Valetasin eile, täna oli hea, hea, nii hea päev ja õhtu oli veel parem.
Minu Urrrr on ikka üle kõige, kuigi ma seda ise ütlen. Ja peangi ütlema, kes teine teda veel kiidaks siis?!
Ok, kiidetakse ju, aga ma pean ju ometigi ka!
teisipäev, 28. oktoober 2008
neljapäev, 23. oktoober 2008
171
Your faith like the pain
Draws me in again
She washes all my wounds for me
The darkness in my veins
I never could explain
And I wonder if you ever see
Will you still believe?
[Fuel - Falls On Me]
Ülemidagi
Vist on jälle nii, et ülemõtlemisest saab ülereageerimine ja ülereageerimisest üle"midagi", mille oma peast väljaajamine võib osutuda oluliselt keerulisemaks kui see olla võiks. Aga ju siis peab ka selliseid asju juhtuma. Kui M mulle reedel (või oli see neljapäev, kes kurat seda enam mäletab) oma päevast ja tegemistest rääkis, tekkis kohe kindlasti tunne, et midagi on puudu ja et võiks ju rohkem püüda ja osata ja jaksata. Samas on praegusel hetkel ju eesmärgid täiesti paigas, ainult väga segases ja kaootilises järjekorras on nad paigas. Iga teine normaalne inimene vast asju sellisesse järjekorda ei seaks aga mina seda teinud olen, ja teadlikult. Ja kust kurat tuleb siis nüüd see põdemine mingite asjade pärast, mis vast ei olegi nii olulised. Näiteks vastamata sõnumid? No tõesti! Aitab juba sellistest asjadest vast, või mis?!
Lugesin paar päeva tagasi üht meili, kus minu järgi küsitakse. Hea tunne tekkis. Aga samas... Jah, see aeg on vist läbi, kui ma sellistesse kohtadesse minna tahan. Ehk millalgi jälle aga kindlasti mitte veel niipea. Tuleb lihtsalt nii mõnedki asjad enda jaoks ümber mõelda. Ja ega tegelikult nii kahju nüüd olegi. See, mis/kes mulle sellest jäi/jäid on ju parem kui see, mille maha jätan. Niisiis kasudega vahetus, ma leian.
Oi kurja, kui segaselt ma ikka asju seletada oskan... Jääb ainult lootus, et keegi teine peale minu sellest veel aru saab.
Pos
Asjade positiivsest küljest... Reede R ja M ja M'ga. Hea! Pean ainult veel "lugemist" õppima. Ehk siis ei saa ma sõnumi tekstidest aru. Oleks joogine olnud, vast siis oleks saanud ehk... Või siis peab A õppima ka purjus peaga loogilisi (või enam-vähem loogilisi) lauseid/sõnu moodustama. Heh. Aga lõbus sellegi poolest. Deep, nii deep oli aeg-ajalt see jutt, millesse me laskusime. Samas aga, ma saan nii palju juurde nendega rääkimisest/olemisest/nautimisest. Kahju on, et nii mõnegi inimesega olen lihtsalt lahku kasvama hakanud, ma ju tegelikult ei tahaks seda aga ehk annab nii mõndagi selles veel parandada.
Asjade kulinaarsest poolest... Avastasin enda jaoks, või peaks vist ütlema et taasavastasin, lihtsad toidud. Nagu näiteks kahe köögivilja vorm ja üleküpsetatud juurviljad. Jah, minu endagi suureks üllatuseks on mul taas käes periood, mil ma ei taha liha nähagi, rääkimata siis selle söömisest. Nüüd siis, mil minust on saamas fossiilsete kütuste üha intensiivsem põletaja on see muidugi ainult kasulik aga siiski... Ja üha enam ning enam avastan ma uusi asju sünnipäevakingiks saadud kahest raamatukesest. Pagana hea kink ikkagi. Aga noh, olgem ausad, sel aastal polnudki ühtki, mille eest ma üdini tänulik ei oleks olnud või mida lõpmatuseni ei kasutaks. Tõesti, iga sünnipäev võiks selline olla.
Varsti-varsti!
Ja nüüd, mil on midagi, mis taskupõhja auku tahab põletada, on ka unele niivõrd raske minna. Olgugi, et homme tuleb juba kuuest ärgata ja ei ole ootamas mitte leebe päev ja pärastlõuna ja õhtu... Aga varsti saab pidu ja liiku. Varsti-varsti!
Ilus ja hea on olla õnnelik ja rahul. Nii hea...
P.S. Ei tea midagi, kes mind täna koju tõi... :P Sweeeeet!
Draws me in again
She washes all my wounds for me
The darkness in my veins
I never could explain
And I wonder if you ever see
Will you still believe?
[Fuel - Falls On Me]
Ülemidagi
Vist on jälle nii, et ülemõtlemisest saab ülereageerimine ja ülereageerimisest üle"midagi", mille oma peast väljaajamine võib osutuda oluliselt keerulisemaks kui see olla võiks. Aga ju siis peab ka selliseid asju juhtuma. Kui M mulle reedel (või oli see neljapäev, kes kurat seda enam mäletab) oma päevast ja tegemistest rääkis, tekkis kohe kindlasti tunne, et midagi on puudu ja et võiks ju rohkem püüda ja osata ja jaksata. Samas on praegusel hetkel ju eesmärgid täiesti paigas, ainult väga segases ja kaootilises järjekorras on nad paigas. Iga teine normaalne inimene vast asju sellisesse järjekorda ei seaks aga mina seda teinud olen, ja teadlikult. Ja kust kurat tuleb siis nüüd see põdemine mingite asjade pärast, mis vast ei olegi nii olulised. Näiteks vastamata sõnumid? No tõesti! Aitab juba sellistest asjadest vast, või mis?!
Lugesin paar päeva tagasi üht meili, kus minu järgi küsitakse. Hea tunne tekkis. Aga samas... Jah, see aeg on vist läbi, kui ma sellistesse kohtadesse minna tahan. Ehk millalgi jälle aga kindlasti mitte veel niipea. Tuleb lihtsalt nii mõnedki asjad enda jaoks ümber mõelda. Ja ega tegelikult nii kahju nüüd olegi. See, mis/kes mulle sellest jäi/jäid on ju parem kui see, mille maha jätan. Niisiis kasudega vahetus, ma leian.
Oi kurja, kui segaselt ma ikka asju seletada oskan... Jääb ainult lootus, et keegi teine peale minu sellest veel aru saab.
Pos
Asjade positiivsest küljest... Reede R ja M ja M'ga. Hea! Pean ainult veel "lugemist" õppima. Ehk siis ei saa ma sõnumi tekstidest aru. Oleks joogine olnud, vast siis oleks saanud ehk... Või siis peab A õppima ka purjus peaga loogilisi (või enam-vähem loogilisi) lauseid/sõnu moodustama. Heh. Aga lõbus sellegi poolest. Deep, nii deep oli aeg-ajalt see jutt, millesse me laskusime. Samas aga, ma saan nii palju juurde nendega rääkimisest/olemisest/nautimisest. Kahju on, et nii mõnegi inimesega olen lihtsalt lahku kasvama hakanud, ma ju tegelikult ei tahaks seda aga ehk annab nii mõndagi selles veel parandada.
Asjade kulinaarsest poolest... Avastasin enda jaoks, või peaks vist ütlema et taasavastasin, lihtsad toidud. Nagu näiteks kahe köögivilja vorm ja üleküpsetatud juurviljad. Jah, minu endagi suureks üllatuseks on mul taas käes periood, mil ma ei taha liha nähagi, rääkimata siis selle söömisest. Nüüd siis, mil minust on saamas fossiilsete kütuste üha intensiivsem põletaja on see muidugi ainult kasulik aga siiski... Ja üha enam ning enam avastan ma uusi asju sünnipäevakingiks saadud kahest raamatukesest. Pagana hea kink ikkagi. Aga noh, olgem ausad, sel aastal polnudki ühtki, mille eest ma üdini tänulik ei oleks olnud või mida lõpmatuseni ei kasutaks. Tõesti, iga sünnipäev võiks selline olla.
Varsti-varsti!
Ja nüüd, mil on midagi, mis taskupõhja auku tahab põletada, on ka unele niivõrd raske minna. Olgugi, et homme tuleb juba kuuest ärgata ja ei ole ootamas mitte leebe päev ja pärastlõuna ja õhtu... Aga varsti saab pidu ja liiku. Varsti-varsti!
Ilus ja hea on olla õnnelik ja rahul. Nii hea...
P.S. Ei tea midagi, kes mind täna koju tõi... :P Sweeeeet!
esmaspäev, 13. oktoober 2008
Idüll
I'm alive but tell me am I free
I've got eyes but tell me can I see
The sky is falling and no one knows
We shouldn't be hard to believe
Shouldn't be this difficult to breath
The sky is falling and no one knows
[Lifehouse - Sky Is Falling]
Täielik idüll
Nii väsitavat päeva kui täna, pole ma ammu juba läbi teinud. Ja kui mu käest küsida, et mida ma siis tegin niiväga, siis ega vastus kuigi pikk olekski. Lihtsalt väsitav oli kõik see kokku. Hommikune T kõiges oma hiilguses ja siis need kaks shoppingspreed ja kokkamine ja haigla ja tundides mõõdetav telefonikõne ja kvaliteetaeg emaga ja köögiromantika V'ga. Liiga mõnus ja hea lihtsalt. Mania on taaskord täiesti mina ja Kadarbiku porgangimahl on samuti ikka endiselt suurte lemmikute seas. Nädalavahetuse musta masenduse pühkis see kõik igatahes jäägitult.
Olgugi jah, päevane paanika, mis hetkeks tekkis ja need jubedused, mis minu peas ringi rändasid, küll morjendasid tibake aga kui kõik ikkagi õhtuks korda saab, pole ju vahet enam.
Üldse on asjad kuidagi ülearu kenasti praegu. Arusaamatu, sest no päriselt ka, asjad ei kulge ju nii minu plaanide kohaselt kunagi. Vähemalt ammu enam mitte. Ära ka ei tahaks sõnuda tegelikult, mitte, et ma seda just praegu teinud oleksin aga jah... Sest no teooria jääb juba selgemalt meelde ja igal sõidukorral ei tekitagi ma liiklusohtlikku olukorda ja T ei riidle ka alalõpmata. Aga kui ma nüüd päris aus olen, ei ole ta seda kunagi ju meelega teinud ka. Ikka asja eest. Kui nüüd veel kooli ka korda saaks ja siis selle homse asja ja neljapäevase... No siis oleks tõesti täielik idüll.
Ah jaa... Mainimata ja tänamata ei saa jätta A'i, tänu kellele kogesin reedel midagi uut ja toredat. Varsti jälle. Loodetavasti siis rõõmsamas õhkkonnas (minu isiklik draama, teada ju). Aitäh!
We are young, heartache to heartache we stand
No promises, no demands
Love is a battlefield
We are strong, no one can tell us we're wrong
Searchin our hearts for so long, both of us knowing
Love is a battlefield
[Pat Benatar - Love Is a Battlefield]
Täna on kaks lugu. Tihti tegelikult on, aga seekord ma tõesti ei suuda nende vahel valida. Üks on parem kui teine ja vaatab rohkem minu sisse kui midagi muud. See viimane tuli mulle meelde sellega, kui A täna asju rääkis. Ma ju tean, nii täpselt tean, mis tunne see on. Kui sa mitte midagi teha ei saa. Aga samas, mis sa ikka teed, kui ei taheta. Ja mul oli ka täna neid sõnumeid saates selline deja vu tunne, et silme eest kiskus mustaks. Et kas tõesti jälle?! Kas ma tõesti jälle suutsin jälle sama reha otsa koperdada. Võinuks ju õppida esimesest korrast. Mis ma räägin, esimesest kahest korrast!!! Aga nagu näha, ei tasu kohe esimese ropsuga mõelda selliseid asju. Kõik ei ole alati nii nagu esmapilgul (hästi, juba väga mitmendal pilgul) paistab.
Tegelikult... Ma ju ei usu ise ka seda, mis ma just praegu kirja panin siia. Kui tihti siis ikka nii on, et asjad on paremini kui paistab...
Aga kõigele sellele vaatamata on elu lill ja olgugi see kas kaktus, mis alati ja alati torgib või laibalill, mis igast otsast haiseb, on ta ikkagi sinu või minu ja ikka päris oma. Niiet nina kuklasse ja kastekannu järgi.
Ja täna on siis vanade võlgade tasumise aeg ka.
Blogimäng
Saadud teatepulgana siit
Kaks riideeset, mis hetkel seljas on:
Seljas, mitte jalas, eks?! :)
1) hästi kodune kleit, millesse hää on käsi jahust pühkida kui kokkan
2) üks roheline villane sokk - ära parem üldse küsi (idülli inside...)
Kaks põhilist asja, mis peavad ühes suhtes olema:
Äraütlemata originaalne olen nüüd...
1) armastus
2) usaldus
Kaks lemmiktegevust:
1) magamine (uni, uni, uni)
2) autoga sõitmine - hullupööra lausa meeldib, eriti kui T aitab :P
Kaks asja, mida praegu kohutavalt tahaks:
1) magada
2) kaissu - eks ikka sinna, kuhu tegelikult ju ei tohiks
Kaks asja, mida sai eile õhtul tehtud:
1) teste lahendatud
2) haiglas käisin ka
Kaks asja, mida täna sõid:
1) isetehtud küpsiseid
2) seda, mis pitsa tegemisest üle jäi (juust ja oliivid ja seened ja ...)
Viimased kaks inimest, kellega rääkisid:
1) Viktor
2) Ann
Kaks asja, mida homme teed:
1) tööle lähen
2) teste lahendan (autokooli rõõmud, mis teha)
Kaks pikemat autosõitu:
andke asu, ma ju alles õpin...
1) Õismäelt Männikule ja siis suure ringiga tagasi. Ei mina tea, mis tees pidi täpselt, T ütles kuhu ja mina sõitsin.
2) Tallinnast Riiga ja tagasi (ise ma küll ei sõitnud, kas ehk see ka ikka loeb?)
Kaks lemmikjooki:
1) keefir/piim/hapupiim/joogijogurt (et siis loe: kõik mis on piimal põhinev)
2) vesi
Kaks asja, mida sa pole oma blogis siiani enda kohta öelnud:
Ma ju ikka suht avameelne enda arvates. Iseasi kas kõik aru saavad kõigest muidugi.
1) mulle ei meeldi, kui mulle alalõpmata jutu vahele räägitakse (ma arvan, et ma seda niimoodi pole välja päris öelnud)
2) ma tahan, ma tahan, ma tahan, et mu esimene auto oleks sini-sinine.
Kaks tööd, mida sa never ei teeks:
Pffff... Ükskõik mida ma siia ka ei kirjutaks, oleks see mu järgmine ametipost. Seega jätan selle lahtri nüüd küll heaga tühjaks.
Kaks filmi, mida vaataks veel ja veel:
Olge nüüd...
1) Meet Joe Black (no see on ju lihtsalt ühe natukenegi romantilise naisterahva must be nimekirjas kuskilgi, minul siis päris eesotsas)
2) Fightclub (aga no päriselt, need, kes on raamatut lugenud, saavad aru kui hea see täpselt on)
Kaks kohta, kus võiks elada:
1) Kajaka 4, Pärnu
2) seal, kus on minu voodi ja padi ja tekk ja Lelly
Kaks lemmiktoitu:
1) see kana ja ananassi ja riisi ja juustu asi mida ma teen.
2) jääääääääääätis, vanilje jäätis
Kaks kohta, kus praegu parema meelega oleks:
1) omas voodis
2) oma padja ja teki ja Lelly juures, ehk siis oma voodis
Kaks inimest, kes vastaksid, kui see küsmimustik edasi saata:
Nad on mõlemad sellele juba vastanud ju... Aga Ann ehk viitsib ka?
Armastus on hea, armastus on ilus, nii magus, nii magus, nii magus.
I've got eyes but tell me can I see
The sky is falling and no one knows
We shouldn't be hard to believe
Shouldn't be this difficult to breath
The sky is falling and no one knows
[Lifehouse - Sky Is Falling]
Täielik idüll
Nii väsitavat päeva kui täna, pole ma ammu juba läbi teinud. Ja kui mu käest küsida, et mida ma siis tegin niiväga, siis ega vastus kuigi pikk olekski. Lihtsalt väsitav oli kõik see kokku. Hommikune T kõiges oma hiilguses ja siis need kaks shoppingspreed ja kokkamine ja haigla ja tundides mõõdetav telefonikõne ja kvaliteetaeg emaga ja köögiromantika V'ga. Liiga mõnus ja hea lihtsalt. Mania on taaskord täiesti mina ja Kadarbiku porgangimahl on samuti ikka endiselt suurte lemmikute seas. Nädalavahetuse musta masenduse pühkis see kõik igatahes jäägitult.
Olgugi jah, päevane paanika, mis hetkeks tekkis ja need jubedused, mis minu peas ringi rändasid, küll morjendasid tibake aga kui kõik ikkagi õhtuks korda saab, pole ju vahet enam.
Üldse on asjad kuidagi ülearu kenasti praegu. Arusaamatu, sest no päriselt ka, asjad ei kulge ju nii minu plaanide kohaselt kunagi. Vähemalt ammu enam mitte. Ära ka ei tahaks sõnuda tegelikult, mitte, et ma seda just praegu teinud oleksin aga jah... Sest no teooria jääb juba selgemalt meelde ja igal sõidukorral ei tekitagi ma liiklusohtlikku olukorda ja T ei riidle ka alalõpmata. Aga kui ma nüüd päris aus olen, ei ole ta seda kunagi ju meelega teinud ka. Ikka asja eest. Kui nüüd veel kooli ka korda saaks ja siis selle homse asja ja neljapäevase... No siis oleks tõesti täielik idüll.
Ah jaa... Mainimata ja tänamata ei saa jätta A'i, tänu kellele kogesin reedel midagi uut ja toredat. Varsti jälle. Loodetavasti siis rõõmsamas õhkkonnas (minu isiklik draama, teada ju). Aitäh!
We are young, heartache to heartache we stand
No promises, no demands
Love is a battlefield
We are strong, no one can tell us we're wrong
Searchin our hearts for so long, both of us knowing
Love is a battlefield
[Pat Benatar - Love Is a Battlefield]
Täna on kaks lugu. Tihti tegelikult on, aga seekord ma tõesti ei suuda nende vahel valida. Üks on parem kui teine ja vaatab rohkem minu sisse kui midagi muud. See viimane tuli mulle meelde sellega, kui A täna asju rääkis. Ma ju tean, nii täpselt tean, mis tunne see on. Kui sa mitte midagi teha ei saa. Aga samas, mis sa ikka teed, kui ei taheta. Ja mul oli ka täna neid sõnumeid saates selline deja vu tunne, et silme eest kiskus mustaks. Et kas tõesti jälle?! Kas ma tõesti jälle suutsin jälle sama reha otsa koperdada. Võinuks ju õppida esimesest korrast. Mis ma räägin, esimesest kahest korrast!!! Aga nagu näha, ei tasu kohe esimese ropsuga mõelda selliseid asju. Kõik ei ole alati nii nagu esmapilgul (hästi, juba väga mitmendal pilgul) paistab.
Tegelikult... Ma ju ei usu ise ka seda, mis ma just praegu kirja panin siia. Kui tihti siis ikka nii on, et asjad on paremini kui paistab...
Aga kõigele sellele vaatamata on elu lill ja olgugi see kas kaktus, mis alati ja alati torgib või laibalill, mis igast otsast haiseb, on ta ikkagi sinu või minu ja ikka päris oma. Niiet nina kuklasse ja kastekannu järgi.
Ja täna on siis vanade võlgade tasumise aeg ka.
Blogimäng
Saadud teatepulgana siit
Kaks riideeset, mis hetkel seljas on:
Seljas, mitte jalas, eks?! :)
1) hästi kodune kleit, millesse hää on käsi jahust pühkida kui kokkan
2) üks roheline villane sokk - ära parem üldse küsi (idülli inside...)
Kaks põhilist asja, mis peavad ühes suhtes olema:
Äraütlemata originaalne olen nüüd...
1) armastus
2) usaldus
Kaks lemmiktegevust:
1) magamine (uni, uni, uni)
2) autoga sõitmine - hullupööra lausa meeldib, eriti kui T aitab :P
Kaks asja, mida praegu kohutavalt tahaks:
1) magada
2) kaissu - eks ikka sinna, kuhu tegelikult ju ei tohiks
Kaks asja, mida sai eile õhtul tehtud:
1) teste lahendatud
2) haiglas käisin ka
Kaks asja, mida täna sõid:
1) isetehtud küpsiseid
2) seda, mis pitsa tegemisest üle jäi (juust ja oliivid ja seened ja ...)
Viimased kaks inimest, kellega rääkisid:
1) Viktor
2) Ann
Kaks asja, mida homme teed:
1) tööle lähen
2) teste lahendan (autokooli rõõmud, mis teha)
Kaks pikemat autosõitu:
andke asu, ma ju alles õpin...
1) Õismäelt Männikule ja siis suure ringiga tagasi. Ei mina tea, mis tees pidi täpselt, T ütles kuhu ja mina sõitsin.
2) Tallinnast Riiga ja tagasi (ise ma küll ei sõitnud, kas ehk see ka ikka loeb?)
Kaks lemmikjooki:
1) keefir/piim/hapupiim/joogijogurt (et siis loe: kõik mis on piimal põhinev)
2) vesi
Kaks asja, mida sa pole oma blogis siiani enda kohta öelnud:
Ma ju ikka suht avameelne enda arvates. Iseasi kas kõik aru saavad kõigest muidugi.
