Your faith like the pain
Draws me in again
She washes all my wounds for me
The darkness in my veins
I never could explain
And I wonder if you ever see
Will you still believe?
[Fuel - Falls On Me]
Ülemidagi
Vist on jälle nii, et ülemõtlemisest saab ülereageerimine ja ülereageerimisest üle"midagi", mille oma peast väljaajamine võib osutuda oluliselt keerulisemaks kui see olla võiks. Aga ju siis peab ka selliseid asju juhtuma. Kui M mulle reedel (või oli see neljapäev, kes kurat seda enam mäletab) oma päevast ja tegemistest rääkis, tekkis kohe kindlasti tunne, et midagi on puudu ja et võiks ju rohkem püüda ja osata ja jaksata. Samas on praegusel hetkel ju eesmärgid täiesti paigas, ainult väga segases ja kaootilises järjekorras on nad paigas. Iga teine normaalne inimene vast asju sellisesse järjekorda ei seaks aga mina seda teinud olen, ja teadlikult. Ja kust kurat tuleb siis nüüd see põdemine mingite asjade pärast, mis vast ei olegi nii olulised. Näiteks vastamata sõnumid? No tõesti! Aitab juba sellistest asjadest vast, või mis?!
Lugesin paar päeva tagasi üht meili, kus minu järgi küsitakse. Hea tunne tekkis. Aga samas... Jah, see aeg on vist läbi, kui ma sellistesse kohtadesse minna tahan. Ehk millalgi jälle aga kindlasti mitte veel niipea. Tuleb lihtsalt nii mõnedki asjad enda jaoks ümber mõelda. Ja ega tegelikult nii kahju nüüd olegi. See, mis/kes mulle sellest jäi/jäid on ju parem kui see, mille maha jätan. Niisiis kasudega vahetus, ma leian.
Oi kurja, kui segaselt ma ikka asju seletada oskan... Jääb ainult lootus, et keegi teine peale minu sellest veel aru saab.
Pos
Asjade positiivsest küljest... Reede R ja M ja M'ga. Hea! Pean ainult veel "lugemist" õppima. Ehk siis ei saa ma sõnumi tekstidest aru. Oleks joogine olnud, vast siis oleks saanud ehk... Või siis peab A õppima ka purjus peaga loogilisi (või enam-vähem loogilisi) lauseid/sõnu moodustama. Heh. Aga lõbus sellegi poolest. Deep, nii deep oli aeg-ajalt see jutt, millesse me laskusime. Samas aga, ma saan nii palju juurde nendega rääkimisest/olemisest/nautimisest. Kahju on, et nii mõnegi inimesega olen lihtsalt lahku kasvama hakanud, ma ju tegelikult ei tahaks seda aga ehk annab nii mõndagi selles veel parandada.
Asjade kulinaarsest poolest... Avastasin enda jaoks, või peaks vist ütlema et taasavastasin, lihtsad toidud. Nagu näiteks kahe köögivilja vorm ja üleküpsetatud juurviljad. Jah, minu endagi suureks üllatuseks on mul taas käes periood, mil ma ei taha liha nähagi, rääkimata siis selle söömisest. Nüüd siis, mil minust on saamas fossiilsete kütuste üha intensiivsem põletaja on see muidugi ainult kasulik aga siiski... Ja üha enam ning enam avastan ma uusi asju sünnipäevakingiks saadud kahest raamatukesest. Pagana hea kink ikkagi. Aga noh, olgem ausad, sel aastal polnudki ühtki, mille eest ma üdini tänulik ei oleks olnud või mida lõpmatuseni ei kasutaks. Tõesti, iga sünnipäev võiks selline olla.
Varsti-varsti!
Ja nüüd, mil on midagi, mis taskupõhja auku tahab põletada, on ka unele niivõrd raske minna. Olgugi, et homme tuleb juba kuuest ärgata ja ei ole ootamas mitte leebe päev ja pärastlõuna ja õhtu... Aga varsti saab pidu ja liiku. Varsti-varsti!
Ilus ja hea on olla õnnelik ja rahul. Nii hea...
P.S. Ei tea midagi, kes mind täna koju tõi... :P Sweeeeet!
Draws me in again
She washes all my wounds for me
The darkness in my veins
I never could explain
And I wonder if you ever see
Will you still believe?
[Fuel - Falls On Me]
Ülemidagi
Vist on jälle nii, et ülemõtlemisest saab ülereageerimine ja ülereageerimisest üle"midagi", mille oma peast väljaajamine võib osutuda oluliselt keerulisemaks kui see olla võiks. Aga ju siis peab ka selliseid asju juhtuma. Kui M mulle reedel (või oli see neljapäev, kes kurat seda enam mäletab) oma päevast ja tegemistest rääkis, tekkis kohe kindlasti tunne, et midagi on puudu ja et võiks ju rohkem püüda ja osata ja jaksata. Samas on praegusel hetkel ju eesmärgid täiesti paigas, ainult väga segases ja kaootilises järjekorras on nad paigas. Iga teine normaalne inimene vast asju sellisesse järjekorda ei seaks aga mina seda teinud olen, ja teadlikult. Ja kust kurat tuleb siis nüüd see põdemine mingite asjade pärast, mis vast ei olegi nii olulised. Näiteks vastamata sõnumid? No tõesti! Aitab juba sellistest asjadest vast, või mis?!
Lugesin paar päeva tagasi üht meili, kus minu järgi küsitakse. Hea tunne tekkis. Aga samas... Jah, see aeg on vist läbi, kui ma sellistesse kohtadesse minna tahan. Ehk millalgi jälle aga kindlasti mitte veel niipea. Tuleb lihtsalt nii mõnedki asjad enda jaoks ümber mõelda. Ja ega tegelikult nii kahju nüüd olegi. See, mis/kes mulle sellest jäi/jäid on ju parem kui see, mille maha jätan. Niisiis kasudega vahetus, ma leian.
Oi kurja, kui segaselt ma ikka asju seletada oskan... Jääb ainult lootus, et keegi teine peale minu sellest veel aru saab.
Pos
Asjade positiivsest küljest... Reede R ja M ja M'ga. Hea! Pean ainult veel "lugemist" õppima. Ehk siis ei saa ma sõnumi tekstidest aru. Oleks joogine olnud, vast siis oleks saanud ehk... Või siis peab A õppima ka purjus peaga loogilisi (või enam-vähem loogilisi) lauseid/sõnu moodustama. Heh. Aga lõbus sellegi poolest. Deep, nii deep oli aeg-ajalt see jutt, millesse me laskusime. Samas aga, ma saan nii palju juurde nendega rääkimisest/olemisest/nautimisest. Kahju on, et nii mõnegi inimesega olen lihtsalt lahku kasvama hakanud, ma ju tegelikult ei tahaks seda aga ehk annab nii mõndagi selles veel parandada.
Asjade kulinaarsest poolest... Avastasin enda jaoks, või peaks vist ütlema et taasavastasin, lihtsad toidud. Nagu näiteks kahe köögivilja vorm ja üleküpsetatud juurviljad. Jah, minu endagi suureks üllatuseks on mul taas käes periood, mil ma ei taha liha nähagi, rääkimata siis selle söömisest. Nüüd siis, mil minust on saamas fossiilsete kütuste üha intensiivsem põletaja on see muidugi ainult kasulik aga siiski... Ja üha enam ning enam avastan ma uusi asju sünnipäevakingiks saadud kahest raamatukesest. Pagana hea kink ikkagi. Aga noh, olgem ausad, sel aastal polnudki ühtki, mille eest ma üdini tänulik ei oleks olnud või mida lõpmatuseni ei kasutaks. Tõesti, iga sünnipäev võiks selline olla.
Varsti-varsti!
Ja nüüd, mil on midagi, mis taskupõhja auku tahab põletada, on ka unele niivõrd raske minna. Olgugi, et homme tuleb juba kuuest ärgata ja ei ole ootamas mitte leebe päev ja pärastlõuna ja õhtu... Aga varsti saab pidu ja liiku. Varsti-varsti!
Ilus ja hea on olla õnnelik ja rahul. Nii hea...
P.S. Ei tea midagi, kes mind täna koju tõi... :P Sweeeeet!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar