"Where am I now, baby where do I sleep?"

Avastasin täna taaskord, et õpin iga päevaga midagi uut. Täna õppisin, et on targem mitte midagi tunda, mõelda, arvata, ütelda. Ja õppisin ka, et ma kordan ennast ja et ma kardan seda kordamist. Või õigemini nende olukordade kordumist, mida ma kardan ja mis mulle haiget teevad. Ning oma reaktsioone sellele... Ma ei taha enam tagasi sinna. 

Ja mõtlesin (õigemini küll lugesin/leidsin) välja ka selle, millesse ma sel aastal (appi, ma ei usu ikka veel, et on 2013) uskuda tahan:

P.S. Igatsen Sind, kallis A...

"...but sometimes it hurts instead..."

The storms are raging
On the rolling sea
And on the highway of regret
Though winds of change
Are blowing wild and free
You ain't seen nothing
Like me yet

I could make you happy
Make your dreams come true
Nothing that I wouldn't do
Go to the ends
Of the Earth for you
To make you feel my love, To make you feel my love
[Adele - Make U Feel My Love]

Ma arvan, kui ma nii solvunud ja õnnetu ei oleks, lõhuks ma vist pool enda elamist laiali suurest vihast. Ma vahel lihtsalt ei mõista, kuidas saab inimestel nii ükskõik olla ja kuidas on võimalik, et nad lihtsalt ühel hetkel enam ei hooli. Ja kõige kummalisem - see hoolimine saab otsa päeva pealt. Hommikul kell kuus paistab kõik veel suhteliselt korras ja siis õhtuks on kõik hoopis teisiti. No tõesti!!! Ma ei mõista. Ei mõista. Ei mõista. Ei mõista. Ma tean, ma tõenäoliselt mõtlen asja üle ja tirin ise enda maailma kuhugi väga pimedasse paika aga ma lihtsalt ei mõista. Ja kui ma ei mõista, jääb see kõik mind painama...

Kurat, ma ei või, kui valus on!!!

Miks on vaja ütelda asju, mida päriselt ei mõelda?! Asju, mida oleks saanud öelda palju, palju, PALJU varem?! Asju, mille algus on läbi mõeldud aga selle tagajärjed mitte?! Asju, millele võib olla nii mitu erinevat vastust arvestades neist vaid ühe võimalikuga?!

Ma lihtsalt ei oska olla praegu. Ei oska mitte mõtelda, kuigi lubasin, et just nii teengi, ei oska midagi ette võtta, et enam nii valus ei oleks, ei oska minna lasta...

Nutsin täna üle pika aja vihast ja solvumisest. Ja oleks see siis vähemalt ängigi vähendanud. Masendav! Aga ei, ei peagi ise ju ometi oma elu lihtsamaks elama. Milleks?!

Need on need hetked, millal ma tahaksin maailmas üle kõige C ja R ja O ja K juurde. Kui mulle nii hirmsasti haiget tehakse, tunnen ma teist mu kõige kallimad kõige rohkem puudust. Eriti irooniline on tegelikult ju aga see, et sellepärast, milliseks ma teiega koos kasvasin, olen ma ka praeguses seisus. Ja mul on lõppude lõpuks ükskõik, sest ma tean, et see on see, mis loeb. Mitte keegi, kes ise ka aru ei saa, kui palju ta haiget oskab teha.

Be sill my soul...

