neljapäev, 18. oktoober 2007

And again it's 4 am

Jajah, ja tagasi

Täpselt nagu 11. klass. Winamp mängib Daniel Bedingfieldi ja mul on nina ees lahti füüsika konspekt. Kui käed ja süda nii hirmsasti ei väriseks, oleks vist täitsa inimese tunne. Ei olegi tegelikult nii raske öösel õppida. Arvasin, et esimese aastaga TTÜ's ja keskkooliga said need asjad läbi aga näed, ei ole ikka päris nii lihtne see asi.

Keskenduda on ainult raske. Iseasi ka muidugi, palju mulle loetust meelde jääb. Aga iseenesest ma ju olen andnud oma parima. Jah, ma tean, et nii räägivad need, kes kaotavad ja mitte need, kes kõigest läbi tulevad. Aga ma lihtsalt ei taha või ei hooli enam piisavalt, et närvitseda. Samas sellist "ah, mul ükskõik, mina lähen magama" tunnet mul ka ei ole. Õlad on jube kanged ainult. Aga ehk/võib-olla/loodetavasti on ehk homme lootust massaaži saada - palun! Seda muidugi juhul, kui ma bussis magama ei jää ja Tartust mööda ei sõida.

Ma ikka ei suuda. Vanast harjumusest otsin ikka sedasi keset ööd õppides neiu L'i nime oma msn online olevate kontaktide hulgast. E ongi täitsa olemas. And the world makes sense again. Nostalgia, ma ütlen.




"Give me 'til tomorrow then I'll be okay"
Daniel

Kommentaare ei ole: