Kiss me while I'm still alive
Kill me while I kiss the sky
Let me die on my own terms,
Let me live and let me learn
[3 Doors Down - Life of My Own]
Sain öösel nii kummalise sõnumi. Või noh, kummaline või mitte... Ma tean täpselt, mida see tähendab ja tõenäoliselt tean ka, miks see saadeti aga ma ei saa päris täpselt aru...
Ma olen alati olnud seda meelt, et ei ole oluline kui kaugel kellestki olla või kui kaua pole teineteise häält kuulnud. Oluline on see, mis on kahe inimese vahel ja mida rohkem seda on, seda vähem olulisemaks saab kaugus ja aeg. Samas aga olla kadunud kuid ja siis loota sellisele sõnumile?! Et ma mida? Võtan ühendust ja kuulen taaskord lauset "Ma olen nii palju mõtelnud sulle helistamise peale, aga...". Üks rida telefoni ekraanil peaks mind tahtma seda kuulda? Don't think so! Sest selleks, et kaugus ja aeg tähtsusetuks saaksid on vaja ajalugu.
Ma ikka veel ei saa aru...
Ja mulle nii ei meeldi, et nii harva kui ma ka siia kirjutan, kirjutan siia jälle ühe hala. Kurat!
Tegelikult ei ole kõik üldsegi mitte pahasti ja ma olen korduvalt mõtelnud siia kirjutamise peale. Lihtsalt kuidagi kokku on kuivanud minu sees see kirjutamine. Vahel on nii, et mõtlen korduvalt asjadele, millest tahaksin nii väga kirjutada aga kirjapanemisest jääb midagi puudu.
Tahaksin kirjutada sellest, et mul on uus korterinaaber (eelmisest kahest pole ma ju tegelikult üldse kirjutanud) ja varsti tuleb vist jälle uus. Kõlab väga kahtlaselt, ma tean :)
Tahaksin kirjutada, et tõenäoliselt saab sellest kohast siin varsti üks suur "sisekujunduse eri", sest praegu juba võtan ma öösiti seinu maha ja pean ehitajatega läbirääkimisi. Päeviti aga kolan mööda mööblisaite ning lappan ajakirju, milles on ilusatest kodudest ilusad pildid ning teen nimekirja asjadest, mis ühes kodus kindlasti olema peaksid.
Tahaksin kirjutada, et pooleks minu eluks on saanud Vox ning inimesed kes tänu sellele on saanud nii suureks osaks minust.
Ja tahaksin kirjutada nendest inimestest...
Ja ma tean, mul pole ühtki vabandust, mitte ühtki head põhjust, miks ma seda teinud ei ole. Ainult see, et ma ei ole suutnud ennast piisavalt kokku võtta selleks. Kuid ma püüan... Nüüd tõesti püüan, sest see on ära ütlemata hea tunne, kui kõik siia voolab. Kõik mu mõtted ja emotsioonid. Olgugi, et paljust saan ainult mina aru, ja need, kes teavad. Aga ikkagi on hea - nii pagana hea!
2 kommentaari:
Aga ära kirjuta! Mina leidsin, et mul pole enam midagi öelda, mitte midagi mille kohta suudaksin sidusa ja ilusa jutu kirjutada. Seega oma välkmõtted säutsun mujal ära ja blogi saatsin puhkusele.
Kusjuures, kallis, sinu oma on üks nendest blogidest, mille puhkuseleminekust on mul kõige rohkem kahju...
Niiet ootan huviga selle puhkuselt naasmist.
Ma ise veel päris ei loobu, sest aeg-ajalt on ikkagi hea siia oma emotsioonid välja valada. Ja päris kindlasti tuleb neid ka häid, mitte ainult halasid siia :)
Postita kommentaar