1) mulle ei meeldi, kui mulle alalõpmata jutu vahele räägitakse (ma arvan, et ma seda niimoodi pole välja päris öelnud)
2) ma tahan, ma tahan, ma tahan, et mu esimene auto oleks sini-sinine.
Kaks tööd, mida sa never ei teeks:
Pffff... Ükskõik mida ma siia ka ei kirjutaks, oleks see mu järgmine ametipost. Seega jätan selle lahtri nüüd küll heaga tühjaks.
Kaks filmi, mida vaataks veel ja veel:
Olge nüüd...
1) Meet Joe Black (no see on ju lihtsalt ühe natukenegi romantilise naisterahva must be nimekirjas kuskilgi, minul siis päris eesotsas)
2) Fightclub (aga no päriselt, need, kes on raamatut lugenud, saavad aru kui hea see täpselt on)
Kaks kohta, kus võiks elada:
1) Kajaka 4, Pärnu
2) seal, kus on minu voodi ja padi ja tekk ja Lelly
Kaks lemmiktoitu:
1) see kana ja ananassi ja riisi ja juustu asi mida ma teen.
2) jääääääääääätis, vanilje jäätis
Kaks kohta, kus praegu parema meelega oleks:
1) omas voodis
2) oma padja ja teki ja Lelly juures, ehk siis oma voodis
Kaks inimest, kes vastaksid, kui see küsmimustik edasi saata:
Nad on mõlemad sellele juba vastanud ju... Aga Ann ehk viitsib ka?
Armastus on hea, armastus on ilus, nii magus, nii magus, nii magus.
reede, 10. oktoober 2008
The broken locks were a warning
The Broken clock is a comfort
It helps me sleep tonight
Maybe it can stop tomorrow
From stealing all my time
And I am here still waiting
Though I still have my doubts
I am damaged at best
Like you've already figured out
[Lifehouse - Broken]
10.10
Kui ennast täna peeglist vaatasin, tekkis tunne, et vastu vaatab narkar. Pupillid nagu tõllarattad ja laud vidukile vajumas. Nii väsinud lihtsalt. Samas, homme ju tööle minema ei pea ja õhtul on teater. Mõmm, mõmm, mõmm... Sedagi pole veel otsustanud, kas õhtul Pärnu tahan minna. Või noh, asi ei ole ju mitte tahtmises, asi on võimalustes. Aga ma tean, et O ootab. Ja mina ootan ja igatsen ka ju.
Tahaks homme ainult selle pagana eksami ilusasti ära teha. Ega selleks õppimist ka DD kius eriti soodusta aga ma ikkagi proovin. Ja pealegi on temaga ka üle hulga, hulga, hulga aja nii mõnus olla. Eriti need teemad, mida ma targu puutuda ei tohiks, näiteks T. Hirmutav lihtsalt, kuidas ta minust asju välja saab selle nimel ise ülearu pingutamatagi. Aga noh, see aeg on ju ka määrav, kaua me tunneme juba.
Ja ongi olemas... Nii raske on nüüd mõtteid nendest asjadest eemal hoida, mida ma jõuga oma peast olen välja surunud. Homme peaks vähemalt selle võrra vist lihtsam olema, et ükskõik mis muu, seda meest seal vähemalt pole... Ma loodan... Piinlik hakkab kohe. Või siis tegelikult mitte, üldse mitte. Või kas äkki peaks??? Ega suurt vahet vist ei ole.
Lifehouse on viimasel ajal nii südames ja südame ümber, et muud suurt sinna ligi ei mahugi. Kui, siis ainult soov haiglasse minna. Minu, Mansoni ja Korni ja Disturbed'i ja 3 Doors Downi ja Placebo ja 30 Seconds to Marsi ja ... patrioodi muusikamaitses nüüd korraga täiesti selline ansambel. Päris hea. Aga ju siis on tuju selline. Viimased paar nädalat siis järelikult. Ju siis. Praegu aga naudin. Südamest. Andke siis andeks mulle, et ka kõigile enda lugejatele seda peale surun. Nautige...
It helps me sleep tonight
Maybe it can stop tomorrow
From stealing all my time
And I am here still waiting
Though I still have my doubts
I am damaged at best
Like you've already figured out
[Lifehouse - Broken]
10.10
Kui ennast täna peeglist vaatasin, tekkis tunne, et vastu vaatab narkar. Pupillid nagu tõllarattad ja laud vidukile vajumas. Nii väsinud lihtsalt. Samas, homme ju tööle minema ei pea ja õhtul on teater. Mõmm, mõmm, mõmm... Sedagi pole veel otsustanud, kas õhtul Pärnu tahan minna. Või noh, asi ei ole ju mitte tahtmises, asi on võimalustes. Aga ma tean, et O ootab. Ja mina ootan ja igatsen ka ju.
Tahaks homme ainult selle pagana eksami ilusasti ära teha. Ega selleks õppimist ka DD kius eriti soodusta aga ma ikkagi proovin. Ja pealegi on temaga ka üle hulga, hulga, hulga aja nii mõnus olla. Eriti need teemad, mida ma targu puutuda ei tohiks, näiteks T. Hirmutav lihtsalt, kuidas ta minust asju välja saab selle nimel ise ülearu pingutamatagi. Aga noh, see aeg on ju ka määrav, kaua me tunneme juba.
Ja ongi olemas... Nii raske on nüüd mõtteid nendest asjadest eemal hoida, mida ma jõuga oma peast olen välja surunud. Homme peaks vähemalt selle võrra vist lihtsam olema, et ükskõik mis muu, seda meest seal vähemalt pole... Ma loodan... Piinlik hakkab kohe. Või siis tegelikult mitte, üldse mitte. Või kas äkki peaks??? Ega suurt vahet vist ei ole.
Lifehouse on viimasel ajal nii südames ja südame ümber, et muud suurt sinna ligi ei mahugi. Kui, siis ainult soov haiglasse minna. Minu, Mansoni ja Korni ja Disturbed'i ja 3 Doors Downi ja Placebo ja 30 Seconds to Marsi ja ... patrioodi muusikamaitses nüüd korraga täiesti selline ansambel. Päris hea. Aga ju siis on tuju selline. Viimased paar nädalat siis järelikult. Ju siis. Praegu aga naudin. Südamest. Andke siis andeks mulle, et ka kõigile enda lugejatele seda peale surun. Nautige...
laupäev, 4. oktoober 2008
Pffffff
A pani mind täna mõtlema. Päris sügavalt kohe. Pani mõtlema selle üle, et kui tekib lootusetuse tunne, siis järelikult ei olegi sa seda nn "ihaldatud asja" niiväga ikka tahtnudki. Sest kui piisavalt palju midagi tahta, saab see ju ka teoks. Peab ju saama! Mis mõttes ei saa?! Eriti masendavaks muutub see asi minu meelest veel siis, kui panen siia juurde selle mõttetuse tunde, mis mul eile M'i ja M asjale mõeldes tekkis. Tema sai oma ilusa lõpu kuigi selle nimel niiväga ei pingutanudki. Ja mina... Aga no ju ma siis ei "tahtnud" piisavalt. Fine! Palun öelge ainult, kuidas veel rohkem tahta midagi? See jääb mulle tõesti selgusetuks.
Praegu tahaks nii väga kõndima minna...
Kas keegi teab, miks küsitakse ebaolulisi asju? Miks neid, mis inimesi "tegelikult" ju ei huvita? Näiteks täna... "Kuidas sul üldse läinud on?" No t***, kui see sind päriselt huvitaks, oleks sa mulle ehk enne helistanud kui nüüd, kui mina sulle helistasin, et kellegi teise kohta küsida. Ja miks on selline vestlus tarvis lõpetada sõnadega "kui mul koolis aega rohkem tekib, ma helistan sulle ja hüppan läbi..." Me ju mõlemad teame, et seda ei juhtu ega saagi kunagi juhtuma. Milleks sellised mõttetud viisakused?! Isegi DD on usutavam kui see...
Plaah... Valame end aga avalikult tühjaks ja astume edasi. Mõnus on, ma mõneti armastan seda kohta siin.
Praegu tahaks nii väga kõndima minna...
Kas keegi teab, miks küsitakse ebaolulisi asju? Miks neid, mis inimesi "tegelikult" ju ei huvita? Näiteks täna... "Kuidas sul üldse läinud on?" No t***, kui see sind päriselt huvitaks, oleks sa mulle ehk enne helistanud kui nüüd, kui mina sulle helistasin, et kellegi teise kohta küsida. Ja miks on selline vestlus tarvis lõpetada sõnadega "kui mul koolis aega rohkem tekib, ma helistan sulle ja hüppan läbi..." Me ju mõlemad teame, et seda ei juhtu ega saagi kunagi juhtuma. Milleks sellised mõttetud viisakused?! Isegi DD on usutavam kui see...
Plaah... Valame end aga avalikult tühjaks ja astume edasi. Mõnus on, ma mõneti armastan seda kohta siin.
neljapäev, 2. oktoober 2008
like million miles away
Find Me Here
Speak To Me
I want to feel you
I need to hear you
You are the light
That's leading me
To the place where I find peace again
You are the strength, that keeps me walking
You are the hope, that keeps me trusting
You are the light to my soul
You are my purpose... You're everything
How can I stand here with you and not be moved by you?
Would you tell me how could it be any better than this?
You calm the storms, and you give me rest.
You hold me in your hands, you won't let me fall.
You steal my heart, and you take my breath away.
Would you take me in? Take me deeper now?
[Lifehouse - Everything]
Saaga
Ma olen endas kas loonud, või pigem vist lasknud tekkida, täiskasvanuks saamise tunde. Eile näiteks. Istusin mina siis enne kooli kõrvallauas ühe pundiga mitte vanemate kui 13-aastaste ütleme siis "noortega" ja tõsimeeli mõtlesin ma enamuse sellest ajast, et kas tõesti mina ka selline kunagi olin. Endamisi muidugi palvetades, et jumala eest, palun mitte. Aga no tõesti... Ma südamest loodan, et ma ei ropendanud nii palju, ei kisanud üle söögikoha sedasi, et naabrid kurdiks jäid ja ei näinud välja (või pigem üritanud näha välja) nagu 30. Isegi välja seda kõike öelda kõlab snoobilt aga no palun! Minul kadus küll poole eine pealt isu. Esimese hooga mõtlesin, et julgengi seda ainult A'le öelda, et meil ju oli sellest eelmine kord juttu aga praeguseks olen ma täiesti veendunud, et ei ole ma üksi oma tundmustes. Ma tõesti ei tea. Kahtlane igatahes
Bzzzzzzz
Kõik minu päevad ja ööd mööduvad endiselt unevaeguse tähe all. Igatsen magamist. Igatsen, et võin hommikul kella lihtsalt kinni vajutada ja edasi magada. Peaaegu sama palju kui kaisus magamistki. Selle esimesega on õnneks aga vist homme tibake isegi võimalik tagasi teha skoori. Ma nii ootan. Tõesti ootan! Kõige hullem selle väsimuse juures on vist aga see, et kõigest on raske rõõmu tunda. Nagu üleeile oli. Töö oli perfect, Mania armastas mind lõputult, ilm oli parim üldse, juustel oli ilus ja rõõmus olla ja üldse oli kõik väga, väga hästi aga tuju sellegi poolest null. Koju jõudes oleks tahtnud lihtsalt pikalt mõtlemata voodisse kukkuda ja maailmast kaduda, mõneks ajaks vähemalt. No mida, mida, mida?! Selline ei ole ju see päris mina.
Aga viimasel ajal olen.
Tahtmatult, aga siiski.
Kõige tähtsam küsimus
Nii tihti viimasel ajal olen mõelnud, et peaksin üles kirjutama hakkama kuskile oma mõtteid, sest õhtul end siia tühjaks valada on oluliselt keerulisem kui kohe oleks seda teha. Tegelikult on ju palju juhtunud, millest peaks rääkima, millest tahaks rääkida. Aga raske on oma aega ja jõuressursse jagada ning sellest siis veel ka muljetada. Samas tahaks jõuda veelgi rohkem, et oleks veelgi vähem aega endale jamasid kaela tõmmata. Peamiselt siis - üllatus, üllatus - oma üle mõtlemisega. Aga ehk isegi õnnestub. Õnnestub selle üle mõtlemise eest põgeneda kunagi. Kui rabeleks õige natukene veel rohkem, kui valiks veel midagi, millega sahmida ja millest ehk ka mulle kasu oleks. Ma ei teagi. Mõistujutt, ma saan juba isegi aru. Ja kui ma vaid teaksin, kuhu sellega jõuda... Aga selles vist asi ongi, et minul on ka see "kõige tähtsam küsimus" küsimata. Või kui isegi küsitud, siis vastust sellele ma päris kindlasti leidnud pole. Naerma ajab. Ja kadedusest ja irooniast, mitte lõbususest, sest ma südamest kadestan inimesi, kes teavad. Lihtsalt teavad ja kõik. Ja ainus ravi, mida ma selle kadeduse vastu tean on kiirus. Kui on piisavalt kiire, ei tunne ma end poolti nii palju tühja lahmivat. Homsest tuleb seega hea päev. Vara üles, hilja voodi, nii see meelerahu majja toodi. Loodame siis.
Aga ikka veel on seda tunnet hinges... T*** ma'i või!!!
Speak To Me
I want to feel you
I need to hear you
You are the light
That's leading me
To the place where I find peace again
You are the strength, that keeps me walking
You are the hope, that keeps me trusting
You are the light to my soul
You are my purpose... You're everything
How can I stand here with you and not be moved by you?
Would you tell me how could it be any better than this?
You calm the storms, and you give me rest.
You hold me in your hands, you won't let me fall.
You steal my heart, and you take my breath away.
Would you take me in? Take me deeper now?
[Lifehouse - Everything]
Saaga
Ma olen endas kas loonud, või pigem vist lasknud tekkida, täiskasvanuks saamise tunde. Eile näiteks. Istusin mina siis enne kooli kõrvallauas ühe pundiga mitte vanemate kui 13-aastaste ütleme siis "noortega" ja tõsimeeli mõtlesin ma enamuse sellest ajast, et kas tõesti mina ka selline kunagi olin. Endamisi muidugi palvetades, et jumala eest, palun mitte. Aga no tõesti... Ma südamest loodan, et ma ei ropendanud nii palju, ei kisanud üle söögikoha sedasi, et naabrid kurdiks jäid ja ei näinud välja (või pigem üritanud näha välja) nagu 30. Isegi välja seda kõike öelda kõlab snoobilt aga no palun! Minul kadus küll poole eine pealt isu. Esimese hooga mõtlesin, et julgengi seda ainult A'le öelda, et meil ju oli sellest eelmine kord juttu aga praeguseks olen ma täiesti veendunud, et ei ole ma üksi oma tundmustes. Ma tõesti ei tea. Kahtlane igatahes
Bzzzzzzz
Kõik minu päevad ja ööd mööduvad endiselt unevaeguse tähe all. Igatsen magamist. Igatsen, et võin hommikul kella lihtsalt kinni vajutada ja edasi magada. Peaaegu sama palju kui kaisus magamistki. Selle esimesega on õnneks aga vist homme tibake isegi võimalik tagasi teha skoori. Ma nii ootan. Tõesti ootan! Kõige hullem selle väsimuse juures on vist aga see, et kõigest on raske rõõmu tunda. Nagu üleeile oli. Töö oli perfect, Mania armastas mind lõputult, ilm oli parim üldse, juustel oli ilus ja rõõmus olla ja üldse oli kõik väga, väga hästi aga tuju sellegi poolest null. Koju jõudes oleks tahtnud lihtsalt pikalt mõtlemata voodisse kukkuda ja maailmast kaduda, mõneks ajaks vähemalt. No mida, mida, mida?! Selline ei ole ju see päris mina.
Aga viimasel ajal olen.
Tahtmatult, aga siiski.
Kõige tähtsam küsimus
Nii tihti viimasel ajal olen mõelnud, et peaksin üles kirjutama hakkama kuskile oma mõtteid, sest õhtul end siia tühjaks valada on oluliselt keerulisem kui kohe oleks seda teha. Tegelikult on ju palju juhtunud, millest peaks rääkima, millest tahaks rääkida. Aga raske on oma aega ja jõuressursse jagada ning sellest siis veel ka muljetada. Samas tahaks jõuda veelgi rohkem, et oleks veelgi vähem aega endale jamasid kaela tõmmata. Peamiselt siis - üllatus, üllatus - oma üle mõtlemisega. Aga ehk isegi õnnestub. Õnnestub selle üle mõtlemise eest põgeneda kunagi. Kui rabeleks õige natukene veel rohkem, kui valiks veel midagi, millega sahmida ja millest ehk ka mulle kasu oleks. Ma ei teagi. Mõistujutt, ma saan juba isegi aru. Ja kui ma vaid teaksin, kuhu sellega jõuda... Aga selles vist asi ongi, et minul on ka see "kõige tähtsam küsimus" küsimata. Või kui isegi küsitud, siis vastust sellele ma päris kindlasti leidnud pole. Naerma ajab. Ja kadedusest ja irooniast, mitte lõbususest, sest ma südamest kadestan inimesi, kes teavad. Lihtsalt teavad ja kõik. Ja ainus ravi, mida ma selle kadeduse vastu tean on kiirus. Kui on piisavalt kiire, ei tunne ma end poolti nii palju tühja lahmivat. Homsest tuleb seega hea päev. Vara üles, hilja voodi, nii see meelerahu majja toodi. Loodame siis.
Aga ikka veel on seda tunnet hinges... T*** ma'i või!!!
laupäev, 27. september 2008
Nice...
Nõiutud näivad kõik majad ja puud
[Tanel Padar & The Sun - Tüdrukune]
Kallis Ehitusmees,
Palun ehita nendest lauajuppidest, mis Sul meie fassaadi ja rõdude renoveerimisest üle jäid, meie maja ette üks pink. Üle on sul ju neid juppe jäänud palju, seda on maja ümbergi näha. Ja selles konteineris. Ma ei küsigi mingit viimasepeal nikerdustega üllitist, palun, et oleks koht kus istuda, kui ei taha tuppa minna, sest on midagi rääkida veel kellegagi, kes ka ammu juba magama peaks. Palun...
Aitäh!
Tegelikult on jah seda pinki vaja. Eile näiteks... It was so good.
Oligi ju nädala lõpus ülekaalus siiski kõik see hea. A juures käisin, piljardit mängisin ja nautisin. Tõsiselt nautisin. Vähem väsinud oleksin tahtnud ainult olla. Reedel oli töölgi selle võrra lihtsam olla. Ja õhtul R sünnipäev. Hea, tõeliselt hea. Head inimesed, hea muusika, head joogid - kõik oli hea. Ja siis see üllatus. Jah, ilus ja hea. Ma ei teagi, mida ma lõpuks tuppa jõudes siis mõtlesin aga selles olen ma kindel, et... Tegelikult ma ikka veel ei tea...
Ja siis täna. Põnev oli täitsa see esmaabi. Tõesti põnev. Palju asju oli küll varem kuuldud juba aga oli ka neid asju, mis täiesti uued olid. Ja siis õhtu lõpp. Tannu kontsert. Tõsiselt või!? Oeh, hea hea, hea.
Kõige parem on aga vist see, et vaikselt kogunevad juba ka plaanid edasiseks. 4. oktoober ja 10. oktoober ja 15. november ja veelkord 10. oktoober ja 16. november. Ja siis mõned tähtpäevad/tähtajad, mis ei ole pooltki nii toredad, aga vähemalt on plaanid.
Aga tegelikult, päris tegelikult, tahaks lihtsalt puhata natukene. Ja siis veel õige veidike.
[Tanel Padar & The Sun - Tüdrukune]
Kallis Ehitusmees,
Palun ehita nendest lauajuppidest, mis Sul meie fassaadi ja rõdude renoveerimisest üle jäid, meie maja ette üks pink. Üle on sul ju neid juppe jäänud palju, seda on maja ümbergi näha. Ja selles konteineris. Ma ei küsigi mingit viimasepeal nikerdustega üllitist, palun, et oleks koht kus istuda, kui ei taha tuppa minna, sest on midagi rääkida veel kellegagi, kes ka ammu juba magama peaks. Palun...
Aitäh!
Tegelikult on jah seda pinki vaja. Eile näiteks... It was so good.
Oligi ju nädala lõpus ülekaalus siiski kõik see hea. A juures käisin, piljardit mängisin ja nautisin. Tõsiselt nautisin. Vähem väsinud oleksin tahtnud ainult olla. Reedel oli töölgi selle võrra lihtsam olla. Ja õhtul R sünnipäev. Hea, tõeliselt hea. Head inimesed, hea muusika, head joogid - kõik oli hea. Ja siis see üllatus. Jah, ilus ja hea. Ma ei teagi, mida ma lõpuks tuppa jõudes siis mõtlesin aga selles olen ma kindel, et... Tegelikult ma ikka veel ei tea...
Ja siis täna. Põnev oli täitsa see esmaabi. Tõesti põnev. Palju asju oli küll varem kuuldud juba aga oli ka neid asju, mis täiesti uued olid. Ja siis õhtu lõpp. Tannu kontsert. Tõsiselt või!? Oeh, hea hea, hea.
Kõige parem on aga vist see, et vaikselt kogunevad juba ka plaanid edasiseks. 4. oktoober ja 10. oktoober ja 15. november ja veelkord 10. oktoober ja 16. november. Ja siis mõned tähtpäevad/tähtajad, mis ei ole pooltki nii toredad, aga vähemalt on plaanid.
Aga tegelikult, päris tegelikult, tahaks lihtsalt puhata natukene. Ja siis veel õige veidike.
Tellimine:
Postitused (Atom)