Ma olen viimasel ajal, eriti just viimastel päevadel, palju mõelnud sellele, kui vähe on vaja selleks, et keegi suudaks olla päriselt ja ausalt õnnelik. Aga samas kui palju selleks vaeva tuleb näha. Näiteks töökohas. Ma pole ammu nii rahul ja õnnelik olnud kui nüüd. Ma ei muretse pidevalt, ehkki selleks oleks rohkem põhjust kui varem. Ma ei lähe endast välja ja ma ei tunne ka kurjust ega vihastamist enam endas olgu oluord kuitahes morn ja lootusetu. Keegi minu ümber ei ole selline ja nii on ka endal seda raske tunda. Ja isegi kui kipub jonn peale, on seda häbi tunda või seda enam välja näidata. Samas tunnen ma aga ka väga selgelt, et see ei tule kaugeltki mitte niisama. Ma pean end ikkagi hooti sundima olema naeratav ja positiivne ka siis kui seda kohe kindlasti enam olla ei tahaks. Nii ka teised minu ümber, ma olen täiesti kindel. Milles aga erinevus - ma ei püüa seda teha üksi! Minu ümber on päevast päeva inimesed, kes ka just täpselt sedasi tahavad olla ja tööd teha. Mis aga põhiline - nad tahavad päriselt ka nii, see ei ole võlts. Ja meie juht ootabki meilt seda ning tunnustab. "Nad on minu inimesed, ja mina olen nende..." Ja omadega tahame me kõik olla parim osa meist endist.

Kui ma eile sellest kõigest mõeldes ja oma päevast vaimustuses olles lausa hõljusin koju, siis täpselt sama loogiline tundub see mõte mulle ka täna, kui ma tahaksin lihtsalt magamaminekut aina edasi lükata, et hommik ometi ei tuleks ja et nii pea ei tuleks veel minna. Ja see ongi minu jaoks see kõige suurem erinevus minu senise ja praeguse elu vahel.
A ja T on mõlemad minult küsinud, et mis saab nii erinev olla, et ma nõnda lausa säravat. Ja see vist ongi see, mis teeb Siin ja Seal töötamise nii erinevaks. Ma usun sellesse kõigesse just nende inimeste pärast, kes minu ümber on ja kellest ma tõesti tunnen, et nad tahavad olla sellised nagu nad on - igaüks veidi isemoodi aga kõik nii lõputult armsad ja head.




P.S. Mu kallis puukene ei jõuagi vist lehte minna sellel aastal aga väikesed pungad ja tibatillukesed lehed on juba täiesti olemas. Südames hakkas soe, kui seda ühel hommikul temast möödaudes märkasin.

Igatsusest ja igatsemisest

This girl I know needs some shelter
She don't believe anyone can help her
She's doing so much harm, doing so much damage
But you don't want to get involved
You tell her she can manage
And you can't change the way she feels
But you could put your arms around her
[Massive Attack - Protection]

Kuidas sina aru saad, et kellestki puudust tunned?

Minule on see üsna lihtne, tuleb välja. Ma hakkan seda inimest unes nägema. Jälle ja jälle ja jälle.

Eile näiteks nägin unes, et K on popiks tulevaseks emaks hakanud. Mitte, et ta seda olenemata püüdmisest või mittepüüdmisest nagunii juba on. Ja hommikul ei saanud ma kohe üldse mitte aru, kas see oli päriselt või ma nägingi seda unes. Sest nii hirmus tahtmine oli temast midagi kuulda. (See on muuseas ilmselge vihje sellele, et te neiu, võiksite kirjutada ka ehk miskit vahelduseks)

Tegelikult on see igatsemine viimasel ajal nii default tundeks saanud, et ei saa enam õieti arugi, kui see jälle peale tuleb. A Portugalis, R ja C Austraalias, K Norras, A Inglismaal ja DD lihtsalt nii kaugel kuidagi, et paha hakkab. Vahel tundub isegi O Pärnus kui teises maailma otsas. Mulle meeldib hulka rohkem väljavaade, et kõik mu kallid on mulle võimalikult ligi.

Ja nii siis ongi, et nad trügivad vägisi mulle unedesse. Tuleb isegi välja, et ma ei ole mitte ainuke. R täna just rääkis, kuidas ka tema poisse unes näeb. Ma vahel mõtlengi, et ehk on see massipsühhoos meil siia "mahajäänutel". Räägime neist, kes kaugel, nii tihti, et siis ongi nii, et ei saa neile mõtlemata või unes nägemata. Ja ega ma tegelikult tahakski neile mitte mõelda. Soojaks teeb seest ju mõte nendest...

Teile kõigile, kes te ära olete:

Armastan ja igatsen!

Even in the daylight, shine on

Ma mõtlen vahel, et kas see, et siia üha raskem on enda hinge tühjaks valada tuleb sellest, et enam ei juhtu nii palju asju, millest tahaks ennast tühjaks rääkida või teiega jagada. Siis jälle on on aga selliseid õhtuid nagu näiteks Patarei X, millest võiks küll lõputult rääkida aga ikkagi ei taha/suuda/saa. Ja kui selle jõu kuskilt lõpuks leiangi, tundub kõik nii keerulisena seletada, et jätan selle paremat aega ootama, mida enamasti aga ei tulegi. Seekord siis teisiti...


Patarei X - Pulmad ja Matused.

Ehk siis matsime oma armastatud Patarei ja laulatasime igaveseks (või siis sessi lõpuni) keemiku ja energeetiku. Kurb oli ja väga tore korraga. Matuste ajal tundsin klompi kurku tõusvat aga pulmas ja pulmapeol oli nii hea, et kell sai way too early 5 ja tuli koristama hakata.

Ma ei mäleta, millal ma viimati nii joogine oleksin pidanud olema aga ei olnud või millal mu jalad viimati nii palju tuld välja lõid või millal ma viimati nii palju naerda sain. Hea oli kõiki neid inimesi näha ja kallistada, kallistada, kallistada. Mõni mees oli ju lausa Võrust kohale tulnud meie pärast. Luv Baby... Samas oli ka palju uusi nägusid, niiet päris lootusetu ei tundugi, et ehk kutsutakse meid vanasid ka järgmisel aastal mõnele keemikute ja energeetikute ühisele üritusele. Ja ma arvan, et me läheksime. Ainult selle hommikuse mitte koristamise pärast juba läheksime.

Ja kõigele sellele väsimusele ja koogile seal seinal vaatamata piserdasin ma ikkagi taksoga koju sõites nukrusest, et enam ei ole sellist organiseerimist ja ei ole sellist rapsimist, ei ole enam sellist hommikust unega võitlemist ja koristamist. K ütles oma kõnes õigesti - parim aeg ülikoolist. Oligi, ma arvan.

197

Täna tahaks südamest tervele maailmale tule otsa panna aga ma luban, et teen seda alles siis, kui olen vähemalt pool oma sisemusest patja nutnud ja karjunud.

It’s all about making the best out of everything.

I’m sick of standing in your line
So now you’ll have to take it
Take this to heart
I will never let you fuck me over
Stop talking down to me your war is old
Your game is over
So here’s my coldest shoulder
[Blue October - Say It]

Tahaks praegu neiu E't tsiteerida, sest just nii ma mõtlengi hetkel!

"Kui loll on loll?
Piisavalt!"

Sest no tõesti! Kui palju võib samu vigu teha üks inimene?! Mitu korda usaldada ja siis aru saada, et täiesti õigustamatult?! Korduvalt aru saada ja mõista ning seda selleks, et saada üle lastud ja iseenesest mõistetavalt võetud?! Ikka uuesti ja uuesti ja uuesti täpselt sama moodi!

Alles eelmisel nädalal selgitasin, et kui ise süüdi ollakse, pole mõtet halada ja patja nutta, tuleb tegutseda ja vaeva näha, et asjad paraneksid. Nüüd siis jõuab karm tõde ka minu õuele. Jõudis pärale! Jah, aitäh! Võtan õppust, nüüd vist tõesti! Püüan vähemalt! Täna oli viimane katse ja püüd asju parandada ja mingitki mõtet selles kõiges leida. Ei taha? Ei saa aru? Hästi, mulle piisas nendest mitmest-mitmest-mitmest-mitmest-mitmest-mitmest... proovimisest ja pisaratest, mis nagunii mitte midagi ei maksnud ega väärt polnud.

Arghhhhhhh ma olen nii tige, et tahaks peksta või lõhkuda midagi. Kurat, kui loll ma ikka olen! Ei õpi oma vigadest, ei miks ma peaksingi?!

195

Ma arvan, et minu jaks sai eilsega otsa. Lihtsalt ei taha enam ja kõik. I'm done!