If your body matches
What your eyes can do
"Finger Eleven - Paralyzer"
See isegi ei kvalifitseeru enam laiskuse alla! Ma ei kujuta ette mille alla... Teotahe on kuskile nii ära läinud, et ma ei oska isegi tema otsimist kuskilt alustada. Kirjutanud pole ka nii kaua, et ei oskagi nagu enam. Samas ei teagi mitu korda olen wordpadi lahti löönud ja alustanud. Alustanud, aga millega... Heal juhul kaks lõiku ja siis hakkab endalgi imelik, et nii mõttetutest asjadest jaurasin. Täpselt nagu nüüdki. Siiski on selles nagu oma kiuks, mis ei luba enam seda edasi lükata. Vaja on.
R küsis nädlavahetusel, et miks me kirjutanud pole, mina ja J siis. Esimese hooga nagu ei osanudki talle selle peale midagi öelda aga siis vastasin, et asjad, mis vahepeal juhtunud on, on kas sellised, millest kunagi kellelegi ei räägi, millest räägin ainult neile, kellele või kellest need on, või siis sellised, millest lihtsalt ei ole mõtet kirjutada. Põhimõtteliselt siis, et igav elu. Ma tegelikult üldse ei taha öelda, et ma ennast asjade vahel jagada ei suudaks, suudan ikka, aga lihtsalt see teotahe... Ainus, millega praegu vist sajaprotsendiliselt tegeleks, kui krt nii nõmedad ei oldaks, on Sin Only'ga, et siis aastavahetusega.
Rääkisime laupäeval kui tubli ma suutsin nooremana olla. Endal hakkas ka õudne kui mõtlesin, et põhikoolis olin ma esimene, kes hommikul uksest välja astus ja õhtul jõudsin varemalt poole üheksast koju. Selle kõrvalt veel puhas viieline ja päris kindlasti ei teinud ma järelandmisi ka väljaskäimise osas. Pähe mulle praegu ei mahu, kuidas see puht ajaliselt võimalik oli. Emm on mulle öelnud, et nägi mind ainult pühapäeva hommikuti ja seda ka magavana. Ebanormaalne! Või ei, tegelikult ei ole. Tahaks, et praegugi jaksaks/viitsiks/tahaks nii. Tegelikult see viimane polegi nii vale, tahangi, aga lihtsalt kuidagi laiskus on vististi mu üle nii võimust võtnud, et... Praegugi lebab laua peal füüsika ülesannete hunnik ja vaatamata sellele, et need on vaja ainult üle vaadata ja korrata, ei suuda ma sedagi teha. Ja mingit hirmu ei aja naha vahele ka see, et homme punkt kell kaksteist, pean neid kõiki laitmatult teadma. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab...
It's been good, baby...
Eilsega sai siis läbi! Täitsa kahju on tegelikult. Kuigi ma ei saa eitada, et ka mõningane kergendustunne puges hinge. Mõnes mõttes võinuks ju ka edasi rahmida aga mul lihtsalt ei ole selleks piisavalt palju anda hetkel. Ehk magistris jälle... Armastan teid kõiki endiselt ja olen õnnelik, et te mul olemas olete.
Olgugi, et läks lühidalt ja et oli meeldiv ja tore, olin koju jõudes ikkgai võimaline ainult magama. Ega see õhtune möödarääkiminegi head sellele kindlasti ei teinud, ent siiski oli vaja lihtsalt magada. Ja ma ei väsi kordamast, et on vist üks armastus, millest ma ealeski ei väsi, see on minu pooleldi pehme ja turtsakana okkaline kaldus pesa, milleta mina oma elu lihtsalt ette ei kujutaks...
Reedeses päevas elan ma ikkagist. Kirjutasin eile avaldust ning kuupäevaks otse loomulikult 14. detsember. I küsis, et kas juba niiväga tahan, et oleks reede. OOJAAAA! Reedel on kõik, reedel on jõulumott, reedel näeb R'i, reedel on ainult üks õhtu veel enne kui saan füüsikat õppima hakata ... IRW... Hea küll, see viimane ei olnud tõsiseltvõtetav aga reede on hea. Olgugi, et Tannu üürgab kõrva just parasjagu, et "nii hea, nii hea on neljapäev..."
What your eyes can do
"Finger Eleven - Paralyzer"
See isegi ei kvalifitseeru enam laiskuse alla! Ma ei kujuta ette mille alla... Teotahe on kuskile nii ära läinud, et ma ei oska isegi tema otsimist kuskilt alustada. Kirjutanud pole ka nii kaua, et ei oskagi nagu enam. Samas ei teagi mitu korda olen wordpadi lahti löönud ja alustanud. Alustanud, aga millega... Heal juhul kaks lõiku ja siis hakkab endalgi imelik, et nii mõttetutest asjadest jaurasin. Täpselt nagu nüüdki. Siiski on selles nagu oma kiuks, mis ei luba enam seda edasi lükata. Vaja on.
R küsis nädlavahetusel, et miks me kirjutanud pole, mina ja J siis. Esimese hooga nagu ei osanudki talle selle peale midagi öelda aga siis vastasin, et asjad, mis vahepeal juhtunud on, on kas sellised, millest kunagi kellelegi ei räägi, millest räägin ainult neile, kellele või kellest need on, või siis sellised, millest lihtsalt ei ole mõtet kirjutada. Põhimõtteliselt siis, et igav elu. Ma tegelikult üldse ei taha öelda, et ma ennast asjade vahel jagada ei suudaks, suudan ikka, aga lihtsalt see teotahe... Ainus, millega praegu vist sajaprotsendiliselt tegeleks, kui krt nii nõmedad ei oldaks, on Sin Only'ga, et siis aastavahetusega.
Rääkisime laupäeval kui tubli ma suutsin nooremana olla. Endal hakkas ka õudne kui mõtlesin, et põhikoolis olin ma esimene, kes hommikul uksest välja astus ja õhtul jõudsin varemalt poole üheksast koju. Selle kõrvalt veel puhas viieline ja päris kindlasti ei teinud ma järelandmisi ka väljaskäimise osas. Pähe mulle praegu ei mahu, kuidas see puht ajaliselt võimalik oli. Emm on mulle öelnud, et nägi mind ainult pühapäeva hommikuti ja seda ka magavana. Ebanormaalne! Või ei, tegelikult ei ole. Tahaks, et praegugi jaksaks/viitsiks/tahaks nii. Tegelikult see viimane polegi nii vale, tahangi, aga lihtsalt kuidagi laiskus on vististi mu üle nii võimust võtnud, et... Praegugi lebab laua peal füüsika ülesannete hunnik ja vaatamata sellele, et need on vaja ainult üle vaadata ja korrata, ei suuda ma sedagi teha. Ja mingit hirmu ei aja naha vahele ka see, et homme punkt kell kaksteist, pean neid kõiki laitmatult teadma. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab...
It's been good, baby...
Eilsega sai siis läbi! Täitsa kahju on tegelikult. Kuigi ma ei saa eitada, et ka mõningane kergendustunne puges hinge. Mõnes mõttes võinuks ju ka edasi rahmida aga mul lihtsalt ei ole selleks piisavalt palju anda hetkel. Ehk magistris jälle... Armastan teid kõiki endiselt ja olen õnnelik, et te mul olemas olete.
Olgugi, et läks lühidalt ja et oli meeldiv ja tore, olin koju jõudes ikkgai võimaline ainult magama. Ega see õhtune möödarääkiminegi head sellele kindlasti ei teinud, ent siiski oli vaja lihtsalt magada. Ja ma ei väsi kordamast, et on vist üks armastus, millest ma ealeski ei väsi, see on minu pooleldi pehme ja turtsakana okkaline kaldus pesa, milleta mina oma elu lihtsalt ette ei kujutaks...
Reedeses päevas elan ma ikkagist. Kirjutasin eile avaldust ning kuupäevaks otse loomulikult 14. detsember. I küsis, et kas juba niiväga tahan, et oleks reede. OOJAAAA! Reedel on kõik, reedel on jõulumott, reedel näeb R'i, reedel on ainult üks õhtu veel enne kui saan füüsikat õppima hakata ... IRW... Hea küll, see viimane ei olnud tõsiseltvõtetav aga reede on hea. Olgugi, et Tannu üürgab kõrva just parasjagu, et "nii hea, nii hea on neljapäev..."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar