dreaming the day away ...

tühjus

2009-10-23T20:06:00.004+03:00

Ma ütlen mõttes siia välja kõik kõige hirmsamad sõimusõnad ja roppused ja vandumised, mida ma tean. Ma ei taha enam hea olla ja aru saada ja leppida. Mul on lihtsalt kõrini. Ja vabandada ei kavatse ma ka enam mitte.

See vastik tühi tunne võiks lihtsalt ära minna minu seest...

Fuck off! Ma vihkan praegu ja ei tea kui kaua veel edaspidigi!

All smiles and sunshine

2009-08-03T23:25:00.000+03:00

Wake up and face me
Don't play dead 'cause maybe
Someday I will walk away and say
You disappoint me
Maybe you're better off this way
[A Perfect Circle - Passive]

Ärgata hommikul vara vara ja vahtida oma arvutiekraaniga tõtt. Just sellised minu vabade päevade varahommikud ongi. Murettekitav, vähemalt. Aga ma lohutan ennast sellega, et ma tahaks teha nii paljusid asju, milleks praegu lihtsalt vahendid puuduvad. Aga reedest, reedest jälle. Või siis laupäevast.

Ilus on elu juures praegu see, et ma armastan kooselu mehega, kes õhtuti õlle asemel veini joob. DD ütleks selle peale, et pean kiiremas korras temaga kokku kolima aga vaevalt see tõelisuseks kunagi saaks. Ei tea, kas ma seda tegelikkuses tahaksingi.
Ja mitte nii ilus on, et keegi kallis, minuga lihtsalt ei räägi. Sain aru, made your point, nüüd tahaks teada, mis valesti ka on?!

Üsna niru on olla tegelikult. Ehk just sellepärast, et ei teegi midagi. Mis aga asja juures kõige huvitavam, raha läheb sedasi isegi rohkem. Ja ongi jälle asjadega nii, et mida ei ole, on võimalused asju teha või kuhugi minna. Ja samas on kuidagi hästi ka jälle. Rääkisin eile üle hulga aja R'ga ja no seal on midagi teisiti kui kellegi teisega. Pole vahet kui palju on möödas viimasest rääkimisest 15 minutit või mitu nädalat, isegi kuud, kõik on ikkagi kuidagi samamoodi. Ja seda isegi siis, kui kõik on täiesti teisiti. See on lihtsalt nii kodune, kuidas ma ennast temaga tunnen. Kodu, kodu, kodu... Sellised asjad ja praegune O siin elamine paneb mind nii väga Pärnut igatsema. Koju tahaks, sinna Pärnu koju. Oma majja ja aeda ja lehtla alla ja gararaaži (ei, ma ei eksinud kirjapildiga. kes teab, see teab) ja randa, randa, randa...

Ja nii siis ongi, mu elu koosneb tööst, teiste inimeste elule kaasaelamisest ja enda omast unistamisest. Tahaks rohkemat, palju rohkemat, aga selleks peaks ka ise rohkem tegema. Aga ma ei anna lubadusi, ei otsi vabandusi ega tee kaugeleulatuvaid järeldusi sellest, mis oli, on või tulema peaks. Ainuke asi, mis ma teha oskan, on algusest peale hakata ja vaadata, mis järjest tuleb.

Uinuda hilja hilja, et hommikud oleksid võimalikult rasked ning et tööleminek võimalikult palju edasi lükkuks. Just sellised minu vabade päevade hilisõhtud ongi. Ja tegelikult on üsna OK sedasi, sest teisiti ma lihtlsalt ei oska ega vist tahagi osata.

Rabarock 2009

2009-06-15T23:04:00.001+03:00

Et siis nädalavahetus...

Kas ühest sõnast piisab? Rabarock siis. Hea, hea, hea, nii hea!

Juba algusest peale oli kõik õige. Soovitused ja näpunäited sellistelt Rabarocki veteranidelt nagu C ja O - igati olulised ju. Hommikul sai normaalsel ajal üles ka ning seda isegi väga suurte pingutusteta minu suureks üllatuseks. Siis veel viimased kallid enne minekut ja pisarad, et musikallid meiega ei tule. Edasi juba poetrett, mis oodatust ikka oluliselt vähem aega võttis ning arve, mis samamoodi üsna pisike lõpuks tuli. Ja siis teele. Viljandi maantee äärest veel paar hääletajat ka peale, sest no kuidas sa jätad tee äärde poisid, kellel ilmselgelt sama tee jalge all. Ja siis juba nii mõnigi ekstreemne möödasõit ja kohal me olimegi.
Telki mina endiselt ei taha ega oskagi tahta korralikult üles panna. Enne vist ei õpigi, ma arvan, kui endale päris oma saan. Aga jah, lisaks enda kohale oli ju vaja kuidagi veel kinni hoida kohta veel kolmele telgile ja ikka väga nõme oli kella neljani oma asjadega niiviisi laiutada, et inimesed väga nõutult meie ülber jalutasid ja oma telke kuskile paigutada üritasid. Aga no tehtud sai seegi ja keegi ei jäänud heast kohast ilma. Tuleb ju tunnistada, et koht oli tõepoolest väga, väga, väga hea, eriti kui vihma sadama hakkas.
Ja siis pärast tunnist käepaela sabas seismist südaööni ainult head muusikat! Jumalik, ma ütlen.

Laupäeva kohta on üldse raske midagi rääkida. Kõik oli lihtsalt üsna sürr. Asju millest jutustada oleks nagu palju aga samas asju, millest ma rääkida päriselt ka saaksin või tahaksingi, on vähe ja need ei anna nagunii kõike seda edasi, mis ma päriselt tunnen.
Muidugi ei saa mainimata jätta seda meeletut ja jätkuvat, jätkuvat, jätkuvat vihma, mis kogu telklaagri ja kontsertala üheks suureks mülkaks muutis. Ega seda, kuidas ei olnud võimalik üleni uppumata isegi mitte teise telki jõuda. Ja ometi ka ju soojamaratoni, mis poiste telgis oli.
Päeva ja ehk kogu elamuse parimaks ostuks tunnistan siiani oma kummikud (ja ehk ka A nänni, mis vist jäävadki minu kätte kopitama, kui minus just mingi erakordne allaheitlikkus ei tärka äkitselt). Ja muidugi, muidugi, muidugi see muusika, muusika, muusika. Ma lihtsalt armastan seda kogemust ikka veel ja tagant järgi ka veel kaua, kaua, kaua, ma arvan. Ja siis muidugi see kompliment mille M mulle tegi, mul on nii kuradi kahju, et ma ta kontakte ei võtnud ikkagi. Damn, see tšikk oli nii lahe. R ja K rõõmustage, see on midagi teile :P.
Nüüd tahaks veel seda ka teada, miks S mind ikkagi üles ajas enne kui ta minema hakkas öösel ja enne seda ka. Armas, aga segadusse ajab see ka mind, väga kohe! Sürr, sürr, sürr! Nii sürr!

Ja siis koju! Kodu on üks äraütlemata hea koht. Eriti kui seal on soe vesi ja pesumasin ja pehme, kuiv voodi. Magada, magada, magada. Tõesti ainult magada! Ehk unedes kestab see kõik kauem.

Ning viimaks note to self: järgmisel aastal kaasa kindlasti talvejope, kindad ning kummikud! Sääsetõrje ei jookseks ka mööda külgi alla. Ja veel rohkem kodutööd!

Ja ma nii väga oleks tahtnud selle postituse ette mõne väga hea loo panna Rabarocki mõnelt esinejalt aga ma lihtsalt ei suutnud valida, sest kõik nad olid täpselt see, mis tunne mul seal oli. Ja see peaks väga hästi selgitama, kui sassis minu peas praegu kõik on. Ei tea veel kui kauaks aga mõneks ajaks kindlasti.

Armastan, armastan, armastan...

2009-06-12T00:43:00.003+03:00

Kell on palju ja homme on vaja vara ärgata aga nende kahega siin niisama istuda ja lihtsalt olla on nii palju parem.

Oootan homset, ootan ülehomset, ootan, ootan, ootan...

Varsti on sellest kõigest täpselt aasta. Seda ei oota, nagu ei oodanud ka kümnendat maid. Loodetavasti see, mis tuleb, on lihtsam kui see, mis oli.

197

2009-06-08T21:47:00.002+03:00

Täna tahaks südamest tervele maailmale tule otsa panna aga ma luban, et teen seda alles siis, kui olen vähemalt pool oma sisemusest patja nutnud ja karjunud.

It’s all about making the best out of everything.

2009-05-25T23:02:00.000+03:00

I’m sick of standing in your line
So now you’ll have to take it
Take this to heart
I will never let you fuck me over
Stop talking down to me your war is old
Your game is over
So here’s my coldest shoulder
[Blue October - Say It]

Tahaks praegu neiu E't tsiteerida, sest just nii ma mõtlengi hetkel!

"Kui loll on loll?
Piisavalt!"

Sest no tõesti! Kui palju võib samu vigu teha üks inimene?! Mitu korda usaldada ja siis aru saada, et täiesti õigustamatult?! Korduvalt aru saada ja mõista ning seda selleks, et saada üle lastud ja iseenesest mõistetavalt võetud?! Ikka uuesti ja uuesti ja uuesti täpselt sama moodi!

Alles eelmisel nädalal selgitasin, et kui ise süüdi ollakse, pole mõtet halada ja patja nutta, tuleb tegutseda ja vaeva näha, et asjad paraneksid. Nüüd siis jõuab karm tõde ka minu õuele. Jõudis pärale! Jah, aitäh! Võtan õppust, nüüd vist tõesti! Püüan vähemalt! Täna oli viimane katse ja püüd asju parandada ja mingitki mõtet selles kõiges leida. Ei taha? Ei saa aru? Hästi, mulle piisas nendest mitmest-mitmest-mitmest-mitmest-mitmest-mitmest... proovimisest ja pisaratest, mis nagunii mitte midagi ei maksnud ega väärt polnud.

Arghhhhhhh ma olen nii tige, et tahaks peksta või lõhkuda midagi. Kurat, kui loll ma ikka olen! Ei õpi oma vigadest, ei miks ma peaksingi?!

195

2009-05-24T23:57:00.001+03:00

Ma arvan, et minu jaks sai eilsega otsa. Lihtsalt ei taha enam ja kõik. I'm done!

194

2009-05-23T15:37:00.000+03:00

I’m scared of death
And I’m scared of living
I gave up on the past cause it’s unforgiving
I misplaced my trust
I watched my word begin to rust
I’m a balloon about to bust
I need a place for reliving. Still...
[Blue October - Picking Up Pieces]

Tundub, et nüüd on minu kord vabandama hakata... Ja kui D saab sellest aru, või ei saa, vahet pole, siis mõne teise puhul ma vist isegi ei vaevu. Ei tunne ennast sellepärast halvasti ka. Kas peaksingi?! Sest kõigele vaatamata on õhtul Limp Bizkit ja nautida tuleb kõike siis, kui see parajasti käes on. Hiljem pole millelgi enam sama lõhna, maitset ega tunnet küljes. Elu on lill ja täna õitseb ta minu aias!

Crash and burn

2009-05-16T15:05:00.000+03:00

Lists, lists, lists

Nüüd on päris kindel, et mina olengi see, kes suudab kõikidest kõige rohkem plaane teha. Iseasi muidugi, kas ja kui palju neist ka teostuvad, aga ikkagi on plaanid. Täna näiteks, olen jõudnud juba kaks nimekirja koostada. Ja täiesti erinevat. Hea, et nad vähemalt omavahel ei lähe vastuollu, sest olgem ausad, on ka selliseid koostatud ja ilmtingimata mõlema täitumist oodatud.

Aga tegelikult ma ikkagi usun, et see on vahel ka ikka kasuks tulnud. Kui midagi silme ees, on ka asju õigem olulisuse järjekorda panna. Praegu näiteks. Praegu on mul paralleelselt sellega siin, lahti ka märkmik, mis on otsast otsani täis kirjutatud tegemata ent olulisi asju. Ja päris kindlasti oleksid pooled neist mul homseks juba meelest pühitud kui nad ei oleks mustvalgel kirjas seal. Ja nüüd siis edenebki vaikselt (aga järjekindlalt) tähtaegade list tegemata asjadest. Kuigi need tähtaegade nimekirjad on alati olnud just need kõige suurema läbikukkumisega, loodan ma siiski seekord midagigi selle pealt tehtud saada. Peab lihtsalt, sest väga hulluks asju ka minna ei saa lasta. Või on, et ei saa enam lasta väga palju hullemaks minna, sest väga hullud on nad juba ammu.

Kui nüüd oskaks ainult ise ka aru saada millisest otsast selle kõigega alustada.

Some things, apparently, are not meant to last...

Elame veel... Vist... Ma arvan... Päriselt ju ei tea... Lihtsalt, ikka veel on nii kohutavalt kahju. Njuuts...

Pole sinu näoga pilvi, nendest läbi näen.

2009-04-13T00:08:00.000+03:00

Nüüd on kõik, sind kui õhku neelan alla
Armusõit meil jäägu lubamatult truuks
Kehakeel päästku keelepaelad valla
Kahetsusest oled rõõmus hommikul
[The Sun - Täna öösel]

Fine, just fine...
A küsis eile kuidas mul läheb, ja M ka. Täiesti loomulik vastus, et hästi, ei kõlanudki nii võltsilt kui ma arvasin ja kui ma hiljem selle peale pikemalt mõtlema jäin, ei tundunud see enam mullegi nii vale. Sest on ju kõik päris ilus tegelikult. Ja seda eriti veel pärast kolmapäevast kontserti.

Kaunis, kaunis, kaunis... Muud ei oskakski selle kohta öelda. Lihtsalt täiuslik tegelikult. Kõik oli paigas - kõik! Jutt siis The Suni kontsertsalvestusest, millest ma osa sain. Armastus, puhas armastus. Ja ma ei oskagi midagi muud selle kohta öelda.
Kuulan nüüd iga päev oma tuliuut albumit ja olen lihtsalt õnnelik. Uut on selles nii palju jaga sams on kõik nagu see sama. See sama hea The Sun oma kasimas kuues. Tõsiselt, kõik on selle juures hea. Jah tõesti, nii vähe ongi mulle vaja. Või noh, natuke tahaks veel, aga sellega kannatab oodata. Ja ju ma siis oota. Natukese ja natukese haaval.

Aga kuidas siis päriselt?
Plaanide tähe all. Plaanid, mida täita, plaanid mida ületada, plaanid, mida reaalsuse piiridesse suruda. Ja sinna vahele natukene eraelu. Aga viimasel ajal vast rohkemgi, kui ma oodata oleksin osanud. Kahju ainult, et mõnda oma kallist olen viimasel ajal nii vähe näinud. I ja K näiteks. Aga selle eest on O't sel nädalal jälle Tallinna oodata. Kas ta jälle ka R'i endaga kaasa toob - kahtlane. Aga sellegi poolest ma nii väga ootan.

Ja nüüd on jälle juba hilja ja mina ikka veel ei puhka. Homsest saab siis vist jälle üks neist päevadest, millal on tõeliselt raske ärgata. Aga hea sellegi poolest. Või ongi nii, et lootus sureb viimasena?!

P.S. Mu puu hakkab juba seda nägu minema, et kevad hakkaks nagu päriselt kohale jõudma.

tainted love

2009-03-19T01:13:00.000+02:00

How far will you go?
How deep is your love?
Your bodies bruised and on fire
Cant stop the world
Cant stop desire
And I cant turn around
And I cant turn around
[Gavin Rossdale - Can't Stop the World]

Kas peabki niiviisi tunduma?

Ses mõttes, et ei ole enam võlts vastata inimestele, kes küsivad kuidas läheb, et kõik on hästi nagu alati. Varem ma ei saanud päris nii, nüüd aga on see kuidagi nii loomulikuks muutunud. Muidugi on neid, kellele ma asjadest ju ausalt ka räägin aga enam ei tõsta ma sellise asja pärast näiteks telefonitoru kuulmaks kellegi lähedase ja kalli häält, et parem hakkaks. Pigem lülitan selle hoopis välja, et mitte keegi ei teaks, ei kuuleks, ei haletseks. Kui muidugi on just midagi nadisti. Ja ega häid uudiseid ka väga kilkama lähe. Sest jah... Kellele see siis päriselt oleks? Kõlab küüniliselt?! Ei ütleks tegelikult. Või ehk ei oska ma lihtsalt seda kõike päris täpselt sõnadesse panna. Sest tõesti, mida aeg edasi, seda rohkem ma tunnen ja näen ja kogen, et tegelikult ei huvita see mitte kedagi. Pigem vaadatakse sellele viltu, kui kellegi käekäigu pärast siiralt muret tunda. Ja olgu see nii minu põhimõtete ja tahtmiste ja plaanide vastu, ei saa ma ennast lahti raputada mõtlemast, et üksi pole selle nimel ka mõtet punnitada. Ja kõige kurvem selle juures on, et mul tekib iga päevaga üha tugevam tunne, et see ongi tegelikult see, mida peetakse silmas nn "täiskasvanuks" saamisest rääkides. Kui nii, siis ma nii südamest ei taha suureks saada. Sest olgu mis on aga kalgiks ma muutuda ei taha. Tahan hoopis, et minusse jääkski alatiseks vähemalt killuke seda naiivsust ja rikkumatust, mis paneb inimesi usaldama ja kinnisilmi otsuseid tegema, sest on ju ometi alati keegi, kellele toetuda ja kes mind kunagi kukkuda ei lase...

189

2009-03-02T22:01:00.000+02:00

Nägin täna jälle T't unes...

Ja nüüdseks on sellest mõttest, et mida ma täpselt nägin alles ainult nii hägune mälestus, et kõike seda taastada on nii, nii, nii keeruline. Aga samas tahaks, sest see osa, mida ma mäletan, on mäletamist väärt... Haige, ma tean. Crap! T!

Mind ajab tegelikult hulluks teadmine, et ma tean praegu täpselt, mida ma tahaksin sellele sõnumile vastu saata või öelda ja ma lihtsalt ei oska seda kuidagi teha. Helistada, saata sõnum, helistada... P*****!

See on täpselt nagu A täna ütles, et kui sissepoole on nii palju, on välja seda öelda või tunda või kirjutada või kuidas iganes väljendada nii keeruline ja raske, võiks palju lihtsam olla. Jumala eest, nagu kaamli läbi nõelasilma ajamine...

188

2009-03-02T00:13:00.002+02:00

Rääkisin ükspäev A'ga sellest, et igaühel on mingi asi, milles ta on hea. Olgu see siis joonistamine, laulmine, tantsimine või mida iganes muud. Ma nüüd siis veendusin taaskord, et minu "eriliseks andeks" on asjade edasilükkamine ja sellest tulenev ettearvatav ebaõnnestumine. Täna näiteks... Kuigi homme/täna on, või ma ei teagi - peaks olema, üsna suur ja oluline asi, pole mina seda veel isegi vaadanud mitte. Huvitav küll, kuidas mul homme sellega minna võiks?! Oh what a joy! Sest jah, selle asemel, et vaadata ja uurida näiteid on minul olnud vaja koristada, nõusid pesta, pesu pesta, arveid maksta, blogisid lugeda, trenniks aegu panna ja ma ei tea veel mida teha. Aga ainult mitte seda, mida vaja oleks teha. Ja nüüd siis, nüüd pean ma ennast pigem siin tühjaks kirjutama kui ikka veel asjatama hakkama. Ei ma ei ütle, et need kõik on ebaolulised asjad aga no vähemalt vahel harva võiks prioriteedid õigesti paika seada enda jaoks.

Asja ei tee muidugi paremaks asjaolu, et ma olen hommikust peale üritanud välja mõelda vastust sõnumile, mille öösel sain. Ma nüüd ei teagi, kas see oli joogisest peast või millest inspireeritud aga seest tegi nii soojaks ja palju ei puudunud, et väga härdaks oleksin muutunud. Ja ma lihtsalt ei oska midagi vastu saata sellele... Ei oska, ei oska, ei oska... Tahaks lihtsalt midagi õiget (!!!) sellele vastata aga aru ma ei taipa, miks see nii keeruline peab olema.

P*****!

Emotsionaalselt handicapped, tõsiselt!

clash

2009-02-17T15:45:00.000+02:00

Ma ei mäletanudki enam kui tüütu on haige olla. Viies päev siis juba jah?! Ja eilse diagnoosi järgi siis taaskord oma lemmiktõvega küllili. Angiin! Just see mul veel puudu oligi. Mitte, et kodus olla hea ei oleks aga tegelikult on ikka tiba igav ka. Sest no olgem ausad, tubli ma nüüd küll ei viitsi või ei jaksa olla, ei teagi. Hea on tegelikult see, et ma saan võtta oma raamatu ja lihtsalt olla temaga. Sõveneda ja olla ja nautida... Ja ma tõesti tunnen, et see kõik on seda jama väärt. Aga miks ma siis ennast ei tunne sedasi?

Tegelikult on üldse kõik kuidagi lilleline praegu. Seda vist küll pigem läbi oma tuliuute lubade prisma vaadatuna aga siiski. Ma tõesti ei osanud laupäeva hommikul sellesse valgesse golfi istudes oodata, et juba tunni pärast võiksin ma päris ise igale poole sõita. Ja see tunne on nii pagana hea. Nii tõsiselt, tõsiselt, tõsiselt hea. Ja kogu see eksam tegelikult... Kuidagi hirmus keeruline on kirjeldada minu kas vedamist või naiivsusest tulenevat hästiminemist või kas tõesti seda, et mul tuligi nii hästi välja(?!). Ju vist ikka see viimane aga jah, mul on nüüd load ja Urrri peal rohelised kapsalehed teisi juhte minu eest hoiatamas. Ja kõik, mis ma teha oskan ja tahan on T'le suur suur aitäh öelda ja kui ma nii jänes ei oleks, kalli teha. Aga äkki teengi, ma ju pole talle veel plaati tagasi läinud viima...

Ja selles osas oligi mul õigus, et minust saab, nagu Õ'gi on, selline autojuht, kes saab oma tuju lihtsalt sõitmisega heaks teha. Nagu näiteks eile. Ma ei mäleta, millal ma viimati nii solvunud oleksin olnud aga aitas rooli istumine ja sõitmine. Kuigi jah, ma ei sõitnud ju palju. Pigem vähe isegi. Aga parem hakkas. Kuigi jah, siiski ei saa ma endalt lahti raputada seda tobedat tunnet palutud viie minuti pärast - VIIE MINUTI. No tõesti! Aga ei ole minu hukka mõista või mitte mõista. Lihtsalt targem olla edaspidi.

Aga muidu. Muidu on tõesti elu lill ja seda ilma igasuguse irooniata.

"You can be my black Kate Moss tonight"

2009-01-18T22:07:00.000+02:00

[30 Seconds to Mars - Stronger / Kanye West and Daft Punk cover]

Me like...
Mull meeldib tegelikult, kui asjad ei lähe just päris nii, nagu ma neid ette oleksin kujutanud, aga ikkagi suudan ma neist rõõmu tunda. Seda peab ka oskama. Näiteks reede... Ei olnud kõik nii nagu oleks vaja olnud aga õhtu selle eest tõi taaskord tasakaalu meite maale. R ja üks kiire salat temaga, M ja need head kokteilid ja siis A ja minu traditsiooniline Margarita X's. See viimane küll ilma soolata aga hea ikkagi. Ja koju magama. Sürr lausa, kui hea see kõik kokku oli. Ja kõige parem selle juures - normaalsel ajal sai koju. Ju vist ongi asi tasakaalus, sest kui midagi on pahasti, on jälle muus osas asjad paremini - hulka paremini. Ja nii ongi hea, nii hea, nii hea, nii hea.

Aga ikkagi ei tea ma veel päris täpselt, kus kõige paremat Margaritat tehakse aga samas oi seda lusti kõiki neid kohti järgi uurida. Siiani on siiski minu lemmikuteks Stereo ja X. Või on asi siis selles, et ma sinna jõuan oma lemmikut kõige tihedamini jooma või et ma ei ole just ekspert, mõte jääb samaks. Aga tegelikult peaks lõpuks endale ka need vajalikud asjad koju ära ostma ja neid ise tegema hakkama, ei peaks pettuma iga kord kui lähen kuhugi ja nad kohe üldse ei tule toime. Hea küll, aga aitab alkoholi üle halamisest...

Working hard or hardly working
Ja ma ei harjugi vist nende pühapäevadega, mis ma tööl pean olema. Usutavasti läheb veebruarist paremaks, sest siis hakkavad olema kaks vaba päeva järjest aga ikkagi. Igatsen seda aega, kui sai kolm kuud lihtsalt olla. Igatsen, igatsen, igatsen... Puhkusegraafiku tahaks ka ära teha.

Täna muidugi ei teinud asja paremaks ka homse ootus aga jah, homsega võrreldes polnud tänane vast midagi. Saab siis näha kui lambameelne (ja ei ole naerukoht A) ma olen ja kas suudan ikka enda mõtlemise säilitada või lähen kogu selle jamaga kaasa. Ma nii loodan, et seekord läheb kõik õigesti...

Ja ma ikkagi ei suuda endalt raputada selle millegi uue tahtmist ja ootamist. Hirmsaks teeb asja veel seegi, et mul pole õrnematki aimu, mis see uus olla võiks. Aga midagi tahaks ju. Hirmsasti tahaks. Et siis kõige esimeseks tahaks välja mõelda, mida ma siis päriselt tahan. Oh hell, I so love my sick mind.

Oh, mis rõõmu...

2009-01-06T02:06:00.001+02:00

And everything
It will surely change
[David Cook - Permanent]

Ja ongi tagasi see tundmus mu sees. See mõnus väsimus, millest kohe kuidagi ei pääse ja millest välja magada pole ka lootust, sest mõte lihtsalt ei luba puhata ja tiirutab tunde ühe või kahe asja ümber. Seda nii halastamatult, et pole vist isegi mõtet minna sinna voodi poole enne kui homne läbi saab aga samas...

Väss, väss, väss...

Homme, homme, homme...

Ja muidugi need mõtted asjadest, millest ma lubasin enam mitte mõelda...

soovide soovide soov

2008-12-22T22:22:00.000+02:00

I remember feeling low
And I remember losing hope
And I remember all the feelings
And the day they stopped
[Our Lady Peace - Innocent]

Fucking hell, ma elan külmkapis!
Tõsiselt! Kui nüüd täpsemalt jagada, siis on köök sügavkülm ja ülejäänud toad see tavaline külm. Vannituba on aga see fancy osa nendest uuematest külmikutest, kuhu pannakse asjad kiireks jahutamiseks. Ehk siis see kõikge soojem osa meie korterist. Sest no ausalt, villased sokid ja kahekordne tekk ei peaks olema eelduseks külmast plagisevatele hammastele. Kurat, ma ei või!

Imelik, imelik, imelik!
Ah jaa, ARK on üks imelik koht! Tõesti kohe! Inimesed on seal mornid ja maas on mingid jooned, millest üle astuda ei või jne. Kuigi jah, need jooned ei ole nähtavad vaid kujuteldavad. Imelik, nii imelik. Aga asja juurde. Et siis jah, teooria on tehtud, nüüd siis veel oodata, et saaks ka sõidu ära teha ja seda tuleb oodata ainult... amm... 54 päeva. 14 veebruar, millal teie kõik oma musidega miilustate ja olete muidu toredad sõbrad ja asjad, teen mina oma ARK'i sõidueksamit. Ooo, ma nii ootan. My ass! Praegu tahaks ära teha. PRAEGU! Pääseks ka lõpuks sellest pagana ühise liiklemise mõnudest. Pffff!

Aga mis toimub?
Minu südamesse hakkab istutuma üks pisike tunne. Kuigi jah, see tunne saab usutavasti juba paari päeva pärast otsa, on seda tunnet siiski natukesekski tore kogeda. See tunne... See tunne on nimelt see jõulutunne. Ja kust ta siis sinna sai, võib ju küsida? Ühe reklaamiga tuli. Jah, just reklaamiga. Filmi reklaamiga. Polaarekspressi reklaamiga. See on minu meelest vaieldamatult üks parimaid jõululugusid üldse. Kes näinud ei ole, on paljust ilma jäänud. Ja kes on näinud, ja siis hetkekski ei kaalunud uuesti Jõuluvanasse uskuma hakata, nendel ei ole südant. Sellele jään ma kindlaks, kindlaks, nii kindlaks!

Ja minu jõulusoov, mida ma tahan tahta, on David Cooki plaat. Ta on nii hea...

Ainult mina oskan...

2008-12-20T18:49:00.000+02:00

I’m a loser baby, so why don’t you kill me?
[Beck - Loser]

Has it only been a year?!
Kuidas on küll võimalik, et aastatagused emotsioonid jälle jälle jälle üle pea keevad?! Ja mille nimel! Samas on aga tunne, et seekord ei lase ma iseendal endast võimust võtta. Keeruline? Ei, üldsegi mitte. Nimelt pean ma hakkama ennast jälle sundima. Ja mitte niisama naljalt vaid päris tõsiselt. Vaja, vaja, vaja hakkab jälle täie hooga pihta. Magada, magada, magada saab tema kindlaks kaaslaseks ja loodetavasti lõpeb see ainult väsinud, väsinud, väsinud olemisega.
Õnneks ei ole ma oma nukrutsemises teps mitte ainuke ja kõik minu pingutused ei ole pea kellelegi võõrad. Kõlab uskumatult? Vaevalt!

Ainus erinevus aga selle vahel, mis oli eelmisel aastal ja selle tunde vahel, mis mind täna valdas, on see, et ma kohe teps mitte ei oota seda selle aastast rahmimist. Tõesti ei oota! Ma tahan ainult, et see läbi saaks ometi, ometi, ometi. Aga ma tean, ma tõesti, tõesti, tõesti tean, et ma pean sellega hakkama saama.

Ja vaatamata sellele, et ma nii väga püüan ja pingutan selle nimel, jäävad siiski nii paljud kallid nägemata ja see annab aega mõtlemiseks [loe: ülemõtlemiseks] ja nüüd, kus jõul läheneb, ka igatsemiseks. Ja see ei meeldi mulle. Üldse kohe mitte. Ma tahan jälle minna Männikule aga ma ei julge. Ma kardan, et kui eelmine kord oli traumeeriv ja kurb, siis nüüd oleks veel hirmsam, sest... Jah, ma jätan selle lause parem targu lõpetamata... Jah...

Ja minu selles pidevalt täienevas vihikulehes jääb üha vähem ruumi utoopilistele asjadele ja see täitub tõsimeeli tehtud ning mõistusega võetavatest asjadest, mille täideviimine ei ole üldse mitte võimatu vaid lihtsalt aega- ja tahtmist nõudev.

Kõik, kõik, kõik see eelnev oleks palju parem, kui isegi vesi mu enesetunnet nullist madalamaks ei veaks. Ka 18 tundi und viimase 24 tunni jooksul ei ole seda parandanud. Magaks kõik selle halva enesetunde maha aga lihtsalt ei suuda enam. Homne tööleminek on ka tõsise küsimärgi all ja just selle pärast. Halb, halb, halb, nii tõsiselt halb on olla.

Ainus, ainus, ainus asi, see kõige ainumas, mis mu peas praegu jaksab ringi kedrata, on see lihtsalt geniaalne Beck'i lugu.

Armastan, armastan, armastan ülekõige oma haiget meelt!

180

2008-12-03T00:13:00.002+02:00

Und ei tule...

Jälle...

V-Ä-S-I-N-U-D

P.S. Reedel on The Sun'i uue plaadi esitlus. Ja laupäeval on e****

/---/

2008-11-24T02:44:00.000+02:00

Aga mis siis, kui lihtsalt ei taha magama minna. Mitte, et und ei oleks ja et peas ei vasardaks, et tuleb kuuest ärgata. Ikkagi ei taha minna. Oleks hommikuni üleval kui saaks ja südametunnistus ei piinaks hiljem. Läheks õue. Teeks samamoodi lumeingleid nagu see noormees, keda ma aknast sadu vaadates jälgisin. Oleks C Tallinnas, oleksime juba tükk aega tagasi kõndima läinud, ma arvan. Ma ikka igatsen tema järgi. Need kilomeetrid on viimasel ajal kuidagi väga pikad tunduma hakanud. Igatsen. Ja ongi "oleks, läheks, teeks".

Õues on nii ilus. Ma armastan sellist ilma. Isegi kogu seda tuisku. Seda kõike võiks rohkem ja kauemaks olla. Valgem, puhtam, ilusam...

Hommik, tule juba...

Ja kõik mu täitmata lubadused...

2008-11-23T00:18:00.000+02:00

How long have I been in this storm?
So overwhelmed by the ocean's shapeless form
Water's getting harder to tread
With these waves crashing over my head

---

I know you didn't bring me out here to drown
So why am I ten feet under and upside down
Barely surviving has become my purpose
Cause I'm so used to living underneath the surface

---

And I will walk on water
You will catch me if I fall
And I will get lost into your eyes
I know everything will be alright
I know everthing is alright

[Lifehouse - Storm]

Ma mõtlen ikka vahel, et miks me kõik, kes armastame oma mõtteid teiste ja endi jaoks avalikuks ja mitte nii avalikuks teha, kirjutame enamasti alati siis, kui kõik ei ole just nii nagu peaks. Või siis ei kirjuta. Ei kirjuta lõpuks lihtsalt sellepärast, et mitte kõik sissekanded ei oleks nagu ühe vitsaga löödud. Ja ma ei teagi mis on hirmsam, kas see, et kõik postid on halad või et ei kirjutatagi enam... Aga vist ikka see, kui üldse enam ei kirjutata. Endasse on ju nii palju valem elada, kui tunned, et tegelikult ju tahaks selle kõik endast välja lasta.

Aga vahel on asjad hästi. Kohe nii hästi, et ei teagi kust alustada, et kõik räägitud saaks. Et saaks öeldud kõik, mis hingel ja südamel ja mis olemise nii heaks teevad, et tahaks tervele maailmale karjuda, et vahel ongi kõik nii hea nagu pealtpoolt paistab.

Minu suurest nukrusest ja pahameelest aitas mind üle üks tunnike A seltsis, kes lihtsalt on nii võrratu ja imeline, et mul ei jätku sõnu. Lihtsalt. Kõik mu selle hetke suured kahtlused ja küsimused said lahendatud. Ja nii lihtsalt. Tunniga! Nii ma siis läksingi koju ja enne mõelnud, et koju jõudes piserdan ennast magama ja nutan taga midagi, mis kunagi midagi väärt vist ei olnudki (jah, ma ikka veel muserdan ennast vabatahtlikult sellega), lõppes mu õhtu tõeliselt hästi. Ja ei piserdanud, ei muretsenud ja mis peamine, ei mõelnud enam.

Ja pärast seda ei olnudki see nädal nii pikk enam. Ja reedel R ja K ja väike vein ja väike kaart... Jah, kvaliteetaeg nendega, kes on toredad ja head.

Mis mu tuju vist rohkemgi kui heaks täna tegi, on see, et ei läinudki mul nii kehvasti täna rooli istudes. Tuli nagu välja enamus asjadest ja oli ilus. Ja T ei olnud kuri ja isegi ütles paar head sõna. Ja õhtul minu kallis Urrrr. Ta on ikka nii kallis mulle.

Kõik, kõik, kõik see kokku teeb olemise nii ilusaks, et isegi homne tööpäev, mis liialdusteta tõotab katastroofiline tulla, ei paista enam nii eemaletõukavana. Hea küll. Ebameeldivana jah, aga mitte nii meeletult vastikuna kui muidu pühapäeval kuuest tõusta.

Ja kõik ongi ilus minu mätta otsast praegu. Ma e itea mis homme, aga täna on tõesti hästi ja ilus kõik.

Maybe U can stop tomorrow...

2008-11-10T00:30:00.000+02:00

Minu igapühapühapäevane tõdemus üha kasvab, et ei ole need nädala viimased päevad ikka kindlasti mitte töötegemiseks. Raske on ärgata ja veel raskem kodust välja tulla. Eriti meeldiv on ju muidugi siis, kui põed veel oma eelmise päeva toidu/kohvi/kurat-teab-mille-tegelikultmürgitust ja kõik, mida sa tegelikult teha tahaksid on kodus teki sees lesida ja väikest varvast ka mitte liigutada. Jälkus!

Tegelikult kui juba kohal olla, ei olegi nii hirmus enam (eriti kui A-kallis tööl on) ja samas lähevad ju need pühapäevad kõikidest päevadest kõige kiiremini ka. Lihtsalt... Pühapäevad on sissemagamise päevad mitte töölkäimise päevad!

Ja veel! Mulle on pihuarvutit vaja. Ma mõtlen nii tihti, et tahaks midagi öelda, kirjutada, teha aga kui ma siis päeva lõpuks arvuti taha saan, on kõik nagu käega pühitud, mis mu mõttes keerles, et paberile pannna. Samamoodi ka nende lugudega, mille nime ja esitajat tahaks teada ja üles kirjutada, et hiljem endalegi tõmmata. Mu Kissa on armas küll aga temaga päevast päeva ringi kakerdada oleks ka natukene karm. Ja niimoodi tekivadki need lugematud draftid, millest tegelikult grammigi tolku ei ole, sest mõte puudub neil täielikult (suht samamoodi nagu sellelgi halal siin). Aga ütlemata jälle ka ei saa jätta. No tõesti! Mina pooldan tehnika arengut ja ootan hirmsasti seda aega, millal mulle reaalselt polegi enam arvutit käe juurde vaja, et enda mõtteid üles tähendada. Nii tore oleks ju, kui saaks siis ja kohe kõik oma mõtted kirja panna, kui nad just täpselt sulle pähe kargavad. Ootan, ootan, ootan!

Aga mis veel?! Ma sõidan nii tihti loomaaiast mööda ja ise jõudsin sinna viimati ei mäletagi millal. Peaks minema millalgi. Kes tuleb koos minuga? Esmaspäeval tegelikult saaks. Aaaaga siis hakkab jälle see, et on tarvis oma ainukese vaba päevaga ju ehk midagi targemat teha. Pffff, nii hea oleks, kui tööpäev oleks kaks päeva ja ülejäänud aja võiks ainult endale kulutada! Aga nii vist peabki, et magama siis, kui surnud oleme. Kas jah? Jah!

21.00 - 00-00

2008-11-07T23:46:00.001+02:00

Kui ma paar nädalat tagasi pahandasin otsatult poes kuuldes, et "Jõulumüük on meil nüüd alanud!!!", siis nüüd on jõuluhooaeg alanud ka minu kodus. Mandariinidega nimelt! Üleeile tõin siis esimest korda koju 3kg mandariine ja no otsa said nad ka hirmus kiiresti. Enne magamaminekut jõudsin veel mõelda, et huvitav, kas hommikul peeglisse vaadates näeme me V'ga mõlemad kahtlaselt mandariinid välja või läheb ikka sel korral veel õnneks... Ja tekkis jõulutunne, kui mandariine vitsutasin. Tõesti tekkis! Kummaline, et nüüd ei tähenda enam jõulutunnet minu jaoks moonirullide küpsetamine või lihapirukate "limpsimine" munaga vaid nii kommertslik asi nagu seda on mandariinid (!!!) - no tõesti!

