Like a sound you hear
That lingers in your ear
But you can't forget
From sundown to sunset
It's all in the air
You hear it everywhere
No matter what you do
It's gonna grab a hold on you
"Marlena Shaw - California Soul"
Kui tulin mõttele minna ja oma jõulukink teha nendele, kellel on nii vähe neid, kes neile kingiks ühe pisikese kondi viiksid või südamest pai teeksid, olin esialgu väga entusiastlik ja uskusin tõsimeeli, et teen igal juhul õigesti. Mida päev edasi aga, seda väiksemaks taandus mu kindlameelne usk selle plaani õnnestumisse. Ei, mitte sellepärast, et ma minemata jätaksin vaid sellepärast, kuidas see mulle mõjub. Olen ma ju kord loodud sellise härda südamega, et just loomad minu hinge haigeks teevad. Veel hommikul kahtlesin, kas mitte helistada ja öelda J'le, et ehk mõni teine kord. Aga kuna see tegelikult ju minu idee oli, kuidas ometi sain siis mina olla see, kes alt ära hüppab...
Kodulehelt saadud spikri järgi varustasime end kutsikatele mõeldud kotitäite krõbinate ja paari purgi konserviga ning järgmiseks istusimegi juba bussis nr. 57 ning ootasime kohalejõudmist. Pärast lühikest jalutuskäiku, mis nagu hiljem selgus, oleks võinud ka lühem olla, jõudsimegi pärale. Mina poleks küll osanud oodata, et seal nii palju rahvast on. Kui lõpuks oma esimese ohvri välja valisime, oli hoov jalutajaid ja nende kaaslasi nii täis, et esialgu ei osanud kuskile nagu minnagi. Kui lõpuks aga oma koha leidsime, rahunes ka meie kuts ning esimesest šokist üle saanud, nautisime meiegi seda tiri-tõmba-tiri-tõmba kogemust täiel rinnal.
Lõpuks jalutasime siis kahte koera ning tegime ka kiisudele pai. Mina sain õnnistatud ka ühe kriimuga, sest julgesin ühe kissa magusast unest ülesse ajada.
Oma hirmust aga, et olen kogemuse lõpuks päris katki, asja ei saanudki. Hea küll, natuke, aga ei midagi, mida üks kallistus ja rõõm kaheksakuuse kutsika silmis, kelle järgmisena rihma otsa sidusin, ei oleks ravinud. Kindlasti lähen sinna tagasi, kindlasti! Soovitan kõigile teistelegi, see on seda väärt. Kõik need koerad-kassid on lihtsalt väärt, et keegi neile pai teeks ja kui see ei ole piisavaks motivatsiooniks, siis endal hakkab ka parem, hakkab lihtsalt.
Päeva krooniks aga olid sini-sinised kõrvarõngad, mille ilusa klaastoosi seest leidsin. Imeilusheaarmas oled! Kõik ju teavad, et ma armastan sinist, väga kohe. Edaspidi aga, kui tahate teada täpselt millist, siis just sellist sinist, millised kõrvarõngad endale sain. Sellist sügavsinist aga puhast. Ja olgugi, et päev oli nii pikk ning silmadest on lahtipüsimise jaks poolenisti juba kadunud, ei taha magama minna. Ei taha, sest siis pean need kõrvast võtma...
That lingers in your ear
But you can't forget
From sundown to sunset
It's all in the air
You hear it everywhere
No matter what you do
It's gonna grab a hold on you
"Marlena Shaw - California Soul"
Kui tulin mõttele minna ja oma jõulukink teha nendele, kellel on nii vähe neid, kes neile kingiks ühe pisikese kondi viiksid või südamest pai teeksid, olin esialgu väga entusiastlik ja uskusin tõsimeeli, et teen igal juhul õigesti. Mida päev edasi aga, seda väiksemaks taandus mu kindlameelne usk selle plaani õnnestumisse. Ei, mitte sellepärast, et ma minemata jätaksin vaid sellepärast, kuidas see mulle mõjub. Olen ma ju kord loodud sellise härda südamega, et just loomad minu hinge haigeks teevad. Veel hommikul kahtlesin, kas mitte helistada ja öelda J'le, et ehk mõni teine kord. Aga kuna see tegelikult ju minu idee oli, kuidas ometi sain siis mina olla see, kes alt ära hüppab...
Kodulehelt saadud spikri järgi varustasime end kutsikatele mõeldud kotitäite krõbinate ja paari purgi konserviga ning järgmiseks istusimegi juba bussis nr. 57 ning ootasime kohalejõudmist. Pärast lühikest jalutuskäiku, mis nagu hiljem selgus, oleks võinud ka lühem olla, jõudsimegi pärale. Mina poleks küll osanud oodata, et seal nii palju rahvast on. Kui lõpuks oma esimese ohvri välja valisime, oli hoov jalutajaid ja nende kaaslasi nii täis, et esialgu ei osanud kuskile nagu minnagi. Kui lõpuks aga oma koha leidsime, rahunes ka meie kuts ning esimesest šokist üle saanud, nautisime meiegi seda tiri-tõmba-tiri-tõmba kogemust täiel rinnal.
Lõpuks jalutasime siis kahte koera ning tegime ka kiisudele pai. Mina sain õnnistatud ka ühe kriimuga, sest julgesin ühe kissa magusast unest ülesse ajada.
Oma hirmust aga, et olen kogemuse lõpuks päris katki, asja ei saanudki. Hea küll, natuke, aga ei midagi, mida üks kallistus ja rõõm kaheksakuuse kutsika silmis, kelle järgmisena rihma otsa sidusin, ei oleks ravinud. Kindlasti lähen sinna tagasi, kindlasti! Soovitan kõigile teistelegi, see on seda väärt. Kõik need koerad-kassid on lihtsalt väärt, et keegi neile pai teeks ja kui see ei ole piisavaks motivatsiooniks, siis endal hakkab ka parem, hakkab lihtsalt.
Päeva krooniks aga olid sini-sinised kõrvarõngad, mille ilusa klaastoosi seest leidsin. Imeilusheaarmas oled! Kõik ju teavad, et ma armastan sinist, väga kohe. Edaspidi aga, kui tahate teada täpselt millist, siis just sellist sinist, millised kõrvarõngad endale sain. Sellist sügavsinist aga puhast. Ja olgugi, et päev oli nii pikk ning silmadest on lahtipüsimise jaks poolenisti juba kadunud, ei taha magama minna. Ei taha, sest siis pean need kõrvast võtma...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar