Safiir

Like a sound you hear
That lingers in your ear
But you can't forget
From sundown to sunset
It's all in the air
You hear it everywhere
No matter what you do
It's gonna grab a hold on you
"Marlena Shaw - California Soul"

Kui tulin mõttele minna ja oma jõulukink teha nendele, kellel on nii vähe neid, kes neile kingiks ühe pisikese kondi viiksid või südamest pai teeksid, olin esialgu väga entusiastlik ja uskusin tõsimeeli, et teen igal juhul õigesti. Mida päev edasi aga, seda väiksemaks taandus mu kindlameelne usk selle plaani õnnestumisse. Ei, mitte sellepärast, et ma minemata jätaksin vaid sellepärast, kuidas see mulle mõjub. Olen ma ju kord loodud sellise härda südamega, et just loomad minu hinge haigeks teevad. Veel hommikul kahtlesin, kas mitte helistada ja öelda J'le, et ehk mõni teine kord. Aga kuna see tegelikult ju minu idee oli, kuidas ometi sain siis mina olla see, kes alt ära hüppab...

Kodulehelt saadud spikri järgi varustasime end kutsikatele mõeldud kotitäite krõbinate ja paari purgi konserviga ning järgmiseks istusimegi juba bussis nr. 57 ning ootasime kohalejõudmist. Pärast lühikest jalutuskäiku, mis nagu hiljem selgus, oleks võinud ka lühem olla, jõudsimegi pärale. Mina poleks küll osanud oodata, et seal nii palju rahvast on. Kui lõpuks oma esimese ohvri välja valisime, oli hoov jalutajaid ja nende kaaslasi nii täis, et esialgu ei osanud kuskile nagu minnagi. Kui lõpuks aga oma koha leidsime, rahunes ka meie kuts ning esimesest šokist üle saanud, nautisime meiegi seda tiri-tõmba-tiri-tõmba kogemust täiel rinnal.

Lõpuks jalutasime siis kahte koera ning tegime ka kiisudele pai. Mina sain õnnistatud ka ühe kriimuga, sest julgesin ühe kissa magusast unest ülesse ajada.

Oma hirmust aga, et olen kogemuse lõpuks päris katki, asja ei saanudki. Hea küll, natuke, aga ei midagi, mida üks kallistus ja rõõm kaheksakuuse kutsika silmis, kelle järgmisena rihma otsa sidusin, ei oleks ravinud. Kindlasti lähen sinna tagasi, kindlasti! Soovitan kõigile teistelegi, see on seda väärt. Kõik need koerad-kassid on lihtsalt väärt, et keegi neile pai teeks ja kui see ei ole piisavaks motivatsiooniks, siis endal hakkab ka parem, hakkab lihtsalt.

Päeva krooniks aga olid sini-sinised kõrvarõngad, mille ilusa klaastoosi seest leidsin. Imeilusheaarmas oled! Kõik ju teavad, et ma armastan sinist, väga kohe. Edaspidi aga, kui tahate teada täpselt millist, siis just sellist sinist, millised kõrvarõngad endale sain. Sellist sügavsinist aga puhast. Ja olgugi, et päev oli nii pikk ning silmadest on lahtipüsimise jaks poolenisti juba kadunud, ei taha magama minna. Ei taha, sest siis pean need kõrvast võtma...

119

Sweet dreams are made of this
Who am I to disagree?
Travel the world and the seven seas
Everybody's looking for something
Some of them want to use you
Some of them want to get used by you
Some of them want to abuse you
Some of them want to be abused
"Marilyn Manson - Sweet Dreams"

Viimased kolm päeva on olnud lihtsalt nii kohutavad, et isegi üllatuseks saadud Mansoni pilet oli väikeseks lohutuseks. Aga ma õppisin palju. Õppisin, et võib-olla mõni omadus, mida sa oled nii kaua pidanud enda juures üheks parematest, on tegelikult see, mis kõige kurjemalt just kätte maksab. Õppisin, et ei ole kedagi peale iseenda, kellele saab lõpuni kindel olla ja et päris kindlasti peavad asjad muutuma, eelkõige minus.

Siiski on aga igal pilvel ka oma hõbeäär ning just selleks võib lugeda seda võrratut kontsertkogemust, mille osaliseks eile sain. Esiteks muidugi suurimad tänud neile inimestele, kes selle võimalikuks tegid. Kuidas küll on võimalik, et te nii imelised olete?! Aitäh!

Aga kuidas siis? O, L ja R olid meile jõudnud, olime lihtsalt "heas tujus" ning mina valmis neid juba raske südamega Saku Suurhalli saatma, kui kisas minu metskass. R! Ja kui see kõne lõppes, ei suutnud ma mõnda aega üldse rääkida. Mul oli oma pilet! Minu! Lõpuks käskis O mul lihtsalt 100g teha, et ma enam mööda tuba sihitult ringi ei jookseks ja suudaks rahulikuks jääda kuni mulle järgi tullakse. Ja 100 g aitaski.

Ja siis ma olingi seal... Minu ees oli lava ja laval esines mingi läila, mõttetu Soome pask, mille lõppemist ma ei jaksanud ära oodata. Peale seda veel umbes tunni jagu ootamist ning I püstihoidmist, et tal uuesti pilt eest ei läheks. Aga kui lõpuks Prodigy "Smack My Bitch Up" rahva päriselt käima lükkas oli selge, et nüüd see hakkab. Algaski. Ja hea oli. Minu jaoks oli tipphetkeks see, kui seisin täiesti lava keskel piirete ääres ja herr Manson oli otse minu ees, minust umbes poole meetri kaugusel. Ma olen rahul, nii rahul. Olgugi, et mu lemmiklood jäid sel korral mängimata, oli kontsert tõesti hea ja mina küll ei tundnud, et meile hinnaalandust oleks tehtud. Ka on kadunud hirm Korni ajal päris ette trügima minna. Mansoni ajal sain esimesse ritta, saan ka Kornil.

Õhtu jätkus aga umbes sama hästi, sest mul on tore pere. Ja alati ei peagi selleks pereks olema veresugulased. Istusime umbes viieni ja lihtsalt olime. Alkohol küll mõjus aga mitte halvasti, uni küll tuli aga mitte liiga karmilt. Ärgateski oli hea olla ning seda parandasid veel enam pannkoogid, mille R valmis meisterdas. Endalegi tahaks meest, kelle ametinimetus oleks kokk-kondiiter.




Tahaks juba jõule aga veele enam tahaks lund. Ja tahaks, et... Tahaks, tahaks, tahaks... Sel aastal palun, et jõulusoovid täituksid, kõigil.

118

And you can't fight the tears that ain't coming
Or the moment of truth in your lies
When everything feels like the movies
You bleed just to know you're alive
"Goo Goo Dolls - Iris"

Täna on üle pika aja jälle päev, mil' ma annaks kõik, et Pärnus olla, et olla seal, kus on alati hea. Kui silmad kinni panen, näen vaimusilmas jälle korda, kui need kaks tundi täielikus vaikuses kõndida sain. Miks?! Sest päev oli sitt! Kohe tõesti halb, väga halb. Samas pole minu jaoks veel reede ju alanudki, elan ikka veel neljapäevases päevas, sest nagu M mulle ükskord ütles, kui magama pole läinud, pole ka uus päev alanud. Aga noh, samas, homne ei saa ju ometi hullem tulla. Laupäevad olgu head! Ma loodan ainult, et täna öösel magada saan ja see valu võiks ka ära minna...




Just be there, please...
'Cause I just can't ask you nomore

It’s in the way you sell every word and phrase

If your body matches
What your eyes can do
"Finger Eleven - Paralyzer"

See isegi ei kvalifitseeru enam laiskuse alla! Ma ei kujuta ette mille alla... Teotahe on kuskile nii ära läinud, et ma ei oska isegi tema otsimist kuskilt alustada. Kirjutanud pole ka nii kaua, et ei oskagi nagu enam. Samas ei teagi mitu korda olen wordpadi lahti löönud ja alustanud. Alustanud, aga millega... Heal juhul kaks lõiku ja siis hakkab endalgi imelik, et nii mõttetutest asjadest jaurasin. Täpselt nagu nüüdki. Siiski on selles nagu oma kiuks, mis ei luba enam seda edasi lükata. Vaja on.

R küsis nädlavahetusel, et miks me kirjutanud pole, mina ja J siis. Esimese hooga nagu ei osanudki talle selle peale midagi öelda aga siis vastasin, et asjad, mis vahepeal juhtunud on, on kas sellised, millest kunagi kellelegi ei räägi, millest räägin ainult neile, kellele või kellest need on, või siis sellised, millest lihtsalt ei ole mõtet kirjutada. Põhimõtteliselt siis, et igav elu. Ma tegelikult üldse ei taha öelda, et ma ennast asjade vahel jagada ei suudaks, suudan ikka, aga lihtsalt see teotahe... Ainus, millega praegu vist sajaprotsendiliselt tegeleks, kui krt nii nõmedad ei oldaks, on Sin Only'ga, et siis aastavahetusega.

Rääkisime laupäeval kui tubli ma suutsin nooremana olla. Endal hakkas ka õudne kui mõtlesin, et põhikoolis olin ma esimene, kes hommikul uksest välja astus ja õhtul jõudsin varemalt poole üheksast koju. Selle kõrvalt veel puhas viieline ja päris kindlasti ei teinud ma järelandmisi ka väljaskäimise osas. Pähe mulle praegu ei mahu, kuidas see puht ajaliselt võimalik oli. Emm on mulle öelnud, et nägi mind ainult pühapäeva hommikuti ja seda ka magavana. Ebanormaalne! Või ei, tegelikult ei ole. Tahaks, et praegugi jaksaks/viitsiks/tahaks nii. Tegelikult see viimane polegi nii vale, tahangi, aga lihtsalt kuidagi laiskus on vististi mu üle nii võimust võtnud, et... Praegugi lebab laua peal füüsika ülesannete hunnik ja vaatamata sellele, et need on vaja ainult üle vaadata ja korrata, ei suuda ma sedagi teha. Ja mingit hirmu ei aja naha vahele ka see, et homme punkt kell kaksteist, pean neid kõiki laitmatult teadma. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab...




It's been good, baby...

Eilsega sai siis läbi! Täitsa kahju on tegelikult. Kuigi ma ei saa eitada, et ka mõningane kergendustunne puges hinge. Mõnes mõttes võinuks ju ka edasi rahmida aga mul lihtsalt ei ole selleks piisavalt palju anda hetkel. Ehk magistris jälle... Armastan teid kõiki endiselt ja olen õnnelik, et te mul olemas olete.

Olgugi, et läks lühidalt ja et oli meeldiv ja tore, olin koju jõudes ikkgai võimaline ainult magama. Ega see õhtune möödarääkiminegi head sellele kindlasti ei teinud, ent siiski oli vaja lihtsalt magada. Ja ma ei väsi kordamast, et on vist üks armastus, millest ma ealeski ei väsi, see on minu pooleldi pehme ja turtsakana okkaline kaldus pesa, milleta mina oma elu lihtsalt ette ei kujutaks...




Reedeses päevas elan ma ikkagist. Kirjutasin eile avaldust ning kuupäevaks otse loomulikult 14. detsember. I küsis, et kas juba niiväga tahan, et oleks reede. OOJAAAA! Reedel on kõik, reedel on jõulumott, reedel näeb R'i, reedel on ainult üks õhtu veel enne kui saan füüsikat õppima hakata ... IRW... Hea küll, see viimane ei olnud tõsiseltvõtetav aga reede on hea. Olgugi, et Tannu üürgab kõrva just parasjagu, et "nii hea, nii hea on neljapäev..."

Sõnn, mis muud

Ma lihtsalt ei oska teisiti...

Lets101 Quizzes - Blog Quizzes

only smiles...

VH1 on vahel ikka tasemel... :)

Levist väljas?! Ei, lihtsalt puhkus...

Tundub, et olen kuidagi võlgu...

Taani, Taani, Taani!!!

Üldkokkuvõttes oli väga-väga-väga lahe. Kui esmaspäeval rääkisime, palus J, et kogu reisi kolme sõnaga kokku võtaksin ja ma vist ütlesin, et oli "väsitav", "hariv", "elamusterohke". Vähemalt nii näen ma seda nüüd.

Jõudsime esimesena kohale (jälle!), niiet saime valida kõige mugavamad magamiskohad ning paremad madratsid. Minu esimene lannukogemus oli ka mõnus. L'l oli õigus, kui ütles, et kui korra lendad, siis on hiljem mitu nädalat taevas lennukit nähes tunne, et tahaks veel.

Esimesel päeval chillisime niisama ja kolasime mööda nende kooli ringi. Kui nii DTUs kui ka TTÜs on põhimõtteliselt keemia eriala üliõpilasi sama palju, siis maju on neile eraldatud kümme korda rohkem. Et siis meie hädise nelja asemel on neil nelikümmend! Keemiatehnika labor on neil näiteks mitte "labor" vaid terve õppehoone, millel on oma pilootseadmete programm ja "tehas", mis üliõpilaste soovide alusel neile seadmeid treib. No mida võimalused!!! Meeldivaks üllatuseks oli ka see, et põhiasjad on ka meil olemas ja mõned isegi mõnusamad kasutada kui neil. Analüütikaks on neil aga täielikult oma maja, nagu ka orgaanikaks (selleks vist isegi kaks või kolm) ning siis veel kõikvõimalikud vajalikud korpused kõige muu jaoks, mille järgi iganes võib tahtmine tekkida. Öeldi ka seda, et õppejõudusid on neil üle viiesaja. Seda on palju! Oma kursuse- või lõputöö juhendaja leidmine ei pidavat mingi probleem olema. Aga samas on neil ka igal aastal tarvis mingi projekt esitada, nagu mina aru olen saanud.
Ja igas korpuses on neil mitu-mitu puhkeala ja igas koridoris on seina või ustega eraldatud lauad-toolid, mille taga saab õppida ja oma projekte arutada, rääkimata siis raamatukogust ja õues istumise võimalustest, mis ka igal sammul silma hakkavad.
Ja kunst on neil samasugune nagu meiegi koolis - mutrid ja poldid kokku keevitatud ja keset hoovi või seina peale püsti pandud.
Et jah, äratundmisrõõmu oli palju aga samas on meil ka palju, mille poole pürgida.


Järgmised kaks päeva kulgesid siis firmakülastuste tähe all. Haldor Topsøe, Vattenfall, NNE Pharmaplan, Radiometer ja Leo Pharma. Iga järgmine hightechim kui eelmine. Nendest kõigist rääkimine võtaks lõpmatuseni... Tore oli tõsti kogeda midagi nii uut ja huvitavat. Lahe oli vaadata suuri katlaid ja näha suurt-suurt lintvaakumfiltrit, lõpmatuid musti mägesid ning ahjusid, milles temperatuur on üle tuhande (või oli see kaks tuhat) kraadi ning mida sai vaadata väga lähedalt. Lahe oli sõita liftiga, milles korruste asemel oli mõõdupuuks kõrgus teatud tehase punktist või näha juhtimiskeskust, millest kõike seda suurt kaadervärki juhitakse ning katusel "lillekese/muna/tehase" pilte teha - kes mõistab see mõistab. Kardetust hoopis vähem tüütavaks osutus kuulata kaks ja pool tundi juttu projekteerimisest ning väga-väga lahedaks võimalus katsuda kõike selleks kasutatavat päris oma enda käega, ehk siis proovida kätt projekteerijana ja vaadata, milleste seadmetega täpselt ravimeid kokku segatakse ja kuidas neid kõiki omavahel tööle pannakse. Meditsiini oli üldse päris palju sel korral ning vaadata lähedalt üht miljonitesse eurodesse ulatuva hinnaga seadet ning kui muretult selle osi kokku pannakse oli minu jaoks vähemalt väga huvitav.

Muidugi mõista näidati meile ka linna. Kopenhaagen on ilus. Seal olles sain ideaalselt aru, mis mõeldakse selle all, kui öeldakse, et Tallinn on skulptuurivaenulik linn. Neil on seal iga viiesaja meetri tagant mõni kuju või mälestusmärk meie mõne hädise vastu. Ja veelkord peab ütlema, et seal on ilus, kohe väga ilus. Nii vähe kui me seda ka nägime, ikkagi oli hingematvalt ilus.

Võtsin kohe sinna minnes hoiaku, et lähen ainult kohtadesse, mida kodus ei ole ning pidasin ka sõna. Kallitele tõin ka paar pudinat kaasa, mis neile loodetavasti rõõmu teevad.

Ja siis ka see kohustuslik osa - õhtud. Oi fun! Alkoholi ojadena. Aga oleks saanud ka selleta. Taaskord oli laulu meeletus koguses ning ka üks päris lahe tants, mida taanlastel kuningapere tantsivat. Päris selgeks me seda ei saanud ent lahe oli seda õppida vähemalt. Kunagi tahaks selle ka päris selgeks saada. Lauluraamat on siiani väga sõber ja ka asjad, mis sinna sisse kirjutatud said... Igatsen juba praegu kõiki neid, kellega seal koos olime.

Põhimõtteliselt oli see viis päeva nagu pääs reaalsusest ning samas olid kogu selle aja ainult omas elemendis, või vähemalt selles, mida olen otsustanud õppida. Nii tore oli taaskord näha, et kui räägitakse keerulistest asjadest, siis midagi nagu oleks kuulnud aga samas tunnetasin igal sammul, et ega ma midagi ikka ei tea küll. Ja veelkord - see seltskond, lihtsalt võrratu!




[Home sweet hell!]
Margit

M on lihtsalt geenius! Ses mõttes, et vaevalt sai lennuk tagasisõiduks rattad õhku, kui ta selle pärli välja käis. Pähapäeval ei uurinud ma põhimõtteliselt, mis teha oleks vaja ent nüüd vist on asjad sealmaal, et tuleb taaskord oma seda iga semestri nimekirja koostama hakata. TO DO - vihkan seda juba. Aga samas teisiti ka ei saa. Homme siis hakkame R'ga pihta jälle. Alguse saavad meie maratonid. Olgu neist siis ka tolku! Nende 19 nimekirja punkti pärast loodan et on kasu, nende 19 tegemata asja pärast loodan, et on kasu, enda lõpetamise huvides loodan, et on kasu.




Homme hakkan tubliks!

Bend me, shape me, misdirect me - it's all the same to me

[Tell me how does it feel to feel like this, just like I do]
Drowning Pool

Kui kell neli silmad lahti tegin ja enam magada lihtsalt ei suutnud, üritasin selle asemel kasulik olla. Ega sellestki suurt välja ei tulnud... Mingil hetkel ma lihtsalt ei näinud enam midagi. Ja ega isu ka väga ei olnud olla tubli ja produktiivne. Tervelt kaks rida sain kirjutatud oma reedesest rahalises mõttes "ülihästi" õnnestunud väljasõidust. Kuidagi piinlik oli isegi vaadata seda nimekirja, mille K-musi mulle saatis. Totaalne läbikukkumine! Aga no eks nii vist õpibki kõige paremini - loodetavasti. Praeguseks on aga enesetunne juba oluliselt parem. M, sul on vahel nii õigus. Nüüd siis on plaan enne kõik asjad koos läbi arutada ja siis see asi kokku vorpida. Igaks juhuks kiire kõne homme dekanaati ja peaks korras olema.

Rebaste ja Lõuna-Aafrika tähe all mu nädalavahetus siis mööduski. Rebased (need, kes kohale tulid) ja väljasõit olid iseenesest toredad. Kui muidugi välja arvata paar olukorda ja nende jobude hoolimatus, kes teisi inimesi üle lasevad. Egoboost missugune, kui täiesti tühja koha pealt sulle öeldakse, et oled kedagi inspireerinud või et sinu pärast just valitigi enda eriala. Seest tegi soojaks. Ja huvi... Me ajame vist ikka õiget asja.

L-A oli ka huvitav. Rääkimata sellest, et edu teeb inimesed ilusaks, oli ka muidu tore. Ma ei oskagi muud nagu öelda selle kohta. Ei ole vajagi. Aga selliseid asju teeks tihedamini.

Siiski pean tunnistama, et pingutasin eelmise nädala lõpuga vist üle ikkagi. Pühapäev oli surm, tänane hommik veel hullem. Aga ülehomme saab juba ära. Kaugele. Kõik halvad uudised ja kordaminemata asjad jätan siia maha. Taanis saab tore olema, peab saama.




Pakkida on vaja, raamatut tahan lugeda, olla tahan...

Your Psyche is Blue

You are deeply emotional and very connected to everything (and everyone) around you. By simply understanding other people, you are able to help them heal and let go. While you are a very deep and thoughtful person, you do have a very silly, superficial side. When you are too blue: the weight of the world's problems hangs over you When you don't have enough blue: you lack perspective and understanding

What Color Is Your Psyche?

Ma lihtsalt ei suutnud...
Sinine, jälle :)

I'd pay attention if i thought it was worth the time

Kas tõesti on nii, et teise inimese üle on nii raske rõõmu tunda?! Ma saan aru, et alati tuleb mõelda ka kehvemate variantide peale ent kas on tarvis siis sedasi teise inimese õnne alla kiskuma hakata?! Muidugi olen ka ise rumal, et teistele kohe asju rääkima kukun aga ikkagi... Ma ei tea, tõesti ei tea. Kas siis sellest ei piisa, et ma isegi kahevahel olen?

Minge põrgu! Teie, kes te ei taha, et ma õnnelik olen!




Täna saame siis 2.

Või õigemini saime juba eelmisel nädalal aga tähistamiseks siis läheb alles täna. Aga mingit peotuju küll enam ei ole. Just nii see mulle mõjubki... Tahaksin öelda midagi ilusat ja head, kõik ju ongi selle ära teeninud, aga samas pole üldse jaksu head nägu teha ja pingutada, et kõik oleks ilus ja lilleline.




Aga elu on lill!

Ma tahan!
Ma jaksan!
Ma suudan!




Aitäh, J! Sa oled hea...

109

Ei aga tegelikult ongi nii, et võid ju soovida parimat aga välja kukub ikka nii nagu alati. Ses' mõttes, et ükskõik kui hästi ma ka kirjutada ei püüaks, ikka on nii, et teen liiga. Jah, Lelly on vahel nõme, ma tean.

Ma ei teagi nüüd, kas tõesti tundub, et mul oli Tartus halb?! Et ma küll kirjutan "it did feel good there" aga tegelikult mõtlen vaid kahetsusega tagasi, et ikka läksin.

EI EI EI!

On veel nii palju asju, millest kirjutamine nii keeruline ja asjassepuutumatutele ebaoluline tundus, mis aga tegelikult kogu sellele kogemusele tema värvingu andsid. Või ehk on asi hoopis selles, mis alatoon kõlama jäi?! Ju vist. Igatahes, oma viga parandades pean nüüd siis ütlema, et päriselt andsid tema maigu eelmisele nädalavahetusele mitte need "saabuvad bussid" või ristmikud või kingaparandus, vaid hoopis näiteks see jutumaraton, mis kestis tõenäoliselt tunde ent tundus vaid minutitena ja ID-kaardi lugeja otsing ning see, kui hea meel mul tegelikult oli, et seda üksinda ei pidanud tegema. Windowshopping ei oleks saanud mingil moel vast parem olla ning need egoboostid ja ärapanemised...

Kontrollifriik minus ei anna alla, ikka veel... Aga ma ju püüan.

Kuigi ma seda ehk piisavalt selgelt välja ei öelnud, tundsin ennast tegelikult esimest korda väga pika aja jooksul tõeliselt puhkavat.




Just Sina tead kuidas ja millal ja miks...

Stumbling a little

"Heade mõtete linn"

Ei teagi kui omapäraseks lugeda seda, kui ostad eelmüügist bussipileti istekohanumbriga 57 ja seda 60-kohalises bussis. Iseenesest huvitav kogemus. Vähemalt minu jaoks. Aga seda õnneks tagasiteel.

Et siis jah, Tartu. Lühikeseks jäi. Ei olekski vast mõtet seda kõike siia üksipulgi ülesse lugeda aga iseenesest olen õnnelik, et oma viimase minuti kõhklustele järele ei andnud ja ikka läksin.

Highlightidest siis niipalju, et ristmikud on Tartus oluliselt nõmedamad kui Tallinnas. Ei saa muidugi mainimata jätta ka seda põldu, kuhu silt "saabuvad bussid" on ajutiselt püsti pandud. Ja kingaparandus on sama kallis kui Tallinnas, vaat et kallimgi. Nägin/kogesin üht meeldivat ärapanemist ja enne seda veel kaotust lugematu_arv_kordi : 0. Windowshoppasin kuuekohalise eelarvega ning valisin lõhnu. Nägin lõpuks ometi ära tibatillukese ime, kellest ma kummalisel kombel nii meeletult puudust olen tundnud ja kelle järgi ma nüüd veel enam usutavasti hakkan igatsema. Tõdesin taaskord, et Eesti on väike ja et igatsen näha sõpru, kellest olude sunnil nii kaua olen pidanud eemal püsima. Rääkisin palju ja kuulasin vast rohkemgi. Sõdisin kokkamisõiguse pärast ning sain köögist selle eest ära saadetud (kodurahu huvides pean siiski ütlema, et ajutiselt). Uinusin kõige soojema tundega ning tundsin ka lõikavat külma, kui jõudsin arusaamisele, et olen lihtsalt tüütu. Nautisin Margaritat ning mõistsin, et liiga palju head asja ei ole pikas perspektiivis kuigi meeldivate tagajärgedega.

Hea oli ikkagi. It did feel good there.

Lõpuks siis koju sõites nautisin sügisest Eestimaad. Seda niipalju, kui piiratud aknaulatus lubas. Lõpetasin ka oma suureks meelehärmiks juba oluliselt enne Tallinna piiri Lohelaulu ning kirusin ennast maapõhja, et mõnda konspekti kodust kaasa ei võtnud või Tartust raamatut.




Water is my eye
Most faithful mirror
Fearless on my breath
Teardrop on the fire of a confession
Fearless on my breath
Most faithful mirror
Fearless on my breath

Teardrop on the fire
Fearless on my breath

"Teardrop"
Massive Attack

Happy

***

Yes, it feels good here...

***

And again it's 4 am

Jajah, ja tagasi

Täpselt nagu 11. klass. Winamp mängib Daniel Bedingfieldi ja mul on nina ees lahti füüsika konspekt. Kui käed ja süda nii hirmsasti ei väriseks, oleks vist täitsa inimese tunne. Ei olegi tegelikult nii raske öösel õppida. Arvasin, et esimese aastaga TTÜ's ja keskkooliga said need asjad läbi aga näed, ei ole ikka päris nii lihtne see asi.

Keskenduda on ainult raske. Iseasi ka muidugi, palju mulle loetust meelde jääb. Aga iseenesest ma ju olen andnud oma parima. Jah, ma tean, et nii räägivad need, kes kaotavad ja mitte need, kes kõigest läbi tulevad. Aga ma lihtsalt ei taha või ei hooli enam piisavalt, et närvitseda. Samas sellist "ah, mul ükskõik, mina lähen magama" tunnet mul ka ei ole. Õlad on jube kanged ainult. Aga ehk/võib-olla/loodetavasti on ehk homme lootust massaaži saada - palun! Seda muidugi juhul, kui ma bussis magama ei jää ja Tartust mööda ei sõida.

Ma ikka ei suuda. Vanast harjumusest otsin ikka sedasi keset ööd õppides neiu L'i nime oma msn online olevate kontaktide hulgast. E ongi täitsa olemas. And the world makes sense again. Nostalgia, ma ütlen.




"Give me 'til tomorrow then I'll be okay"
Daniel

Here by my side, a new colour to paint the world

"Ma arvan, et ma tean liiga palju...
Aga vähem ei taha ka teada..."
Martin

Mul on üks kast, vähemalt ma arvan, et see on kast, sest reaalsuses seda ju olmas ei ole, mille sees ma hoian oma selliseid mõtteid, mida ma ei olegi pidanud kohe esimese soojaga välja prahvatama. Sellesse kasti on kogunenud palju selliseid tundeid, mis ei ole kellelegi teisele peale minu ja unenägusid, mis on liiga segased või sürrid, et nendest hommikul rääkida. Veel on seal asjad, mida ma kõrvalt olen näinud ja endale mental note' teinud, et "just nii tahan minagi kunagi käituda" või "mitte ealeski!". Täna hommikul sigines sinna aga esimest korda mõte "mis siis kui...?". Ja kui ma nüüd päris ausalt ütlen, siis jäigi see seal pidama.

Varem ma arvasin alati, et need mõtted, tunded, mälestused ja unenäod, mis ma sinna väiksesse mõttekasti, nimetagem seda siis nii, olen kogunud, on pandud sinna selleks, et need kunagi lõpuni tunda, mõelda või täide viia. Hommikul sai mulle aga selgeks, et see kast ongi tegelikult see, kus elavad päriselt asjad, mis jäävad alatiseks meelde ja suruvad mind edasi. Pigem siiski sunnivad mind ennast edasi suruma. Nad ei olegi mõeldud selleks, et neid edasi mõelda või teha, nad on kas õppimiseks või siis arusaamiseks. Mitte kellelegi teisele - ainult mulle.




This is what it looks like
This is what it feels like




Jah, ma tean...

This one came from looking, this one opened twice...

"Kes tahab,
saab.
Kes püüab,
teeb.
Kes armastab,
elab."

Kahju on, et see läbi sai...




Veelkord päiksest, veelkord armastusest

Õue tahaks. Hommikul (või noh, päeval) mööda Kadriorgu kolades oli tunne nagu suvi oleks tagasi. Nii soe, nii mõnus, nii värske. Ja samas lehed. Jah, sügis on ja jääb mu lemmikuks. Tõenäoliselt alatiseks.

Miks ma küll varem pole sinna niimoodi sattunud? Oleks pidanud oluliselt varem võtma oma raamatu ja teki ja lihtsalt... Aga I'ga oli ka hea ja H-L'ga.




Want a bike, need a bike

Võimalikult võimsat, võimalikult kiiret. Ja trollid, trammid, bussid on minu jaoks tänasest jälgid. Ma ei saa lihtsalt aru, kas mulle on otsa ette kirjutatud, et mind võib lihtsalt torkima tulla või mida?! Ei ole tarvis minuga edasi rääkida, kui ma sulle ei vasta ja veel vähema on tarvis mulle siis oma joobnud rõvedaid käsi külge ajada!!! Ma vihkan number 4 trolli!

Nii minust saabki tüüpiline tibi, kelle jaoks on kõige olulisem mehe auto, sest pärast sellist kogemust, ei taha ma küll tükil ajal enam trolliga sõita

Heal me

This is something I can’t hide
Can’t throw it away
This is something I can’t fake




Rohkem polegi ju sõnu vaja...

