Kuvatud on postitused sildiga Hingele. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Hingele. Kuva kõik postitused

reede, 6. mai 2011

Be sill my soul...

Ma olen viimasel ajal, eriti just viimastel päevadel, palju mõelnud sellele, kui vähe on vaja selleks, et keegi suudaks olla päriselt ja ausalt õnnelik. Aga samas kui palju selleks vaeva tuleb näha. Näiteks töökohas. Ma pole ammu nii rahul ja õnnelik olnud kui nüüd. Ma ei muretse pidevalt, ehkki selleks oleks rohkem põhjust kui varem. Ma ei lähe endast välja ja ma ei tunne ka kurjust ega vihastamist enam endas olgu oluord kuitahes morn ja lootusetu. Keegi minu ümber ei ole selline ja nii on ka endal seda raske tunda. Ja isegi kui kipub jonn peale, on seda häbi tunda või seda enam välja näidata. Samas tunnen ma aga ka väga selgelt, et see ei tule kaugeltki mitte niisama. Ma pean end ikkagi hooti sundima olema naeratav ja positiivne ka siis kui seda kohe kindlasti enam olla ei tahaks. Nii ka teised minu ümber, ma olen täiesti kindel. Milles aga erinevus - ma ei püüa seda teha üksi! Minu ümber on päevast päeva inimesed, kes ka just täpselt sedasi tahavad olla ja tööd teha. Mis aga põhiline - nad tahavad päriselt ka nii, see ei ole võlts. Ja meie juht ootabki meilt seda ning tunnustab. "Nad on minu inimesed, ja mina olen nende..." Ja omadega tahame me kõik olla parim osa meist endist.

Kui ma eile sellest kõigest mõeldes ja oma päevast vaimustuses olles lausa hõljusin koju, siis täpselt sama loogiline tundub see mõte mulle ka täna, kui ma tahaksin lihtsalt magamaminekut aina edasi lükata, et hommik ometi ei tuleks ja et nii pea ei tuleks veel minna. Ja see ongi minu jaoks see kõige suurem erinevus minu senise ja praeguse elu vahel.
A ja T on mõlemad minult küsinud, et mis saab nii erinev olla, et ma nõnda lausa säravat. Ja see vist ongi see, mis teeb Siin ja Seal töötamise nii erinevaks. Ma usun sellesse kõigesse just nende inimeste pärast, kes minu ümber on ja kellest ma tõesti tunnen, et nad tahavad olla sellised nagu nad on - igaüks veidi isemoodi aga kõik nii lõputult armsad ja head.




P.S. Mu kallis puukene ei jõuagi vist lehte minna sellel aastal aga väikesed pungad ja tibatillukesed lehed on juba täiesti olemas. Südames hakkas soe, kui seda ühel hommikul temast möödaudes märkasin.

neljapäev, 25. märts 2010

Igatsusest ja igatsemisest

This girl I know needs some shelter
She don't believe anyone can help her

She's doing so much harm, doing so much damage

But you don't want to get involved

You tell her she can manage

And you can't change the way she feels

But you could put your arms around her

[Massive Attack - Protection]


Kuidas sina aru saad, et kellestki puudust tunned?

Minule on see üsna lihtne, tuleb välja. Ma hakkan seda inimest unes nägema. Jälle ja jälle ja jälle.

Eile näiteks nägin unes, et K on popiks tulevaseks emaks hakanud. Mitte, et ta seda olenemata püüdmisest või mittepüüdmisest nagunii juba on. Ja hommikul ei saanud ma kohe üldse mitte aru, kas see oli päriselt või ma nägingi seda unes. Sest nii hirmus tahtmine oli temast midagi kuulda. (See on muuseas ilmselge vihje sellele, et te neiu, võiksite kirjutada ka ehk miskit vahelduseks)

Tegelikult on see igatsemine viimasel ajal nii default tundeks saanud, et ei saa enam õieti arugi, kui see jälle peale tuleb. A Portugalis, R ja C Austraalias, K Norras, A Inglismaal ja DD lihtsalt nii kaugel kuidagi, et paha hakkab. Vahel tundub isegi O Pärnus kui teises maailma otsas. Mulle meeldib hulka rohkem väljavaade, et kõik mu kallid on mulle võimalikult ligi.

Ja nii siis ongi, et nad trügivad vägisi mulle unedesse. Tuleb isegi välja, et ma ei ole mitte ainuke. R täna just rääkis, kuidas ka tema poisse unes näeb. Ma vahel mõtlengi, et ehk on see massipsühhoos meil siia "mahajäänutel". Räägime neist, kes kaugel, nii tihti, et siis ongi nii, et ei saa neile mõtlemata või unes nägemata. Ja ega ma tegelikult tahakski neile mitte mõelda. Soojaks teeb seest ju mõte nendest...

Teile kõigile, kes te ära olete:

Armastan ja igatsen!

teisipäev, 8. detsember 2009

Even in the daylight, shine on

Ma mõtlen vahel, et kas see, et siia üha raskem on enda hinge tühjaks valada tuleb sellest, et enam ei juhtu nii palju asju, millest tahaks ennast tühjaks rääkida või teiega jagada. Siis jälle on on aga selliseid õhtuid nagu näiteks Patarei X, millest võiks küll lõputult rääkida aga ikkagi ei taha/suuda/saa. Ja kui selle jõu kuskilt lõpuks leiangi, tundub kõik nii keerulisena seletada, et jätan selle paremat aega ootama, mida enamasti aga ei tulegi. Seekord siis teisiti...


Patarei X - Pulmad ja Matused.

Ehk siis matsime oma armastatud Patarei ja laulatasime igaveseks (või siis sessi lõpuni) keemiku ja energeetiku. Kurb oli ja väga tore korraga. Matuste ajal tundsin klompi kurku tõusvat aga pulmas ja pulmapeol oli nii hea, et kell sai way too early 5 ja tuli koristama hakata.

Ma ei mäleta, millal ma viimati nii joogine oleksin pidanud olema aga ei olnud või millal mu jalad viimati nii palju tuld välja lõid või millal ma viimati nii palju naerda sain. Hea oli kõiki neid inimesi näha ja kallistada, kallistada, kallistada. Mõni mees oli ju lausa Võrust kohale tulnud meie pärast. Luv Baby... Samas oli ka palju uusi nägusid, niiet päris lootusetu ei tundugi, et ehk kutsutakse meid vanasid ka järgmisel aastal mõnele keemikute ja energeetikute ühisele üritusele. Ja ma arvan, et me läheksime. Ainult selle hommikuse mitte koristamise pärast juba läheksime.

Ja kõigele sellele väsimusele ja koogile seal seinal vaatamata piserdasin ma ikkagi taksoga koju sõites nukrusest, et enam ei ole sellist organiseerimist ja ei ole sellist rapsimist, ei ole enam sellist hommikust unega võitlemist ja koristamist. K ütles oma kõnes õigesti - parim aeg ülikoolist. Oligi, ma arvan.

pühapäev, 15. november 2009

a kiss from you...

Kui nii hästi ei mäletaks, ei usuks vist ise ka. Lihtsalt üle mõistuse sürr! Kui sellest piisaks asjade seletamiseks, siis ma vist rohkemat selle nädalavahetuse kohta ei kirjutakski. Aga ei piisa ju. Ma olen siis nüüdseks reedest peale umbes seitsme tunnise unega ja ega ei paista ka, et sellele lähiajal lisa tuleks, sest lihtsalt ei tahagi. On see siis üleväsimusest või millest iganes.

Kaks sünnipäeva, rumm ja laimid ja coca, R ruudus ja musta lamba rännak mööda kopli trammi rööpaid, "seksikas" taksosõit, varahommikune äratuskõne, jalutuskäik politseijaoskonda ja vapruse värinad, autoautoautoautoautoautoautoooooooo, junk, tädi A, õnnitlusi 85-ndaks juubeliks, tervitusnaps, kühvel ja hari, Öö Chicagos ja Seljakotid selga ja Linda ja... , ekskursioon, külmkülmkülm/palavpalavpalavkuum, wtf!!!, unetus, vaprus taas, Pärnu, kodukodukodu, üks suuremat sorti sasipundar.

Nüüd sai selgemaks?!

Didn't think so.

Ehk siis taaskord, kes teab, see teab ja kellel suurem huvi, ma lihtsalt ei jaksaks seda kõike siia kirja panna. Vaevalt et kõik seda kannatakski...

reede, 12. juuni 2009

Armastan, armastan, armastan...

Kell on palju ja homme on vaja vara ärgata aga nende kahega siin niisama istuda ja lihtsalt olla on nii palju parem.

Oootan homset, ootan ülehomset, ootan, ootan, ootan...




Varsti on sellest kõigest täpselt aasta. Seda ei oota, nagu ei oodanud ka kümnendat maid. Loodetavasti see, mis tuleb, on lihtsam kui see, mis oli.

esmaspäev, 13. aprill 2009

Pole sinu näoga pilvi, nendest läbi näen.

Nüüd on kõik, sind kui õhku neelan alla
Armusõit meil jäägu lubamatult truuks

Kehakeel päästku keelepaelad valla

Kahetsusest oled rõõmus hommikul

[The Sun - Täna öösel]


Fine, just fine...
A küsis eile kuidas mul läheb, ja M ka. Täiesti loomulik vastus, et hästi, ei kõlanudki nii võltsilt kui ma arvasin ja kui ma hiljem selle peale pikemalt mõtlema jäin, ei tundunud see enam mullegi nii vale. Sest on ju kõik päris ilus tegelikult. Ja seda eriti veel pärast kolmapäevast kontserti.

Kaunis, kaunis, kaunis... Muud ei oskakski selle kohta öelda. Lihtsalt täiuslik tegelikult. Kõik oli paigas - kõik! Jutt siis The Suni kontsertsalvestusest, millest ma osa sain. Armastus, puhas armastus. Ja ma ei oskagi midagi muud selle kohta öelda.
Kuulan nüüd iga päev oma tuliuut albumit ja olen lihtsalt õnnelik. Uut on selles nii palju jaga sams on kõik nagu see sama. See sama hea The Sun oma kasimas kuues. Tõsiselt, kõik on selle juures hea. Jah tõesti, nii vähe ongi mulle vaja. Või noh, natuke tahaks veel, aga sellega kannatab oodata. Ja ju ma siis oota. Natukese ja natukese haaval.




Aga kuidas siis päriselt?
Plaanide tähe all. Plaanid, mida täita, plaanid mida ületada, plaanid, mida reaalsuse piiridesse suruda. Ja sinna vahele natukene eraelu. Aga viimasel ajal vast rohkemgi, kui ma oodata oleksin osanud. Kahju ainult, et mõnda oma kallist olen viimasel ajal nii vähe näinud. I ja K näiteks. Aga selle eest on O't sel nädalal jälle Tallinna oodata. Kas ta jälle ka R'i endaga kaasa toob - kahtlane. Aga sellegi poolest ma nii väga ootan.




Ja nüüd on jälle juba hilja ja mina ikka veel ei puhka. Homsest saab siis vist jälle üks neist päevadest, millal on tõeliselt raske ärgata. Aga hea sellegi poolest. Või ongi nii, et lootus sureb viimasena?!




P.S. Mu puu hakkab juba seda nägu minema, et kevad hakkaks nagu päriselt kohale jõudma.