reede, 17. august 2007

Low, so very low

Kas saab maailmas olla veel midagi nõmedamat ja inetumat kui teist mitte lõpuni kuulata ja talle jutu vahele rääkida?! No ei ole! Mul on edaspidi allergia kollaste t-särkide ja "Nimeta" vastu. Praegugi tuleb tibutagi peale kui neile asjadele mõtlen...

Ja selliste inimestega pean ma asju ajama hakkama. Ei taha, ei taha, ei taha!!!



Kunagi enam ei jää ööseks telefonile helin peale!

"Jah..."
"Mu sõnumi said kätte?"
"Jah..."
"Nooooh...?"
"Jah?"
"Lugesid ka ikka?"
"Jah!"
"Magad ve...?"
"Jah!"

Kell oli vist pool neli... Nagu mind nii meeletult sellisel kellaajal huvitaks, kes mida nädalavahetusel tegi ja kellega. Jah, mulle meeldib Sinuga rääkida ja viimaseid uudiseid kuulda aga kas Sa ka mõistad, et see teine pool on ka minu sõber, üks parimaid pealekauba. Lubasin, et helistan, helistangi, aga mitte enne kui nüüd oma öistest vestlustest ja ämblikufoobiast välja olen maganud.

Samas...

B on linnas?! Küll ma võin blond olla aeg-ajalt. Helistan, kindlati!




Identiteet või asi...

Ma ei meeldi endale, kui tean täpselt, mida ma tahan! Ma ei leia/saa/jaksa seda siis kunagi. Palju parem oleks omada ähmast ettekujutust asjadest, mis on olulised ning siis nende järgi minna ja asju nende loomulikku kulgu pidi omaseks teha.





Ja ikka endiselt on "Barricades in Time" nii mina kui midagi mina olla saab ja "Anything for You" kõige kurvem ning valusam, mis kunagi kirjutatud.
Ja ma armastan neid sellele vaatamata.

Kommentaare ei ole: