mul on nii OK-SEN-DA-MI-SE-NI nendest inimestest, kes selle lume pärast ainult vinguvad ja vingudav ja vin-gu-vad! kas see sitt kolib taevasse tagasi teie vingumise peale või??? tra võtke labidad kätte ja kaevake ise ka natuke, hakkab kergem meil kõigil!
TRAMAIVÕI!!!
Kuvatud on postitused sildiga Seasonal. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Seasonal. Kuva kõik postitused
teisipäev, 23. veebruar 2010
esmaspäev, 11. jaanuar 2010
FAIL FAIL FAIL
Define your meanin' of fun
Is it fuckin' druggin' or guns?
I feel the heat comin' off of the blacktop
And so get ready for another one
Let's take a trip on memory lane
The words circulate in my brain
You can treat this like another all the same
But don't cry like a bitch when you feel the pain
[Sick Puppies - You're Going Down]
Üles-alla-üles-alla-üles... Minu meeleolu siis. Kui ma paremini ei teaks, kahtlustaksin selles hormoone või mida iganes aga me ju kõik teame millest kogu see jama - minu pidevast ent järjekindlast asjade edasilükkamisest ja nüüd siis tagajärgedega elamisest. Või siis ka nende edasilükkamisest. Täiesti katastroofiline seis on muuseas. Aga ikkagi on mul üsna ükskõik. Vähemalt väliselt. Halb hakkab mõttest, et ma justkui ei tahakski et see kõik otsa saaks. Tõesti, füüsiliselt hakkab halb sellest lausa. Viha tekitab, et üks ja vist ka ainuke asi, milles ma suudan konstantselt järjekindel olla, on fail'imine.
Is it fuckin' druggin' or guns?
I feel the heat comin' off of the blacktop
And so get ready for another one
Let's take a trip on memory lane
The words circulate in my brain
You can treat this like another all the same
But don't cry like a bitch when you feel the pain
[Sick Puppies - You're Going Down]
Üles-alla-üles-alla-üles... Minu meeleolu siis. Kui ma paremini ei teaks, kahtlustaksin selles hormoone või mida iganes aga me ju kõik teame millest kogu see jama - minu pidevast ent järjekindlast asjade edasilükkamisest ja nüüd siis tagajärgedega elamisest. Või siis ka nende edasilükkamisest. Täiesti katastroofiline seis on muuseas. Aga ikkagi on mul üsna ükskõik. Vähemalt väliselt. Halb hakkab mõttest, et ma justkui ei tahakski et see kõik otsa saaks. Tõesti, füüsiliselt hakkab halb sellest lausa. Viha tekitab, et üks ja vist ka ainuke asi, milles ma suudan konstantselt järjekindel olla, on fail'imine.
teisipäev, 24. november 2009
Roosamanna
Oleks vist aeg oma puhkusest kokkuvõtet tegema asuda. Homme ju ikkagi tööle jälle. Ei oota. Üldse kohe mitte. Juba ainuüksi mõte kaheksast viieni elurütmi sisseelamisest tekitab külmavärinaid. Brrrr! Samas jälle puhkusest mõelda on mõnus, üle mõistuse mõnus lausa. Olid peod, nägin sõpru, tegin lollusi, magasin hommikuti sisse või siis välja, sain kodus olla. Mida veel tahta?!
Ainus vist, mida ei jõudnud, oli koolis käia. Kahju peaks olema sellest vist aga kahjutunne see kindlasti ei ole, mis mulle nagu näpuga meelekohale trummeldaks. Kohusetunne ehk? Ei tea, seda tunnet ka nagu väga ei mäleta. Süütunne pigem. See vist ongi. Ja ma isegi ei vaevu enam mingeid lubadusi andma, et edaspidi olen tublim jne. Vaevalt. Tuleb aga tunnistada, et motivatsioon on kuidagi kahtlaselt kõrgeks kerkinud viimasel ajal. Hakkan vist ka ise oma sõnadele tähelepanu pöörama.
Aga varsti on jõulud ja aastavahetus ja siis on jälle natuke aega kergem hingata, loodetavasti vähemalt. Ega ei saa ju oma elu keeruliseks elamata. Enne homset on aga veel üks öö ja hulk head muusikat, mida kuulata. Sellepärast ongi vist nii hea ja helesinine või roosa tunne - roosamanna.
Ainus vist, mida ei jõudnud, oli koolis käia. Kahju peaks olema sellest vist aga kahjutunne see kindlasti ei ole, mis mulle nagu näpuga meelekohale trummeldaks. Kohusetunne ehk? Ei tea, seda tunnet ka nagu väga ei mäleta. Süütunne pigem. See vist ongi. Ja ma isegi ei vaevu enam mingeid lubadusi andma, et edaspidi olen tublim jne. Vaevalt. Tuleb aga tunnistada, et motivatsioon on kuidagi kahtlaselt kõrgeks kerkinud viimasel ajal. Hakkan vist ka ise oma sõnadele tähelepanu pöörama.
Aga varsti on jõulud ja aastavahetus ja siis on jälle natuke aega kergem hingata, loodetavasti vähemalt. Ega ei saa ju oma elu keeruliseks elamata. Enne homset on aga veel üks öö ja hulk head muusikat, mida kuulata. Sellepärast ongi vist nii hea ja helesinine või roosa tunne - roosamanna.
esmaspäev, 15. juuni 2009
Rabarock 2009
Et siis nädalavahetus...
Kas ühest sõnast piisab? Rabarock siis. Hea, hea, hea, nii hea!
Juba algusest peale oli kõik õige. Soovitused ja näpunäited sellistelt Rabarocki veteranidelt nagu C ja O - igati olulised ju. Hommikul sai normaalsel ajal üles ka ning seda isegi väga suurte pingutusteta minu suureks üllatuseks. Siis veel viimased kallid enne minekut ja pisarad, et musikallid meiega ei tule. Edasi juba poetrett, mis oodatust ikka oluliselt vähem aega võttis ning arve, mis samamoodi üsna pisike lõpuks tuli. Ja siis teele. Viljandi maantee äärest veel paar hääletajat ka peale, sest no kuidas sa jätad tee äärde poisid, kellel ilmselgelt sama tee jalge all. Ja siis juba nii mõnigi ekstreemne möödasõit ja kohal me olimegi.
Telki mina endiselt ei taha ega oskagi tahta korralikult üles panna. Enne vist ei õpigi, ma arvan, kui endale päris oma saan. Aga jah, lisaks enda kohale oli ju vaja kuidagi veel kinni hoida kohta veel kolmele telgile ja ikka väga nõme oli kella neljani oma asjadega niiviisi laiutada, et inimesed väga nõutult meie ülber jalutasid ja oma telke kuskile paigutada üritasid. Aga no tehtud sai seegi ja keegi ei jäänud heast kohast ilma. Tuleb ju tunnistada, et koht oli tõepoolest väga, väga, väga hea, eriti kui vihma sadama hakkas.
Ja siis pärast tunnist käepaela sabas seismist südaööni ainult head muusikat! Jumalik, ma ütlen.
Laupäeva kohta on üldse raske midagi rääkida. Kõik oli lihtsalt üsna sürr. Asju millest jutustada oleks nagu palju aga samas asju, millest ma rääkida päriselt ka saaksin või tahaksingi, on vähe ja need ei anna nagunii kõike seda edasi, mis ma päriselt tunnen.
Muidugi ei saa mainimata jätta seda meeletut ja jätkuvat, jätkuvat, jätkuvat vihma, mis kogu telklaagri ja kontsertala üheks suureks mülkaks muutis. Ega seda, kuidas ei olnud võimalik üleni uppumata isegi mitte teise telki jõuda. Ja ometi ka ju soojamaratoni, mis poiste telgis oli.
Päeva ja ehk kogu elamuse parimaks ostuks tunnistan siiani oma kummikud (ja ehk ka A nänni, mis vist jäävadki minu kätte kopitama, kui minus just mingi erakordne allaheitlikkus ei tärka äkitselt). Ja muidugi, muidugi, muidugi see muusika, muusika, muusika. Ma lihtsalt armastan seda kogemust ikka veel ja tagant järgi ka veel kaua, kaua, kaua, ma arvan. Ja siis muidugi see kompliment mille M mulle tegi, mul on nii kuradi kahju, et ma ta kontakte ei võtnud ikkagi. Damn, see tšikk oli nii lahe. R ja K rõõmustage, see on midagi teile :P.
Nüüd tahaks veel seda ka teada, miks S mind ikkagi üles ajas enne kui ta minema hakkas öösel ja enne seda ka. Armas, aga segadusse ajab see ka mind, väga kohe! Sürr, sürr, sürr! Nii sürr!
Ja siis koju! Kodu on üks äraütlemata hea koht. Eriti kui seal on soe vesi ja pesumasin ja pehme, kuiv voodi. Magada, magada, magada. Tõesti ainult magada! Ehk unedes kestab see kõik kauem.
Ning viimaks note to self: järgmisel aastal kaasa kindlasti talvejope, kindad ning kummikud! Sääsetõrje ei jookseks ka mööda külgi alla. Ja veel rohkem kodutööd!
Ja ma nii väga oleks tahtnud selle postituse ette mõne väga hea loo panna Rabarocki mõnelt esinejalt aga ma lihtsalt ei suutnud valida, sest kõik nad olid täpselt see, mis tunne mul seal oli. Ja see peaks väga hästi selgitama, kui sassis minu peas praegu kõik on. Ei tea veel kui kauaks aga mõneks ajaks kindlasti.
Kas ühest sõnast piisab? Rabarock siis. Hea, hea, hea, nii hea!
Juba algusest peale oli kõik õige. Soovitused ja näpunäited sellistelt Rabarocki veteranidelt nagu C ja O - igati olulised ju. Hommikul sai normaalsel ajal üles ka ning seda isegi väga suurte pingutusteta minu suureks üllatuseks. Siis veel viimased kallid enne minekut ja pisarad, et musikallid meiega ei tule. Edasi juba poetrett, mis oodatust ikka oluliselt vähem aega võttis ning arve, mis samamoodi üsna pisike lõpuks tuli. Ja siis teele. Viljandi maantee äärest veel paar hääletajat ka peale, sest no kuidas sa jätad tee äärde poisid, kellel ilmselgelt sama tee jalge all. Ja siis juba nii mõnigi ekstreemne möödasõit ja kohal me olimegi.
Telki mina endiselt ei taha ega oskagi tahta korralikult üles panna. Enne vist ei õpigi, ma arvan, kui endale päris oma saan. Aga jah, lisaks enda kohale oli ju vaja kuidagi veel kinni hoida kohta veel kolmele telgile ja ikka väga nõme oli kella neljani oma asjadega niiviisi laiutada, et inimesed väga nõutult meie ülber jalutasid ja oma telke kuskile paigutada üritasid. Aga no tehtud sai seegi ja keegi ei jäänud heast kohast ilma. Tuleb ju tunnistada, et koht oli tõepoolest väga, väga, väga hea, eriti kui vihma sadama hakkas.
Ja siis pärast tunnist käepaela sabas seismist südaööni ainult head muusikat! Jumalik, ma ütlen.
Laupäeva kohta on üldse raske midagi rääkida. Kõik oli lihtsalt üsna sürr. Asju millest jutustada oleks nagu palju aga samas asju, millest ma rääkida päriselt ka saaksin või tahaksingi, on vähe ja need ei anna nagunii kõike seda edasi, mis ma päriselt tunnen.
Muidugi ei saa mainimata jätta seda meeletut ja jätkuvat, jätkuvat, jätkuvat vihma, mis kogu telklaagri ja kontsertala üheks suureks mülkaks muutis. Ega seda, kuidas ei olnud võimalik üleni uppumata isegi mitte teise telki jõuda. Ja ometi ka ju soojamaratoni, mis poiste telgis oli.
Päeva ja ehk kogu elamuse parimaks ostuks tunnistan siiani oma kummikud (ja ehk ka A nänni, mis vist jäävadki minu kätte kopitama, kui minus just mingi erakordne allaheitlikkus ei tärka äkitselt). Ja muidugi, muidugi, muidugi see muusika, muusika, muusika. Ma lihtsalt armastan seda kogemust ikka veel ja tagant järgi ka veel kaua, kaua, kaua, ma arvan. Ja siis muidugi see kompliment mille M mulle tegi, mul on nii kuradi kahju, et ma ta kontakte ei võtnud ikkagi. Damn, see tšikk oli nii lahe. R ja K rõõmustage, see on midagi teile :P.
Nüüd tahaks veel seda ka teada, miks S mind ikkagi üles ajas enne kui ta minema hakkas öösel ja enne seda ka. Armas, aga segadusse ajab see ka mind, väga kohe! Sürr, sürr, sürr! Nii sürr!
Ja siis koju! Kodu on üks äraütlemata hea koht. Eriti kui seal on soe vesi ja pesumasin ja pehme, kuiv voodi. Magada, magada, magada. Tõesti ainult magada! Ehk unedes kestab see kõik kauem.
Ning viimaks note to self: järgmisel aastal kaasa kindlasti talvejope, kindad ning kummikud! Sääsetõrje ei jookseks ka mööda külgi alla. Ja veel rohkem kodutööd!
Ja ma nii väga oleks tahtnud selle postituse ette mõne väga hea loo panna Rabarocki mõnelt esinejalt aga ma lihtsalt ei suutnud valida, sest kõik nad olid täpselt see, mis tunne mul seal oli. Ja see peaks väga hästi selgitama, kui sassis minu peas praegu kõik on. Ei tea veel kui kauaks aga mõneks ajaks kindlasti.
reede, 12. juuni 2009
Armastan, armastan, armastan...
Kell on palju ja homme on vaja vara ärgata aga nende kahega siin niisama istuda ja lihtsalt olla on nii palju parem.
Oootan homset, ootan ülehomset, ootan, ootan, ootan...
Varsti on sellest kõigest täpselt aasta. Seda ei oota, nagu ei oodanud ka kümnendat maid. Loodetavasti see, mis tuleb, on lihtsam kui see, mis oli.
Oootan homset, ootan ülehomset, ootan, ootan, ootan...
Varsti on sellest kõigest täpselt aasta. Seda ei oota, nagu ei oodanud ka kümnendat maid. Loodetavasti see, mis tuleb, on lihtsam kui see, mis oli.
esmaspäev, 22. detsember 2008
soovide soovide soov
I remember feeling low
And I remember losing hope
And I remember all the feelings
And the day they stopped
[Our Lady Peace - Innocent]
Fucking hell, ma elan külmkapis!
Tõsiselt! Kui nüüd täpsemalt jagada, siis on köök sügavkülm ja ülejäänud toad see tavaline külm. Vannituba on aga see fancy osa nendest uuematest külmikutest, kuhu pannakse asjad kiireks jahutamiseks. Ehk siis see kõikge soojem osa meie korterist. Sest no ausalt, villased sokid ja kahekordne tekk ei peaks olema eelduseks külmast plagisevatele hammastele. Kurat, ma ei või!
Imelik, imelik, imelik!
Ah jaa, ARK on üks imelik koht! Tõesti kohe! Inimesed on seal mornid ja maas on mingid jooned, millest üle astuda ei või jne. Kuigi jah, need jooned ei ole nähtavad vaid kujuteldavad. Imelik, nii imelik. Aga asja juurde. Et siis jah, teooria on tehtud, nüüd siis veel oodata, et saaks ka sõidu ära teha ja seda tuleb oodata ainult... amm... 54 päeva. 14 veebruar, millal teie kõik oma musidega miilustate ja olete muidu toredad sõbrad ja asjad, teen mina oma ARK'i sõidueksamit. Ooo, ma nii ootan. My ass! Praegu tahaks ära teha. PRAEGU! Pääseks ka lõpuks sellest pagana ühise liiklemise mõnudest. Pffff!
Aga mis toimub?
Minu südamesse hakkab istutuma üks pisike tunne. Kuigi jah, see tunne saab usutavasti juba paari päeva pärast otsa, on seda tunnet siiski natukesekski tore kogeda. See tunne... See tunne on nimelt see jõulutunne. Ja kust ta siis sinna sai, võib ju küsida? Ühe reklaamiga tuli. Jah, just reklaamiga. Filmi reklaamiga. Polaarekspressi reklaamiga. See on minu meelest vaieldamatult üks parimaid jõululugusid üldse. Kes näinud ei ole, on paljust ilma jäänud. Ja kes on näinud, ja siis hetkekski ei kaalunud uuesti Jõuluvanasse uskuma hakata, nendel ei ole südant. Sellele jään ma kindlaks, kindlaks, nii kindlaks!
Ja minu jõulusoov, mida ma tahan tahta, on David Cooki plaat. Ta on nii hea...
And I remember losing hope
And I remember all the feelings
And the day they stopped
[Our Lady Peace - Innocent]
Fucking hell, ma elan külmkapis!
Tõsiselt! Kui nüüd täpsemalt jagada, siis on köök sügavkülm ja ülejäänud toad see tavaline külm. Vannituba on aga see fancy osa nendest uuematest külmikutest, kuhu pannakse asjad kiireks jahutamiseks. Ehk siis see kõikge soojem osa meie korterist. Sest no ausalt, villased sokid ja kahekordne tekk ei peaks olema eelduseks külmast plagisevatele hammastele. Kurat, ma ei või!
Imelik, imelik, imelik!
Ah jaa, ARK on üks imelik koht! Tõesti kohe! Inimesed on seal mornid ja maas on mingid jooned, millest üle astuda ei või jne. Kuigi jah, need jooned ei ole nähtavad vaid kujuteldavad. Imelik, nii imelik. Aga asja juurde. Et siis jah, teooria on tehtud, nüüd siis veel oodata, et saaks ka sõidu ära teha ja seda tuleb oodata ainult... amm... 54 päeva. 14 veebruar, millal teie kõik oma musidega miilustate ja olete muidu toredad sõbrad ja asjad, teen mina oma ARK'i sõidueksamit. Ooo, ma nii ootan. My ass! Praegu tahaks ära teha. PRAEGU! Pääseks ka lõpuks sellest pagana ühise liiklemise mõnudest. Pffff!
Aga mis toimub?
Minu südamesse hakkab istutuma üks pisike tunne. Kuigi jah, see tunne saab usutavasti juba paari päeva pärast otsa, on seda tunnet siiski natukesekski tore kogeda. See tunne... See tunne on nimelt see jõulutunne. Ja kust ta siis sinna sai, võib ju küsida? Ühe reklaamiga tuli. Jah, just reklaamiga. Filmi reklaamiga. Polaarekspressi reklaamiga. See on minu meelest vaieldamatult üks parimaid jõululugusid üldse. Kes näinud ei ole, on paljust ilma jäänud. Ja kes on näinud, ja siis hetkekski ei kaalunud uuesti Jõuluvanasse uskuma hakata, nendel ei ole südant. Sellele jään ma kindlaks, kindlaks, nii kindlaks!
Ja minu jõulusoov, mida ma tahan tahta, on David Cooki plaat. Ta on nii hea...
reede, 7. november 2008
21.00 - 00-00
Kui ma paar nädalat tagasi pahandasin otsatult poes kuuldes, et "Jõulumüük on meil nüüd alanud!!!", siis nüüd on jõuluhooaeg alanud ka minu kodus. Mandariinidega nimelt! Üleeile tõin siis esimest korda koju 3kg mandariine ja no otsa said nad ka hirmus kiiresti. Enne magamaminekut jõudsin veel mõelda, et huvitav, kas hommikul peeglisse vaadates näeme me V'ga mõlemad kahtlaselt mandariinid välja või läheb ikka sel korral veel õnneks... Ja tekkis jõulutunne, kui mandariine vitsutasin. Tõesti tekkis! Kummaline, et nüüd ei tähenda enam jõulutunnet minu jaoks moonirullide küpsetamine või lihapirukate "limpsimine" munaga vaid nii kommertslik asi nagu seda on mandariinid (!!!) - no tõesti!
Ostuhullusest
Ostuhullusest
Aga jah, pean siiski ka tunnistama, et päris puutumata ei jää meist keegi reklaamist. Käisime A'ga ööshoppingul. Tore oli. Kuigi see vast pigem sellest, kellega ma koos olin kui et sellest, mis ma tegin või kus olin, sest no tegelikult ka - seal ei olnud mitte midagi, mida mina osta oleksin tahtnud või mis nüüd nii väga oleks allahinnatud olnud. Ei ole see Kaubamaja ikka minu koht. Hirmutav oli täitsa palju seal tuttavaid nägin.
P.S. Nägin eile ka üht teist isendit nagu minu Kallis... Urr on ikka nii palju ilusam ja parem - KÕIGIST!
Tellimine:
Postitused (Atom)