Mõni päev tundub teist lihtsalt parem

Miks kõik füüsika õpetajad on ühesugused? Minul on olnud vähemalt. Kõik nad on olnud sellised, et ma kardan alati tundi minna, sest ei tea, kui piisavalt ma tähtsaid asju peast tean ja kui hästi ma toime tulen. Aga siis, kui olen millegagi toime tulnud, on ka nende kiitus või kasvõi heakskiitev muie juba rohkem, kui mõne teise õppejõu kiitus. Äkki on asi selles, et füüsika on minu jaoks raskem ju hiina keel, samas aga on ka neis kui inimestes midagi sarnast. Anyways... Suurvarik on nii lahe! Ta on neljas õpetaja minu elus, kellest ma loodan, et nad mõistavad, kui palju ma neile võlgu olen.

Baby, keep smiling!

Just kuulsin seda mingist gayfilmist mis taustaks mängib ja lihtsalt nii lihtne ja õige tundus...




"Sinuga on tõesti huvitav..."

Läksin vist natuke liiale, kui S'le täna ütlesin, et ta on lahe! Aga ta on. See kuidas ta suudab täiesti tõsise näoga nii teravalt öelda ja nii tabavalt. Ma ei oskagi seda seletada, kes kohal olid, need mõistavad (need muidugi, kes üldse aru said, kelle või mille kohta midagi öeldi). Meil R'ga oli igatahes raskusi on näo tõsiseks saamisega kasvõi niikauaks, et normaalset mänguplaani teha. Siiani on lõbus mõelda :P

Samas aga... Meil ei ole sõpru. Üks kõne mõlemale terve õhtu juuksul - masendav! Ja hakkamegi käima - mina ümber tema ja tema ümber minu. Ära lähme ka koos ja klubi teeme ka! Bussi juba ootasime koos ja pisarateni naersime :)

Hea on.

Häda ikka minuga, kui ma haige olen

Poleks ealeski uskunud, et miski nii hea nagu seda on mesi, võib mingist hetkest lihtsalt vastikuks muutuda. Tee ja piim samamoodi. Hullem veel, kui palavikust poolsegasena ja red bullist pooluimas turbojänesena mööda kooli ja raamatukogu konnata, on kodus nelja seina vahel tekkide ja fliiside sisse mähituna vahtida ja piima/tee/mee üledoos saada. Üldiselt poleks ju väga hullugi aga see, kuidas kõik on umbes, ei lase normaalselt elada. Ja kui lisada sellele enda soovil tekitatud (loodetavasti) ajutine kõnedefekt, ongi käes suht sita päeva retsept.

Tegelikult on mul hää meel, et otsustasin siiski hommikul kargu alla ajada ja Esindusse loivasin. Sain vähemalt midagigi tehtud ja herr Ö paistis ka meiega suht rahul olevat. Aplaus meile, me oleme siis järelikult tublid olnud. Palju uusi plaane ja senised suuremaks! Ei tea kuidas me seda kõike küll jaksame. Aga küll jaksame, selleks me ju olemegi.

Kogesin ka taaskord seda, kui lihtne on ikka kellegi teise tööd teha. Õudne oli kuulda tegelikult, kuidas R'i süüdistati mitte millegi tegemises. Kui ma päris aus olen, siis mina olen küll suht vähe näinud seda, kuidas ta lihtsalt niisama on ja millegagi ei rabele. Ja see, millised netilehed tal arvutis just parasjagu lahti on, kui ta oma tööd teeb... No kelle asi see on. Töö saab ju kõik tehtud ja selle arvelt talle lihtsalt kohustusi kaela suruda... No imelik oli lihtsalt kuulata seda.




Ma ei teagi nüüd...

Kas peaksin ennast halvemini tundma sellepärast, et mind kaasa ei tahetud või sellepärast, et lõpuks, kui ennast suht suure surmaga ikka kaasa vingusin, mind selle eest tänati. Ma ei olnud ju kuigi supportive seal... Aru ma ei taipa...




And there is a smile of smiles...

Mulle meeldivad andekad inimesed. Eriti siis, kui nende andest küll teadlik oled ent see siis aeg-ajalt lihtsalt välja lööb. Sellepärast R vist armsaid asju eriti tihti ei teegi, muidu arvaksid kõik, et ta ongi armas ja hea. Tegelikult ju ongi, ainult et kõik seda alati ei tea, ja need, kes ka teavad, võtavad seda iseenesest mõistetavana. Aga vahel, hästi harva, kui ta seda meile meelde tuletab, on see lihtsalt nii armas...

Ja jah, ma tean, ma ajan segast, aga veel toimumata ürituste pärast ei saa kõigest rääkida. Lihtsalt, R on vahel hea.

pretty, pretty, shiny, shiny

Aga vahel on vaja

Minu arvates piisavalt harva, aga ma ikkagi suudan olla ka uus ja särav. Ei teagi, kas asi on uutes asjades või minus endas, ent aeg-ajalt on tunne, et olen ikka tüüpiline naine, kellele uue kulina ostmine ja külgeriputamine kohe väga hästi mõjub. Kuigi jah, rahakotti jäänud augu lappimine pole siis selle õhtu teema aga kui sellest üle saada, võib kohe paar päeva oma taasleitud uues armastuses mõnuleda ja täiesti ära unustada, et millalgi tuleb väljakäidud raha eest ka lõivu maksta.

Madagascar will be forever

Aga ma ei teadnudki, et "doggystyle" on tsenseerimist vajav sõna...




Kes ütles, et pole võimalik ennast ise kõdistada?!

On! Näiteks vihmaga kõndida mööda kallakut ja kogu vesi, mis su jalgade alt mööda tuhiseb, endale tennistesse kahlata. Nii kõdi hakkab. No muidu on ka naljakas aga see, et kõdi on, on kõige naljakam. Mis aga enam naljakas ei olnud, oli see, kuidas kõik Revalid pärast vihma täis olid ja kuidas vihma ja päiksega ei leidnudki me vikerkaart.




Never happened...





Avastasin taaskord, et mulle ei loe kohati üldse materjaalsed väärtused. Kui kasti asju kuhjasin, ei mõtlnud ma korrakski nende hinnale ja ka siis jättis tegelikult täiesti külmaks, kui esimese reaktsioonina pärast selle üleandmist prahvatati, et ei kujutata ette, kui kalliks see mulle läks. No läks... Ja siis? Sa ise oled ju ka kallis, oluliselt väärtuslikum, kui misiganes sinna kasti sai pistetud.




15 aastat

1. september oli sel aastal tähtis. Mitte et muidu selle tähtsust vähem hindaksin aga sel aastal oli selle juures ka juubelihõngu. Meil sai nimelt 15 aastat. Raineril ja Kaupol ja Riinul ja Jannol ja minul. Nii kahju oli tegelikult, et kedagi neist ei näinud tol päeval aga selle eest olin ühel pisema ent ümmargusema numbriga juubeliga tüdrukul meeles. Lilli on alati mõnus saada.

15 aastat!!! Uskumatu tegelikult... Vana inimese tunne tuleb peale lausa. Kuidagi kummaline on mõelda, et mäletan nii kaugele aega tagasi :P Aga südame alt läheb ka meeletult soojaks, kui mõtlen, et samas ei ole just palju neid inimesi, kes saaksid öelda, et peale esimest klassi koos minekut on nad ka veel 15 aasta pärast nii lähedased kui seda oleme meie.

Palju õnne meile, me oleme ägedad!

Nartsissism lokkab...

Kui eboboosti vaja, on vahel tore, kui vanemad sulle pika nime panna on otsustanud. Praegu näiteks.

M : best kisser ever
A : You like to drink
R : Fuckin crazy
I : You Are Great in bed
-
L : Everyone loves you
I : You Are Great in bed
I : You Are Great in bed
S : Easy to fall in love with


A : You like to drink
B : Everyone wants you
C : You are really silly
D : You like to drink
E : Damn good kisser
F : You are dead sexy
G : You never let people tell you what to do
H : You have a very good personality and looks
I : You Are Great in bed
J : People Adore YOU!
K : You’re wild and crazy
L : Everyone loves you
M : best kisser ever
N : You like to drink
O : Awesome kisser
P : You are popular with all types of people
Q : You are a hypocrite
R : Fuckin crazy
S : Easy to fall in love with
T : You’re loyal to those you love
U : You really like to chill
V : You are not judgmental
W : You are very broad minded
X : You never let people tell you what to do
Y : Best g/f b/f anyone could ever ask for
Z : Always ready




Aga vist ikka on minu moodi, ennast esimese asjana netti tühjaks laadida...

Öö_on_öö_on_öÖ

Öö on minu aeg...

Naljakas, kui hea on öösiti. Isegi üksi, veel parem, kui keegi külla tuleb ja viitsib lihtsalt olla ja kuulata ja kakaod juua. Isegi muusika on kuidagi parem praegu. Miski ei sega seda, vist sellepärast. The Sun ja INXS ja Wolfmother (M, sul on õigus, see on hea!) ja Massive Attack ja Seether ja Hinder ja ...




Leave out all the rest

Kell on kas liiga vara või way too late aga minu päeva südameks sobiks ta oluliselt paremini kui keskpäev. Lubasin, et olen homme produktiivne aga vist ei jaksa, ei taha. Hoopis täidan vist oma raami ära. Olen nii kaua sellega venitanud, saagu sellest siis ükskord ka asja. Kuidas selle lõpuks seinale peaksin saama, pole õrna aimugi aga selleks ajaks tulevad tõenäoliselt ka mehed juba. Vist ongi neid juba nädalavahetusel oodata... Igatsen tegelikult. Ei taha seda seinte vahel uluvat üksindust välja kannatada. Vahel on vaja, näiteks suvel. Aga kui liiga kaua venib see nende äraolek, hakkab lõpuks tunduma nagu kuskilt oleks midagi ära võetud. Täna on veel kõik aga minu päralt ja mu unedesse tulgu ainult ilusad ilmad ja mälestused möödunud päevast...




...kiss my eyes and lay me to sleep...

I'm not an addict...

Liiga palju on juhtunud ja liiga rohkelt on sinna segatud emotsioone, et kõigest kirjutada... Kõigest ei saaks ega tahakski aga lihtsalt on oma klaviatuuri taga hea olla ja lasta sõnadel ja tegude jõul raugeda.




Olgugi, et lubasin...

Nägin vaeva ja nagu ma tegelikult ettegi aimasin, ei tulnud kõik just nii välja, nagu ma oleksin oodanud või lootnud. Hästi, seda küll, aga mitte piisavalt. Põhjust ja väärtust oleks tegelikult rohkem olema pidanud, kui tagantjärgi tundub. Ei, mitte materjaalset, just emotsionaalset väärtust. Ehk parem mälestus, rohkem vaeva inimeste veenmisel, ehk enam inimesi, ei tea, ja nüüd on ka hilja juba. Reede õhtusest üritusest räägin, kui keegi veel ei mõistnud...

Usutavasti surus korraldamisele ning selle õnnestumisele oma pitseri ka meeletu väsimus, mis minu endagi üllatuseks kulmineerus rohelise seina äkilise mustakstõmbumise ning meeldiva värinaga kuskil vasakus pooles. Jumalateks kuulutan siiani tekki ja patja ning kirikuks oma voodit.

Mulle on külalised alati meeldinud. Sellepärast vast ei ütlegi ka kunagi ära, kui mulle näiteks kolme ajal öösel külla tahetakse tulla. Reedel tundsin aga esimest korda elus, kuidas sõnad "lähme uurime maanteid" mind suurema joovastusega täitsid kui miski muu. See ju ei tähendanud, et kõik külalised ära oleksid läinud, ei. See tähendas seda, et minu jaoks õhtu lõppes ning mina sain voodisse, oma voodisse, oma padjale, oma teki alla, oma turvalisse kohta, kus kõik on oma ja aeg ja maailm jäävad seisma. On vähe öid, kus ma unedest puutumata jään, see oli üks nendest...

Viha harjumuse vastu hommikul enne kuut silmad vähemalt korraks lahti teha lahtus sama kiiresti, kui oli ka tekkinud ning lõpuks ennast üheteistkümne ajal voodist välja ajada ei tundunudki nii meeletult raske. Selgeks sai ka asjaolu, et üksi üleval olla, kui teised kõik magavad, on suhteliselt ebamugav. Seega kahest tagasi voodisse ja silmad lahti juba äratuse peale, mis minu meelest oleks võinud olla oluliselt hiljem kui kell pool neli.

Ja nii ma tahangi jalutada. Nii, et tuul pühib su praktiliselt teelt kõrvale aga külm pole üldse. Olgugi, et esialgsetele plaanidele tõmbavad teiste inimeste elud vee peale, on ka kahekesi hea Touché'd mängida ja rääkide headest asjadest. Alkohol ei olegi tegelikult tähtis ju.

Ja edasi, hommikul, oli lihtsalt nukker...




Ja ma ei saa sinna midagi parata, see olen lihtsalt mina

Kaldun kirjutama jälle nii, et M mulle pärast ütleb: "Sinu juttu mõistavad vaid kaks inimest - see, kellest kirjutad ja sina ise!" Aga ehk nii ongi mõeldud?! Ennast netti kuskile esimese asjana tühjaks valada pole ka päris minu stiil.




Sõnade jõud

Avastasin ka kui väga mu arvamus vahel korda võib minna ja kui kergesti sel puhul mu sõnu väänatakse. Peaks vist ikka selle koolituse vastu võtma, mida kord pakuti ning mis pidavat sõnade rittaseadmist parandama.

Asi nimelt siis selles, et rõhusin oma arvamuses vist liialt sõnale "ülikool" ja see materdas päris korralikult arvamuse küsijat. Ei, asi ei ole üldse ülikoolis, asi on lihtsalt selles, et see on esimene koht, kus mina mõistsin, kui ükskõik tegelikult kõigil kõigist on. Nüüd juba ka minul. Algul tundus see lihtsalt väga võõristav ja imelik. Mõneti on see hea, samas igatsen ma kohati väga selle turvavõrgu järgi, mis mind varem iga prohmaka järel kinni püüdis. Ma tean, et asjad muutuvad ja et oleks imelik, kui kõik jääks samaks, ent see turvatunne (avaldugu see siis kasvõi "beibeduse" ja "antibeibeduse" kujul), mis nüüdseks on palju hägusemaks ning märksa vähem käegakatsutavamaks muutunud, on ikka veel see, mis paneb aeg-ajalt gümnaasiumi tagasi igatsema. Asi aga, mis selle turvavõrgu ärakadumisega on samuti oluliselt vähenenud, on radikaalsus inimestega suhtlemisel ning see, kuidas teisi paljalt nende harjumuste ning tõekspidamiste järgi lahterdatakse. Seega, minu jutt ei olnud mitte rõhutatult "ülikoolist", ma rääkisin sellest, mis saab siis kui kool saab läbi ja saadakse välja sellest pealesurutud kastist, et ukerdada selles natuke suuremas kastis, millest väljaspool on kindlasti veel tibakene suurem kast.




Ja Shortbus on hea! Suht ükskõik, et seal on arvamuste kohaselt liiga palju peeniseid ja et USA hümnil on nüüd ka minu jaoks teine tähendus. Ikkagi leian ma kangekaelselt (ja D arvatavasti ühineb mu kiiduavaldustega), et see on väärt film ja et sellises joonistatud linnas tahan mina ka tulevikus elada. Ja sõna otseses mõttes joonistatud.




Ja veel tahan ma, et selliseid õhtuid oleks veel, mil D mulle helistab ja me lihtsalt filmi vaatame ja teed joome ja oksendamiseni krõpsu sööme ja Michael Bubled ja Rise Againsti ja Massive Attacki saatel kahekesi külmal rõdul suitsu käime tegemas. Jah, sellistest külalistest ei saa mul vist kunagi küll...




Ja ma olen viimaseid tunde tööl ja varsti on kettaheite finaal - GO GERD ja SASS:)




Elu on lill!

no surprises there...

What color is your soul painted? Blue Your soul is painted the color blue, which embodies the characteristics of peace, patience, understanding, health, tranquility, protection, spiritual awareness, unity, harmony, calmness, coolness, confidence, dependability, loyalty, idealism, tackiness, and wisdom. Blue is the color of the element Water, and is symbolic of the ocean, sleep, twilight, and the sky. Click Here to Take This Quiz

Quizzes and Personality Tests

Mõned asjad ei vaja ei selgitusi ega tagamaid, nad on lihtsalt head

Yea here we go for the hundredth time,
Hand grenade pins in every line,
Throw 'em up and let something shine.
Going out of my fucking mind.
Filthy mouth, no excuse.
Find a new place to hang this noose.
String me up from atop these roofs.
Knot it tight so I won't get loose.
Truth is you can stop and stare,
bled myself out and no one cares.
Dug a trench out, laid down there
With a shovel up out to reach somewhere.
Yeah someone pour it in,
Make it a dirt dance floor again.
Say your prayers and stomp it out,
When they bring that chorus in.


I bleed it out,
Digging deeper just to throw it away.
I bleed it out,
Digging deeper just to throw it away.
I bleed it out,
Digging deeper just to throw it away,
Just to throw it away,
Just to throw it away.


I bleed it out.
Go, stop the show.
Choppy words and a sloppy flow.
Shotgun opera, lock and load,
Cock it back and then watch it go.
Mama help me, I've been cursed,
Death is rolling in every verse.
Candy paint on his brand new hearse.
Can't contain him, he knows he works.
Fuck this hurts, I won't lie.
Doesn't matter how hard I try.


Half the words don't mean a thing,
And I know that I won't be satisfied.
So why, try ignoring him.
Make it a dirt dance floor again.
Say your prayers and stomp it out,
When they bring that chorus in.


I bleed it out,
Digging deeper just to throw it away.
I bleed it out,
Digging deeper just to throw it away.
I bleed it out,
Digging deeper just to throw it away,
Just to throw it away,
Just to throw it away.

I bleed it out.
I've opened up these scars,
I'll make you face this.
I pulled myself so far,
I'll make you face this now.



Linkin Park - bleed it out

Armastusest ja päikesest

Mu viimanegi eelis hakkab vist kaotama oma jõudu, sest kõik viimased vaidlused komade asukoha üle olen kaotanud. Masendav... Vähemalt selles olin ma endas kindel :(

Ja tuleb välja, et kaotada ma tõesti ei oska. Miks küll siis tulevad välja mu kõige hullemad omadused?! Ma tean küll, kui nõme ma olla võin, ja seda vägagi straight face ees, tundmata sel hetkel mingeidki süümepiinu oma nõmeduste pärast. Isegi mõne aja möödudes ei jõua veel päris kohale, kui nõme täpselt ma olnud olen. Alles siis, kui juba liiga hilja on vabandada või see lihtsalt tobe oleks, hakkab kuklas üks väike mehike haamriga nagu vastu alasit peksma ja terve pea kõmiseb halvast tundest nagu kirikukell. Nagu reedel näiteks... Ma olen tõenäoliselt viimaseid kordi nii pikalt järgmise kahe aasta jooksul koos inimesega, kellele ma pidevalt kordan, kui väga tema järgi igatsema hakkan (ja tegelikult hakkan veel rohkem tõenäoliselt, kui seda sõnades väljendada kunagi oskaksin), ja selle asemel, et seda nautida ja rääkida asju, mis veel võib-olla rääkimata on (mille hulgas hakkan ma isegi tegelikult juba kahtlema...), on mul tarvis ilmtingimata plärada netis. No tule taevas appi!!! Ja kõik oma mingi turtstuju pärast! Nii paha on olla... Palun andeks!

Must kass jooksis üle tee...

Tähistasin M’ga tema Kiisu ostu. Mida rohkem ma sellele mõtlen, seda enam tahaksin ikkagi tema ees keerutada ja ka lollusi teha :P... See trepikojaromantika, mis meil Sinuga on, oli jumalik. Nagu Sa ka üleeile ütlesid, oleks võimalik linadega ekraane teha ja valgust oleks rohkem ja ehk seekord ka ideid ja ... Näed, mu mõte jooksebki juba kiiremini kui miski muu.

Forever Yours...

Nägin täna oma elu armastust. Vähemalt arvan, et nägin. Neid oli lausa kaks. Sillerdasid päiksevalguses nii magusasti, et mine juurde ja kallista kõvasti-kõvasti. Isegi P ja A vaatasid, et ma olen lolliks läinud. No konkreetselt jäin keset sõiduteed seisma ja ilastama nende järgi. Ma armastan neid suuri ja võimsaid masinaid. Mulle on nad ilusamad kui mistahes mees, paremad kui ükskõik milline seks, pimestavamad kui kauneimadki päikseloojangud... Ma olen armunud, mu elu armastuseks jäävad igaveseks mootorrattad!

