Aga ma ei teadnudki, et "doggystyle" on tsenseerimist vajav sõna...
Kes ütles, et pole võimalik ennast ise kõdistada?!
On! Näiteks vihmaga kõndida mööda kallakut ja kogu vesi, mis su jalgade alt mööda tuhiseb, endale tennistesse kahlata. Nii kõdi hakkab. No muidu on ka naljakas aga see, et kõdi on, on kõige naljakam. Mis aga enam naljakas ei olnud, oli see, kuidas kõik Revalid pärast vihma täis olid ja kuidas vihma ja päiksega ei leidnudki me vikerkaart.
Never happened...
Avastasin taaskord, et mulle ei loe kohati üldse materjaalsed väärtused. Kui kasti asju kuhjasin, ei mõtlnud ma korrakski nende hinnale ja ka siis jättis tegelikult täiesti külmaks, kui esimese reaktsioonina pärast selle üleandmist prahvatati, et ei kujutata ette, kui kalliks see mulle läks. No läks... Ja siis? Sa ise oled ju ka kallis, oluliselt väärtuslikum, kui misiganes sinna kasti sai pistetud.
15 aastat
1. september oli sel aastal tähtis. Mitte et muidu selle tähtsust vähem hindaksin aga sel aastal oli selle juures ka juubelihõngu. Meil sai nimelt 15 aastat. Raineril ja Kaupol ja Riinul ja Jannol ja minul. Nii kahju oli tegelikult, et kedagi neist ei näinud tol päeval aga selle eest olin ühel pisema ent ümmargusema numbriga juubeliga tüdrukul meeles. Lilli on alati mõnus saada.
15 aastat!!! Uskumatu tegelikult... Vana inimese tunne tuleb peale lausa. Kuidagi kummaline on mõelda, et mäletan nii kaugele aega tagasi :P Aga südame alt läheb ka meeletult soojaks, kui mõtlen, et samas ei ole just palju neid inimesi, kes saaksid öelda, et peale esimest klassi koos minekut on nad ka veel 15 aasta pärast nii lähedased kui seda oleme meie.
Palju õnne meile, me oleme ägedad!
Kes ütles, et pole võimalik ennast ise kõdistada?!
On! Näiteks vihmaga kõndida mööda kallakut ja kogu vesi, mis su jalgade alt mööda tuhiseb, endale tennistesse kahlata. Nii kõdi hakkab. No muidu on ka naljakas aga see, et kõdi on, on kõige naljakam. Mis aga enam naljakas ei olnud, oli see, kuidas kõik Revalid pärast vihma täis olid ja kuidas vihma ja päiksega ei leidnudki me vikerkaart.
Never happened...
Avastasin taaskord, et mulle ei loe kohati üldse materjaalsed väärtused. Kui kasti asju kuhjasin, ei mõtlnud ma korrakski nende hinnale ja ka siis jättis tegelikult täiesti külmaks, kui esimese reaktsioonina pärast selle üleandmist prahvatati, et ei kujutata ette, kui kalliks see mulle läks. No läks... Ja siis? Sa ise oled ju ka kallis, oluliselt väärtuslikum, kui misiganes sinna kasti sai pistetud.
15 aastat
1. september oli sel aastal tähtis. Mitte et muidu selle tähtsust vähem hindaksin aga sel aastal oli selle juures ka juubelihõngu. Meil sai nimelt 15 aastat. Raineril ja Kaupol ja Riinul ja Jannol ja minul. Nii kahju oli tegelikult, et kedagi neist ei näinud tol päeval aga selle eest olin ühel pisema ent ümmargusema numbriga juubeliga tüdrukul meeles. Lilli on alati mõnus saada.
15 aastat!!! Uskumatu tegelikult... Vana inimese tunne tuleb peale lausa. Kuidagi kummaline on mõelda, et mäletan nii kaugele aega tagasi :P Aga südame alt läheb ka meeletult soojaks, kui mõtlen, et samas ei ole just palju neid inimesi, kes saaksid öelda, et peale esimest klassi koos minekut on nad ka veel 15 aasta pärast nii lähedased kui seda oleme meie.
Palju õnne meile, me oleme ägedad!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar