Ma olen nüüd kaks korda juba selle nädala jooksul kinos käinud. Üks film oli hullem kui teine. Mõlema juures veetlesid mind pigem näitlejad kui sisu. Wanted siis James McAvoy ja Angelina Joliega ning Ironman Robert Downey Jr.'ga. Ja oligi nii nagu ma ootasin... Paar meeldivat stseeni ja Wantedi puhul ka päääääääris hää soundtrack. Aga nad täitsid oma eesmärki. Täielikult! Ma lihtsalt armastan suurelt ekraanilt filme vaadata. Pärnu all over again. Just love it.
Käisime R'ga istumas ka. Mõnus oli. Rääkisime nii palju, et lõpuks oligi tunne, et nüüd olen päris tühi. Rääkisime ja ta aitas lõpuks ometi mul omadega enam-vähem nulli jõuda. Ja selleks oli vaja ainult näiteid nagu veenide läbilõikamine ja juustuvõileivad. See võib kõlada kummaliselt aga just ainult seda oligi vaja. Seda ja Peep Vaini õpetussõnu... Muigama paneb.
Niisiis istusime, sõime ennast roppodavalt ümmarguseks ja jõudsime järeldusele, et see, mis meil on, on igaveseks. Ma ei püüa seda mitte ära sõnuda vaid lihtsalt olen õnnelik, et ma seda tõesti usun. Ja tema ongi vist ainuke, kelle puhul ma seda tõesti ka "usun". Armastan Sind, sa oled alati, alati, alati olemas.
Kui koju jõudsin, tuiskasin uksest sisse süümepiinadega, milliseid pole ammu tundnud - mu tibukallis oli nii kaua üksi olnud. Tõesõna, süümekad tahtsid ära tappa. Täna selle eest aga olin terve õhtu temaga ja seda kroonis ka nurrumaraton. Armas, armas, armas - nii armas. Tulge ja viige see nurrmootor kiiresti mu juurest ära, enne kui ma tõesti otsustan, et endalegi ühte sellist tahan.
Ja minu suur viha on ka nüüd lahtunud, mis ehk võib-olla mu viimasest postitusest välja natuke võis paista. Enam ma ei vihka inimesi, mitte kedagi neist. Ehk on süüdi Peep Vain aga ma vist lihtsalt tüdinesin ära. Samas võib asi ka selles olla, et mu unetundide arv on viimasel ajal kuidagi kahtlaselt väike olnud. Ja siin ma olen, selle asemel, et voodis uneleda, passin arvuti taga ja kirjutan blogi sissekannet. Tubli!
Head ööd ja armastust meie unedesse.
Käisime R'ga istumas ka. Mõnus oli. Rääkisime nii palju, et lõpuks oligi tunne, et nüüd olen päris tühi. Rääkisime ja ta aitas lõpuks ometi mul omadega enam-vähem nulli jõuda. Ja selleks oli vaja ainult näiteid nagu veenide läbilõikamine ja juustuvõileivad. See võib kõlada kummaliselt aga just ainult seda oligi vaja. Seda ja Peep Vaini õpetussõnu... Muigama paneb.
Niisiis istusime, sõime ennast roppodavalt ümmarguseks ja jõudsime järeldusele, et see, mis meil on, on igaveseks. Ma ei püüa seda mitte ära sõnuda vaid lihtsalt olen õnnelik, et ma seda tõesti usun. Ja tema ongi vist ainuke, kelle puhul ma seda tõesti ka "usun". Armastan Sind, sa oled alati, alati, alati olemas.
Kui koju jõudsin, tuiskasin uksest sisse süümepiinadega, milliseid pole ammu tundnud - mu tibukallis oli nii kaua üksi olnud. Tõesõna, süümekad tahtsid ära tappa. Täna selle eest aga olin terve õhtu temaga ja seda kroonis ka nurrumaraton. Armas, armas, armas - nii armas. Tulge ja viige see nurrmootor kiiresti mu juurest ära, enne kui ma tõesti otsustan, et endalegi ühte sellist tahan.
Ja minu suur viha on ka nüüd lahtunud, mis ehk võib-olla mu viimasest postitusest välja natuke võis paista. Enam ma ei vihka inimesi, mitte kedagi neist. Ehk on süüdi Peep Vain aga ma vist lihtsalt tüdinesin ära. Samas võib asi ka selles olla, et mu unetundide arv on viimasel ajal kuidagi kahtlaselt väike olnud. Ja siin ma olen, selle asemel, et voodis uneleda, passin arvuti taga ja kirjutan blogi sissekannet. Tubli!
Head ööd ja armastust meie unedesse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar