pühapäev, 24. mai 2009
laupäev, 23. mai 2009
194
I’m scared of death
And I’m scared of living
I gave up on the past cause it’s unforgiving
I misplaced my trust
I watched my word begin to rust
I’m a balloon about to bust
I need a place for reliving. Still...
[Blue October - Picking Up Pieces]
Tundub, et nüüd on minu kord vabandama hakata... Ja kui D saab sellest aru, või ei saa, vahet pole, siis mõne teise puhul ma vist isegi ei vaevu. Ei tunne ennast sellepärast halvasti ka. Kas peaksingi?! Sest kõigele vaatamata on õhtul Limp Bizkit ja nautida tuleb kõike siis, kui see parajasti käes on. Hiljem pole millelgi enam sama lõhna, maitset ega tunnet küljes. Elu on lill ja täna õitseb ta minu aias!
And I’m scared of living
I gave up on the past cause it’s unforgiving
I misplaced my trust
I watched my word begin to rust
I’m a balloon about to bust
I need a place for reliving. Still...
[Blue October - Picking Up Pieces]
Tundub, et nüüd on minu kord vabandama hakata... Ja kui D saab sellest aru, või ei saa, vahet pole, siis mõne teise puhul ma vist isegi ei vaevu. Ei tunne ennast sellepärast halvasti ka. Kas peaksingi?! Sest kõigele vaatamata on õhtul Limp Bizkit ja nautida tuleb kõike siis, kui see parajasti käes on. Hiljem pole millelgi enam sama lõhna, maitset ega tunnet küljes. Elu on lill ja täna õitseb ta minu aias!
laupäev, 16. mai 2009
Crash and burn
Lists, lists, lists
Nüüd on päris kindel, et mina olengi see, kes suudab kõikidest kõige rohkem plaane teha. Iseasi muidugi, kas ja kui palju neist ka teostuvad, aga ikkagi on plaanid. Täna näiteks, olen jõudnud juba kaks nimekirja koostada. Ja täiesti erinevat. Hea, et nad vähemalt omavahel ei lähe vastuollu, sest olgem ausad, on ka selliseid koostatud ja ilmtingimata mõlema täitumist oodatud.
Aga tegelikult ma ikkagi usun, et see on vahel ka ikka kasuks tulnud. Kui midagi silme ees, on ka asju õigem olulisuse järjekorda panna. Praegu näiteks. Praegu on mul paralleelselt sellega siin, lahti ka märkmik, mis on otsast otsani täis kirjutatud tegemata ent olulisi asju. Ja päris kindlasti oleksid pooled neist mul homseks juba meelest pühitud kui nad ei oleks mustvalgel kirjas seal. Ja nüüd siis edenebki vaikselt (aga järjekindlalt) tähtaegade list tegemata asjadest. Kuigi need tähtaegade nimekirjad on alati olnud just need kõige suurema läbikukkumisega, loodan ma siiski seekord midagigi selle pealt tehtud saada. Peab lihtsalt, sest väga hulluks asju ka minna ei saa lasta. Või on, et ei saa enam lasta väga palju hullemaks minna, sest väga hullud on nad juba ammu.
Kui nüüd oskaks ainult ise ka aru saada millisest otsast selle kõigega alustada.
Some things, apparently, are not meant to last...
Elame veel... Vist... Ma arvan... Päriselt ju ei tea... Lihtsalt, ikka veel on nii kohutavalt kahju. Njuuts...
Nüüd on päris kindel, et mina olengi see, kes suudab kõikidest kõige rohkem plaane teha. Iseasi muidugi, kas ja kui palju neist ka teostuvad, aga ikkagi on plaanid. Täna näiteks, olen jõudnud juba kaks nimekirja koostada. Ja täiesti erinevat. Hea, et nad vähemalt omavahel ei lähe vastuollu, sest olgem ausad, on ka selliseid koostatud ja ilmtingimata mõlema täitumist oodatud.
Aga tegelikult ma ikkagi usun, et see on vahel ka ikka kasuks tulnud. Kui midagi silme ees, on ka asju õigem olulisuse järjekorda panna. Praegu näiteks. Praegu on mul paralleelselt sellega siin, lahti ka märkmik, mis on otsast otsani täis kirjutatud tegemata ent olulisi asju. Ja päris kindlasti oleksid pooled neist mul homseks juba meelest pühitud kui nad ei oleks mustvalgel kirjas seal. Ja nüüd siis edenebki vaikselt (aga järjekindlalt) tähtaegade list tegemata asjadest. Kuigi need tähtaegade nimekirjad on alati olnud just need kõige suurema läbikukkumisega, loodan ma siiski seekord midagigi selle pealt tehtud saada. Peab lihtsalt, sest väga hulluks asju ka minna ei saa lasta. Või on, et ei saa enam lasta väga palju hullemaks minna, sest väga hullud on nad juba ammu.
Kui nüüd oskaks ainult ise ka aru saada millisest otsast selle kõigega alustada.
Some things, apparently, are not meant to last...
Elame veel... Vist... Ma arvan... Päriselt ju ei tea... Lihtsalt, ikka veel on nii kohutavalt kahju. Njuuts...
esmaspäev, 13. aprill 2009
Pole sinu näoga pilvi, nendest läbi näen.
Nüüd on kõik, sind kui õhku neelan alla
Armusõit meil jäägu lubamatult truuks
Kehakeel päästku keelepaelad valla
Kahetsusest oled rõõmus hommikul
[The Sun - Täna öösel]
Fine, just fine...
A küsis eile kuidas mul läheb, ja M ka. Täiesti loomulik vastus, et hästi, ei kõlanudki nii võltsilt kui ma arvasin ja kui ma hiljem selle peale pikemalt mõtlema jäin, ei tundunud see enam mullegi nii vale. Sest on ju kõik päris ilus tegelikult. Ja seda eriti veel pärast kolmapäevast kontserti.
Kaunis, kaunis, kaunis... Muud ei oskakski selle kohta öelda. Lihtsalt täiuslik tegelikult. Kõik oli paigas - kõik! Jutt siis The Suni kontsertsalvestusest, millest ma osa sain. Armastus, puhas armastus. Ja ma ei oskagi midagi muud selle kohta öelda.
Kuulan nüüd iga päev oma tuliuut albumit ja olen lihtsalt õnnelik. Uut on selles nii palju jaga sams on kõik nagu see sama. See sama hea The Sun oma kasimas kuues. Tõsiselt, kõik on selle juures hea. Jah tõesti, nii vähe ongi mulle vaja. Või noh, natuke tahaks veel, aga sellega kannatab oodata. Ja ju ma siis oota. Natukese ja natukese haaval.
Aga kuidas siis päriselt?
Plaanide tähe all. Plaanid, mida täita, plaanid mida ületada, plaanid, mida reaalsuse piiridesse suruda. Ja sinna vahele natukene eraelu. Aga viimasel ajal vast rohkemgi, kui ma oodata oleksin osanud. Kahju ainult, et mõnda oma kallist olen viimasel ajal nii vähe näinud. I ja K näiteks. Aga selle eest on O't sel nädalal jälle Tallinna oodata. Kas ta jälle ka R'i endaga kaasa toob - kahtlane. Aga sellegi poolest ma nii väga ootan.
Ja nüüd on jälle juba hilja ja mina ikka veel ei puhka. Homsest saab siis vist jälle üks neist päevadest, millal on tõeliselt raske ärgata. Aga hea sellegi poolest. Või ongi nii, et lootus sureb viimasena?!
P.S. Mu puu hakkab juba seda nägu minema, et kevad hakkaks nagu päriselt kohale jõudma.
Armusõit meil jäägu lubamatult truuks
Kehakeel päästku keelepaelad valla
Kahetsusest oled rõõmus hommikul
[The Sun - Täna öösel]
Fine, just fine...
A küsis eile kuidas mul läheb, ja M ka. Täiesti loomulik vastus, et hästi, ei kõlanudki nii võltsilt kui ma arvasin ja kui ma hiljem selle peale pikemalt mõtlema jäin, ei tundunud see enam mullegi nii vale. Sest on ju kõik päris ilus tegelikult. Ja seda eriti veel pärast kolmapäevast kontserti.
Kaunis, kaunis, kaunis... Muud ei oskakski selle kohta öelda. Lihtsalt täiuslik tegelikult. Kõik oli paigas - kõik! Jutt siis The Suni kontsertsalvestusest, millest ma osa sain. Armastus, puhas armastus. Ja ma ei oskagi midagi muud selle kohta öelda.
Kuulan nüüd iga päev oma tuliuut albumit ja olen lihtsalt õnnelik. Uut on selles nii palju jaga sams on kõik nagu see sama. See sama hea The Sun oma kasimas kuues. Tõsiselt, kõik on selle juures hea. Jah tõesti, nii vähe ongi mulle vaja. Või noh, natuke tahaks veel, aga sellega kannatab oodata. Ja ju ma siis oota. Natukese ja natukese haaval.
Aga kuidas siis päriselt?
Plaanide tähe all. Plaanid, mida täita, plaanid mida ületada, plaanid, mida reaalsuse piiridesse suruda. Ja sinna vahele natukene eraelu. Aga viimasel ajal vast rohkemgi, kui ma oodata oleksin osanud. Kahju ainult, et mõnda oma kallist olen viimasel ajal nii vähe näinud. I ja K näiteks. Aga selle eest on O't sel nädalal jälle Tallinna oodata. Kas ta jälle ka R'i endaga kaasa toob - kahtlane. Aga sellegi poolest ma nii väga ootan.
Ja nüüd on jälle juba hilja ja mina ikka veel ei puhka. Homsest saab siis vist jälle üks neist päevadest, millal on tõeliselt raske ärgata. Aga hea sellegi poolest. Või ongi nii, et lootus sureb viimasena?!
P.S. Mu puu hakkab juba seda nägu minema, et kevad hakkaks nagu päriselt kohale jõudma.
neljapäev, 19. märts 2009
tainted love
How far will you go?
How deep is your love?
Your bodies bruised and on fire
Cant stop the world
Cant stop desire
And I cant turn around
And I cant turn around
[Gavin Rossdale - Can't Stop the World]
Kas peabki niiviisi tunduma?
Ses mõttes, et ei ole enam võlts vastata inimestele, kes küsivad kuidas läheb, et kõik on hästi nagu alati. Varem ma ei saanud päris nii, nüüd aga on see kuidagi nii loomulikuks muutunud. Muidugi on neid, kellele ma asjadest ju ausalt ka räägin aga enam ei tõsta ma sellise asja pärast näiteks telefonitoru kuulmaks kellegi lähedase ja kalli häält, et parem hakkaks. Pigem lülitan selle hoopis välja, et mitte keegi ei teaks, ei kuuleks, ei haletseks. Kui muidugi on just midagi nadisti. Ja ega häid uudiseid ka väga kilkama lähe. Sest jah... Kellele see siis päriselt oleks? Kõlab küüniliselt?! Ei ütleks tegelikult. Või ehk ei oska ma lihtsalt seda kõike päris täpselt sõnadesse panna. Sest tõesti, mida aeg edasi, seda rohkem ma tunnen ja näen ja kogen, et tegelikult ei huvita see mitte kedagi. Pigem vaadatakse sellele viltu, kui kellegi käekäigu pärast siiralt muret tunda. Ja olgu see nii minu põhimõtete ja tahtmiste ja plaanide vastu, ei saa ma ennast lahti raputada mõtlemast, et üksi pole selle nimel ka mõtet punnitada. Ja kõige kurvem selle juures on, et mul tekib iga päevaga üha tugevam tunne, et see ongi tegelikult see, mida peetakse silmas nn "täiskasvanuks" saamisest rääkides. Kui nii, siis ma nii südamest ei taha suureks saada. Sest olgu mis on aga kalgiks ma muutuda ei taha. Tahan hoopis, et minusse jääkski alatiseks vähemalt killuke seda naiivsust ja rikkumatust, mis paneb inimesi usaldama ja kinnisilmi otsuseid tegema, sest on ju ometi alati keegi, kellele toetuda ja kes mind kunagi kukkuda ei lase...
How deep is your love?
Your bodies bruised and on fire
Cant stop the world
Cant stop desire
And I cant turn around
And I cant turn around
[Gavin Rossdale - Can't Stop the World]
Kas peabki niiviisi tunduma?
Ses mõttes, et ei ole enam võlts vastata inimestele, kes küsivad kuidas läheb, et kõik on hästi nagu alati. Varem ma ei saanud päris nii, nüüd aga on see kuidagi nii loomulikuks muutunud. Muidugi on neid, kellele ma asjadest ju ausalt ka räägin aga enam ei tõsta ma sellise asja pärast näiteks telefonitoru kuulmaks kellegi lähedase ja kalli häält, et parem hakkaks. Pigem lülitan selle hoopis välja, et mitte keegi ei teaks, ei kuuleks, ei haletseks. Kui muidugi on just midagi nadisti. Ja ega häid uudiseid ka väga kilkama lähe. Sest jah... Kellele see siis päriselt oleks? Kõlab küüniliselt?! Ei ütleks tegelikult. Või ehk ei oska ma lihtsalt seda kõike päris täpselt sõnadesse panna. Sest tõesti, mida aeg edasi, seda rohkem ma tunnen ja näen ja kogen, et tegelikult ei huvita see mitte kedagi. Pigem vaadatakse sellele viltu, kui kellegi käekäigu pärast siiralt muret tunda. Ja olgu see nii minu põhimõtete ja tahtmiste ja plaanide vastu, ei saa ma ennast lahti raputada mõtlemast, et üksi pole selle nimel ka mõtet punnitada. Ja kõige kurvem selle juures on, et mul tekib iga päevaga üha tugevam tunne, et see ongi tegelikult see, mida peetakse silmas nn "täiskasvanuks" saamisest rääkides. Kui nii, siis ma nii südamest ei taha suureks saada. Sest olgu mis on aga kalgiks ma muutuda ei taha. Tahan hoopis, et minusse jääkski alatiseks vähemalt killuke seda naiivsust ja rikkumatust, mis paneb inimesi usaldama ja kinnisilmi otsuseid tegema, sest on ju ometi alati keegi, kellele toetuda ja kes mind kunagi kukkuda ei lase...
esmaspäev, 2. märts 2009
189
Nägin täna jälle T't unes...
Ja nüüdseks on sellest mõttest, et mida ma täpselt nägin alles ainult nii hägune mälestus, et kõike seda taastada on nii, nii, nii keeruline. Aga samas tahaks, sest see osa, mida ma mäletan, on mäletamist väärt... Haige, ma tean. Crap! T!
Mind ajab tegelikult hulluks teadmine, et ma tean praegu täpselt, mida ma tahaksin sellele sõnumile vastu saata või öelda ja ma lihtsalt ei oska seda kuidagi teha. Helistada, saata sõnum, helistada... P*****!
See on täpselt nagu A täna ütles, et kui sissepoole on nii palju, on välja seda öelda või tunda või kirjutada või kuidas iganes väljendada nii keeruline ja raske, võiks palju lihtsam olla. Jumala eest, nagu kaamli läbi nõelasilma ajamine...
Ja nüüdseks on sellest mõttest, et mida ma täpselt nägin alles ainult nii hägune mälestus, et kõike seda taastada on nii, nii, nii keeruline. Aga samas tahaks, sest see osa, mida ma mäletan, on mäletamist väärt... Haige, ma tean. Crap! T!
Mind ajab tegelikult hulluks teadmine, et ma tean praegu täpselt, mida ma tahaksin sellele sõnumile vastu saata või öelda ja ma lihtsalt ei oska seda kuidagi teha. Helistada, saata sõnum, helistada... P*****!
See on täpselt nagu A täna ütles, et kui sissepoole on nii palju, on välja seda öelda või tunda või kirjutada või kuidas iganes väljendada nii keeruline ja raske, võiks palju lihtsam olla. Jumala eest, nagu kaamli läbi nõelasilma ajamine...
188
Rääkisin ükspäev A'ga sellest, et igaühel on mingi asi, milles ta on hea. Olgu see siis joonistamine, laulmine, tantsimine või mida iganes muud. Ma nüüd siis veendusin taaskord, et minu "eriliseks andeks" on asjade edasilükkamine ja sellest tulenev ettearvatav ebaõnnestumine. Täna näiteks... Kuigi homme/täna on, või ma ei teagi - peaks olema, üsna suur ja oluline asi, pole mina seda veel isegi vaadanud mitte. Huvitav küll, kuidas mul homme sellega minna võiks?! Oh what a joy! Sest jah, selle asemel, et vaadata ja uurida näiteid on minul olnud vaja koristada, nõusid pesta, pesu pesta, arveid maksta, blogisid lugeda, trenniks aegu panna ja ma ei tea veel mida teha. Aga ainult mitte seda, mida vaja oleks teha. Ja nüüd siis, nüüd pean ma ennast pigem siin tühjaks kirjutama kui ikka veel asjatama hakkama. Ei ma ei ütle, et need kõik on ebaolulised asjad aga no vähemalt vahel harva võiks prioriteedid õigesti paika seada enda jaoks.
Asja ei tee muidugi paremaks asjaolu, et ma olen hommikust peale üritanud välja mõelda vastust sõnumile, mille öösel sain. Ma nüüd ei teagi, kas see oli joogisest peast või millest inspireeritud aga seest tegi nii soojaks ja palju ei puudunud, et väga härdaks oleksin muutunud. Ja ma lihtsalt ei oska midagi vastu saata sellele... Ei oska, ei oska, ei oska... Tahaks lihtsalt midagi õiget (!!!) sellele vastata aga aru ma ei taipa, miks see nii keeruline peab olema.
P*****!
Emotsionaalselt handicapped, tõsiselt!
Asja ei tee muidugi paremaks asjaolu, et ma olen hommikust peale üritanud välja mõelda vastust sõnumile, mille öösel sain. Ma nüüd ei teagi, kas see oli joogisest peast või millest inspireeritud aga seest tegi nii soojaks ja palju ei puudunud, et väga härdaks oleksin muutunud. Ja ma lihtsalt ei oska midagi vastu saata sellele... Ei oska, ei oska, ei oska... Tahaks lihtsalt midagi õiget (!!!) sellele vastata aga aru ma ei taipa, miks see nii keeruline peab olema.
P*****!
Emotsionaalselt handicapped, tõsiselt!
Tellimine:
Postitused (Atom)