"Ma arvan, et ma tean liiga palju...
Aga vähem ei taha ka teada..."
Martin
Mul on üks kast, vähemalt ma arvan, et see on kast, sest reaalsuses seda ju olmas ei ole, mille sees ma hoian oma selliseid mõtteid, mida ma ei olegi pidanud kohe esimese soojaga välja prahvatama. Sellesse kasti on kogunenud palju selliseid tundeid, mis ei ole kellelegi teisele peale minu ja unenägusid, mis on liiga segased või sürrid, et nendest hommikul rääkida. Veel on seal asjad, mida ma kõrvalt olen näinud ja endale mental note' teinud, et "just nii tahan minagi kunagi käituda" või "mitte ealeski!". Täna hommikul sigines sinna aga esimest korda mõte "mis siis kui...?". Ja kui ma nüüd päris ausalt ütlen, siis jäigi see seal pidama.
Varem ma arvasin alati, et need mõtted, tunded, mälestused ja unenäod, mis ma sinna väiksesse mõttekasti, nimetagem seda siis nii, olen kogunud, on pandud sinna selleks, et need kunagi lõpuni tunda, mõelda või täide viia. Hommikul sai mulle aga selgeks, et see kast ongi tegelikult see, kus elavad päriselt asjad, mis jäävad alatiseks meelde ja suruvad mind edasi. Pigem siiski sunnivad mind ennast edasi suruma. Nad ei olegi mõeldud selleks, et neid edasi mõelda või teha, nad on kas õppimiseks või siis arusaamiseks. Mitte kellelegi teisele - ainult mulle.
This is what it looks like
This is what it feels like
Jah, ma tean...
Aga vähem ei taha ka teada..."
Martin
Mul on üks kast, vähemalt ma arvan, et see on kast, sest reaalsuses seda ju olmas ei ole, mille sees ma hoian oma selliseid mõtteid, mida ma ei olegi pidanud kohe esimese soojaga välja prahvatama. Sellesse kasti on kogunenud palju selliseid tundeid, mis ei ole kellelegi teisele peale minu ja unenägusid, mis on liiga segased või sürrid, et nendest hommikul rääkida. Veel on seal asjad, mida ma kõrvalt olen näinud ja endale mental note' teinud, et "just nii tahan minagi kunagi käituda" või "mitte ealeski!". Täna hommikul sigines sinna aga esimest korda mõte "mis siis kui...?". Ja kui ma nüüd päris ausalt ütlen, siis jäigi see seal pidama.
Varem ma arvasin alati, et need mõtted, tunded, mälestused ja unenäod, mis ma sinna väiksesse mõttekasti, nimetagem seda siis nii, olen kogunud, on pandud sinna selleks, et need kunagi lõpuni tunda, mõelda või täide viia. Hommikul sai mulle aga selgeks, et see kast ongi tegelikult see, kus elavad päriselt asjad, mis jäävad alatiseks meelde ja suruvad mind edasi. Pigem siiski sunnivad mind ennast edasi suruma. Nad ei olegi mõeldud selleks, et neid edasi mõelda või teha, nad on kas õppimiseks või siis arusaamiseks. Mitte kellelegi teisele - ainult mulle.
This is what it looks like
This is what it feels like
Jah, ma tean...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar