Liiga palju on juhtunud ja liiga rohkelt on sinna segatud emotsioone, et kõigest kirjutada... Kõigest ei saaks ega tahakski aga lihtsalt on oma klaviatuuri taga hea olla ja lasta sõnadel ja tegude jõul raugeda.
Olgugi, et lubasin...
Nägin vaeva ja nagu ma tegelikult ettegi aimasin, ei tulnud kõik just nii välja, nagu ma oleksin oodanud või lootnud. Hästi, seda küll, aga mitte piisavalt. Põhjust ja väärtust oleks tegelikult rohkem olema pidanud, kui tagantjärgi tundub. Ei, mitte materjaalset, just emotsionaalset väärtust. Ehk parem mälestus, rohkem vaeva inimeste veenmisel, ehk enam inimesi, ei tea, ja nüüd on ka hilja juba. Reede õhtusest üritusest räägin, kui keegi veel ei mõistnud...
Usutavasti surus korraldamisele ning selle õnnestumisele oma pitseri ka meeletu väsimus, mis minu endagi üllatuseks kulmineerus rohelise seina äkilise mustakstõmbumise ning meeldiva värinaga kuskil vasakus pooles. Jumalateks kuulutan siiani tekki ja patja ning kirikuks oma voodit.
Mulle on külalised alati meeldinud. Sellepärast vast ei ütlegi ka kunagi ära, kui mulle näiteks kolme ajal öösel külla tahetakse tulla. Reedel tundsin aga esimest korda elus, kuidas sõnad "lähme uurime maanteid" mind suurema joovastusega täitsid kui miski muu. See ju ei tähendanud, et kõik külalised ära oleksid läinud, ei. See tähendas seda, et minu jaoks õhtu lõppes ning mina sain voodisse, oma voodisse, oma padjale, oma teki alla, oma turvalisse kohta, kus kõik on oma ja aeg ja maailm jäävad seisma. On vähe öid, kus ma unedest puutumata jään, see oli üks nendest...
Viha harjumuse vastu hommikul enne kuut silmad vähemalt korraks lahti teha lahtus sama kiiresti, kui oli ka tekkinud ning lõpuks ennast üheteistkümne ajal voodist välja ajada ei tundunudki nii meeletult raske. Selgeks sai ka asjaolu, et üksi üleval olla, kui teised kõik magavad, on suhteliselt ebamugav. Seega kahest tagasi voodisse ja silmad lahti juba äratuse peale, mis minu meelest oleks võinud olla oluliselt hiljem kui kell pool neli.
Ja nii ma tahangi jalutada. Nii, et tuul pühib su praktiliselt teelt kõrvale aga külm pole üldse. Olgugi, et esialgsetele plaanidele tõmbavad teiste inimeste elud vee peale, on ka kahekesi hea Touché'd mängida ja rääkide headest asjadest. Alkohol ei olegi tegelikult tähtis ju.
Ja edasi, hommikul, oli lihtsalt nukker...
Ja ma ei saa sinna midagi parata, see olen lihtsalt mina
Kaldun kirjutama jälle nii, et M mulle pärast ütleb: "Sinu juttu mõistavad vaid kaks inimest - see, kellest kirjutad ja sina ise!" Aga ehk nii ongi mõeldud?! Ennast netti kuskile esimese asjana tühjaks valada pole ka päris minu stiil.
Sõnade jõud
Avastasin ka kui väga mu arvamus vahel korda võib minna ja kui kergesti sel puhul mu sõnu väänatakse. Peaks vist ikka selle koolituse vastu võtma, mida kord pakuti ning mis pidavat sõnade rittaseadmist parandama.
Asi nimelt siis selles, et rõhusin oma arvamuses vist liialt sõnale "ülikool" ja see materdas päris korralikult arvamuse küsijat. Ei, asi ei ole üldse ülikoolis, asi on lihtsalt selles, et see on esimene koht, kus mina mõistsin, kui ükskõik tegelikult kõigil kõigist on. Nüüd juba ka minul. Algul tundus see lihtsalt väga võõristav ja imelik. Mõneti on see hea, samas igatsen ma kohati väga selle turvavõrgu järgi, mis mind varem iga prohmaka järel kinni püüdis. Ma tean, et asjad muutuvad ja et oleks imelik, kui kõik jääks samaks, ent see turvatunne (avaldugu see siis kasvõi "beibeduse" ja "antibeibeduse" kujul), mis nüüdseks on palju hägusemaks ning märksa vähem käegakatsutavamaks muutunud, on ikka veel see, mis paneb aeg-ajalt gümnaasiumi tagasi igatsema. Asi aga, mis selle turvavõrgu ärakadumisega on samuti oluliselt vähenenud, on radikaalsus inimestega suhtlemisel ning see, kuidas teisi paljalt nende harjumuste ning tõekspidamiste järgi lahterdatakse. Seega, minu jutt ei olnud mitte rõhutatult "ülikoolist", ma rääkisin sellest, mis saab siis kui kool saab läbi ja saadakse välja sellest pealesurutud kastist, et ukerdada selles natuke suuremas kastis, millest väljaspool on kindlasti veel tibakene suurem kast.
Ja Shortbus on hea! Suht ükskõik, et seal on arvamuste kohaselt liiga palju peeniseid ja et USA hümnil on nüüd ka minu jaoks teine tähendus. Ikkagi leian ma kangekaelselt (ja D arvatavasti ühineb mu kiiduavaldustega), et see on väärt film ja et sellises joonistatud linnas tahan mina ka tulevikus elada. Ja sõna otseses mõttes joonistatud.
Ja veel tahan ma, et selliseid õhtuid oleks veel, mil D mulle helistab ja me lihtsalt filmi vaatame ja teed joome ja oksendamiseni krõpsu sööme ja Michael Bubled ja Rise Againsti ja Massive Attacki saatel kahekesi külmal rõdul suitsu käime tegemas. Jah, sellistest külalistest ei saa mul vist kunagi küll...
Ja ma olen viimaseid tunde tööl ja varsti on kettaheite finaal - GO GERD ja SASS:)
Elu on lill!
Olgugi, et lubasin...
Nägin vaeva ja nagu ma tegelikult ettegi aimasin, ei tulnud kõik just nii välja, nagu ma oleksin oodanud või lootnud. Hästi, seda küll, aga mitte piisavalt. Põhjust ja väärtust oleks tegelikult rohkem olema pidanud, kui tagantjärgi tundub. Ei, mitte materjaalset, just emotsionaalset väärtust. Ehk parem mälestus, rohkem vaeva inimeste veenmisel, ehk enam inimesi, ei tea, ja nüüd on ka hilja juba. Reede õhtusest üritusest räägin, kui keegi veel ei mõistnud...
Usutavasti surus korraldamisele ning selle õnnestumisele oma pitseri ka meeletu väsimus, mis minu endagi üllatuseks kulmineerus rohelise seina äkilise mustakstõmbumise ning meeldiva värinaga kuskil vasakus pooles. Jumalateks kuulutan siiani tekki ja patja ning kirikuks oma voodit.
Mulle on külalised alati meeldinud. Sellepärast vast ei ütlegi ka kunagi ära, kui mulle näiteks kolme ajal öösel külla tahetakse tulla. Reedel tundsin aga esimest korda elus, kuidas sõnad "lähme uurime maanteid" mind suurema joovastusega täitsid kui miski muu. See ju ei tähendanud, et kõik külalised ära oleksid läinud, ei. See tähendas seda, et minu jaoks õhtu lõppes ning mina sain voodisse, oma voodisse, oma padjale, oma teki alla, oma turvalisse kohta, kus kõik on oma ja aeg ja maailm jäävad seisma. On vähe öid, kus ma unedest puutumata jään, see oli üks nendest...
Viha harjumuse vastu hommikul enne kuut silmad vähemalt korraks lahti teha lahtus sama kiiresti, kui oli ka tekkinud ning lõpuks ennast üheteistkümne ajal voodist välja ajada ei tundunudki nii meeletult raske. Selgeks sai ka asjaolu, et üksi üleval olla, kui teised kõik magavad, on suhteliselt ebamugav. Seega kahest tagasi voodisse ja silmad lahti juba äratuse peale, mis minu meelest oleks võinud olla oluliselt hiljem kui kell pool neli.
Ja nii ma tahangi jalutada. Nii, et tuul pühib su praktiliselt teelt kõrvale aga külm pole üldse. Olgugi, et esialgsetele plaanidele tõmbavad teiste inimeste elud vee peale, on ka kahekesi hea Touché'd mängida ja rääkide headest asjadest. Alkohol ei olegi tegelikult tähtis ju.
Ja edasi, hommikul, oli lihtsalt nukker...
Ja ma ei saa sinna midagi parata, see olen lihtsalt mina
Kaldun kirjutama jälle nii, et M mulle pärast ütleb: "Sinu juttu mõistavad vaid kaks inimest - see, kellest kirjutad ja sina ise!" Aga ehk nii ongi mõeldud?! Ennast netti kuskile esimese asjana tühjaks valada pole ka päris minu stiil.
Sõnade jõud
Avastasin ka kui väga mu arvamus vahel korda võib minna ja kui kergesti sel puhul mu sõnu väänatakse. Peaks vist ikka selle koolituse vastu võtma, mida kord pakuti ning mis pidavat sõnade rittaseadmist parandama.
Asi nimelt siis selles, et rõhusin oma arvamuses vist liialt sõnale "ülikool" ja see materdas päris korralikult arvamuse küsijat. Ei, asi ei ole üldse ülikoolis, asi on lihtsalt selles, et see on esimene koht, kus mina mõistsin, kui ükskõik tegelikult kõigil kõigist on. Nüüd juba ka minul. Algul tundus see lihtsalt väga võõristav ja imelik. Mõneti on see hea, samas igatsen ma kohati väga selle turvavõrgu järgi, mis mind varem iga prohmaka järel kinni püüdis. Ma tean, et asjad muutuvad ja et oleks imelik, kui kõik jääks samaks, ent see turvatunne (avaldugu see siis kasvõi "beibeduse" ja "antibeibeduse" kujul), mis nüüdseks on palju hägusemaks ning märksa vähem käegakatsutavamaks muutunud, on ikka veel see, mis paneb aeg-ajalt gümnaasiumi tagasi igatsema. Asi aga, mis selle turvavõrgu ärakadumisega on samuti oluliselt vähenenud, on radikaalsus inimestega suhtlemisel ning see, kuidas teisi paljalt nende harjumuste ning tõekspidamiste järgi lahterdatakse. Seega, minu jutt ei olnud mitte rõhutatult "ülikoolist", ma rääkisin sellest, mis saab siis kui kool saab läbi ja saadakse välja sellest pealesurutud kastist, et ukerdada selles natuke suuremas kastis, millest väljaspool on kindlasti veel tibakene suurem kast.
Ja Shortbus on hea! Suht ükskõik, et seal on arvamuste kohaselt liiga palju peeniseid ja et USA hümnil on nüüd ka minu jaoks teine tähendus. Ikkagi leian ma kangekaelselt (ja D arvatavasti ühineb mu kiiduavaldustega), et see on väärt film ja et sellises joonistatud linnas tahan mina ka tulevikus elada. Ja sõna otseses mõttes joonistatud.
Ja veel tahan ma, et selliseid õhtuid oleks veel, mil D mulle helistab ja me lihtsalt filmi vaatame ja teed joome ja oksendamiseni krõpsu sööme ja Michael Bubled ja Rise Againsti ja Massive Attacki saatel kahekesi külmal rõdul suitsu käime tegemas. Jah, sellistest külalistest ei saa mul vist kunagi küll...
Ja ma olen viimaseid tunde tööl ja varsti on kettaheite finaal - GO GERD ja SASS:)
Elu on lill!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar