Even in the daylight, shine on

Ma mõtlen vahel, et kas see, et siia üha raskem on enda hinge tühjaks valada tuleb sellest, et enam ei juhtu nii palju asju, millest tahaks ennast tühjaks rääkida või teiega jagada. Siis jälle on on aga selliseid õhtuid nagu näiteks Patarei X, millest võiks küll lõputult rääkida aga ikkagi ei taha/suuda/saa. Ja kui selle jõu kuskilt lõpuks leiangi, tundub kõik nii keerulisena seletada, et jätan selle paremat aega ootama, mida enamasti aga ei tulegi. Seekord siis teisiti...


Patarei X - Pulmad ja Matused.

Ehk siis matsime oma armastatud Patarei ja laulatasime igaveseks (või siis sessi lõpuni) keemiku ja energeetiku. Kurb oli ja väga tore korraga. Matuste ajal tundsin klompi kurku tõusvat aga pulmas ja pulmapeol oli nii hea, et kell sai way too early 5 ja tuli koristama hakata.

Ma ei mäleta, millal ma viimati nii joogine oleksin pidanud olema aga ei olnud või millal mu jalad viimati nii palju tuld välja lõid või millal ma viimati nii palju naerda sain. Hea oli kõiki neid inimesi näha ja kallistada, kallistada, kallistada. Mõni mees oli ju lausa Võrust kohale tulnud meie pärast. Luv Baby... Samas oli ka palju uusi nägusid, niiet päris lootusetu ei tundugi, et ehk kutsutakse meid vanasid ka järgmisel aastal mõnele keemikute ja energeetikute ühisele üritusele. Ja ma arvan, et me läheksime. Ainult selle hommikuse mitte koristamise pärast juba läheksime.

Ja kõigele sellele väsimusele ja koogile seal seinal vaatamata piserdasin ma ikkagi taksoga koju sõites nukrusest, et enam ei ole sellist organiseerimist ja ei ole sellist rapsimist, ei ole enam sellist hommikust unega võitlemist ja koristamist. K ütles oma kõnes õigesti - parim aeg ülikoolist. Oligi, ma arvan.

Roosamanna

Oleks vist aeg oma puhkusest kokkuvõtet tegema asuda. Homme ju ikkagi tööle jälle. Ei oota. Üldse kohe mitte. Juba ainuüksi mõte kaheksast viieni elurütmi sisseelamisest tekitab külmavärinaid. Brrrr! Samas jälle puhkusest mõelda on mõnus, üle mõistuse mõnus lausa. Olid peod, nägin sõpru, tegin lollusi, magasin hommikuti sisse või siis välja, sain kodus olla. Mida veel tahta?!
Ainus vist, mida ei jõudnud, oli koolis käia. Kahju peaks olema sellest vist aga kahjutunne see kindlasti ei ole, mis mulle nagu näpuga meelekohale trummeldaks. Kohusetunne ehk? Ei tea, seda tunnet ka nagu väga ei mäleta. Süütunne pigem. See vist ongi. Ja ma isegi ei vaevu enam mingeid lubadusi andma, et edaspidi olen tublim jne. Vaevalt. Tuleb aga tunnistada, et motivatsioon on kuidagi kahtlaselt kõrgeks kerkinud viimasel ajal. Hakkan vist ka ise oma sõnadele tähelepanu pöörama.

Aga varsti on jõulud ja aastavahetus ja siis on jälle natuke aega kergem hingata, loodetavasti vähemalt. Ega ei saa ju oma elu keeruliseks elamata. Enne homset on aga veel üks öö ja hulk head muusikat, mida kuulata. Sellepärast ongi vist nii hea ja helesinine või roosa tunne - roosamanna.

a kiss from you...

Kui nii hästi ei mäletaks, ei usuks vist ise ka. Lihtsalt üle mõistuse sürr! Kui sellest piisaks asjade seletamiseks, siis ma vist rohkemat selle nädalavahetuse kohta ei kirjutakski. Aga ei piisa ju. Ma olen siis nüüdseks reedest peale umbes seitsme tunnise unega ja ega ei paista ka, et sellele lähiajal lisa tuleks, sest lihtsalt ei tahagi. On see siis üleväsimusest või millest iganes.

Kaks sünnipäeva, rumm ja laimid ja coca, R ruudus ja musta lamba rännak mööda kopli trammi rööpaid, "seksikas" taksosõit, varahommikune äratuskõne, jalutuskäik politseijaoskonda ja vapruse värinad, autoautoautoautoautoautoautoooooooo, junk, tädi A, õnnitlusi 85-ndaks juubeliks, tervitusnaps, kühvel ja hari, Öö Chicagos ja Seljakotid selga ja Linda ja... , ekskursioon, külmkülmkülm/palavpalavpalavkuum, wtf!!!, unetus, vaprus taas, Pärnu, kodukodukodu, üks suuremat sorti sasipundar.

Nüüd sai selgemaks?!

Didn't think so.

Ehk siis taaskord, kes teab, see teab ja kellel suurem huvi, ma lihtsalt ei jaksaks seda kõike siia kirja panna. Vaevalt et kõik seda kannatakski...

Rabarock 2009

Et siis nädalavahetus...

Kas ühest sõnast piisab? Rabarock siis. Hea, hea, hea, nii hea!

Juba algusest peale oli kõik õige. Soovitused ja näpunäited sellistelt Rabarocki veteranidelt nagu C ja O - igati olulised ju. Hommikul sai normaalsel ajal üles ka ning seda isegi väga suurte pingutusteta minu suureks üllatuseks. Siis veel viimased kallid enne minekut ja pisarad, et musikallid meiega ei tule. Edasi juba poetrett, mis oodatust ikka oluliselt vähem aega võttis ning arve, mis samamoodi üsna pisike lõpuks tuli. Ja siis teele. Viljandi maantee äärest veel paar hääletajat ka peale, sest no kuidas sa jätad tee äärde poisid, kellel ilmselgelt sama tee jalge all. Ja siis juba nii mõnigi ekstreemne möödasõit ja kohal me olimegi.
Telki mina endiselt ei taha ega oskagi tahta korralikult üles panna. Enne vist ei õpigi, ma arvan, kui endale päris oma saan. Aga jah, lisaks enda kohale oli ju vaja kuidagi veel kinni hoida kohta veel kolmele telgile ja ikka väga nõme oli kella neljani oma asjadega niiviisi laiutada, et inimesed väga nõutult meie ülber jalutasid ja oma telke kuskile paigutada üritasid. Aga no tehtud sai seegi ja keegi ei jäänud heast kohast ilma. Tuleb ju tunnistada, et koht oli tõepoolest väga, väga, väga hea, eriti kui vihma sadama hakkas.
Ja siis pärast tunnist käepaela sabas seismist südaööni ainult head muusikat! Jumalik, ma ütlen.

Laupäeva kohta on üldse raske midagi rääkida. Kõik oli lihtsalt üsna sürr. Asju millest jutustada oleks nagu palju aga samas asju, millest ma rääkida päriselt ka saaksin või tahaksingi, on vähe ja need ei anna nagunii kõike seda edasi, mis ma päriselt tunnen.
Muidugi ei saa mainimata jätta seda meeletut ja jätkuvat, jätkuvat, jätkuvat vihma, mis kogu telklaagri ja kontsertala üheks suureks mülkaks muutis. Ega seda, kuidas ei olnud võimalik üleni uppumata isegi mitte teise telki jõuda. Ja ometi ka ju soojamaratoni, mis poiste telgis oli.
Päeva ja ehk kogu elamuse parimaks ostuks tunnistan siiani oma kummikud (ja ehk ka A nänni, mis vist jäävadki minu kätte kopitama, kui minus just mingi erakordne allaheitlikkus ei tärka äkitselt). Ja muidugi, muidugi, muidugi see muusika, muusika, muusika. Ma lihtsalt armastan seda kogemust ikka veel ja tagant järgi ka veel kaua, kaua, kaua, ma arvan. Ja siis muidugi see kompliment mille M mulle tegi, mul on nii kuradi kahju, et ma ta kontakte ei võtnud ikkagi. Damn, see tšikk oli nii lahe. R ja K rõõmustage, see on midagi teile :P.
Nüüd tahaks veel seda ka teada, miks S mind ikkagi üles ajas enne kui ta minema hakkas öösel ja enne seda ka. Armas, aga segadusse ajab see ka mind, väga kohe! Sürr, sürr, sürr! Nii sürr!

Ja siis koju! Kodu on üks äraütlemata hea koht. Eriti kui seal on soe vesi ja pesumasin ja pehme, kuiv voodi. Magada, magada, magada. Tõesti ainult magada! Ehk unedes kestab see kõik kauem.

Ning viimaks note to self: järgmisel aastal kaasa kindlasti talvejope, kindad ning kummikud! Sääsetõrje ei jookseks ka mööda külgi alla. Ja veel rohkem kodutööd!




Ja ma nii väga oleks tahtnud selle postituse ette mõne väga hea loo panna Rabarocki mõnelt esinejalt aga ma lihtsalt ei suutnud valida, sest kõik nad olid täpselt see, mis tunne mul seal oli. Ja see peaks väga hästi selgitama, kui sassis minu peas praegu kõik on. Ei tea veel kui kauaks aga mõneks ajaks kindlasti.

Pole sinu näoga pilvi, nendest läbi näen.

Nüüd on kõik, sind kui õhku neelan alla
Armusõit meil jäägu lubamatult truuks
Kehakeel päästku keelepaelad valla
Kahetsusest oled rõõmus hommikul
[The Sun - Täna öösel]

Fine, just fine...
A küsis eile kuidas mul läheb, ja M ka. Täiesti loomulik vastus, et hästi, ei kõlanudki nii võltsilt kui ma arvasin ja kui ma hiljem selle peale pikemalt mõtlema jäin, ei tundunud see enam mullegi nii vale. Sest on ju kõik päris ilus tegelikult. Ja seda eriti veel pärast kolmapäevast kontserti.

Kaunis, kaunis, kaunis... Muud ei oskakski selle kohta öelda. Lihtsalt täiuslik tegelikult. Kõik oli paigas - kõik! Jutt siis The Suni kontsertsalvestusest, millest ma osa sain. Armastus, puhas armastus. Ja ma ei oskagi midagi muud selle kohta öelda.
Kuulan nüüd iga päev oma tuliuut albumit ja olen lihtsalt õnnelik. Uut on selles nii palju jaga sams on kõik nagu see sama. See sama hea The Sun oma kasimas kuues. Tõsiselt, kõik on selle juures hea. Jah tõesti, nii vähe ongi mulle vaja. Või noh, natuke tahaks veel, aga sellega kannatab oodata. Ja ju ma siis oota. Natukese ja natukese haaval.




Aga kuidas siis päriselt?
Plaanide tähe all. Plaanid, mida täita, plaanid mida ületada, plaanid, mida reaalsuse piiridesse suruda. Ja sinna vahele natukene eraelu. Aga viimasel ajal vast rohkemgi, kui ma oodata oleksin osanud. Kahju ainult, et mõnda oma kallist olen viimasel ajal nii vähe näinud. I ja K näiteks. Aga selle eest on O't sel nädalal jälle Tallinna oodata. Kas ta jälle ka R'i endaga kaasa toob - kahtlane. Aga sellegi poolest ma nii väga ootan.




Ja nüüd on jälle juba hilja ja mina ikka veel ei puhka. Homsest saab siis vist jälle üks neist päevadest, millal on tõeliselt raske ärgata. Aga hea sellegi poolest. Või ongi nii, et lootus sureb viimasena?!




P.S. Mu puu hakkab juba seda nägu minema, et kevad hakkaks nagu päriselt kohale jõudma.

clash

Ma ei mäletanudki enam kui tüütu on haige olla. Viies päev siis juba jah?! Ja eilse diagnoosi järgi siis taaskord oma lemmiktõvega küllili. Angiin! Just see mul veel puudu oligi. Mitte, et kodus olla hea ei oleks aga tegelikult on ikka tiba igav ka. Sest no olgem ausad, tubli ma nüüd küll ei viitsi või ei jaksa olla, ei teagi. Hea on tegelikult see, et ma saan võtta oma raamatu ja lihtsalt olla temaga. Sõveneda ja olla ja nautida... Ja ma tõesti tunnen, et see kõik on seda jama väärt. Aga miks ma siis ennast ei tunne sedasi?

Tegelikult on üldse kõik kuidagi lilleline praegu. Seda vist küll pigem läbi oma tuliuute lubade prisma vaadatuna aga siiski. Ma tõesti ei osanud laupäeva hommikul sellesse valgesse golfi istudes oodata, et juba tunni pärast võiksin ma päris ise igale poole sõita. Ja see tunne on nii pagana hea. Nii tõsiselt, tõsiselt, tõsiselt hea. Ja kogu see eksam tegelikult... Kuidagi hirmus keeruline on kirjeldada minu kas vedamist või naiivsusest tulenevat hästiminemist või kas tõesti seda, et mul tuligi nii hästi välja(?!). Ju vist ikka see viimane aga jah, mul on nüüd load ja Urrri peal rohelised kapsalehed teisi juhte minu eest hoiatamas. Ja kõik, mis ma teha oskan ja tahan on T'le suur suur aitäh öelda ja kui ma nii jänes ei oleks, kalli teha. Aga äkki teengi, ma ju pole talle veel plaati tagasi läinud viima...

Ja selles osas oligi mul õigus, et minust saab, nagu Õ'gi on, selline autojuht, kes saab oma tuju lihtsalt sõitmisega heaks teha. Nagu näiteks eile. Ma ei mäleta, millal ma viimati nii solvunud oleksin olnud aga aitas rooli istumine ja sõitmine. Kuigi jah, ma ei sõitnud ju palju. Pigem vähe isegi. Aga parem hakkas. Kuigi jah, siiski ei saa ma endalt lahti raputada seda tobedat tunnet palutud viie minuti pärast - VIIE MINUTI. No tõesti! Aga ei ole minu hukka mõista või mitte mõista. Lihtsalt targem olla edaspidi.

Aga muidu. Muidu on tõesti elu lill ja seda ilma igasuguse irooniata.

Ja kõik mu täitmata lubadused...

How long have I been in this storm?
So overwhelmed by the ocean's shapeless form
Water's getting harder to tread
With these waves crashing over my head

---

I know you didn't bring me out here to drown
So why am I ten feet under and upside down
Barely surviving has become my purpose
Cause I'm so used to living underneath the surface

---

And I will walk on water
You will catch me if I fall
And I will get lost into your eyes
I know everything will be alright
I know everthing is alright

[Lifehouse - Storm]

Ma mõtlen ikka vahel, et miks me kõik, kes armastame oma mõtteid teiste ja endi jaoks avalikuks ja mitte nii avalikuks teha, kirjutame enamasti alati siis, kui kõik ei ole just nii nagu peaks. Või siis ei kirjuta. Ei kirjuta lõpuks lihtsalt sellepärast, et mitte kõik sissekanded ei oleks nagu ühe vitsaga löödud. Ja ma ei teagi mis on hirmsam, kas see, et kõik postid on halad või et ei kirjutatagi enam... Aga vist ikka see, kui üldse enam ei kirjutata. Endasse on ju nii palju valem elada, kui tunned, et tegelikult ju tahaks selle kõik endast välja lasta.

Aga vahel on asjad hästi. Kohe nii hästi, et ei teagi kust alustada, et kõik räägitud saaks. Et saaks öeldud kõik, mis hingel ja südamel ja mis olemise nii heaks teevad, et tahaks tervele maailmale karjuda, et vahel ongi kõik nii hea nagu pealtpoolt paistab.

Minu suurest nukrusest ja pahameelest aitas mind üle üks tunnike A seltsis, kes lihtsalt on nii võrratu ja imeline, et mul ei jätku sõnu. Lihtsalt. Kõik mu selle hetke suured kahtlused ja küsimused said lahendatud. Ja nii lihtsalt. Tunniga! Nii ma siis läksingi koju ja enne mõelnud, et koju jõudes piserdan ennast magama ja nutan taga midagi, mis kunagi midagi väärt vist ei olnudki (jah, ma ikka veel muserdan ennast vabatahtlikult sellega), lõppes mu õhtu tõeliselt hästi. Ja ei piserdanud, ei muretsenud ja mis peamine, ei mõelnud enam.

Ja pärast seda ei olnudki see nädal nii pikk enam. Ja reedel R ja K ja väike vein ja väike kaart... Jah, kvaliteetaeg nendega, kes on toredad ja head.

Mis mu tuju vist rohkemgi kui heaks täna tegi, on see, et ei läinudki mul nii kehvasti täna rooli istudes. Tuli nagu välja enamus asjadest ja oli ilus. Ja T ei olnud kuri ja isegi ütles paar head sõna. Ja õhtul minu kallis Urrrr. Ta on ikka nii kallis mulle.

Kõik, kõik, kõik see kokku teeb olemise nii ilusaks, et isegi homne tööpäev, mis liialdusteta tõotab katastroofiline tulla, ei paista enam nii eemaletõukavana. Hea küll. Ebameeldivana jah, aga mitte nii meeletult vastikuna kui muidu pühapäeval kuuest tõusta.

Ja kõik ongi ilus minu mätta otsast praegu. Ma e itea mis homme, aga täna on tõesti hästi ja ilus kõik.

171 ... jätkub

Valetasin eile, täna oli hea, hea, nii hea päev ja õhtu oli veel parem.

Minu Urrrr on ikka üle kõige, kuigi ma seda ise ütlen. Ja peangi ütlema, kes teine teda veel kiidaks siis?!

Ok, kiidetakse ju, aga ma pean ju ometigi ka!

171

Your faith like the pain
Draws me in again
She washes all my wounds for me
The darkness in my veins
I never could explain
And I wonder if you ever see
Will you still believe?
[Fuel - Falls On Me]

Ülemidagi
Vist on jälle nii, et ülemõtlemisest saab ülereageerimine ja ülereageerimisest üle"midagi", mille oma peast väljaajamine võib osutuda oluliselt keerulisemaks kui see olla võiks. Aga ju siis peab ka selliseid asju juhtuma. Kui M mulle reedel (või oli see neljapäev, kes kurat seda enam mäletab) oma päevast ja tegemistest rääkis, tekkis kohe kindlasti tunne, et midagi on puudu ja et võiks ju rohkem püüda ja osata ja jaksata. Samas on praegusel hetkel ju eesmärgid täiesti paigas, ainult väga segases ja kaootilises järjekorras on nad paigas. Iga teine normaalne inimene vast asju sellisesse järjekorda ei seaks aga mina seda teinud olen, ja teadlikult. Ja kust kurat tuleb siis nüüd see põdemine mingite asjade pärast, mis vast ei olegi nii olulised. Näiteks vastamata sõnumid? No tõesti! Aitab juba sellistest asjadest vast, või mis?!




Lugesin paar päeva tagasi üht meili, kus minu järgi küsitakse. Hea tunne tekkis. Aga samas... Jah, see aeg on vist läbi, kui ma sellistesse kohtadesse minna tahan. Ehk millalgi jälle aga kindlasti mitte veel niipea. Tuleb lihtsalt nii mõnedki asjad enda jaoks ümber mõelda. Ja ega tegelikult nii kahju nüüd olegi. See, mis/kes mulle sellest jäi/jäid on ju parem kui see, mille maha jätan. Niisiis kasudega vahetus, ma leian.

Oi kurja, kui segaselt ma ikka asju seletada oskan... Jääb ainult lootus, et keegi teine peale minu sellest veel aru saab.




Pos
Asjade positiivsest küljest... Reede R ja M ja M'ga. Hea! Pean ainult veel "lugemist" õppima. Ehk siis ei saa ma sõnumi tekstidest aru. Oleks joogine olnud, vast siis oleks saanud ehk... Või siis peab A õppima ka purjus peaga loogilisi (või enam-vähem loogilisi) lauseid/sõnu moodustama. Heh. Aga lõbus sellegi poolest. Deep, nii deep oli aeg-ajalt see jutt, millesse me laskusime. Samas aga, ma saan nii palju juurde nendega rääkimisest/olemisest/nautimisest. Kahju on, et nii mõnegi inimesega olen lihtsalt lahku kasvama hakanud, ma ju tegelikult ei tahaks seda aga ehk annab nii mõndagi selles veel parandada.




Asjade kulinaarsest poolest... Avastasin enda jaoks, või peaks vist ütlema et taasavastasin, lihtsad toidud. Nagu näiteks kahe köögivilja vorm ja üleküpsetatud juurviljad. Jah, minu endagi suureks üllatuseks on mul taas käes periood, mil ma ei taha liha nähagi, rääkimata siis selle söömisest. Nüüd siis, mil minust on saamas fossiilsete kütuste üha intensiivsem põletaja on see muidugi ainult kasulik aga siiski... Ja üha enam ning enam avastan ma uusi asju sünnipäevakingiks saadud kahest raamatukesest. Pagana hea kink ikkagi. Aga noh, olgem ausad, sel aastal polnudki ühtki, mille eest ma üdini tänulik ei oleks olnud või mida lõpmatuseni ei kasutaks. Tõesti, iga sünnipäev võiks selline olla.




Varsti-varsti!
Ja nüüd, mil on midagi, mis taskupõhja auku tahab põletada, on ka unele niivõrd raske minna. Olgugi, et homme tuleb juba kuuest ärgata ja ei ole ootamas mitte leebe päev ja pärastlõuna ja õhtu... Aga varsti saab pidu ja liiku. Varsti-varsti!




Ilus ja hea on olla õnnelik ja rahul. Nii hea...




P.S. Ei tea midagi, kes mind täna koju tõi... :P Sweeeeet!