Kuvatud on postitused sildiga Mhhhh?. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Mhhhh?. Kuva kõik postitused

pühapäev, 15. november 2009

a kiss from you...

Kui nii hästi ei mäletaks, ei usuks vist ise ka. Lihtsalt üle mõistuse sürr! Kui sellest piisaks asjade seletamiseks, siis ma vist rohkemat selle nädalavahetuse kohta ei kirjutakski. Aga ei piisa ju. Ma olen siis nüüdseks reedest peale umbes seitsme tunnise unega ja ega ei paista ka, et sellele lähiajal lisa tuleks, sest lihtsalt ei tahagi. On see siis üleväsimusest või millest iganes.

Kaks sünnipäeva, rumm ja laimid ja coca, R ruudus ja musta lamba rännak mööda kopli trammi rööpaid, "seksikas" taksosõit, varahommikune äratuskõne, jalutuskäik politseijaoskonda ja vapruse värinad, autoautoautoautoautoautoautoooooooo, junk, tädi A, õnnitlusi 85-ndaks juubeliks, tervitusnaps, kühvel ja hari, Öö Chicagos ja Seljakotid selga ja Linda ja... , ekskursioon, külmkülmkülm/palavpalavpalavkuum, wtf!!!, unetus, vaprus taas, Pärnu, kodukodukodu, üks suuremat sorti sasipundar.

Nüüd sai selgemaks?!

Didn't think so.

Ehk siis taaskord, kes teab, see teab ja kellel suurem huvi, ma lihtsalt ei jaksaks seda kõike siia kirja panna. Vaevalt et kõik seda kannatakski...

neljapäev, 19. märts 2009

tainted love

How far will you go?
How deep is your love?

Your bodies bruised and on fire

Cant stop the world

Cant stop desire

And I cant turn around

And I cant turn around

[Gavin Rossdale - Can't Stop the World]


Kas peabki niiviisi tunduma?

Ses mõttes, et ei ole enam võlts vastata inimestele, kes küsivad kuidas läheb, et kõik on hästi nagu alati. Varem ma ei saanud päris nii, nüüd aga on see kuidagi nii loomulikuks muutunud. Muidugi on neid, kellele ma asjadest ju ausalt ka räägin aga enam ei tõsta ma sellise asja pärast näiteks telefonitoru kuulmaks kellegi lähedase ja kalli häält, et parem hakkaks. Pigem lülitan selle hoopis välja, et mitte keegi ei teaks, ei kuuleks, ei haletseks. Kui muidugi on just midagi nadisti. Ja ega häid uudiseid ka väga kilkama lähe. Sest jah... Kellele see siis päriselt oleks? Kõlab küüniliselt?! Ei ütleks tegelikult. Või ehk ei oska ma lihtsalt seda kõike päris täpselt sõnadesse panna. Sest tõesti, mida aeg edasi, seda rohkem ma tunnen ja näen ja kogen, et tegelikult ei huvita see mitte kedagi. Pigem vaadatakse sellele viltu, kui kellegi käekäigu pärast siiralt muret tunda. Ja olgu see nii minu põhimõtete ja tahtmiste ja plaanide vastu, ei saa ma ennast lahti raputada mõtlemast, et üksi pole selle nimel ka mõtet punnitada. Ja kõige kurvem selle juures on, et mul tekib iga päevaga üha tugevam tunne, et see ongi tegelikult see, mida peetakse silmas nn "täiskasvanuks" saamisest rääkides. Kui nii, siis ma nii südamest ei taha suureks saada. Sest olgu mis on aga kalgiks ma muutuda ei taha. Tahan hoopis, et minusse jääkski alatiseks vähemalt killuke seda naiivsust ja rikkumatust, mis paneb inimesi usaldama ja kinnisilmi otsuseid tegema, sest on ju ometi alati keegi, kellele toetuda ja kes mind kunagi kukkuda ei lase...