnus lausa. Olid peod, nägin sõpru, tegin lollusi, magasin hommikuti sisse või siis välja, sain kodus olla. Mida veel tahta?!
Ainus vist, mida ei jõudnud, oli koolis käia. Kahju peaks olema sellest vist aga kahjutunne see kindlasti ei ole, mis mulle nagu näpuga meelekohale trummeldaks. Kohusetunne ehk? Ei tea, seda tunnet ka nagu väga ei mäleta. Süütunne pigem. See vist ongi. Ja ma isegi ei vaevu enam mingeid lubadusi andma, et edaspidi olen tublim jne. Vaevalt. Tuleb aga tunnistada, et motivatsioon on kuidagi kahtlaselt kõrgeks kerkinud viimasel ajal. Hakkan vist ka ise oma sõnadele tähelepanu pöörama.

Aga varsti on jõulud ja aastavahetus ja siis on jälle natuke aega kergem hingata, loodetavasti vähemalt. Ega ei saa ju oma elu keeruliseks elamata. Enne homset on aga veel üks öö ja hulk head muusikat, mida kuulata. Sellepärast ongi vist nii hea ja helesinine või roosa tunne - roosamanna.

When my mind stops thinking

My hands are tied behind my back

Ja ma kuulan, ja kuulan, ja kuulan. Üle hulga aja on taaskord tunne, et midagi hingele. Kui ka minul oleks selline label nagu A'l on soundtrack of my life, siis see lugu maanduks kindlasti kohe sinna. Seest võtab õõnsaks lihtsalt, nii ilus on. Ja kes mind vähegi teavad, need ei arvaks ealeski minu südamest sellist lugu leidvat. Vot aga vahel on ka minul nõrkushetked... Kui seda nii saab nimetada. Tegelikult üldse midagi kummalist on toimumas, sest minu viimase aja avastused ei ole kohe üldse enam minulikud. Näiteks see.

Selline imelik soe tunne on tegelikult minuga kaasas olnud umbes viimase nädala, kui mu kallid kõik jälle kodus on. Hea on olla, kui tead, et O on kõrvaltoas ja et R'i nägemiseks ei ole vaja ei Pärnusse sõita ega teda Norrast tagasi oodata. Kui nüüd veel C ka järgmisel nädalal Tallinnas on, võibki elu vahelduseks ilusaks pidada. Ma lihtsalt vajan neid enda ümber. Armastus on vist selle asja nimi.

Kui veel selle nädalavahetuse tralli ka ilusasti vastu peaks, võiks vist jälle rahuliku südamega tööle minna. Ja iga kord, kui tekib tunne taas peaga vastu seina joosta, saab siis lihtsalt mõelda, et puhkuse ajal on kõik palju, palju, palju parem ja ilusam.

a kiss from you...

Kui nii hästi ei mäletaks, ei usuks vist ise ka. Lihtsalt üle mõistuse sürr! Kui sellest piisaks asjade seletamiseks, siis ma vist rohkemat selle nädalavahetuse kohta ei kirjutakski. Aga ei piisa ju. Ma olen siis nüüdseks reedest peale umbes seitsme tunnise unega ja ega ei paista ka, et sellele lähiajal lisa tuleks, sest lihtsalt ei tahagi. On see siis üleväsimusest või millest iganes.

Kaks sünnipäeva, rumm ja laimid ja coca, R ruudus ja musta lamba rännak mööda kopli trammi rööpaid, "seksikas" taksosõit, varahommikune äratuskõne, jalutuskäik politseijaoskonda ja vapruse värinad, autoautoautoautoautoautoautoooooooo, junk, tädi A, õnnitlusi 85-ndaks juubeliks, tervitusnaps, kühvel ja hari, Öö Chicagos ja Seljakotid selga ja Linda ja... , ekskursioon, külmkülmkülm/palavpalavpalavkuum, wtf!!!, unetus, vaprus taas, Pärnu, kodukodukodu, üks suuremat sorti sasipundar.

Nüüd sai selgemaks?!

Didn't think so.

Ehk siis taaskord, kes teab, see teab ja kellel suurem huvi, ma lihtsalt ei jaksaks seda kõike siia kirja panna. Vaevalt et kõik seda kannatakski...

tühjus

Ma ütlen mõttes siia välja kõik kõige hirmsamad sõimusõnad ja roppused ja vandumised, mida ma tean. Ma ei taha enam hea olla ja aru saada ja leppida. Mul on lihtsalt kõrini. Ja vabandada ei kavatse ma ka enam mitte.

See vastik tühi tunne võiks lihtsalt ära minna minu seest...

Fuck off! Ma vihkan praegu ja ei tea kui kaua veel edaspidigi!

All smiles and sunshine

Wake up and face me
Don't play dead 'cause maybe
Someday I will walk away and say
You disappoint me
Maybe you're better off this way
[A Perfect Circle - Passive]

Ärgata hommikul vara vara ja vahtida oma arvutiekraaniga tõtt. Just sellised minu vabade päevade varahommikud ongi. Murettekitav, vähemalt. Aga ma lohutan ennast sellega, et ma tahaks teha nii paljusid asju, milleks praegu lihtsalt vahendid puuduvad. Aga reedest, reedest jälle. Või siis laupäevast.

Ilus on elu juures praegu see, et ma armastan kooselu mehega, kes õhtuti õlle asemel veini joob. DD ütleks selle peale, et pean kiiremas korras temaga kokku kolima aga vaevalt see tõelisuseks kunagi saaks. Ei tea, kas ma seda tegelikkuses tahaksingi.
Ja mitte nii ilus on, et keegi kallis, minuga lihtsalt ei räägi. Sain aru, made your point, nüüd tahaks teada, mis valesti ka on?!

Üsna niru on olla tegelikult. Ehk just sellepärast, et ei teegi midagi. Mis aga asja juures kõige huvitavam, raha läheb sedasi isegi rohkem. Ja ongi jälle asjadega nii, et mida ei ole, on võimalused asju teha või kuhugi minna. Ja samas on kuidagi hästi ka jälle. Rääkisin eile üle hulga aja R'ga ja no seal on midagi teisiti kui kellegi teisega. Pole vahet kui palju on möödas viimasest rääkimisest 15 minutit või mitu nädalat, isegi kuud, kõik on ikkagi kuidagi samamoodi. Ja seda isegi siis, kui kõik on täiesti teisiti. See on lihtsalt nii kodune, kuidas ma ennast temaga tunnen. Kodu, kodu, kodu... Sellised asjad ja praegune O siin elamine paneb mind nii väga Pärnut igatsema. Koju tahaks, sinna Pärnu koju. Oma majja ja aeda ja lehtla alla ja gararaaži (ei, ma ei eksinud kirjapildiga. kes teab, see teab) ja randa, randa, randa...

Ja nii siis ongi, mu elu koosneb tööst, teiste inimeste elule kaasaelamisest ja enda omast unistamisest. Tahaks rohkemat, palju rohkemat, aga selleks peaks ka ise rohkem tegema. Aga ma ei anna lubadusi, ei otsi vabandusi ega tee kaugeleulatuvaid järeldusi sellest, mis oli, on või tulema peaks. Ainuke asi, mis ma teha oskan, on algusest peale hakata ja vaadata, mis järjest tuleb.

Uinuda hilja hilja, et hommikud oleksid võimalikult rasked ning et tööleminek võimalikult palju edasi lükkuks. Just sellised minu vabade päevade hilisõhtud ongi. Ja tegelikult on üsna OK sedasi, sest teisiti ma lihtlsalt ei oska ega vist tahagi osata.

Rabarock 2009

Et siis nädalavahetus...

Kas ühest sõnast piisab? Rabarock siis. Hea, hea, hea, nii hea!

Juba algusest peale oli kõik õige. Soovitused ja näpunäited sellistelt Rabarocki veteranidelt nagu C ja O - igati olulised ju. Hommikul sai normaalsel ajal üles ka ning seda isegi väga suurte pingutusteta minu suureks üllatuseks. Siis veel viimased kallid enne minekut ja pisarad, et musikallid meiega ei tule. Edasi juba poetrett, mis oodatust ikka oluliselt vähem aega võttis ning arve, mis samamoodi üsna pisike lõpuks tuli. Ja siis teele. Viljandi maantee äärest veel paar hääletajat ka peale, sest no kuidas sa jätad tee äärde poisid, kellel ilmselgelt sama tee jalge all. Ja siis juba nii mõnigi ekstreemne möödasõit ja kohal me olimegi.
Telki mina endiselt ei taha ega oskagi tahta korralikult üles panna. Enne vist ei õpigi, ma arvan, kui endale päris oma saan. Aga jah, lisaks enda kohale oli ju vaja kuidagi veel kinni hoida kohta veel kolmele telgile ja ikka väga nõme oli kella neljani oma asjadega niiviisi laiutada, et inimesed väga nõutult meie ülber jalutasid ja oma telke kuskile paigutada üritasid. Aga no tehtud sai seegi ja keegi ei jäänud heast kohast ilma. Tuleb ju tunnistada, et koht oli tõepoolest väga, väga, väga hea, eriti kui vihma sadama hakkas.
Ja siis pärast tunnist käepaela sabas seismist südaööni ainult head muusikat! Jumalik, ma ütlen.

Laupäeva kohta on üldse raske midagi rääkida. Kõik oli lihtsalt üsna sürr. Asju millest jutustada oleks nagu palju aga samas asju, millest ma rääkida päriselt ka saaksin või tahaksingi, on vähe ja need ei anna nagunii kõike seda edasi, mis ma päriselt tunnen.
Muidugi ei saa mainimata jätta seda meeletut ja jätkuvat, jätkuvat, jätkuvat vihma, mis kogu telklaagri ja kontsertala üheks suureks mülkaks muutis. Ega seda, kuidas ei olnud võimalik üleni uppumata isegi mitte teise telki jõuda. Ja ometi ka ju soojamaratoni, mis poiste telgis oli.
Päeva ja ehk kogu elamuse parimaks ostuks tunnistan siiani oma kummikud (ja ehk ka A nänni, mis vist jäävadki minu kätte kopitama, kui minus just mingi erakordne allaheitlikkus ei tärka äkitselt). Ja muidugi, muidugi, muidugi see muusika, muusika, muusika. Ma lihtsalt armastan seda kogemust ikka veel ja tagant järgi ka veel kaua, kaua, kaua, ma arvan. Ja siis muidugi see kompliment mille M mulle tegi, mul on nii kuradi kahju, et ma ta kontakte ei võtnud ikkagi. Damn, see tšikk oli nii lahe. R ja K rõõmustage, see on midagi teile :P.
Nüüd tahaks veel seda ka teada, miks S mind ikkagi üles ajas enne kui ta minema hakkas öösel ja enne seda ka. Armas, aga segadusse ajab see ka mind, väga kohe! Sürr, sürr, sürr! Nii sürr!

Ja siis koju! Kodu on üks äraütlemata hea koht. Eriti kui seal on soe vesi ja pesumasin ja pehme, kuiv voodi. Magada, magada, magada. Tõesti ainult magada! Ehk unedes kestab see kõik kauem.

Ning viimaks note to self: järgmisel aastal kaasa kindlasti talvejope, kindad ning kummikud! Sääsetõrje ei jookseks ka mööda külgi alla. Ja veel rohkem kodutööd!




Ja ma nii väga oleks tahtnud selle postituse ette mõne väga hea loo panna Rabarocki mõnelt esinejalt aga ma lihtsalt ei suutnud valida, sest kõik nad olid täpselt see, mis tunne mul seal oli. Ja see peaks väga hästi selgitama, kui sassis minu peas praegu kõik on. Ei tea veel kui kauaks aga mõneks ajaks kindlasti.