Ostuhullusest

Saabuvast jõuluhullusest, ma loodan, jään mina sel aastal veidi rohkem kõrvale, sest olgem nüüd ausad, minu kingitused on ju kõik juba rohkemgi kui olemas. Minu Urr näiteks... Ja kui T minuga eriti kenasti käitub ja mind läbi mu kadalipust aitab, on ka see kink olemas. Ma südamest ei jaksa ära oodata. Samas kui tänast aga arvestada, võib sellega tiba kauem aega minna kui ma eeldada oskasin. Igatahes... Elame veel ning loodetavasti ka hästi ja edukalt...

Aga jah, pean siiski ka tunnistama, et päris puutumata ei jää meist keegi reklaamist. Käisime A'ga ööshoppingul. Tore oli. Kuigi see vast pigem sellest, kellega ma koos olin kui et sellest, mis ma tegin või kus olin, sest no tegelikult ka - seal ei olnud mitte midagi, mida mina osta oleksin tahtnud või mis nüüd nii väga oleks allahinnatud olnud. Ei ole see Kaubamaja ikka minu koht. Hirmutav oli täitsa palju seal tuttavaid nägin.

P.S. Nägin eile ka üht teist isendit nagu minu Kallis... Urr on ikka nii palju ilusam ja parem - KÕIGIST!

171 ... jätkub

2008-10-28T23:12:00.001+02:00

Valetasin eile, täna oli hea, hea, nii hea päev ja õhtu oli veel parem.

Minu Urrrr on ikka üle kõige, kuigi ma seda ise ütlen. Ja peangi ütlema, kes teine teda veel kiidaks siis?!

Ok, kiidetakse ju, aga ma pean ju ometigi ka!

171

2008-10-23T00:27:00.000+03:00

Your faith like the pain
Draws me in again
She washes all my wounds for me
The darkness in my veins
I never could explain
And I wonder if you ever see
Will you still believe?
[Fuel - Falls On Me]

Ülemidagi
Vist on jälle nii, et ülemõtlemisest saab ülereageerimine ja ülereageerimisest üle"midagi", mille oma peast väljaajamine võib osutuda oluliselt keerulisemaks kui see olla võiks. Aga ju siis peab ka selliseid asju juhtuma. Kui M mulle reedel (või oli see neljapäev, kes kurat seda enam mäletab) oma päevast ja tegemistest rääkis, tekkis kohe kindlasti tunne, et midagi on puudu ja et võiks ju rohkem püüda ja osata ja jaksata. Samas on praegusel hetkel ju eesmärgid täiesti paigas, ainult väga segases ja kaootilises järjekorras on nad paigas. Iga teine normaalne inimene vast asju sellisesse järjekorda ei seaks aga mina seda teinud olen, ja teadlikult. Ja kust kurat tuleb siis nüüd see põdemine mingite asjade pärast, mis vast ei olegi nii olulised. Näiteks vastamata sõnumid? No tõesti! Aitab juba sellistest asjadest vast, või mis?!

Lugesin paar päeva tagasi üht meili, kus minu järgi küsitakse. Hea tunne tekkis. Aga samas... Jah, see aeg on vist läbi, kui ma sellistesse kohtadesse minna tahan. Ehk millalgi jälle aga kindlasti mitte veel niipea. Tuleb lihtsalt nii mõnedki asjad enda jaoks ümber mõelda. Ja ega tegelikult nii kahju nüüd olegi. See, mis/kes mulle sellest jäi/jäid on ju parem kui see, mille maha jätan. Niisiis kasudega vahetus, ma leian.

Oi kurja, kui segaselt ma ikka asju seletada oskan... Jääb ainult lootus, et keegi teine peale minu sellest veel aru saab.

Pos
Asjade positiivsest küljest... Reede R ja M ja M'ga. Hea! Pean ainult veel "lugemist" õppima. Ehk siis ei saa ma sõnumi tekstidest aru. Oleks joogine olnud, vast siis oleks saanud ehk... Või siis peab A õppima ka purjus peaga loogilisi (või enam-vähem loogilisi) lauseid/sõnu moodustama. Heh. Aga lõbus sellegi poolest. Deep, nii deep oli aeg-ajalt see jutt, millesse me laskusime. Samas aga, ma saan nii palju juurde nendega rääkimisest/olemisest/nautimisest. Kahju on, et nii mõnegi inimesega olen lihtsalt lahku kasvama hakanud, ma ju tegelikult ei tahaks seda aga ehk annab nii mõndagi selles veel parandada.

Asjade kulinaarsest poolest... Avastasin enda jaoks, või peaks vist ütlema et taasavastasin, lihtsad toidud. Nagu näiteks kahe köögivilja vorm ja üleküpsetatud juurviljad. Jah, minu endagi suureks üllatuseks on mul taas käes periood, mil ma ei taha liha nähagi, rääkimata siis selle söömisest. Nüüd siis, mil minust on saamas fossiilsete kütuste üha intensiivsem põletaja on see muidugi ainult kasulik aga siiski... Ja üha enam ning enam avastan ma uusi asju sünnipäevakingiks saadud kahest raamatukesest. Pagana hea kink ikkagi. Aga noh, olgem ausad, sel aastal polnudki ühtki, mille eest ma üdini tänulik ei oleks olnud või mida lõpmatuseni ei kasutaks. Tõesti, iga sünnipäev võiks selline olla.

Varsti-varsti!
Ja nüüd, mil on midagi, mis taskupõhja auku tahab põletada, on ka unele niivõrd raske minna. Olgugi, et homme tuleb juba kuuest ärgata ja ei ole ootamas mitte leebe päev ja pärastlõuna ja õhtu... Aga varsti saab pidu ja liiku. Varsti-varsti!

Ilus ja hea on olla õnnelik ja rahul. Nii hea...

P.S. Ei tea midagi, kes mind täna koju tõi... :P Sweeeeet!