Kas tõesti on nii, et teise inimese üle on nii raske rõõmu tunda?! Ma saan aru, et alati tuleb mõelda ka kehvemate variantide peale ent kas on tarvis siis sedasi teise inimese õnne alla kiskuma hakata?! Muidugi olen ka ise rumal, et teistele kohe asju rääkima kukun aga ikkagi... Ma ei tea, tõesti ei tea. Kas siis sellest ei piisa, et ma isegi kahevahel olen?
Minge põrgu! Teie, kes te ei taha, et ma õnnelik olen!
Täna saame siis 2.
Või õigemini saime juba eelmisel nädalal aga tähistamiseks siis läheb alles täna. Aga mingit peotuju küll enam ei ole. Just nii see mulle mõjubki... Tahaksin öelda midagi ilusat ja head, kõik ju ongi selle ära teeninud, aga samas pole üldse jaksu head nägu teha ja pingutada, et kõik oleks ilus ja lilleline.
Aga elu on lill!
Ma tahan!
Ma jaksan!
Ma suudan!
Aitäh, J! Sa oled hea...
Minge põrgu! Teie, kes te ei taha, et ma õnnelik olen!
Täna saame siis 2.
Või õigemini saime juba eelmisel nädalal aga tähistamiseks siis läheb alles täna. Aga mingit peotuju küll enam ei ole. Just nii see mulle mõjubki... Tahaksin öelda midagi ilusat ja head, kõik ju ongi selle ära teeninud, aga samas pole üldse jaksu head nägu teha ja pingutada, et kõik oleks ilus ja lilleline.
Aga elu on lill!
Ma tahan!
Ma jaksan!
Ma suudan!
Aitäh, J! Sa oled hea...
3 kommentaari:
Teiste üle rõõmu tunda on kunst, mida peab oskama. Iseasi, kas muidugi tahetakse osata :)
Aitäh, tibu!
Selles see asi ju ongi, enne lahmitakse ära ja siis heal juhul (!!!) tagant järgi mõeldakse, kas oli ikka nii kapitaalselt vaja.
Nonäed :) Mõnel hetkel on vaja osata oma keelt hammaste taga hoida. Ei ole vaja sülge pritsida.
Ja tegelikult ei ole rõõmutundmist üldse raske õppida :) Ma olen elav näide sellelt kohalt :D
Postita kommentaar