Pffffff

A pani mind täna mõtlema. Päris sügavalt kohe. Pani mõtlema selle üle, et kui tekib lootusetuse tunne, siis järelikult ei olegi sa seda nn "ihaldatud asja" niiväga ikka tahtnudki. Sest kui piisavalt palju midagi tahta, saab see ju ka teoks. Peab ju saama! Mis mõttes ei saa?! Eriti masendavaks muutub see asi minu meelest veel siis, kui panen siia juurde selle mõttetuse tunde, mis mul eile M'i ja M asjale mõeldes tekkis. Tema sai oma ilusa lõpu kuigi selle nimel niiväga ei pingutanudki. Ja mina... Aga no ju ma siis ei "tahtnud" piisavalt. Fine! Palun öelge ainult, kuidas veel rohkem tahta midagi? See jääb mulle tõesti selgusetuks.




Praegu tahaks nii väga kõndima minna...




Kas keegi teab, miks küsitakse ebaolulisi asju? Miks neid, mis inimesi "tegelikult" ju ei huvita? Näiteks täna... "Kuidas sul üldse läinud on?" No t***, kui see sind päriselt huvitaks, oleks sa mulle ehk enne helistanud kui nüüd, kui mina sulle helistasin, et kellegi teise kohta küsida. Ja miks on selline vestlus tarvis lõpetada sõnadega "kui mul koolis aega rohkem tekib, ma helistan sulle ja hüppan läbi..." Me ju mõlemad teame, et seda ei juhtu ega saagi kunagi juhtuma. Milleks sellised mõttetud viisakused?! Isegi DD on usutavam kui see...




Plaah... Valame end aga avalikult tühjaks ja astume edasi. Mõnus on, ma mõneti armastan seda kohta siin.