"We may rise and fall, but in the end we meet our fate together"

This one had it coming
This one found a vein
This one was an accident, but never gave me pain
This one was my fathers and
This one you can't see
This one had me scared to death,
But I guess I should be glad I'm not dead!!
[Stone Sour - Made Of Scars]

Rääkisin alles hiljuti A'ga, et millegipärast on kogunenud äraütlemata palju drafte asjadest, mis on küll kirja saanud aga mitte kunagi avalikuks tehtud. Kummaline on see tõesõna, sest tegelikult said ju need asjad just sellepärast kirjutatud, et nad öeldud saaksid. Täna siis, võin aga päris käsi südamel öelda, et selle viimase aja mõttejõupõua põhjuseks on puhas väsimus. Minus lihtsalt ei ole seda jõudu, et end veel õhtul kirjutama ka sundida. Töö ja haigla ja uued inimesed. Oeh, väsitav. Kirjutada isegi jaksan aga siis on mõtted nii segi ja pahumpidi, et nende sortimisega oleks lõpmata palju tegemist ja lihtsalt löön käega...

Vara üles, kähku tööle, nii see rikkus majja toodi. Yeah, right!

Hommikud on nüüdsest siis äratusega 06:00 (või siis 06:15) ja kojutulek nati peale nelja. Aga kui ma päris aus olen, siis selline režiim on hulka mõnusam kui poolest päevast tööle, poolest õhtust koju. Aga ikkagi on tööinimene väga nüri olla. Kus te siis olete, kõik te head ja tublid mehed, kellele ei meeldi, et nende naised tööl käivad?!

Ei, aga tegelikult on asjad suht ok isegi. Raske ja harjumatu veel on aga ei midagi ületamatut, ma arvan. Liiga vara on veel kekata või lootusi hellitada, see tuleb ajaga.




Mh, jah!

Autokooli esimene tund on ka homme. Kuigi jah, kaua seal ju olla ei saa - Kiri Sõbrale algab liiga vara selleks, et saaks lõpuni olla. Üldse on järgmised kaks nädalat muusikarohked, Märkamisaeg on ju juba järgmisel nädalal. Kõikse toredam uudis aga viimaste päevade jooksul on see, et A tuleb koju!!! Ma olin selle seose nende kontsertide ja tema kojutuleku vahel juba täiesti unustanud kui siis täna äkki plahvatas - A tuleb koju! Miss Ya!




Ega mul tegelikult enam palju olegi... Taaskord on päevakorral Made Of Scars ja seda kuulates hing kohe puhkab, ka mõtted.




Väike nukrus poeb veel aeg-ajalt hinge aga ma hakkan vist leppima juba. Mõistmiseni, tundub küll üha enam, ei jõua ma vist aga iialgi. Liiga ebanormaalne lihtsalt.