Sweet dreams are made of this
Who am I to disagree?
Travel the world and the seven seas
Everybody's looking for something
Some of them want to use you
Some of them want to get used by you
Some of them want to abuse you
Some of them want to be abused
"Marilyn Manson - Sweet Dreams"
Viimased kolm päeva on olnud lihtsalt nii kohutavad, et isegi üllatuseks saadud Mansoni pilet oli väikeseks lohutuseks. Aga ma õppisin palju. Õppisin, et võib-olla mõni omadus, mida sa oled nii kaua pidanud enda juures üheks parematest, on tegelikult see, mis kõige kurjemalt just kätte maksab. Õppisin, et ei ole kedagi peale iseenda, kellele saab lõpuni kindel olla ja et päris kindlasti peavad asjad muutuma, eelkõige minus.
Siiski on aga igal pilvel ka oma hõbeäär ning just selleks võib lugeda seda võrratut kontsertkogemust, mille osaliseks eile sain. Esiteks muidugi suurimad tänud neile inimestele, kes selle võimalikuks tegid. Kuidas küll on võimalik, et te nii imelised olete?! Aitäh!
Aga kuidas siis? O, L ja R olid meile jõudnud, olime lihtsalt "heas tujus" ning mina valmis neid juba raske südamega Saku Suurhalli saatma, kui kisas minu metskass. R! Ja kui see kõne lõppes, ei suutnud ma mõnda aega üldse rääkida. Mul oli oma pilet! Minu! Lõpuks käskis O mul lihtsalt 100g teha, et ma enam mööda tuba sihitult ringi ei jookseks ja suudaks rahulikuks jääda kuni mulle järgi tullakse. Ja 100 g aitaski.
Ja siis ma olingi seal... Minu ees oli lava ja laval esines mingi läila, mõttetu Soome pask, mille lõppemist ma ei jaksanud ära oodata. Peale seda veel umbes tunni jagu ootamist ning I püstihoidmist, et tal uuesti pilt eest ei läheks. Aga kui lõpuks Prodigy "Smack My Bitch Up" rahva päriselt käima lükkas oli selge, et nüüd see hakkab. Algaski. Ja hea oli. Minu jaoks oli tipphetkeks see, kui seisin täiesti lava keskel piirete ääres ja herr Manson oli otse minu ees, minust umbes poole meetri kaugusel. Ma olen rahul, nii rahul. Olgugi, et mu lemmiklood jäid sel korral mängimata, oli kontsert tõesti hea ja mina küll ei tundnud, et meile hinnaalandust oleks tehtud. Ka on kadunud hirm Korni ajal päris ette trügima minna. Mansoni ajal sain esimesse ritta, saan ka Kornil.
Õhtu jätkus aga umbes sama hästi, sest mul on tore pere. Ja alati ei peagi selleks pereks olema veresugulased. Istusime umbes viieni ja lihtsalt olime. Alkohol küll mõjus aga mitte halvasti, uni küll tuli aga mitte liiga karmilt. Ärgateski oli hea olla ning seda parandasid veel enam pannkoogid, mille R valmis meisterdas. Endalegi tahaks meest, kelle ametinimetus oleks kokk-kondiiter.
Tahaks juba jõule aga veele enam tahaks lund. Ja tahaks, et... Tahaks, tahaks, tahaks... Sel aastal palun, et jõulusoovid täituksid, kõigil.
Who am I to disagree?
Travel the world and the seven seas
Everybody's looking for something
Some of them want to use you
Some of them want to get used by you
Some of them want to abuse you
Some of them want to be abused
"Marilyn Manson - Sweet Dreams"
Viimased kolm päeva on olnud lihtsalt nii kohutavad, et isegi üllatuseks saadud Mansoni pilet oli väikeseks lohutuseks. Aga ma õppisin palju. Õppisin, et võib-olla mõni omadus, mida sa oled nii kaua pidanud enda juures üheks parematest, on tegelikult see, mis kõige kurjemalt just kätte maksab. Õppisin, et ei ole kedagi peale iseenda, kellele saab lõpuni kindel olla ja et päris kindlasti peavad asjad muutuma, eelkõige minus.
Siiski on aga igal pilvel ka oma hõbeäär ning just selleks võib lugeda seda võrratut kontsertkogemust, mille osaliseks eile sain. Esiteks muidugi suurimad tänud neile inimestele, kes selle võimalikuks tegid. Kuidas küll on võimalik, et te nii imelised olete?! Aitäh!
Aga kuidas siis? O, L ja R olid meile jõudnud, olime lihtsalt "heas tujus" ning mina valmis neid juba raske südamega Saku Suurhalli saatma, kui kisas minu metskass. R! Ja kui see kõne lõppes, ei suutnud ma mõnda aega üldse rääkida. Mul oli oma pilet! Minu! Lõpuks käskis O mul lihtsalt 100g teha, et ma enam mööda tuba sihitult ringi ei jookseks ja suudaks rahulikuks jääda kuni mulle järgi tullakse. Ja 100 g aitaski.
Ja siis ma olingi seal... Minu ees oli lava ja laval esines mingi läila, mõttetu Soome pask, mille lõppemist ma ei jaksanud ära oodata. Peale seda veel umbes tunni jagu ootamist ning I püstihoidmist, et tal uuesti pilt eest ei läheks. Aga kui lõpuks Prodigy "Smack My Bitch Up" rahva päriselt käima lükkas oli selge, et nüüd see hakkab. Algaski. Ja hea oli. Minu jaoks oli tipphetkeks see, kui seisin täiesti lava keskel piirete ääres ja herr Manson oli otse minu ees, minust umbes poole meetri kaugusel. Ma olen rahul, nii rahul. Olgugi, et mu lemmiklood jäid sel korral mängimata, oli kontsert tõesti hea ja mina küll ei tundnud, et meile hinnaalandust oleks tehtud. Ka on kadunud hirm Korni ajal päris ette trügima minna. Mansoni ajal sain esimesse ritta, saan ka Kornil.
Õhtu jätkus aga umbes sama hästi, sest mul on tore pere. Ja alati ei peagi selleks pereks olema veresugulased. Istusime umbes viieni ja lihtsalt olime. Alkohol küll mõjus aga mitte halvasti, uni küll tuli aga mitte liiga karmilt. Ärgateski oli hea olla ning seda parandasid veel enam pannkoogid, mille R valmis meisterdas. Endalegi tahaks meest, kelle ametinimetus oleks kokk-kondiiter.
Tahaks juba jõule aga veele enam tahaks lund. Ja tahaks, et... Tahaks, tahaks, tahaks... Sel aastal palun, et jõulusoovid täituksid, kõigil.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar