Tundub, et olen kuidagi võlgu...
Taani, Taani, Taani!!!
Üldkokkuvõttes oli väga-väga-väga lahe. Kui esmaspäeval rääkisime, palus J, et kogu reisi kolme sõnaga kokku võtaksin ja ma vist ütlesin, et oli "väsitav", "hariv", "elamusterohke". Vähemalt nii näen ma seda nüüd.
Jõudsime esimesena kohale (jälle!), niiet saime valida kõige mugavamad magamiskohad ning paremad madratsid. Minu esimene lannukogemus oli ka mõnus. L'l oli õigus, kui ütles, et kui korra lendad, siis on hiljem mitu nädalat taevas lennukit nähes tunne, et tahaks veel.
Esimesel päeval chillisime niisama ja kolasime mööda nende kooli ringi. Kui nii DTUs kui ka TTÜs on põhimõtteliselt keemia eriala üliõpilasi sama palju, siis maju on neile eraldatud kümme korda rohkem. Et siis meie hädise nelja asemel on neil nelikümmend! Keemiatehnika labor on neil näiteks mitte "labor" vaid terve õppehoone, millel on oma pilootseadmete programm ja "tehas", mis üliõpilaste soovide alusel neile seadmeid treib. No mida võimalused!!! Meeldivaks üllatuseks oli ka see, et põhiasjad on ka meil olemas ja mõned isegi mõnusamad kasutada kui neil. Analüütikaks on neil aga täielikult oma maja, nagu ka orgaanikaks (selleks vist isegi kaks või kolm) ning siis veel kõikvõimalikud vajalikud korpused kõige muu jaoks, mille järgi iganes võib tahtmine tekkida. Öeldi ka seda, et õppejõudusid on neil üle viiesaja. Seda on palju! Oma kursuse- või lõputöö juhendaja leidmine ei pidavat mingi probleem olema. Aga samas on neil ka igal aastal tarvis mingi projekt esitada, nagu mina aru olen saanud.
Ja igas korpuses on neil mitu-mitu puhkeala ja igas koridoris on seina või ustega eraldatud lauad-toolid, mille taga saab õppida ja oma projekte arutada, rääkimata siis raamatukogust ja õues istumise võimalustest, mis ka igal sammul silma hakkavad.
Ja kunst on neil samasugune nagu meiegi koolis - mutrid ja poldid kokku keevitatud ja keset hoovi või seina peale püsti pandud.
Et jah, äratundmisrõõmu oli palju aga samas on meil ka palju, mille poole pürgida.
Järgmised kaks päeva kulgesid siis firmakülastuste tähe all. Haldor Topsøe, Vattenfall, NNE Pharmaplan, Radiometer ja Leo Pharma. Iga järgmine hightechim kui eelmine. Nendest kõigist rääkimine võtaks lõpmatuseni... Tore oli tõsti kogeda midagi nii uut ja huvitavat. Lahe oli vaadata suuri katlaid ja näha suurt-suurt lintvaakumfiltrit, lõpmatuid musti mägesid ning ahjusid, milles temperatuur on üle tuhande (või oli see kaks tuhat) kraadi ning mida sai vaadata väga lähedalt. Lahe oli sõita liftiga, milles korruste asemel oli mõõdupuuks kõrgus teatud tehase punktist või näha juhtimiskeskust, millest kõike seda suurt kaadervärki juhitakse ning katusel
"lillekese/muna/tehase" pilte teha - kes mõistab see mõistab. Kardetust hoopis vähem tüütavaks osutus kuulata kaks ja pool tundi juttu projekteerimisest ning väga-väga lahedaks võimalus katsuda kõike selleks kasutatavat päris oma enda käega, ehk siis proovida kätt projekteerijana ja vaadata, milleste seadmetega täpselt ravimeid kokku segatakse ja kuidas neid kõiki omavahel tööle pannakse. Meditsiini oli üldse päris palju sel korral ning vaadata lähedalt üht miljonitesse eurodesse ulatuva hinnaga seadet ning kui muretult selle osi kokku pannakse oli minu jaoks vähemalt väga huvitav.
Muidugi mõista näidati meile ka linna. Kopenhaagen on ilus. Seal olles sain ideaalselt aru, mis mõeldakse selle all, kui öeldakse, et Tallinn on skulptuurivaenulik linn. Neil on seal iga viiesaja meetri tagant mõni kuju või mälestusmärk meie mõne hädise vastu. Ja veelkord peab ütlema, et seal on ilus, kohe väga ilus. Nii vähe kui me seda ka nägime, ikkagi oli hingematvalt ilus.
Võtsin kohe sinna minnes hoiaku, et lähen ainult kohtadesse, mida kodus ei ole ning pidasin ka sõna. Kallitele tõin ka paar pudinat kaasa, mis neile loodetavasti rõõmu teevad.
Ja siis ka see kohustuslik osa - õhtud. Oi fun! Alkoholi ojadena. Aga oleks saanud ka selleta. Taaskord oli laulu meeletus koguses ning ka üks päris lahe tants, mida taanlastel kuningapere tantsivat. Päris selgeks me seda ei saanud ent lahe oli seda õppida vähemalt. Kunagi tahaks selle ka päris selgeks saada. Lauluraamat on siiani väga sõber ja ka asjad, mis sinna sisse kirjutatud said... Igatsen juba praegu kõiki neid, kellega seal koos olime.
Põhimõtteliselt oli see viis päeva nagu pääs reaalsusest ning samas olid kogu selle aja ainult omas elemendis, või vähemalt selles, mida olen otsustanud õppida. Nii tore oli taaskord näha, et kui räägitakse keerulistest asjadest, siis midagi nagu oleks kuulnud aga samas tunnetasin igal sammul, et ega ma midagi ikka ei tea küll. Ja veelkord - see seltskond, lihtsalt võrratu!
[Home sweet hell!]
Margit
M on lihtsalt geenius! Ses mõttes, et vaevalt sai lennuk tagasisõiduks rattad õhku, kui ta selle pärli välja käis. Pähapäeval ei uurinud ma põhimõtteliselt, mis teha oleks vaja ent nüüd vist on asjad sealmaal, et tuleb taaskord oma seda iga semestri nimekirja koostama hakata. TO DO - vihkan seda juba. Aga samas teisiti ka ei saa. Homme siis hakkame R'ga pihta jälle. Alguse saavad meie maratonid. Olgu neist siis ka tolku! Nende 19 nimekirja punkti pärast loodan et on kasu, nende 19 tegemata asja pärast loodan, et on kasu, enda lõpetamise huvides loodan, et on kasu.
Homme hakkan tubliks!
Taani, Taani, Taani!!!
Üldkokkuvõttes oli väga-väga-väga lahe. Kui esmaspäeval rääkisime, palus J, et kogu reisi kolme sõnaga kokku võtaksin ja ma vist ütlesin, et oli "väsitav", "hariv", "elamusterohke". Vähemalt nii näen ma seda nüüd.
Jõudsime esimesena kohale (jälle!), niiet saime valida kõige mugavamad magamiskohad ning paremad madratsid. Minu esimene lannukogemus oli ka mõnus. L'l oli õigus, kui ütles, et kui korra lendad, siis on hiljem mitu nädalat taevas lennukit nähes tunne, et tahaks veel.Esimesel päeval chillisime niisama ja kolasime mööda nende kooli ringi. Kui nii DTUs kui ka TTÜs on põhimõtteliselt keemia eriala üliõpilasi sama palju, siis maju on neile eraldatud kümme korda rohkem. Et siis meie hädise nelja asemel on neil nelikümmend! Keemiatehnika labor on neil näiteks mitte "labor" vaid terve õppehoone, millel on oma pilootseadmete programm ja "tehas", mis üliõpilaste soovide alusel neile seadmeid treib. No mida võimalused!!! Meeldivaks üllatuseks oli ka see, et põhiasjad on ka meil olemas ja mõned isegi mõnusamad kasutada kui neil. Analüütikaks on neil aga täielikult oma maja, nagu ka orgaanikaks (selleks vist isegi kaks või kolm) ning siis veel kõikvõimalikud vajalikud korpused kõige muu jaoks, mille järgi iganes võib tahtmine tekkida. Öeldi ka seda, et õppejõudusid on neil üle viiesaja. Seda on palju! Oma kursuse- või lõputöö juhendaja leidmine ei pidavat mingi probleem olema. Aga samas on neil ka igal aastal tarvis mingi projekt esitada, nagu mina aru olen saanud.
Ja igas korpuses on neil mitu-mitu puhkeala ja igas koridoris on seina või ustega eraldatud lauad-toolid, mille taga saab õppida ja oma projekte arutada, rääkimata siis raamatukogust ja õues istumise võimalustest, mis ka igal sammul silma hakkavad.
Ja kunst on neil samasugune nagu meiegi koolis - mutrid ja poldid kokku keevitatud ja keset hoovi või seina peale püsti pandud.
Et jah, äratundmisrõõmu oli palju aga samas on meil ka palju, mille poole pürgida.
Järgmised kaks päeva kulgesid siis firmakülastuste tähe all. Haldor Topsøe, Vattenfall, NNE Pharmaplan, Radiometer ja Leo Pharma. Iga järgmine hightechim kui eelmine. Nendest kõigist rääkimine võtaks lõpmatuseni... Tore oli tõsti kogeda midagi nii uut ja huvitavat. Lahe oli vaadata suuri katlaid ja näha suurt-suurt lintvaakumfiltrit, lõpmatuid musti mägesid ning ahjusid, milles temperatuur on üle tuhande (või oli see kaks tuhat) kraadi ning mida sai vaadata väga lähedalt. Lahe oli sõita liftiga, milles korruste asemel oli mõõdupuuks kõrgus teatud tehase punktist või näha juhtimiskeskust, millest kõike seda suurt kaadervärki juhitakse ning katusel
"lillekese/muna/tehase" pilte teha - kes mõistab see mõistab. Kardetust hoopis vähem tüütavaks osutus kuulata kaks ja pool tundi juttu projekteerimisest ning väga-väga lahedaks võimalus katsuda kõike selleks kasutatavat päris oma enda käega, ehk siis proovida kätt projekteerijana ja vaadata, milleste seadmetega täpselt ravimeid kokku segatakse ja kuidas neid kõiki omavahel tööle pannakse. Meditsiini oli üldse päris palju sel korral ning vaadata lähedalt üht miljonitesse eurodesse ulatuva hinnaga seadet ning kui muretult selle osi kokku pannakse oli minu jaoks vähemalt väga huvitav.
Muidugi mõista näidati meile ka linna. Kopenhaagen on ilus. Seal olles sain ideaalselt aru, mis mõeldakse selle all, kui öeldakse, et Tallinn on skulptuurivaenulik linn. Neil on seal iga viiesaja meetri tagant mõni kuju või mälestusmärk meie mõne hädise vastu. Ja veelkord peab ütlema, et seal on ilus, kohe väga ilus. Nii vähe kui me seda ka nägime, ikkagi oli hingematvalt ilus.
Võtsin kohe sinna minnes hoiaku, et lähen ainult kohtadesse, mida kodus ei ole ning pidasin ka sõna. Kallitele tõin ka paar pudinat kaasa, mis neile loodetavasti rõõmu teevad.
Ja siis ka see kohustuslik osa - õhtud. Oi fun! Alkoholi ojadena. Aga oleks saanud ka selleta. Taaskord oli laulu meeletus koguses ning ka üks päris lahe tants, mida taanlastel kuningapere tantsivat. Päris selgeks me seda ei saanud ent lahe oli seda õppida vähemalt. Kunagi tahaks selle ka päris selgeks saada. Lauluraamat on siiani väga sõber ja ka asjad, mis sinna sisse kirjutatud said... Igatsen juba praegu kõiki neid, kellega seal koos olime.
Põhimõtteliselt oli see viis päeva nagu pääs reaalsusest ning samas olid kogu selle aja ainult omas elemendis, või vähemalt selles, mida olen otsustanud õppida. Nii tore oli taaskord näha, et kui räägitakse keerulistest asjadest, siis midagi nagu oleks kuulnud aga samas tunnetasin igal sammul, et ega ma midagi ikka ei tea küll. Ja veelkord - see seltskond, lihtsalt võrratu!
[Home sweet hell!]
Margit
M on lihtsalt geenius! Ses mõttes, et vaevalt sai lennuk tagasisõiduks rattad õhku, kui ta selle pärli välja käis. Pähapäeval ei uurinud ma põhimõtteliselt, mis teha oleks vaja ent nüüd vist on asjad sealmaal, et tuleb taaskord oma seda iga semestri nimekirja koostama hakata. TO DO - vihkan seda juba. Aga samas teisiti ka ei saa. Homme siis hakkame R'ga pihta jälle. Alguse saavad meie maratonid. Olgu neist siis ka tolku! Nende 19 nimekirja punkti pärast loodan et on kasu, nende 19 tegemata asja pärast loodan, et on kasu, enda lõpetamise huvides loodan, et on kasu.
Homme hakkan tubliks!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar