Hommikul...

Edasilükkamine on elu alus!

Mulle võiks auhinna anda asjade edasilükkamise eest. Ma olen lihtsalt meister selles. Kõik asjad lähevad edasilükkamise režiimile kui nad just kõrva ääres põletavalt ei karju. Isegi siis on võimalik nendega tegelikult veel natukene viivitada ja siis veel veidikene. Huvitav oleks teada kaua ma sellise käitumisega veel vastu pean, vaevalt, et väga kaua. Samas, ega otseselt tegemata pole siiani veel midagi jäänud, kõik saab lõppude lõpuks valmis, lihtsalt viivitusega. Täna näiteks. Istun juba teises kohvikus ja kell on alles 10:38. Ei, tegelikult oli plaan käia söömas ja siis kohvitassi taha õppima tulla aga näädsa, nad on siit neti ära korjanud, niiet ka kõige parema tahtmise juures ei saaks ma oma asju tehtud, sest materjalid on ju netis(!!!). Koju pole ka nagu suurt mõtet minna, sest ma jõuaksin just täpselt koju ja siis peaksin kohe minema hakkama. Proovipäevale siis.

Ma täitsa ootan tegelikult. Kuigi jah, see pole just mu unelmate koht aga siiski parem kui varasemad. Iseasi muidugi, kui ärkvel ma seal suudan püsida, sest miskipärast on minu keha otsustanud taaskord unest loobuda. Ikka kolm tundi, kaks tundi, neli tundi ja kaks tundi. Rohkem keeldub ta voodis püsima. Voodis ehk püsikski aga silmi kinni ei lase hoida. Tänane neli pool tundi on viimase paari nädala rekord. Päevasel ajal on kohvi nüüd siis minu parim sõber ja õhtuti mis iganes magada aitab. Selle kõrvalt võib aga elu suhteliselt ilusaks pidada.

078...

Vähemalt on nüüd see nädalavahetus möödas. Oeh, karm oli! Kuigi mulle meeldib sahmida ja ringi joosta, on kodus ikkagi parem. Ilmad olid ka just sellised, et oleks tahtnud palju parema meelega hoopis kuskil päikesevanne võtta ja natigi pruunimaks saada, kui et tegeleda ühe või teise pohmaka ravimisega. Väk! Samas on mul hästi kahju, et Nathaniga nii läks :( Aga vähemalt võib loota, et R temaga edasi suhtleb, mina küll suhtleks.

R'st rääkides... Panime nädalavahetusel oma reisiplaane ka paika ja üllatus-üllatus kuulus nende hulka ka London. Ei tea küll miks! Ma siiski kardan aga, et isegi väga oskusliku säästmise tulemusel ei saa see juhtuma enne järgmist aastanumbrit aga ei või kunagi teada. Lihtsalt nii tahaks ära siit. Vaatan ikka aeg-ajalt J pilte, mis ta Orkutisse üles paneb ja olen nii kade, et temaga koos sinna kaugele ei saanud minna. See on ju minu dream destination ometigi!

Ja asjade edasilükkamine muudkui toimib ja toimib. Kell on juba 11:06 ja tehtud ei ole ikka veel midagi...

Näeme jälle päikese heledamas joas.