Lists, lists, lists
Nüüd on päris kindel, et mina olengi see, kes suudab kõikidest kõige rohkem plaane teha. Iseasi muidugi, kas ja kui palju neist ka teostuvad, aga ikkagi on plaanid. Täna näiteks, olen jõudnud juba kaks nimekirja koostada. Ja täiesti erinevat. Hea, et nad vähemalt omavahel ei lähe vastuollu, sest olgem ausad, on ka selliseid koostatud ja ilmtingimata mõlema täitumist oodatud.
Aga tegelikult ma ikkagi usun, et see on vahel ka ikka kasuks tulnud. Kui midagi silme ees, on ka asju õigem olulisuse järjekorda panna. Praegu näiteks. Praegu on mul paralleelselt sellega siin, lahti ka märkmik, mis on otsast otsani täis kirjutatud tegemata ent olulisi asju. Ja päris kindlasti oleksid pooled neist mul homseks juba meelest pühitud kui nad ei oleks mustvalgel kirjas seal. Ja nüüd siis edenebki vaikselt (aga järjekindlalt) tähtaegade list tegemata asjadest. Kuigi need tähtaegade nimekirjad on alati olnud just need kõige suurema läbikukkumisega, loodan ma siiski seekord midagigi selle pealt tehtud saada. Peab lihtsalt, sest väga hulluks asju ka minna ei saa lasta. Või on, et ei saa enam lasta väga palju hullemaks minna, sest väga hullud on nad juba ammu.
Kui nüüd oskaks ainult ise ka aru saada millisest otsast selle kõigega alustada.
Some things, apparently, are not meant to last...
Elame veel... Vist... Ma arvan... Päriselt ju ei tea... Lihtsalt, ikka veel on nii kohutavalt kahju. Njuuts...
Nüüd on päris kindel, et mina olengi see, kes suudab kõikidest kõige rohkem plaane teha. Iseasi muidugi, kas ja kui palju neist ka teostuvad, aga ikkagi on plaanid. Täna näiteks, olen jõudnud juba kaks nimekirja koostada. Ja täiesti erinevat. Hea, et nad vähemalt omavahel ei lähe vastuollu, sest olgem ausad, on ka selliseid koostatud ja ilmtingimata mõlema täitumist oodatud.
Aga tegelikult ma ikkagi usun, et see on vahel ka ikka kasuks tulnud. Kui midagi silme ees, on ka asju õigem olulisuse järjekorda panna. Praegu näiteks. Praegu on mul paralleelselt sellega siin, lahti ka märkmik, mis on otsast otsani täis kirjutatud tegemata ent olulisi asju. Ja päris kindlasti oleksid pooled neist mul homseks juba meelest pühitud kui nad ei oleks mustvalgel kirjas seal. Ja nüüd siis edenebki vaikselt (aga järjekindlalt) tähtaegade list tegemata asjadest. Kuigi need tähtaegade nimekirjad on alati olnud just need kõige suurema läbikukkumisega, loodan ma siiski seekord midagigi selle pealt tehtud saada. Peab lihtsalt, sest väga hulluks asju ka minna ei saa lasta. Või on, et ei saa enam lasta väga palju hullemaks minna, sest väga hullud on nad juba ammu.
Kui nüüd oskaks ainult ise ka aru saada millisest otsast selle kõigega alustada.
Some things, apparently, are not meant to last...
Elame veel... Vist... Ma arvan... Päriselt ju ei tea... Lihtsalt, ikka veel on nii kohutavalt kahju. Njuuts...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar