The Broken clock is a comfort
It helps me sleep tonight
Maybe it can stop tomorrow
From stealing all my time
And I am here still waiting
Though I still have my doubts
I am damaged at best
Like you've already figured out
[Lifehouse - Broken]
10.10
Kui ennast täna peeglist vaatasin, tekkis tunne, et vastu vaatab narkar. Pupillid nagu tõllarattad ja laud vidukile vajumas. Nii väsinud lihtsalt. Samas, homme ju tööle minema ei pea ja õhtul on teater. Mõmm, mõmm, mõmm... Sedagi pole veel otsustanud, kas õhtul Pärnu tahan minna. Või noh, asi ei ole ju mitte tahtmises, asi on võimalustes. Aga ma tean, et O ootab. Ja mina ootan ja igatsen ka ju.
Tahaks homme ainult selle pagana eksami ilusasti ära teha. Ega selleks õppimist ka DD kius eriti soodusta aga ma ikkagi proovin. Ja pealegi on temaga ka üle hulga, hulga, hulga aja nii mõnus olla. Eriti need teemad, mida ma targu puutuda ei tohiks, näiteks T. Hirmutav lihtsalt, kuidas ta minust asju välja saab selle nimel ise ülearu pingutamatagi. Aga noh, see aeg on ju ka määrav, kaua me tunneme juba.
Ja ongi olemas... Nii raske on nüüd mõtteid nendest asjadest eemal hoida, mida ma jõuga oma peast olen välja surunud. Homme peaks vähemalt selle võrra vist lihtsam olema, et ükskõik mis muu, seda meest seal vähemalt pole... Ma loodan... Piinlik hakkab kohe. Või siis tegelikult mitte, üldse mitte. Või kas äkki peaks??? Ega suurt vahet vist ei ole.
Lifehouse on viimasel ajal nii südames ja südame ümber, et muud suurt sinna ligi ei mahugi. Kui, siis ainult soov haiglasse minna. Minu, Mansoni ja Korni ja Disturbed'i ja 3 Doors Downi ja Placebo ja 30 Seconds to Marsi ja ... patrioodi muusikamaitses nüüd korraga täiesti selline ansambel. Päris hea. Aga ju siis on tuju selline. Viimased paar nädalat siis järelikult. Ju siis. Praegu aga naudin. Südamest. Andke siis andeks mulle, et ka kõigile enda lugejatele seda peale surun. Nautige...
It helps me sleep tonight
Maybe it can stop tomorrow
From stealing all my time
And I am here still waiting
Though I still have my doubts
I am damaged at best
Like you've already figured out
[Lifehouse - Broken]
10.10
Kui ennast täna peeglist vaatasin, tekkis tunne, et vastu vaatab narkar. Pupillid nagu tõllarattad ja laud vidukile vajumas. Nii väsinud lihtsalt. Samas, homme ju tööle minema ei pea ja õhtul on teater. Mõmm, mõmm, mõmm... Sedagi pole veel otsustanud, kas õhtul Pärnu tahan minna. Või noh, asi ei ole ju mitte tahtmises, asi on võimalustes. Aga ma tean, et O ootab. Ja mina ootan ja igatsen ka ju.
Tahaks homme ainult selle pagana eksami ilusasti ära teha. Ega selleks õppimist ka DD kius eriti soodusta aga ma ikkagi proovin. Ja pealegi on temaga ka üle hulga, hulga, hulga aja nii mõnus olla. Eriti need teemad, mida ma targu puutuda ei tohiks, näiteks T. Hirmutav lihtsalt, kuidas ta minust asju välja saab selle nimel ise ülearu pingutamatagi. Aga noh, see aeg on ju ka määrav, kaua me tunneme juba.
Ja ongi olemas... Nii raske on nüüd mõtteid nendest asjadest eemal hoida, mida ma jõuga oma peast olen välja surunud. Homme peaks vähemalt selle võrra vist lihtsam olema, et ükskõik mis muu, seda meest seal vähemalt pole... Ma loodan... Piinlik hakkab kohe. Või siis tegelikult mitte, üldse mitte. Või kas äkki peaks??? Ega suurt vahet vist ei ole.
Lifehouse on viimasel ajal nii südames ja südame ümber, et muud suurt sinna ligi ei mahugi. Kui, siis ainult soov haiglasse minna. Minu, Mansoni ja Korni ja Disturbed'i ja 3 Doors Downi ja Placebo ja 30 Seconds to Marsi ja ... patrioodi muusikamaitses nüüd korraga täiesti selline ansambel. Päris hea. Aga ju siis on tuju selline. Viimased paar nädalat siis järelikult. Ju siis. Praegu aga naudin. Südamest. Andke siis andeks mulle, et ka kõigile enda lugejatele seda peale surun. Nautige...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar