142

kes kurat see oli, kes oma tõrvatilga minu meepotti ära kaotas?!!! tule võta tagasi, ja anna enda meepütt vastu. mul suht ükskõik, kui see on väiksem kui minu enda oma, lihtsalt tahaks seda "easy-going" meeleolu tagasi ja seda, et ka siis, kui kõik on nii jamasti kui jamasti veel saab, suudan naerda ja asju edasi teha. ema küsib juba ammu, et kas ma naeratada ka veel kunagi kavatsen ning minu stampvastus on, et kevadel... no mida põrgut, see olen ju mina!!! mismõttes ma ei plaani isegi enne rõõmsameelseks hakata kui kevadel?! tegelikult on üldse tunne, et kui ühe mu klassiõe blogi pealkiri on et "aegajalt masendav" siis mina võiksin panna "ikka ja endiselt masendav". üleeile näiteks, vaatasin kõik oma tähtajad üle ja otsustasin, mis järjekorras asju teha tuleks. oleks siis, et ma nendega ka algust tegin - yeah right! tänaseks on siis jälle plaanid - hakkan tubliks!

ilusatest asjadest ka... taasavastasin enda jaoks midagi/kedagi, mis/kes ammu on ununenud ning mõtestasin vist oma meeleolu kõige paremini kirjeldava laulu ka ümber. ja kaua see siis võttis?! poolteist aastat - m.a.s.e.n.d.a.v! aga 3 doors down on sellele vaatamata nüüd taaskord selles tipus, kus ta olema ka peab, eriti nende kryptonite - armastan.

neljapäeval oli patarei, ootasin, ja minu äranägemise järgi oli see igati mõnus üritus, ehk ainult inimesi oleks võinud rohkem olla. ideid ja häid mõtteid jagub, huvitav kuhu nende teostus jääb...

tööd tahaks mõnes mõttes juurde, samas vähemaks, mine sa võta kinni, aga R'ga mööda linna ringi tuulata oli ka lõbus ja huvitav. nüüd pean veel oma pühapäevase mineku peale ka mõtlema ja ongi kõik, igav on see elu.