Armastusest ja päikesest

Mu viimanegi eelis hakkab vist kaotama oma jõudu, sest kõik viimased vaidlused komade asukoha üle olen kaotanud. Masendav... Vähemalt selles olin ma endas kindel :(

Ja tuleb välja, et kaotada ma tõesti ei oska. Miks küll siis tulevad välja mu kõige hullemad omadused?! Ma tean küll, kui nõme ma olla võin, ja seda vägagi straight face ees, tundmata sel hetkel mingeidki süümepiinu oma nõmeduste pärast. Isegi mõne aja möödudes ei jõua veel päris kohale, kui nõme täpselt ma olnud olen. Alles siis, kui juba liiga hilja on vabandada või see lihtsalt tobe oleks, hakkab kuklas üks väike mehike haamriga nagu vastu alasit peksma ja terve pea kõmiseb halvast tundest nagu kirikukell. Nagu reedel näiteks... Ma olen tõenäoliselt viimaseid kordi nii pikalt järgmise kahe aasta jooksul koos inimesega, kellele ma pidevalt kordan, kui väga tema järgi igatsema hakkan (ja tegelikult hakkan veel rohkem tõenäoliselt, kui seda sõnades väljendada kunagi oskaksin), ja selle asemel, et seda nautida ja rääkida asju, mis veel võib-olla rääkimata on (mille hulgas hakkan ma isegi tegelikult juba kahtlema...), on mul tarvis ilmtingimata plärada netis. No tule taevas appi!!! Ja kõik oma mingi turtstuju pärast! Nii paha on olla... Palun andeks!

Must kass jooksis üle tee...

Tähistasin M’ga tema Kiisu ostu. Mida rohkem ma sellele mõtlen, seda enam tahaksin ikkagi tema ees keerutada ja ka lollusi teha :P... See trepikojaromantika, mis meil Sinuga on, oli jumalik. Nagu Sa ka üleeile ütlesid, oleks võimalik linadega ekraane teha ja valgust oleks rohkem ja ehk seekord ka ideid ja ... Näed, mu mõte jooksebki juba kiiremini kui miski muu.

Forever Yours...

Nägin täna oma elu armastust. Vähemalt arvan, et nägin. Neid oli lausa kaks. Sillerdasid päiksevalguses nii magusasti, et mine juurde ja kallista kõvasti-kõvasti. Isegi P ja A vaatasid, et ma olen lolliks läinud. No konkreetselt jäin keset sõiduteed seisma ja ilastama nende järgi. Ma armastan neid suuri ja võimsaid masinaid. Mulle on nad ilusamad kui mistahes mees, paremad kui ükskõik milline seks, pimestavamad kui kauneimadki päikseloojangud... Ma olen armunud, mu elu armastuseks jäävad igaveseks mootorrattad!

Olin juba unustanud kui toredad on soome tudengid. Terve päeva nendega ringi kärutada pole mingi probleem. Kuigi jah, õhtuks oled laip mis laip. St B ja Kompressor ja kõik võimalikud pargid linnas ja absoluutselt kõik alkoholi poed... Plaanid ja nõuanded ja... Mul on lihtsalt liiga palju muljeid! Meie Patarei olla nüüd nende kalendris juba umbes nagu „MUST attend” nimekirjas – NICE!

Grande finale

Ja õhtu lõpp... M ja R! Ei mäletagi, millal nende kahega korraga viimati kokku sain. Nii mõnus oli! Kiruda ülemusi, rääkida meestest (või siis nende puudumisest), teineteisele asju välja pakkuda ja uudiseid rääkida. Tuleb korrata! Ainult sellepärast olen nõus ka niisama linna kolistama, et nende kahega lihtsalt tund aega kohvi juua ja ennast ribadeks naerda.

Kui nüüd jaksaks vajalikul määral veel produktiivne ka olla, oleks päev oma eesmärgi 100% täitnud, aga ma jõuangi, ma jaksan, ma suudan, sest kõik need päikeseinimesed andsid mulle selle jõu ja energia, tänase tarvis vähemalt...