Olin juba unustanud kui toredad on soome tudengid. Terve päeva nendega ringi kärutada pole mingi probleem. Kuigi jah, õhtuks oled laip mis laip. St B ja Kompressor ja kõik võimalikud pargid linnas ja absoluutselt kõik alkoholi poed... Plaanid ja nõuanded ja... Mul on lihtsalt liiga palju muljeid! Meie Patarei olla nüüd nende kalendris juba umbes nagu „MUST attend” nimekirjas – NICE!

Grande finale

Ja õhtu lõpp... M ja R! Ei mäletagi, millal nende kahega korraga viimati kokku sain. Nii mõnus oli! Kiruda ülemusi, rääkida meestest (või siis nende puudumisest), teineteisele asju välja pakkuda ja uudiseid rääkida. Tuleb korrata! Ainult sellepärast olen nõus ka niisama linna kolistama, et nende kahega lihtsalt tund aega kohvi juua ja ennast ribadeks naerda.

Kui nüüd jaksaks vajalikul määral veel produktiivne ka olla, oleks päev oma eesmärgi 100% täitnud, aga ma jõuangi, ma jaksan, ma suudan, sest kõik need päikeseinimesed andsid mulle selle jõu ja energia, tänase tarvis vähemalt...

Low, so very low

Kas saab maailmas olla veel midagi nõmedamat ja inetumat kui teist mitte lõpuni kuulata ja talle jutu vahele rääkida?! No ei ole! Mul on edaspidi allergia kollaste t-särkide ja "Nimeta" vastu. Praegugi tuleb tibutagi peale kui neile asjadele mõtlen...

Ja selliste inimestega pean ma asju ajama hakkama. Ei taha, ei taha, ei taha!!!



Kunagi enam ei jää ööseks telefonile helin peale!

"Jah..."
"Mu sõnumi said kätte?"
"Jah..."
"Nooooh...?"
"Jah?"
"Lugesid ka ikka?"
"Jah!"
"Magad ve...?"
"Jah!"

Kell oli vist pool neli... Nagu mind nii meeletult sellisel kellaajal huvitaks, kes mida nädalavahetusel tegi ja kellega. Jah, mulle meeldib Sinuga rääkida ja viimaseid uudiseid kuulda aga kas Sa ka mõistad, et see teine pool on ka minu sõber, üks parimaid pealekauba. Lubasin, et helistan, helistangi, aga mitte enne kui nüüd oma öistest vestlustest ja ämblikufoobiast välja olen maganud.

Samas...

B on linnas?! Küll ma võin blond olla aeg-ajalt. Helistan, kindlati!




Identiteet või asi...

Ma ei meeldi endale, kui tean täpselt, mida ma tahan! Ma ei leia/saa/jaksa seda siis kunagi. Palju parem oleks omada ähmast ettekujutust asjadest, mis on olulised ning siis nende järgi minna ja asju nende loomulikku kulgu pidi omaseks teha.





Ja ikka endiselt on "Barricades in Time" nii mina kui midagi mina olla saab ja "Anything for You" kõige kurvem ning valusam, mis kunagi kirjutatud.
Ja ma armastan neid sellele vaatamata.

With time comes understanding

3+4+2

Ma saan nüüd L-st ideaalselt aru. Oleks mul keegi, kellele vahet pidamata rääkida, mitu päeva siin veel olema pean, räägiksin. Nii kõrini on sellest varasest tõusmisest ja sellest, et oma une täismagamiseks lasteaialapsega samal ajal voodisse pean kobima.

Kolmapäevaga saab küll kõige hullem mööda aga ikkagi. Et siis täna on juba pool pidu aga ikkagi veel need kaks päeva... Vähemalt on selles nädalavahetuses kolm päeva ja enne järgmist kolmapäeva ainult kaks tööpäeva. Küll on ikka õnneks vaja vähest.



"The scar had not pained Harry in nineteen years. All was well."

Ja läbi ta saigi. Liiga kiiresti, ma leian ikkagi. Ei teagi, mis endaga nüüd nendel igavuse tundidel siin peale hakata... Nati pettunud olen ka tegelikult. Lõpp oli liiga... amm... no mitte HP-lik. Mis mõttes on lihtsalt nii, et saadad oma jõnglase kooli ja sellest, mis sa ise vahepeal teinud oled, mitte sõnagi!!! Nojah, eks J.K.R. kaitseb ennast vast selle eest, et kui kord peaks saabuma hetk, kui tema heptoloogia enam nii hästi ei müü, saab ta alati nendest vahepealsetest aastatest raamatu kokku kirjutada. Ühesõnaga - kahju on, et otsa sai aga kindlasti oli see väärt lugemine.

Nüüd ei jää vist enam muud üle kui oma lubadusest kinni pidada. Lähen koju ja otsin oma konspektid ülesse. Ei tõmba see, kohe üldse ei tõmba. Aga lubadus on lubadus ja nagu ma juba ennegi ütlesin, on seda ainult 9 päeva veel, niiet selle aja jooksul ehk suudan isegi anal kemi konspekti läbi lugeda.



Bürokraatia ja minu laiskus on mõlemad saatanast!

Aga mis toimub?! Miks on osad ained kevadeks tõstetud, mida ma praegu tahaksin võtta?! Praeguse seisuga on mul kevadel 23,5AP-d!!! Ropendada tahaks praegu ja kõvasti vanduda!!! Kõik kõige raskemad ained siis samal poolaastal!!! Kas see peaks meid rohkem nendes asjades pingutama motiveerima ?! Ai kurja!

1-2-3...

Aga elu ongi lill ja mis sest, et mul on sügisel siis ainult 8 AP eest aineid teha ning et kevadel tõenäoliselt suren koduste tööde hunniku alla, on hea olla ja päike on see, mis energiat annab :)

Vähem vingu, rohkem tegu!

Riin, kallis, sa oled lihtsalt jumalik! Ma nii armastan sind! Mida ma küll teeksin kui sind ei oleks?! Olekski ennast vist lõpuks põlema pannud, ma arvan...

Hush!!!

<:1>

Kaheksast kohe! Kohe kaheksast siis oli esimene!!!

Kas saab veel kehvem päev olla!!! Mingil hetkel tundus mulle juba, et ma olen nagu R, kelle juuresolekul kõik mehaanilised ja digitaalsed seadmed lihtsalt üles ütlevad. Absoluutselt kõik!!! Aga OK kui ma masinate mässu olen nende vastu jäme ja kärsitu olles ära teeninud, siis mis ma inimestele teinud olen täna?! Kõik, kellega täna kokku puutusin panid lihtsalt näkku - KÕIK!!!

Karjuks ja lõhuks kui see aitaks!!!

Kui pühapäeval ehk neiu R'l polnud õigus, et ennast vihastamisega haigeks teen, siis ma imestaksin suuresti kui mul homme vähemalt lõikavat peavalu poleks, palavikust rääkimata.
Loodetavasti siiski see poolteist kilomeetrit aitas, mis mul enne millegi muu mõtlemist tuli läbi kõndida.




Oh, fuck it! Sedasi saadaksegi suureks!

Whispers

And right You are...

Neiu Liisil on õigus, siia ei kirjutata kui ollakse õnnelikud. Samas aga on ka sellel halval emotsioonil piirid peal, mida oma blogi valada saab, minu jaoks vähemalt...



The days have gone, memories hopefully dissolve

Mööduv nädal - lihtsalt masendav! Kui välja arvata tõik, et ma hakkan ülemõtlemisest varsti hulluks minema, tuleb vast kõiges süüdistada ainult iseennast ja endale võetud kohustusi, mis nagu J mulle juba nii mitu korda on üritanud selgeks teha, mind mingil hetkel lihtsalt tapma hakkavad. Aga ma ikka veel tahan! Ja see, mis mul meeltesegaduses hommikuti üle huulte võib tulla, ei saa veel teoks nii pea. Mis mõttes?! Nii lihtne see nüüd ka ei ole, vähemalt ise ma seda lihtsamaks tegema ei hakka!

Seitsmepäevaku parimaks osaks tuleb lugeda herr A ja neiu R seltskonda, filmimaratoni ja und, mis tundus nii-nii lühike, et muusika ei jõudnud mõtetes isegi katkeda (nii ainult ongi hea)... Porgandid valitsegu maailma!
Ülejäänu aga lisaks hea meelega lihtsalt mahakandmisnimekirja ülemisse kolmandikku.

Üldse tahaks tagasi põhikooli! Ei taha suureks, ei taha vastutada, ei taha mõelda, mis homme saab!



Whishful thinking

Otsustasin, et kui järgmine kord lõunasse sõidan, helistan herr Jakobsoole. Loodetavasti/arvatavasti/usutavasti on minuga ühinejaid ja näen üle nii pika aja jälle oma lemmikut. Oma kõige lemmikumat, tegelikult.





Krt, mul on äistest lennutundidest sinikas!!!

in the winding down hours

Am I loud and clear, or am I breaking up?
Am I still your charm, or am I just bad luck?
Are we getting closer, or are we just getting more lost?


Eile vihmas kõndides pistis järsku vasakus küljes. Alguses mõtlesin, et ju ma siis peaksin rahulikumalt kõndima, et ei ole tarvis ju nii kiiresti ka töölt koju tormata, aga kui rahulikumalt kõndimine asja grammigi võrra paremaks ei teinud, sain aru, et torkaval valul ei olnud midagi tegemist minu kõnnikiirusega. Asi oli milleski, mida ma endalegi sõnadesse ei osanud sel hetkel veel panna. Samamoodi nagu alguse saanud, kadus kõik see sama äkitselt ning koju jõudes oligi kõik jälle nagu varem...


So rest assured I have the key to every opening
To every wishing well that's deep enough to dream
I want to show you just how fascinating kissing is
When earth collides with all the space between


Kui siis ennast lõpuks diivanile paari cooleri seltsis olin mõnusalt sisse seadnud naasesid mõnda aega kadunud olnud pisted. Mõni hetk hiljem helises telefon... Hääl, mida ma polnud kuulnud nii kaua... See oligi vist hetk, mil ma mõistsin lõpuks, mida see varasem oli tähendanud. Hea oli rääkida. Ma kartsin südamepõhjas, et see saab palju raskem olema.


They'll remember, only our smiles 'cause that's all they've seen.


Ehk oli asi ärajoodud coolerites, ehk minu solvumises aga kõik sai öeldud – ja kergem hakkas.


If there's one memory I don't want to lose


Kui vihm taas akna taga piserdas ning seda üha tugevamini kostuma hakkas, tundsin ennast lõpuks ometi hästi. Seal kolmanda korruse pimedate akende ääres istuda ja kokteili mekkida oli hea. Mulle meenusid ühekorraga kõik need korrad, mis on varem olnud ning kõik muu lahtus selles heaolus. Isegi sõnade puudumine...


I am fine
I am covered in skin
No one gets to come in
Pull me out from inside
I am folded and unfolded and unfolding
I am colorblind
Coffee black and egg white
Pull me out from inside
I am ready


Hommikul ärgateski oli seest soe ning olgugi, et viimase bussi ootamine ja selle täitnud joobnud teismelised õhtu ühe viimase mälestuse räuskamiseks ning iiveldamaajavaks sõimlemiseks muutsid.


I'll show you mine if you show me yours first
Let's compare scars, I'll tell you whose is worse
Let's unwrite these pages and replace them with our own words


Igatsus on see, mis niidab.


On a park bench
On a skyscrape
On a mountain
Oh yeah, whatever it takes
I would meet you
Would you meet me?

Kohvi, sigarettide ja magamata ööde terviseks!

Kas hakkan mina ära pöörama või siis ongi nii, et asju juhtub liiga tihti ja liiga korraga?! Lihtsalt, et kui ei toimu midagi, siis ei toimu kohe sõna otseses mõttes mitte midagi. Aga kui midagi on, ei ole asjadel otsa ega äärt...


Ärkasin hommikul õudusega ja terve päeva olen käinud nagu kass tulistel sütel... Kui keegi Kallites peaks lähitulevikus Tabasalu poole sõitma hakkama, ärge seda mulle palun öelge. Lihtsalt. Ma ei taha teada. E ütleks raudselt, et niimoodi mõeldes, lähen lõpuks lolliks aga parem ikkagi nõnda kui üldse mitte...


Mõndadel asjadel ongi vist määratud mitte juhtuda...

Kolmas päev üriasin siis. Aga ikka ei midagi... Esimene kord oli väljas, teine kord katkes(tati) ja nüüd kolmandal korral lihtsalt ei midagi. Et siis vist võib lõpuks alla anda. Kahju...


Praktikal õpetajaks

Naljakas on. Pool hommikut tegin mitte enda vaid ühe tibi asju, kes otsustas haigeks jääda ja mitte kellelegi seletada kuidas tema proove määratakse. See tähendas siis seda, et otse ninapidi juhendis veedetud aeg pluss oma looming andsid lõpuks päris rahuldava tulemuse. Nüüdseks on siis ka tema teised proovid mulle usaldatud ning ka sulfaatide määramine käib minu kvalifikatsiooni alla.

Huvitav, kas ma võin siis kahekordsed praktika punktid küsida endale, kui kahe inimese tööd nüüd teen?!

Kõige kummalisem oli aga see, kuidas Krista ei osanud optilist tihedust mõõta - ei teadnud kuidas nullproovi vastu mõõtmine käib. Samas seletas aga eile mulle, et tegi varem Heli tööd, Heli aga mõõdab seda igas proovis... (?!) Ei tea. Kummaline. Ehk olen ma ka liiga karm aga samas... Ah ma ei tea, ma olen täna üldse imelik...


Nakatasin ka L'i. Nüüd on puhketoas laual juba kolm HP'd - kaks L'i ja üks minu oma. Nii me siis olemegi siin. Rabeleme, et oma asjad tehtud saaks ja siis tuppa raamatut lugema. Tund aega veel ja siis saab koju...


Muuseas... Igatsen! Ja ei taha kuuldagi, et oled halb inimene! Ei ole! Hea oled! Öösiti olen ikka Sinu päralt :P

56****69

Jumal on vist ikka olemas :D

Ei tohi ikka teiste õnnetuse üle naerda! Eile siis tegi mulle nii hirmsasti nalja L'i turts ja täna... Täna olen siis mina see, kes vahet pidamata turtsus. Hommikust peale. Lõpuks mu käest isegi küsiti, et kas ma olen millegi vastu allergiline. Päeva lõpuks kangastus mul peale iga aevastust herr Kask, kes kord terve päeva aevastas ja lõpuks seda ise ka esile hakkas kutsuma...

Ja igatsus tuli peale :( Pole temaga nii kaua rääkinud, pole kallinud ja lollusi saanud rääkida... Ehk varsti?





S**** sest telefoniarvest - mina helistan!

Tsihh!!!

Mis teeb päeva ilusaks?

Nii lihtne ju... Istud ja loed oma HP'd ja ootad ja ootad ja ootad, et päev ükskord ometi läbi saaks ja siis tuleb L... IRW, praegugi paneb muigama veel...

Kas keegi on veel näinud, et oma aevastuse peale ehmutakse?! No mina küll enne tänast ei olnud!!! Et siis jah, Juhtus nii, et silmakliiniku telefonidega sõda pidades läks mu kullakallis nii närvi, et hakkas omaette paristama ja turtsuma. Sellest tulenevalt ta vist ei pannudki tähele, et tsihh hakkab peale tulema ja enne kui ta arugi sai oli atsihh käes ja ta ise nii ehmunud et poolenisti kiljatas selle peale. Ma pole elu sees midagi nii naljakat kogenud...

Kõik kahe viimase päeva jama kadus kuidagi ära ja oli ainult üks suur naer umbes pool tundi ja saigi koju. Aitäh tibu, Sa tegid kõik jälle ilusaks!






Elu on praegu tõesti lill, vahet pole, mis igal pool mujal toimub!

No sellest peaks vast piisama...

People Envy Your Generosity

You're a giving soul, and you'd do almost anything for those you love. And they'd do anything for you! People may envy how giving you are, but more than anything, they envy those you open your heart to.

What Do People Envy About You?

You Are 1: The Reformer

You're a responsible person - with a clear sense of right and wrong. High standards are important to you, and you do everything to meet them. You are your own worst critic, feeling ashamed if you're not perfect. You have uncompromising integrity, and people expect you to be fair. At Your Best: You are hopeful, honest, and inspiring. You bring out the best in humanity. At Your Worst: You are intolerant, judgmental, and picky. Your Fixation: Resentment Your Primary Fear: Being corrupt. Your Primary Desire: To be good. Other Number 1's: Al Gore, Martha Stewart, Gandhi, Celene Dion, and Spock from Star Trek.

What Number Are You?

You Are More Cutthroat Than You Think

Yes, you do have that killer instinct lurking in you. And while you may not be actually cutting throats anytime soon... You certainly don't mind clawing your way to the top.

Are You Cutthroat?

Your Attitude is Better than 70% of the Population

You have a good attitude. While a realist, you do see the positive side of most things. People love to be around you.

How's Your Attitude?

Your Power Bird is an Eagle

You are spiritual and able to soar to great heights. You are a true inspiration, and many people look to you for guidance. And you are quite demanding in relationships... but you're worth it. People know that you will become even greater than you imagine.

What's Your Power Bird?

Your Reputation Is: Sweet Girl

While you're well known, there's nothing to worry about. You're reputation is mostly good - as good as any rep can be.

Do You Have A Bad Girl Reputation?

One day too late, just as well...

Heli meeldib mulle iga päevaga üha rohkem...
Ta lihtsalt on tore. Ta ei räägi eriti, ei plära lõputult aga samas kõik asjad, mis ta ütleb, on mõttekamad kui enamuse teiste jutt siin - ma vähemalt saan aru, mis ma tegema pean temaga rääkides. Ta ei peksa mind asjatult tagant aga samas ei lase ka niisama passida kui on võimalik kuhugi rakendada. Ah ma olen lihtsalt... Tema ja Lili ongi need, kelle pärast siin hea on!



"I won't cross these streets until you hold my hand..."

Maksimaalselt viis nädalat veel... Nukrus tuleb peale kuidagi. Jah, ja suvi ongi läbi. Miskipärast tundub, nagu saaks läbi hoopis midagi palju... Isegi ei tea kuidas see lause lõppema peaks. Rääkisin K'ga eile ja ütlesin, et mind häiris see "kurvaks tegemine". Anna andeks, ma valetasin... Ma arvan, et see "häiritustunne" oli pigem see, et see mulle kohale jõudis. Oh well, tead ju küll, mis ma ütlen siis tavaliselt...



"Up ahead there was a curve approaching. She made no indications of slowing."

iPod sai tühjaks asjadest, mida ma esimese 10 sekundiga ära ei tundnud. Alles jäi kahtlaselt vähe lugusid aga selle eest on need nii head, et ei raatsi klappideta kuhugi enam minna. Ikka endiselt piinavad mind need kohvrite sees olevad "töötanud". Iga kord kui Mildridi kabinetti astun, ajavad nad mind korraks vähemalt naerma. Samas lähen täiesti külmamt mööda oma kaustikutäiest inventuurilehtedest, millest kõigist oleks tarvis midagi kokku kirjutada. Katri tuleb alles kahe nädala pärast. Vahel on tunne nagu kaevaks endale ise auku. Alles praegu saan ma aru, miks K oma tööd nii hirmsast vihkas, kui ta pool suve andmesisestajana töötas. Ma suutsin eile kolm lk ära trükkida - edasine käis lihtsalt üle jõu. Ei ole normaalne lihtsalt mingit asja ümber kirjutada selleks, et seda siis hiljem korra veel ümber trükkida. Palju parema meelega lebotan diivanil ja loen oma 800-leheküljelist piiblit...




Mõte jooksis jälle ära...

Klienditeenindus!

Olen ma juba maininud, et ma vihkan selliseid asju!!! Krt küll!!! Helistad, et sul on jama, kästakse sul teha sada imet nii oma telefoni kui ka arvuti ja kõige muuga. Sealt ei saa aga grammigi võrra targemaks ning helistad tagasi. Kõige finaaliks öeldakse sulle peale neljandat kõnet et oih jah, me võtame blokeeringu maha. No mida põrgut! Kohe esimesel korral ei saanud vaadata, miks mul blokeering peal on?! Keema ajab lausa selline asi!!!


Elu on lill ja mu telefoniarved saagu väiksemad!

eelmisest alates...

Liiga kaua

Kolm päeva passida absoluutselt tegevusetult - nice! Et siis kolmapäevast reedeni oli surm! Teisipäeval veel tuli paar asja aga siis edasi ei midagi. Reede muidugi oli see kõige ülim - siis läks L ka veel varem minema... Jäime proua Bitchiga kahekesi ja mingil imelikul põhjusel hakkas ta mu käest igasugu asju pärima. Aru ma ei saa inimestest, kes ühel hetkel on nõnda nõmedad ja jämedad, et neid tahaks tooliga visata ning juba järgmisel üritavad sinu parimad sõbra olla... Igatahes jutt jõudis lõpuks "porknani" ning ma sain veel enam kindlust, et ma seda tahan. Tõesti tahan! Et siis aitäh, vist...

Kahju on ainult sellest, et ühe ürituse maha magasin ja kohe sõna otseses mõttes magasin. Asjaosalistelt palun tuhat korda vabandust - ma lihtsalt kukkusin ära reedel! Kella seitsme paiku vist, ja teadvus saabus taas kuskil kümne paikku laupäeva hommikul...


"Minu inimesed, minu inspiratsioon..."

Jah, see seltskond tõesti mõistab mis on chill! Muud ei olegi nende kohta öelda. Kui ma häbiga pean tõdema, et kahtlesin sügavalt enne minekut, siis nüüd olen kindel. Otsus Laulasmaale sõita oli õige!

Autos oli ikka veel meeletu uni ning kohalegi jõudes andis see ikka veel tunda. Kui K aga oma käed kõvasti-kõvasti mu ümber pani, oli kõik nagu peoga pühitud. Ehk oli asi ka selles, et meid kohe esimese hooga tööle rakendati, või siis selles, et ei möödunud hetkegi, kui mul poleks käes olnud erinev maitseelamus I segatud võrratute kokteilide näol.

Õhtu oli tõesti võrratu. Süüa-juua rohkem kui jaksad mõeldagi manustamisele, vesipiipe nii palju, et minul läks nende lugemine sassi igatahes. Mängud, muusika, laulud... Mida veel tahta! Õhtu highlightideks on muigugi ka K'ga tiirutamine ja tema meeletu soov rääkida soome keelt. Ja see batuut... Kas N lubas Sul siis selle peale hommikul hüppama minna? Või ei mäleta Sa sellest üldse midagi? Ja siis muidugi promilljonär! Ei, seda mina rohkem ei mängi - ausõna! Karm on see mäng! Ja kui mängin, siis ainult teiega! Mis see oligi? Punased sokid roheliste tuletõrjeautodega?!

Anyways, siiani on silme ees, kui kahju oli K'l kui ära läksin :( Aga ma tean ka, et peolt tuleb ära minna siis, kui seal on kõige lõbusam ning seda ma ka tegin. Nägemata jäi küll T ja tüdrukute kõhnakastmine aga ma usun et ega see viimaseks korraks neil jäänud seda teha...
Aitäh, mul oli võrratu õhtu!


HP maraton ja mõlkis autod

Eile siis oli jälle samasugune kui eelmise nädala lõpp. Jäin jälle korra isegi magama. Häbi mul olgu! Üks proov ette valmistada ja kõik. Päev otsa lugesin. Peaaegu läbigi sain... Koju minnes aga mõtlesin päris tõsiselt järele, kas ma ikka kindlasti tahan lube tegema hakata. Sajameetrise vahega oli kaks avariid. Ühes oli järjest kokku saanud kolm autot, teises neli. Selles neljases komplektis veel nii õnnetult, et üks auto kohe kindlasti mahakandmisele ja ehk ka teine. Masendav! Jala on ikka nii mõnus liigelda. Tipptunnil jõuad igale poole vaata et isegi kiiremini kui autoga, pole seda meeletut palavust ja õhupuudust, mis bussides ja tervislik ka takkapihta. Koju ja siis jälle lugema...

Öösel küll sai vähe natuke magada, sest sõbrannadega ju tore plärada, kes umbes poole kahe ajal külla tulevad, aga samas kellele seda und ikka tarvis...




HP kutsub... Mis sa kurat muga teinud oled, J!!!???

njah...

You Have Many Alpha Tendencies

You're not a total alpha female, but you certainly know how to - and like to - get your way. You're forceful without being intimidating. You're confident without being vain. A perfect mix.

Are You an Alpha Female?

a crayon box

Ma ei tea kust Sa selle välja koukisid, kallis D, aga see on lihtsalt lahe...



It’s like you come onto this planet with a crayon box. Now, you may get the 8-pack, you may get the 16-pack. But it’s all in what you do with the crayons, the colors that you’re given. And don’t worry about drawing within the lines or coloring outside the lines. I say color outside the lines. You know what I mean? Color right off the page. Don’t box me in. We’re in motion to the ocean. We are not landlocked, I’ll tell ya that.

yo bitch!!!

Aa no minge ka õige!!!

"Kui te niisama istuda ja lobiseda tahate, siis otsige endale mingi vaba tuba. Mind häirib tegelikult kui te siin istute ja niisama lobisete kui ma arvutan..."

Kuhu me minema peaksime Sinu meelest!!! Laborisse?! Mina olen süüdi, et Sa enda arvuti puhketuppa vedasid? Ei, tegelikult ma tean küll, mis sind häirib... See torgib Su perset, et ühtegi proovi pole ja meil on oma töö kõik tehtud! Ma teeks hea meelega midagi, mis mulle vähegi erialaseid teadmisi annaks aga ise ma ju mingeid asju laborites ometi torkima ei lähe! Kell 11 hommikul keerad päeva tuksi juba.



Bitch!!!








Elu on lill... :)

@ Ekuk vol 3

Ei sajagi enam nii hirmsasti. Kui nüüd veel tunnikese kuiva ilma peab, saan ligunemata koju ka vast. Täitsa õnnelikuks teeb. Ja seda ütlen mina, paadunud vihmaarmastaja...

Side lõpp.

@ EKUK vol 2

Ja sajab!

Ja sajabki! Hommikul oma igapäevast esimest tretti lõpetades olin nii läbimärg, et otsisin jopelt kuivi laike. Ühe leidsingi - kaenla alt! Külm küll ei olnud aga jube märg oli olemine ikka küll! Karin oli õnneks nii armas ja lubas asjad enda tuppa kuivama sättida. Esimese hooga muidu mõtlesin, et pean koju ka veel selle märja asjandusega kõmpima... Praegu õue vaadates aga vist pole vahet kui kuivaks ta mul just kuivada jõuab - läbi ligunen nagunii. Loota jääb ainult, et jõuan enne ennast mõnusalt soojaks siblida, et vähemalt külm ei hakkaks. No täitsa lõpp ikka, nagu valge sein oleks akna taga!!!

Hommikul oli üks proov - IGAV! L'l on ka asju teha, see teeb vist asja veel nukramaks. Tuleb ju nii üksipäini laiselda.

Homsest tõotab tegelikult oluliselt põnevamaks minna - Heli läheb puhkusele ja ma jään siia oma asju päris üksi tegema. Natuke õudne on aga ju ma hakkama saan, pole mul ju need kõige raskemad proovid ja alati on Mildrid ja Katri...

Infosulg...

Kodus olen ikka veel netitu! Selle pärast pole ka reisist kribanud. Ei näe nimelt vajadust kõik topelt kirjutada. Hea uudis on aga see, et R lubas täna läbi astuda ja asja vaadata... Ootan juba!

E'le

Ma olen tubli olnud! Mitte küll pooltki nii tubli kui Sina, aga ikka igal hommikul ja õhtul :P Kui Sealt Setumaalt kord pääsed, peame muljetama. Ma võtan veini ja tulen sauna!

@ EKUK

Ei unele!

Aga jah, minu organism on vist otsustanud, et uni on oluliselt ülehinnatud. Mitmes päev see siis nüüd juba on?! Neljas vist... Nii umbes kahetunniste ööunedega. Rääkimata siis veel sellest, et jaan on nagunii veel välja magamata. Aga oleks siis, et päeval uni tuleks. Ei. See vast ongi kõige imelikum. Kes teab... Ehk magasin juuni algusega lihtsalt kõik oma magamise terveks suveks ette ära.

"Suvel pole kahju ei kunagi ei millestki, talvel jõuab magada..."

Ja kui tõesti surm silme ette peaks tulema, siis küll ma autos magada jõuan.Või siis öösel, kui ma külmast sinine olen...
Ipod tuleb täis laadida! Koju lähen, teen asja kohe ära. Riideid pesen ka, et kaasa saaks võtta.

Ilm on ka selline, et kohe kisub virisema.

No on igav alles! Pandivere võiks uue laari proove saata. Sama palju kui eelmisi oli! Aga noh, sellel poleks vahet tegelikult. Heli neid enne esmaspäeva nagunii mõõta ei saaks, niiet mina ei saaks ette ka valmistada neid.

Peab ütlema tegelikult, et ma olen ikka üsna usinalt oma memuaare (loe:prakitikapäevikut) kirjutanud. Isegi kui Heli aru ei saa, palju ma tegelikult siin pläkki teen, siis ma ise vähemalt san pärast lugeda ja kiruda ennast, kui millegipärast Pandiveres nüüd paanika lahti läheb, et veel on seda või seda viga. Sest noh see kalibreerimisgraafik ... IRW, ma ei oska muud öelda. Tegelikult oskan, aga see lihtsalt ei kannatakse trükimusta.

D on pai ja tubli ja ma ei tea mis kõik veel - ÜLIVÕRDES!

Need joogid, mis eile tema terviseks said joodud, on ta kuhjaga ära teeninud! Kuidas saab küll keegi nii tubli olla! Lõputult kahju on, et ma talle (ja olgem ausad, nii mõnelegi teisele kallile inimesele) lilli ei saanud viima minna. Tee veel suvel praktikat - URRRR!

Nii armas oli vaadata, kuidas T oli nii uhke oma musi üle. Muud juttu ei olnud, et minu musi on nüüd kõrgharitud ja minu musi on nii tark ja minu musi lõpetab kolme aasta pärast magistri ja minu musi ja minu musi ja minu musi... Kahju ainult, et meid nii vähe oli. Ainult L sai ka veel tulla ja nii me seal Alfredis siis istusime ja õues ei olnudki nii külm kui ma oleksin arvanud. Et siis veelkord - palju õnne!

Miks kõik on samal ajal?!

Ma ju tahan kõikide oma sõpradega asju koos teha! Tahan näha kõiki vanu klassiõdesid ja -vendi, tahan Pärnusse minna, tahan telkima, tahan M sünnipäevale! Miks te kurat kõik oma asjad ühele nädalavahetusele topite!!! Aga täna õhtul ma lähen ja olen seltskondlik!

Elust saagu lill!
:D