Even in the daylight, shine on

Ma mõtlen vahel, et kas see, et siia üha raskem on enda hinge tühjaks valada tuleb sellest, et enam ei juhtu nii palju asju, millest tahaks ennast tühjaks rääkida või teiega jagada. Siis jälle on on aga selliseid õhtuid nagu näiteks Patarei X, millest võiks küll lõputult rääkida aga ikkagi ei taha/suuda/saa. Ja kui selle jõu kuskilt lõpuks leiangi, tundub kõik nii keerulisena seletada, et jätan selle paremat aega ootama, mida enamasti aga ei tulegi. Seekord siis teisiti...


Patarei X - Pulmad ja Matused.

Ehk siis matsime oma armastatud Patarei ja laulatasime igaveseks (või siis sessi lõpuni) keemiku ja energeetiku. Kurb oli ja väga tore korraga. Matuste ajal tundsin klompi kurku tõusvat aga pulmas ja pulmapeol oli nii hea, et kell sai way too early 5 ja tuli koristama hakata.

Ma ei mäleta, millal ma viimati nii joogine oleksin pidanud olema aga ei olnud või millal mu jalad viimati nii palju tuld välja lõid või millal ma viimati nii palju naerda sain. Hea oli kõiki neid inimesi näha ja kallistada, kallistada, kallistada. Mõni mees oli ju lausa Võrust kohale tulnud meie pärast. Luv Baby... Samas oli ka palju uusi nägusid, niiet päris lootusetu ei tundugi, et ehk kutsutakse meid vanasid ka järgmisel aastal mõnele keemikute ja energeetikute ühisele üritusele. Ja ma arvan, et me läheksime. Ainult selle hommikuse mitte koristamise pärast juba läheksime.

Ja kõigele sellele väsimusele ja koogile seal seinal vaatamata piserdasin ma ikkagi taksoga koju sõites nukrusest, et enam ei ole sellist organiseerimist ja ei ole sellist rapsimist, ei ole enam sellist hommikust unega võitlemist ja koristamist. K ütles oma kõnes õigesti - parim aeg ülikoolist. Oligi, ma arvan.

Roosamanna

Oleks vist aeg oma puhkusest kokkuvõtet tegema asuda. Homme ju ikkagi tööle jälle. Ei oota. Üldse kohe mitte. Juba ainuüksi mõte kaheksast viieni elurütmi sisseelamisest tekitab külmavärinaid. Brrrr! Samas jälle puhkusest mõelda on mõnus, üle mõistuse mõnus lausa. Olid peod, nägin sõpru, tegin lollusi, magasin hommikuti sisse või siis välja, sain kodus olla. Mida veel tahta?!
Ainus vist, mida ei jõudnud, oli koolis käia. Kahju peaks olema sellest vist aga kahjutunne see kindlasti ei ole, mis mulle nagu näpuga meelekohale trummeldaks. Kohusetunne ehk? Ei tea, seda tunnet ka nagu väga ei mäleta. Süütunne pigem. See vist ongi. Ja ma isegi ei vaevu enam mingeid lubadusi andma, et edaspidi olen tublim jne. Vaevalt. Tuleb aga tunnistada, et motivatsioon on kuidagi kahtlaselt kõrgeks kerkinud viimasel ajal. Hakkan vist ka ise oma sõnadele tähelepanu pöörama.

Aga varsti on jõulud ja aastavahetus ja siis on jälle natuke aega kergem hingata, loodetavasti vähemalt. Ega ei saa ju oma elu keeruliseks elamata. Enne homset on aga veel üks öö ja hulk head muusikat, mida kuulata. Sellepärast ongi vist nii hea ja helesinine või roosa tunne - roosamanna.

When my mind stops thinking

My hands are tied behind my back

Ja ma kuulan, ja kuulan, ja kuulan. Üle hulga aja on taaskord tunne, et midagi hingele. Kui ka minul oleks selline label nagu A'l on soundtrack of my life, siis see lugu maanduks kindlasti kohe sinna. Seest võtab õõnsaks lihtsalt, nii ilus on. Ja kes mind vähegi teavad, need ei arvaks ealeski minu südamest sellist lugu leidvat. Vot aga vahel on ka minul nõrkushetked... Kui seda nii saab nimetada. Tegelikult üldse midagi kummalist on toimumas, sest minu viimase aja avastused ei ole kohe üldse enam minulikud. Näiteks see.

Selline imelik soe tunne on tegelikult minuga kaasas olnud umbes viimase nädala, kui mu kallid kõik jälle kodus on. Hea on olla, kui tead, et O on kõrvaltoas ja et R'i nägemiseks ei ole vaja ei Pärnusse sõita ega teda Norrast tagasi oodata. Kui nüüd veel C ka järgmisel nädalal Tallinnas on, võibki elu vahelduseks ilusaks pidada. Ma lihtsalt vajan neid enda ümber. Armastus on vist selle asja nimi.

Kui veel selle nädalavahetuse tralli ka ilusasti vastu peaks, võiks vist jälle rahuliku südamega tööle minna. Ja iga kord, kui tekib tunne taas peaga vastu seina joosta, saab siis lihtsalt mõelda, et puhkuse ajal on kõik palju, palju, palju parem ja ilusam.

a kiss from you...

Kui nii hästi ei mäletaks, ei usuks vist ise ka. Lihtsalt üle mõistuse sürr! Kui sellest piisaks asjade seletamiseks, siis ma vist rohkemat selle nädalavahetuse kohta ei kirjutakski. Aga ei piisa ju. Ma olen siis nüüdseks reedest peale umbes seitsme tunnise unega ja ega ei paista ka, et sellele lähiajal lisa tuleks, sest lihtsalt ei tahagi. On see siis üleväsimusest või millest iganes.

Kaks sünnipäeva, rumm ja laimid ja coca, R ruudus ja musta lamba rännak mööda kopli trammi rööpaid, "seksikas" taksosõit, varahommikune äratuskõne, jalutuskäik politseijaoskonda ja vapruse värinad, autoautoautoautoautoautoautoooooooo, junk, tädi A, õnnitlusi 85-ndaks juubeliks, tervitusnaps, kühvel ja hari, Öö Chicagos ja Seljakotid selga ja Linda ja... , ekskursioon, külmkülmkülm/palavpalavpalavkuum, wtf!!!, unetus, vaprus taas, Pärnu, kodukodukodu, üks suuremat sorti sasipundar.

Nüüd sai selgemaks?!

Didn't think so.

Ehk siis taaskord, kes teab, see teab ja kellel suurem huvi, ma lihtsalt ei jaksaks seda kõike siia kirja panna. Vaevalt et kõik seda kannatakski...

tühjus

Ma ütlen mõttes siia välja kõik kõige hirmsamad sõimusõnad ja roppused ja vandumised, mida ma tean. Ma ei taha enam hea olla ja aru saada ja leppida. Mul on lihtsalt kõrini. Ja vabandada ei kavatse ma ka enam mitte.

See vastik tühi tunne võiks lihtsalt ära minna minu seest...

Fuck off! Ma vihkan praegu ja ei tea kui kaua veel edaspidigi!

All smiles and sunshine

Wake up and face me
Don't play dead 'cause maybe
Someday I will walk away and say
You disappoint me
Maybe you're better off this way
[A Perfect Circle - Passive]

Ärgata hommikul vara vara ja vahtida oma arvutiekraaniga tõtt. Just sellised minu vabade päevade varahommikud ongi. Murettekitav, vähemalt. Aga ma lohutan ennast sellega, et ma tahaks teha nii paljusid asju, milleks praegu lihtsalt vahendid puuduvad. Aga reedest, reedest jälle. Või siis laupäevast.

Ilus on elu juures praegu see, et ma armastan kooselu mehega, kes õhtuti õlle asemel veini joob. DD ütleks selle peale, et pean kiiremas korras temaga kokku kolima aga vaevalt see tõelisuseks kunagi saaks. Ei tea, kas ma seda tegelikkuses tahaksingi.
Ja mitte nii ilus on, et keegi kallis, minuga lihtsalt ei räägi. Sain aru, made your point, nüüd tahaks teada, mis valesti ka on?!

Üsna niru on olla tegelikult. Ehk just sellepärast, et ei teegi midagi. Mis aga asja juures kõige huvitavam, raha läheb sedasi isegi rohkem. Ja ongi jälle asjadega nii, et mida ei ole, on võimalused asju teha või kuhugi minna. Ja samas on kuidagi hästi ka jälle. Rääkisin eile üle hulga aja R'ga ja no seal on midagi teisiti kui kellegi teisega. Pole vahet kui palju on möödas viimasest rääkimisest 15 minutit või mitu nädalat, isegi kuud, kõik on ikkagi kuidagi samamoodi. Ja seda isegi siis, kui kõik on täiesti teisiti. See on lihtsalt nii kodune, kuidas ma ennast temaga tunnen. Kodu, kodu, kodu... Sellised asjad ja praegune O siin elamine paneb mind nii väga Pärnut igatsema. Koju tahaks, sinna Pärnu koju. Oma majja ja aeda ja lehtla alla ja gararaaži (ei, ma ei eksinud kirjapildiga. kes teab, see teab) ja randa, randa, randa...

Ja nii siis ongi, mu elu koosneb tööst, teiste inimeste elule kaasaelamisest ja enda omast unistamisest. Tahaks rohkemat, palju rohkemat, aga selleks peaks ka ise rohkem tegema. Aga ma ei anna lubadusi, ei otsi vabandusi ega tee kaugeleulatuvaid järeldusi sellest, mis oli, on või tulema peaks. Ainuke asi, mis ma teha oskan, on algusest peale hakata ja vaadata, mis järjest tuleb.

Uinuda hilja hilja, et hommikud oleksid võimalikult rasked ning et tööleminek võimalikult palju edasi lükkuks. Just sellised minu vabade päevade hilisõhtud ongi. Ja tegelikult on üsna OK sedasi, sest teisiti ma lihtlsalt ei oska ega vist tahagi osata.

Rabarock 2009

Et siis nädalavahetus...

Kas ühest sõnast piisab? Rabarock siis. Hea, hea, hea, nii hea!

Juba algusest peale oli kõik õige. Soovitused ja näpunäited sellistelt Rabarocki veteranidelt nagu C ja O - igati olulised ju. Hommikul sai normaalsel ajal üles ka ning seda isegi väga suurte pingutusteta minu suureks üllatuseks. Siis veel viimased kallid enne minekut ja pisarad, et musikallid meiega ei tule. Edasi juba poetrett, mis oodatust ikka oluliselt vähem aega võttis ning arve, mis samamoodi üsna pisike lõpuks tuli. Ja siis teele. Viljandi maantee äärest veel paar hääletajat ka peale, sest no kuidas sa jätad tee äärde poisid, kellel ilmselgelt sama tee jalge all. Ja siis juba nii mõnigi ekstreemne möödasõit ja kohal me olimegi.
Telki mina endiselt ei taha ega oskagi tahta korralikult üles panna. Enne vist ei õpigi, ma arvan, kui endale päris oma saan. Aga jah, lisaks enda kohale oli ju vaja kuidagi veel kinni hoida kohta veel kolmele telgile ja ikka väga nõme oli kella neljani oma asjadega niiviisi laiutada, et inimesed väga nõutult meie ülber jalutasid ja oma telke kuskile paigutada üritasid. Aga no tehtud sai seegi ja keegi ei jäänud heast kohast ilma. Tuleb ju tunnistada, et koht oli tõepoolest väga, väga, väga hea, eriti kui vihma sadama hakkas.
Ja siis pärast tunnist käepaela sabas seismist südaööni ainult head muusikat! Jumalik, ma ütlen.

Laupäeva kohta on üldse raske midagi rääkida. Kõik oli lihtsalt üsna sürr. Asju millest jutustada oleks nagu palju aga samas asju, millest ma rääkida päriselt ka saaksin või tahaksingi, on vähe ja need ei anna nagunii kõike seda edasi, mis ma päriselt tunnen.
Muidugi ei saa mainimata jätta seda meeletut ja jätkuvat, jätkuvat, jätkuvat vihma, mis kogu telklaagri ja kontsertala üheks suureks mülkaks muutis. Ega seda, kuidas ei olnud võimalik üleni uppumata isegi mitte teise telki jõuda. Ja ometi ka ju soojamaratoni, mis poiste telgis oli.
Päeva ja ehk kogu elamuse parimaks ostuks tunnistan siiani oma kummikud (ja ehk ka A nänni, mis vist jäävadki minu kätte kopitama, kui minus just mingi erakordne allaheitlikkus ei tärka äkitselt). Ja muidugi, muidugi, muidugi see muusika, muusika, muusika. Ma lihtsalt armastan seda kogemust ikka veel ja tagant järgi ka veel kaua, kaua, kaua, ma arvan. Ja siis muidugi see kompliment mille M mulle tegi, mul on nii kuradi kahju, et ma ta kontakte ei võtnud ikkagi. Damn, see tšikk oli nii lahe. R ja K rõõmustage, see on midagi teile :P.
Nüüd tahaks veel seda ka teada, miks S mind ikkagi üles ajas enne kui ta minema hakkas öösel ja enne seda ka. Armas, aga segadusse ajab see ka mind, väga kohe! Sürr, sürr, sürr! Nii sürr!

Ja siis koju! Kodu on üks äraütlemata hea koht. Eriti kui seal on soe vesi ja pesumasin ja pehme, kuiv voodi. Magada, magada, magada. Tõesti ainult magada! Ehk unedes kestab see kõik kauem.

Ning viimaks note to self: järgmisel aastal kaasa kindlasti talvejope, kindad ning kummikud! Sääsetõrje ei jookseks ka mööda külgi alla. Ja veel rohkem kodutööd!




Ja ma nii väga oleks tahtnud selle postituse ette mõne väga hea loo panna Rabarocki mõnelt esinejalt aga ma lihtsalt ei suutnud valida, sest kõik nad olid täpselt see, mis tunne mul seal oli. Ja see peaks väga hästi selgitama, kui sassis minu peas praegu kõik on. Ei tea veel kui kauaks aga mõneks ajaks kindlasti.

Armastan, armastan, armastan...

Kell on palju ja homme on vaja vara ärgata aga nende kahega siin niisama istuda ja lihtsalt olla on nii palju parem.

Oootan homset, ootan ülehomset, ootan, ootan, ootan...




Varsti on sellest kõigest täpselt aasta. Seda ei oota, nagu ei oodanud ka kümnendat maid. Loodetavasti see, mis tuleb, on lihtsam kui see, mis oli.

197

Täna tahaks südamest tervele maailmale tule otsa panna aga ma luban, et teen seda alles siis, kui olen vähemalt pool oma sisemusest patja nutnud ja karjunud.

It’s all about making the best out of everything.

I’m sick of standing in your line
So now you’ll have to take it
Take this to heart
I will never let you fuck me over
Stop talking down to me your war is old
Your game is over
So here’s my coldest shoulder
[Blue October - Say It]

Tahaks praegu neiu E't tsiteerida, sest just nii ma mõtlengi hetkel!

"Kui loll on loll?
Piisavalt!"

Sest no tõesti! Kui palju võib samu vigu teha üks inimene?! Mitu korda usaldada ja siis aru saada, et täiesti õigustamatult?! Korduvalt aru saada ja mõista ning seda selleks, et saada üle lastud ja iseenesest mõistetavalt võetud?! Ikka uuesti ja uuesti ja uuesti täpselt sama moodi!

Alles eelmisel nädalal selgitasin, et kui ise süüdi ollakse, pole mõtet halada ja patja nutta, tuleb tegutseda ja vaeva näha, et asjad paraneksid. Nüüd siis jõuab karm tõde ka minu õuele. Jõudis pärale! Jah, aitäh! Võtan õppust, nüüd vist tõesti! Püüan vähemalt! Täna oli viimane katse ja püüd asju parandada ja mingitki mõtet selles kõiges leida. Ei taha? Ei saa aru? Hästi, mulle piisas nendest mitmest-mitmest-mitmest-mitmest-mitmest-mitmest... proovimisest ja pisaratest, mis nagunii mitte midagi ei maksnud ega väärt polnud.

Arghhhhhhh ma olen nii tige, et tahaks peksta või lõhkuda midagi. Kurat, kui loll ma ikka olen! Ei õpi oma vigadest, ei miks ma peaksingi?!

195

Ma arvan, et minu jaks sai eilsega otsa. Lihtsalt ei taha enam ja kõik. I'm done!

194

I’m scared of death
And I’m scared of living
I gave up on the past cause it’s unforgiving
I misplaced my trust
I watched my word begin to rust
I’m a balloon about to bust
I need a place for reliving. Still...
[Blue October - Picking Up Pieces]

Tundub, et nüüd on minu kord vabandama hakata... Ja kui D saab sellest aru, või ei saa, vahet pole, siis mõne teise puhul ma vist isegi ei vaevu. Ei tunne ennast sellepärast halvasti ka. Kas peaksingi?! Sest kõigele vaatamata on õhtul Limp Bizkit ja nautida tuleb kõike siis, kui see parajasti käes on. Hiljem pole millelgi enam sama lõhna, maitset ega tunnet küljes. Elu on lill ja täna õitseb ta minu aias!

Crash and burn

Lists, lists, lists

Nüüd on päris kindel, et mina olengi see, kes suudab kõikidest kõige rohkem plaane teha. Iseasi muidugi, kas ja kui palju neist ka teostuvad, aga ikkagi on plaanid. Täna näiteks, olen jõudnud juba kaks nimekirja koostada. Ja täiesti erinevat. Hea, et nad vähemalt omavahel ei lähe vastuollu, sest olgem ausad, on ka selliseid koostatud ja ilmtingimata mõlema täitumist oodatud.

Aga tegelikult ma ikkagi usun, et see on vahel ka ikka kasuks tulnud. Kui midagi silme ees, on ka asju õigem olulisuse järjekorda panna. Praegu näiteks. Praegu on mul paralleelselt sellega siin, lahti ka märkmik, mis on otsast otsani täis kirjutatud tegemata ent olulisi asju. Ja päris kindlasti oleksid pooled neist mul homseks juba meelest pühitud kui nad ei oleks mustvalgel kirjas seal. Ja nüüd siis edenebki vaikselt (aga järjekindlalt) tähtaegade list tegemata asjadest. Kuigi need tähtaegade nimekirjad on alati olnud just need kõige suurema läbikukkumisega, loodan ma siiski seekord midagigi selle pealt tehtud saada. Peab lihtsalt, sest väga hulluks asju ka minna ei saa lasta. Või on, et ei saa enam lasta väga palju hullemaks minna, sest väga hullud on nad juba ammu.

Kui nüüd oskaks ainult ise ka aru saada millisest otsast selle kõigega alustada.




Some things, apparently, are not meant to last...

Elame veel... Vist... Ma arvan... Päriselt ju ei tea... Lihtsalt, ikka veel on nii kohutavalt kahju. Njuuts...

Pole sinu näoga pilvi, nendest läbi näen.

Nüüd on kõik, sind kui õhku neelan alla
Armusõit meil jäägu lubamatult truuks
Kehakeel päästku keelepaelad valla
Kahetsusest oled rõõmus hommikul
[The Sun - Täna öösel]

Fine, just fine...
A küsis eile kuidas mul läheb, ja M ka. Täiesti loomulik vastus, et hästi, ei kõlanudki nii võltsilt kui ma arvasin ja kui ma hiljem selle peale pikemalt mõtlema jäin, ei tundunud see enam mullegi nii vale. Sest on ju kõik päris ilus tegelikult. Ja seda eriti veel pärast kolmapäevast kontserti.

Kaunis, kaunis, kaunis... Muud ei oskakski selle kohta öelda. Lihtsalt täiuslik tegelikult. Kõik oli paigas - kõik! Jutt siis The Suni kontsertsalvestusest, millest ma osa sain. Armastus, puhas armastus. Ja ma ei oskagi midagi muud selle kohta öelda.
Kuulan nüüd iga päev oma tuliuut albumit ja olen lihtsalt õnnelik. Uut on selles nii palju jaga sams on kõik nagu see sama. See sama hea The Sun oma kasimas kuues. Tõsiselt, kõik on selle juures hea. Jah tõesti, nii vähe ongi mulle vaja. Või noh, natuke tahaks veel, aga sellega kannatab oodata. Ja ju ma siis oota. Natukese ja natukese haaval.




Aga kuidas siis päriselt?
Plaanide tähe all. Plaanid, mida täita, plaanid mida ületada, plaanid, mida reaalsuse piiridesse suruda. Ja sinna vahele natukene eraelu. Aga viimasel ajal vast rohkemgi, kui ma oodata oleksin osanud. Kahju ainult, et mõnda oma kallist olen viimasel ajal nii vähe näinud. I ja K näiteks. Aga selle eest on O't sel nädalal jälle Tallinna oodata. Kas ta jälle ka R'i endaga kaasa toob - kahtlane. Aga sellegi poolest ma nii väga ootan.




Ja nüüd on jälle juba hilja ja mina ikka veel ei puhka. Homsest saab siis vist jälle üks neist päevadest, millal on tõeliselt raske ärgata. Aga hea sellegi poolest. Või ongi nii, et lootus sureb viimasena?!




P.S. Mu puu hakkab juba seda nägu minema, et kevad hakkaks nagu päriselt kohale jõudma.

tainted love

How far will you go?
How deep is your love?
Your bodies bruised and on fire
Cant stop the world
Cant stop desire
And I cant turn around
And I cant turn around
[Gavin Rossdale - Can't Stop the World]

Kas peabki niiviisi tunduma?

Ses mõttes, et ei ole enam võlts vastata inimestele, kes küsivad kuidas läheb, et kõik on hästi nagu alati. Varem ma ei saanud päris nii, nüüd aga on see kuidagi nii loomulikuks muutunud. Muidugi on neid, kellele ma asjadest ju ausalt ka räägin aga enam ei tõsta ma sellise asja pärast näiteks telefonitoru kuulmaks kellegi lähedase ja kalli häält, et parem hakkaks. Pigem lülitan selle hoopis välja, et mitte keegi ei teaks, ei kuuleks, ei haletseks. Kui muidugi on just midagi nadisti. Ja ega häid uudiseid ka väga kilkama lähe. Sest jah... Kellele see siis päriselt oleks? Kõlab küüniliselt?! Ei ütleks tegelikult. Või ehk ei oska ma lihtsalt seda kõike päris täpselt sõnadesse panna. Sest tõesti, mida aeg edasi, seda rohkem ma tunnen ja näen ja kogen, et tegelikult ei huvita see mitte kedagi. Pigem vaadatakse sellele viltu, kui kellegi käekäigu pärast siiralt muret tunda. Ja olgu see nii minu põhimõtete ja tahtmiste ja plaanide vastu, ei saa ma ennast lahti raputada mõtlemast, et üksi pole selle nimel ka mõtet punnitada. Ja kõige kurvem selle juures on, et mul tekib iga päevaga üha tugevam tunne, et see ongi tegelikult see, mida peetakse silmas nn "täiskasvanuks" saamisest rääkides. Kui nii, siis ma nii südamest ei taha suureks saada. Sest olgu mis on aga kalgiks ma muutuda ei taha. Tahan hoopis, et minusse jääkski alatiseks vähemalt killuke seda naiivsust ja rikkumatust, mis paneb inimesi usaldama ja kinnisilmi otsuseid tegema, sest on ju ometi alati keegi, kellele toetuda ja kes mind kunagi kukkuda ei lase...

189

Nägin täna jälle T't unes...

Ja nüüdseks on sellest mõttest, et mida ma täpselt nägin alles ainult nii hägune mälestus, et kõike seda taastada on nii, nii, nii keeruline. Aga samas tahaks, sest see osa, mida ma mäletan, on mäletamist väärt... Haige, ma tean. Crap! T!

Mind ajab tegelikult hulluks teadmine, et ma tean praegu täpselt, mida ma tahaksin sellele sõnumile vastu saata või öelda ja ma lihtsalt ei oska seda kuidagi teha. Helistada, saata sõnum, helistada... P*****!

See on täpselt nagu A täna ütles, et kui sissepoole on nii palju, on välja seda öelda või tunda või kirjutada või kuidas iganes väljendada nii keeruline ja raske, võiks palju lihtsam olla. Jumala eest, nagu kaamli läbi nõelasilma ajamine...

188

Rääkisin ükspäev A'ga sellest, et igaühel on mingi asi, milles ta on hea. Olgu see siis joonistamine, laulmine, tantsimine või mida iganes muud. Ma nüüd siis veendusin taaskord, et minu "eriliseks andeks" on asjade edasilükkamine ja sellest tulenev ettearvatav ebaõnnestumine. Täna näiteks... Kuigi homme/täna on, või ma ei teagi - peaks olema, üsna suur ja oluline asi, pole mina seda veel isegi vaadanud mitte. Huvitav küll, kuidas mul homme sellega minna võiks?! Oh what a joy! Sest jah, selle asemel, et vaadata ja uurida näiteid on minul olnud vaja koristada, nõusid pesta, pesu pesta, arveid maksta, blogisid lugeda, trenniks aegu panna ja ma ei tea veel mida teha. Aga ainult mitte seda, mida vaja oleks teha. Ja nüüd siis, nüüd pean ma ennast pigem siin tühjaks kirjutama kui ikka veel asjatama hakkama. Ei ma ei ütle, et need kõik on ebaolulised asjad aga no vähemalt vahel harva võiks prioriteedid õigesti paika seada enda jaoks.

Asja ei tee muidugi paremaks asjaolu, et ma olen hommikust peale üritanud välja mõelda vastust sõnumile, mille öösel sain. Ma nüüd ei teagi, kas see oli joogisest peast või millest inspireeritud aga seest tegi nii soojaks ja palju ei puudunud, et väga härdaks oleksin muutunud. Ja ma lihtsalt ei oska midagi vastu saata sellele... Ei oska, ei oska, ei oska... Tahaks lihtsalt midagi õiget (!!!) sellele vastata aga aru ma ei taipa, miks see nii keeruline peab olema.

P*****!

Emotsionaalselt handicapped, tõsiselt!

clash

Ma ei mäletanudki enam kui tüütu on haige olla. Viies päev siis juba jah?! Ja eilse diagnoosi järgi siis taaskord oma lemmiktõvega küllili. Angiin! Just see mul veel puudu oligi. Mitte, et kodus olla hea ei oleks aga tegelikult on ikka tiba igav ka. Sest no olgem ausad, tubli ma nüüd küll ei viitsi või ei jaksa olla, ei teagi. Hea on tegelikult see, et ma saan võtta oma raamatu ja lihtsalt olla temaga. Sõveneda ja olla ja nautida... Ja ma tõesti tunnen, et see kõik on seda jama väärt. Aga miks ma siis ennast ei tunne sedasi?

Tegelikult on üldse kõik kuidagi lilleline praegu. Seda vist küll pigem läbi oma tuliuute lubade prisma vaadatuna aga siiski. Ma tõesti ei osanud laupäeva hommikul sellesse valgesse golfi istudes oodata, et juba tunni pärast võiksin ma päris ise igale poole sõita. Ja see tunne on nii pagana hea. Nii tõsiselt, tõsiselt, tõsiselt hea. Ja kogu see eksam tegelikult... Kuidagi hirmus keeruline on kirjeldada minu kas vedamist või naiivsusest tulenevat hästiminemist või kas tõesti seda, et mul tuligi nii hästi välja(?!). Ju vist ikka see viimane aga jah, mul on nüüd load ja Urrri peal rohelised kapsalehed teisi juhte minu eest hoiatamas. Ja kõik, mis ma teha oskan ja tahan on T'le suur suur aitäh öelda ja kui ma nii jänes ei oleks, kalli teha. Aga äkki teengi, ma ju pole talle veel plaati tagasi läinud viima...

Ja selles osas oligi mul õigus, et minust saab, nagu Õ'gi on, selline autojuht, kes saab oma tuju lihtsalt sõitmisega heaks teha. Nagu näiteks eile. Ma ei mäleta, millal ma viimati nii solvunud oleksin olnud aga aitas rooli istumine ja sõitmine. Kuigi jah, ma ei sõitnud ju palju. Pigem vähe isegi. Aga parem hakkas. Kuigi jah, siiski ei saa ma endalt lahti raputada seda tobedat tunnet palutud viie minuti pärast - VIIE MINUTI. No tõesti! Aga ei ole minu hukka mõista või mitte mõista. Lihtsalt targem olla edaspidi.

Aga muidu. Muidu on tõesti elu lill ja seda ilma igasuguse irooniata.

"You can be my black Kate Moss tonight"

[30 Seconds to Mars - Stronger / Kanye West and Daft Punk cover]

Me like...
Mull meeldib tegelikult, kui asjad ei lähe just päris nii, nagu ma neid ette oleksin kujutanud, aga ikkagi suudan ma neist rõõmu tunda. Seda peab ka oskama. Näiteks reede... Ei olnud kõik nii nagu oleks vaja olnud aga õhtu selle eest tõi taaskord tasakaalu meite maale. R ja üks kiire salat temaga, M ja need head kokteilid ja siis A ja minu traditsiooniline Margarita X's. See viimane küll ilma soolata aga hea ikkagi. Ja koju magama. Sürr lausa, kui hea see kõik kokku oli. Ja kõige parem selle juures - normaalsel ajal sai koju. Ju vist ongi asi tasakaalus, sest kui midagi on pahasti, on jälle muus osas asjad paremini - hulka paremini. Ja nii ongi hea, nii hea, nii hea, nii hea.

Aga ikkagi ei tea ma veel päris täpselt, kus kõige paremat Margaritat tehakse aga samas oi seda lusti kõiki neid kohti järgi uurida. Siiani on siiski minu lemmikuteks Stereo ja X. Või on asi siis selles, et ma sinna jõuan oma lemmikut kõige tihedamini jooma või et ma ei ole just ekspert, mõte jääb samaks. Aga tegelikult peaks lõpuks endale ka need vajalikud asjad koju ära ostma ja neid ise tegema hakkama, ei peaks pettuma iga kord kui lähen kuhugi ja nad kohe üldse ei tule toime. Hea küll, aga aitab alkoholi üle halamisest...




Working hard or hardly working
Ja ma ei harjugi vist nende pühapäevadega, mis ma tööl pean olema. Usutavasti läheb veebruarist paremaks, sest siis hakkavad olema kaks vaba päeva järjest aga ikkagi. Igatsen seda aega, kui sai kolm kuud lihtsalt olla. Igatsen, igatsen, igatsen... Puhkusegraafiku tahaks ka ära teha.

Täna muidugi ei teinud asja paremaks ka homse ootus aga jah, homsega võrreldes polnud tänane vast midagi. Saab siis näha kui lambameelne (ja ei ole naerukoht A) ma olen ja kas suudan ikka enda mõtlemise säilitada või lähen kogu selle jamaga kaasa. Ma nii loodan, et seekord läheb kõik õigesti...




Ja ma ikkagi ei suuda endalt raputada selle millegi uue tahtmist ja ootamist. Hirmsaks teeb asja veel seegi, et mul pole õrnematki aimu, mis see uus olla võiks. Aga midagi tahaks ju. Hirmsasti tahaks. Et siis kõige esimeseks tahaks välja mõelda, mida ma siis päriselt tahan. Oh hell, I so love my sick mind.

Oh, mis rõõmu...

And everything
It will surely change
[David Cook - Permanent]

Ja ongi tagasi see tundmus mu sees. See mõnus väsimus, millest kohe kuidagi ei pääse ja millest välja magada pole ka lootust, sest mõte lihtsalt ei luba puhata ja tiirutab tunde ühe või kahe asja ümber. Seda nii halastamatult, et pole vist isegi mõtet minna sinna voodi poole enne kui homne läbi saab aga samas...

Väss, väss, väss...

Homme, homme, homme...




Ja muidugi need mõtted asjadest, millest ma lubasin enam mitte mõelda...