mul on nii OK-SEN-DA-MI-SE-NI nendest inimestest, kes selle lume pärast ainult vinguvad ja vingudav ja vin-gu-vad! kas see sitt kolib taevasse tagasi teie vingumise peale või??? tra võtke labidad kätte ja kaevake ise ka natuke, hakkab kergem meil kõigil!

TRAMAIVÕI!!!

FAIL FAIL FAIL

Define your meanin' of fun
Is it fuckin' druggin' or guns?
I feel the heat comin' off of the blacktop
And so get ready for another one

Let's take a trip on memory lane
The words circulate in my brain
You can treat this like another all the same
But don't cry like a bitch when you feel the pain
[Sick Puppies - You're Going Down]

Üles-alla-üles-alla-üles... Minu meeleolu siis. Kui ma paremini ei teaks, kahtlustaksin selles hormoone või mida iganes aga me ju kõik teame millest kogu see jama - minu pidevast ent järjekindlast asjade edasilükkamisest ja nüüd siis tagajärgedega elamisest. Või siis ka nende edasilükkamisest. Täiesti katastroofiline seis on muuseas. Aga ikkagi on mul üsna ükskõik. Vähemalt väliselt. Halb hakkab mõttest, et ma justkui ei tahakski et see kõik otsa saaks. Tõesti, füüsiliselt hakkab halb sellest lausa. Viha tekitab, et üks ja vist ka ainuke asi, milles ma suudan konstantselt järjekindel olla, on fail'imine.

Even in the daylight, shine on

Ma mõtlen vahel, et kas see, et siia üha raskem on enda hinge tühjaks valada tuleb sellest, et enam ei juhtu nii palju asju, millest tahaks ennast tühjaks rääkida või teiega jagada. Siis jälle on on aga selliseid õhtuid nagu näiteks Patarei X, millest võiks küll lõputult rääkida aga ikkagi ei taha/suuda/saa. Ja kui selle jõu kuskilt lõpuks leiangi, tundub kõik nii keerulisena seletada, et jätan selle paremat aega ootama, mida enamasti aga ei tulegi. Seekord siis teisiti...


Patarei X - Pulmad ja Matused.

Ehk siis matsime oma armastatud Patarei ja laulatasime igaveseks (või siis sessi lõpuni) keemiku ja energeetiku. Kurb oli ja väga tore korraga. Matuste ajal tundsin klompi kurku tõusvat aga pulmas ja pulmapeol oli nii hea, et kell sai way too early 5 ja tuli koristama hakata.

Ma ei mäleta, millal ma viimati nii joogine oleksin pidanud olema aga ei olnud või millal mu jalad viimati nii palju tuld välja lõid või millal ma viimati nii palju naerda sain. Hea oli kõiki neid inimesi näha ja kallistada, kallistada, kallistada. Mõni mees oli ju lausa Võrust kohale tulnud meie pärast. Luv Baby... Samas oli ka palju uusi nägusid, niiet päris lootusetu ei tundugi, et ehk kutsutakse meid vanasid ka järgmisel aastal mõnele keemikute ja energeetikute ühisele üritusele. Ja ma arvan, et me läheksime. Ainult selle hommikuse mitte koristamise pärast juba läheksime.

Ja kõigele sellele väsimusele ja koogile seal seinal vaatamata piserdasin ma ikkagi taksoga koju sõites nukrusest, et enam ei ole sellist organiseerimist ja ei ole sellist rapsimist, ei ole enam sellist hommikust unega võitlemist ja koristamist. K ütles oma kõnes õigesti - parim aeg ülikoolist. Oligi, ma arvan.

Roosamanna

Oleks vist aeg oma puhkusest kokkuvõtet tegema asuda. Homme ju ikkagi tööle jälle. Ei oota. Üldse kohe mitte. Juba ainuüksi mõte kaheksast viieni elurütmi sisseelamisest tekitab külmavärinaid. Brrrr! Samas jälle puhkusest mõelda on mõnus, üle mõistuse mõnus lausa. Olid peod, nägin sõpru, tegin lollusi, magasin hommikuti sisse või siis välja, sain kodus olla. Mida veel tahta?!
Ainus vist, mida ei jõudnud, oli koolis käia. Kahju peaks olema sellest vist aga kahjutunne see kindlasti ei ole, mis mulle nagu näpuga meelekohale trummeldaks. Kohusetunne ehk? Ei tea, seda tunnet ka nagu väga ei mäleta. Süütunne pigem. See vist ongi. Ja ma isegi ei vaevu enam mingeid lubadusi andma, et edaspidi olen tublim jne. Vaevalt. Tuleb aga tunnistada, et motivatsioon on kuidagi kahtlaselt kõrgeks kerkinud viimasel ajal. Hakkan vist ka ise oma sõnadele tähelepanu pöörama.

Aga varsti on jõulud ja aastavahetus ja siis on jälle natuke aega kergem hingata, loodetavasti vähemalt. Ega ei saa ju oma elu keeruliseks elamata. Enne homset on aga veel üks öö ja hulk head muusikat, mida kuulata. Sellepärast ongi vist nii hea ja helesinine või roosa tunne - roosamanna.

When my mind stops thinking

My hands are tied behind my back

Ja ma kuulan, ja kuulan, ja kuulan. Üle hulga aja on taaskord tunne, et midagi hingele. Kui ka minul oleks selline label nagu A'l on soundtrack of my life, siis see lugu maanduks kindlasti kohe sinna. Seest võtab õõnsaks lihtsalt, nii ilus on. Ja kes mind vähegi teavad, need ei arvaks ealeski minu südamest sellist lugu leidvat. Vot aga vahel on ka minul nõrkushetked... Kui seda nii saab nimetada. Tegelikult üldse midagi kummalist on toimumas, sest minu viimase aja avastused ei ole kohe üldse enam minulikud. Näiteks see.

Selline imelik soe tunne on tegelikult minuga kaasas olnud umbes viimase nädala, kui mu kallid kõik jälle kodus on. Hea on olla, kui tead, et O on kõrvaltoas ja et R'i nägemiseks ei ole vaja ei Pärnusse sõita ega teda Norrast tagasi oodata. Kui nüüd veel C ka järgmisel nädalal Tallinnas on, võibki elu vahelduseks ilusaks pidada. Ma lihtsalt vajan neid enda ümber. Armastus on vist selle asja nimi.

Kui veel selle nädalavahetuse tralli ka ilusasti vastu peaks, võiks vist jälle rahuliku südamega tööle minna. Ja iga kord, kui tekib tunne taas peaga vastu seina joosta, saab siis lihtsalt mõelda, et puhkuse ajal on kõik palju, palju, palju parem ja ilusam.

a kiss from you...

Kui nii hästi ei mäletaks, ei usuks vist ise ka. Lihtsalt üle mõistuse sürr! Kui sellest piisaks asjade seletamiseks, siis ma vist rohkemat selle nädalavahetuse kohta ei kirjutakski. Aga ei piisa ju. Ma olen siis nüüdseks reedest peale umbes seitsme tunnise unega ja ega ei paista ka, et sellele lähiajal lisa tuleks, sest lihtsalt ei tahagi. On see siis üleväsimusest või millest iganes.

Kaks sünnipäeva, rumm ja laimid ja coca, R ruudus ja musta lamba rännak mööda kopli trammi rööpaid, "seksikas" taksosõit, varahommikune äratuskõne, jalutuskäik politseijaoskonda ja vapruse värinad, autoautoautoautoautoautoautoooooooo, junk, tädi A, õnnitlusi 85-ndaks juubeliks, tervitusnaps, kühvel ja hari, Öö Chicagos ja Seljakotid selga ja Linda ja... , ekskursioon, külmkülmkülm/palavpalavpalavkuum, wtf!!!, unetus, vaprus taas, Pärnu, kodukodukodu, üks suuremat sorti sasipundar.

Nüüd sai selgemaks?!

Didn't think so.

Ehk siis taaskord, kes teab, see teab ja kellel suurem huvi, ma lihtsalt ei jaksaks seda kõike siia kirja panna. Vaevalt et kõik seda kannatakski...

tühjus

Ma ütlen mõttes siia välja kõik kõige hirmsamad sõimusõnad ja roppused ja vandumised, mida ma tean. Ma ei taha enam hea olla ja aru saada ja leppida. Mul on lihtsalt kõrini. Ja vabandada ei kavatse ma ka enam mitte.

See vastik tühi tunne võiks lihtsalt ära minna minu seest...

Fuck off! Ma vihkan praegu ja ei tea kui kaua veel edaspidigi!