Heli meeldib mulle iga päevaga üha rohkem...
Ta lihtsalt on tore. Ta ei räägi eriti, ei plära lõputult aga samas kõik asjad, mis ta ütleb, on mõttekamad kui enamuse teiste jutt siin - ma vähemalt saan aru, mis ma tegema pean temaga rääkides. Ta ei peksa mind asjatult tagant aga samas ei lase ka niisama passida kui on võimalik kuhugi rakendada. Ah ma olen lihtsalt... Tema ja Lili ongi need, kelle pärast siin hea on!
"I won't cross these streets until you hold my hand..."
Maksimaalselt viis nädalat veel... Nukrus tuleb peale kuidagi. Jah, ja suvi ongi läbi. Miskipärast tundub, nagu saaks läbi hoopis midagi palju... Isegi ei tea kuidas see lause lõppema peaks. Rääkisin K'ga eile ja ütlesin, et mind häiris see "kurvaks tegemine". Anna andeks, ma valetasin... Ma arvan, et see "häiritustunne" oli pigem see, et see mulle kohale jõudis. Oh well, tead ju küll, mis ma ütlen siis tavaliselt...
"Up ahead there was a curve approaching. She made no indications of slowing."
iPod sai tühjaks asjadest, mida ma esimese 10 sekundiga ära ei tundnud. Alles jäi kahtlaselt vähe lugusid aga selle eest on need nii head, et ei raatsi klappideta kuhugi enam minna. Ikka endiselt piinavad mind need kohvrite sees olevad "töötanud". Iga kord kui Mildridi kabinetti astun, ajavad nad mind korraks vähemalt naerma. Samas lähen täiesti külmamt mööda oma kaustikutäiest inventuurilehtedest, millest kõigist oleks tarvis midagi kokku kirjutada. Katri tuleb alles kahe nädala pärast. Vahel on tunne nagu kaevaks endale ise auku. Alles praegu saan ma aru, miks K oma tööd nii hirmsast vihkas, kui ta pool suve andmesisestajana töötas. Ma suutsin eile kolm lk ära trükkida - edasine käis lihtsalt üle jõu. Ei ole normaalne lihtsalt mingit asja ümber kirjutada selleks, et seda siis hiljem korra veel ümber trükkida. Palju parema meelega lebotan diivanil ja loen oma 800-leheküljelist piiblit...
Mõte jooksis jälle ära...
Ta lihtsalt on tore. Ta ei räägi eriti, ei plära lõputult aga samas kõik asjad, mis ta ütleb, on mõttekamad kui enamuse teiste jutt siin - ma vähemalt saan aru, mis ma tegema pean temaga rääkides. Ta ei peksa mind asjatult tagant aga samas ei lase ka niisama passida kui on võimalik kuhugi rakendada. Ah ma olen lihtsalt... Tema ja Lili ongi need, kelle pärast siin hea on!
"I won't cross these streets until you hold my hand..."
Maksimaalselt viis nädalat veel... Nukrus tuleb peale kuidagi. Jah, ja suvi ongi läbi. Miskipärast tundub, nagu saaks läbi hoopis midagi palju... Isegi ei tea kuidas see lause lõppema peaks. Rääkisin K'ga eile ja ütlesin, et mind häiris see "kurvaks tegemine". Anna andeks, ma valetasin... Ma arvan, et see "häiritustunne" oli pigem see, et see mulle kohale jõudis. Oh well, tead ju küll, mis ma ütlen siis tavaliselt...
"Up ahead there was a curve approaching. She made no indications of slowing."
iPod sai tühjaks asjadest, mida ma esimese 10 sekundiga ära ei tundnud. Alles jäi kahtlaselt vähe lugusid aga selle eest on need nii head, et ei raatsi klappideta kuhugi enam minna. Ikka endiselt piinavad mind need kohvrite sees olevad "töötanud". Iga kord kui Mildridi kabinetti astun, ajavad nad mind korraks vähemalt naerma. Samas lähen täiesti külmamt mööda oma kaustikutäiest inventuurilehtedest, millest kõigist oleks tarvis midagi kokku kirjutada. Katri tuleb alles kahe nädala pärast. Vahel on tunne nagu kaevaks endale ise auku. Alles praegu saan ma aru, miks K oma tööd nii hirmsast vihkas, kui ta pool suve andmesisestajana töötas. Ma suutsin eile kolm lk ära trükkida - edasine käis lihtsalt üle jõu. Ei ole normaalne lihtsalt mingit asja ümber kirjutada selleks, et seda siis hiljem korra veel ümber trükkida. Palju parema meelega lebotan diivanil ja loen oma 800-leheküljelist piiblit...
Mõte jooksis jälle ära...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar