Find Me Here
Speak To Me
I want to feel you
I need to hear you
You are the light
That's leading me
To the place where I find peace again
You are the strength, that keeps me walking
You are the hope, that keeps me trusting
You are the light to my soul
You are my purpose... You're everything
How can I stand here with you and not be moved by you?
Would you tell me how could it be any better than this?
You calm the storms, and you give me rest.
You hold me in your hands, you won't let me fall.
You steal my heart, and you take my breath away.
Would you take me in? Take me deeper now?
[Lifehouse - Everything]
Saaga
Ma olen endas kas loonud, või pigem vist lasknud tekkida, täiskasvanuks saamise tunde. Eile näiteks. Istusin mina siis enne kooli kõrvallauas ühe pundiga mitte vanemate kui 13-aastaste ütleme siis "noortega" ja tõsimeeli mõtlesin ma enamuse sellest ajast, et kas tõesti mina ka selline kunagi olin. Endamisi muidugi palvetades, et jumala eest, palun mitte. Aga no tõesti... Ma südamest loodan, et ma ei ropendanud nii palju, ei kisanud üle söögikoha sedasi, et naabrid kurdiks jäid ja ei näinud välja (või pigem üritanud näha välja) nagu 30. Isegi välja seda kõike öelda kõlab snoobilt aga no palun! Minul kadus küll poole eine pealt isu. Esimese hooga mõtlesin, et julgengi seda ainult A'le öelda, et meil ju oli sellest eelmine kord juttu aga praeguseks olen ma täiesti veendunud, et ei ole ma üksi oma tundmustes. Ma tõesti ei tea. Kahtlane igatahes
Bzzzzzzz
Kõik minu päevad ja ööd mööduvad endiselt unevaeguse tähe all. Igatsen magamist. Igatsen, et võin hommikul kella lihtsalt kinni vajutada ja edasi magada. Peaaegu sama palju kui kaisus magamistki. Selle esimesega on õnneks aga vist homme tibake isegi võimalik tagasi teha skoori. Ma nii ootan. Tõesti ootan! Kõige hullem selle väsimuse juures on vist aga see, et kõigest on raske rõõmu tunda. Nagu üleeile oli. Töö oli perfect, Mania armastas mind lõputult, ilm oli parim üldse, juustel oli ilus ja rõõmus olla ja üldse oli kõik väga, väga hästi aga tuju sellegi poolest null. Koju jõudes oleks tahtnud lihtsalt pikalt mõtlemata voodisse kukkuda ja maailmast kaduda, mõneks ajaks vähemalt. No mida, mida, mida?! Selline ei ole ju see päris mina.
Aga viimasel ajal olen.
Tahtmatult, aga siiski.
Kõige tähtsam küsimus
Nii tihti viimasel ajal olen mõelnud, et peaksin üles kirjutama hakkama kuskile oma mõtteid, sest õhtul end siia tühjaks valada on oluliselt keerulisem kui kohe oleks seda teha. Tegelikult on ju palju juhtunud, millest peaks rääkima, millest tahaks rääkida. Aga raske on oma aega ja jõuressursse jagada ning sellest siis veel ka muljetada. Samas tahaks jõuda veelgi rohkem, et oleks veelgi vähem aega endale jamasid kaela tõmmata. Peamiselt siis - üllatus, üllatus - oma üle mõtlemisega. Aga ehk isegi õnnestub. Õnnestub selle üle mõtlemise eest põgeneda kunagi. Kui rabeleks õige natukene veel rohkem, kui valiks veel midagi, millega sahmida ja millest ehk ka mulle kasu oleks. Ma ei teagi. Mõistujutt, ma saan juba isegi aru. Ja kui ma vaid teaksin, kuhu sellega jõuda... Aga selles vist asi ongi, et minul on ka see "kõige tähtsam küsimus" küsimata. Või kui isegi küsitud, siis vastust sellele ma päris kindlasti leidnud pole. Naerma ajab. Ja kadedusest ja irooniast, mitte lõbususest, sest ma südamest kadestan inimesi, kes teavad. Lihtsalt teavad ja kõik. Ja ainus ravi, mida ma selle kadeduse vastu tean on kiirus. Kui on piisavalt kiire, ei tunne ma end poolti nii palju tühja lahmivat. Homsest tuleb seega hea päev. Vara üles, hilja voodi, nii see meelerahu majja toodi. Loodame siis.
Aga ikka veel on seda tunnet hinges... T*** ma'i või!!!
Speak To Me
I want to feel you
I need to hear you
You are the light
That's leading me
To the place where I find peace again
You are the strength, that keeps me walking
You are the hope, that keeps me trusting
You are the light to my soul
You are my purpose... You're everything
How can I stand here with you and not be moved by you?
Would you tell me how could it be any better than this?
You calm the storms, and you give me rest.
You hold me in your hands, you won't let me fall.
You steal my heart, and you take my breath away.
Would you take me in? Take me deeper now?
[Lifehouse - Everything]
Saaga
Ma olen endas kas loonud, või pigem vist lasknud tekkida, täiskasvanuks saamise tunde. Eile näiteks. Istusin mina siis enne kooli kõrvallauas ühe pundiga mitte vanemate kui 13-aastaste ütleme siis "noortega" ja tõsimeeli mõtlesin ma enamuse sellest ajast, et kas tõesti mina ka selline kunagi olin. Endamisi muidugi palvetades, et jumala eest, palun mitte. Aga no tõesti... Ma südamest loodan, et ma ei ropendanud nii palju, ei kisanud üle söögikoha sedasi, et naabrid kurdiks jäid ja ei näinud välja (või pigem üritanud näha välja) nagu 30. Isegi välja seda kõike öelda kõlab snoobilt aga no palun! Minul kadus küll poole eine pealt isu. Esimese hooga mõtlesin, et julgengi seda ainult A'le öelda, et meil ju oli sellest eelmine kord juttu aga praeguseks olen ma täiesti veendunud, et ei ole ma üksi oma tundmustes. Ma tõesti ei tea. Kahtlane igatahes
Bzzzzzzz
Kõik minu päevad ja ööd mööduvad endiselt unevaeguse tähe all. Igatsen magamist. Igatsen, et võin hommikul kella lihtsalt kinni vajutada ja edasi magada. Peaaegu sama palju kui kaisus magamistki. Selle esimesega on õnneks aga vist homme tibake isegi võimalik tagasi teha skoori. Ma nii ootan. Tõesti ootan! Kõige hullem selle väsimuse juures on vist aga see, et kõigest on raske rõõmu tunda. Nagu üleeile oli. Töö oli perfect, Mania armastas mind lõputult, ilm oli parim üldse, juustel oli ilus ja rõõmus olla ja üldse oli kõik väga, väga hästi aga tuju sellegi poolest null. Koju jõudes oleks tahtnud lihtsalt pikalt mõtlemata voodisse kukkuda ja maailmast kaduda, mõneks ajaks vähemalt. No mida, mida, mida?! Selline ei ole ju see päris mina.
Aga viimasel ajal olen.
Tahtmatult, aga siiski.
Kõige tähtsam küsimus
Nii tihti viimasel ajal olen mõelnud, et peaksin üles kirjutama hakkama kuskile oma mõtteid, sest õhtul end siia tühjaks valada on oluliselt keerulisem kui kohe oleks seda teha. Tegelikult on ju palju juhtunud, millest peaks rääkima, millest tahaks rääkida. Aga raske on oma aega ja jõuressursse jagada ning sellest siis veel ka muljetada. Samas tahaks jõuda veelgi rohkem, et oleks veelgi vähem aega endale jamasid kaela tõmmata. Peamiselt siis - üllatus, üllatus - oma üle mõtlemisega. Aga ehk isegi õnnestub. Õnnestub selle üle mõtlemise eest põgeneda kunagi. Kui rabeleks õige natukene veel rohkem, kui valiks veel midagi, millega sahmida ja millest ehk ka mulle kasu oleks. Ma ei teagi. Mõistujutt, ma saan juba isegi aru. Ja kui ma vaid teaksin, kuhu sellega jõuda... Aga selles vist asi ongi, et minul on ka see "kõige tähtsam küsimus" küsimata. Või kui isegi küsitud, siis vastust sellele ma päris kindlasti leidnud pole. Naerma ajab. Ja kadedusest ja irooniast, mitte lõbususest, sest ma südamest kadestan inimesi, kes teavad. Lihtsalt teavad ja kõik. Ja ainus ravi, mida ma selle kadeduse vastu tean on kiirus. Kui on piisavalt kiire, ei tunne ma end poolti nii palju tühja lahmivat. Homsest tuleb seega hea päev. Vara üles, hilja voodi, nii see meelerahu majja toodi. Loodame siis.
Aga ikka veel on seda tunnet hinges... T*** ma'i või!!!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar