reede, 6. mai 2011

Be sill my soul...

Ma olen viimasel ajal, eriti just viimastel päevadel, palju mõelnud sellele, kui vähe on vaja selleks, et keegi suudaks olla päriselt ja ausalt õnnelik. Aga samas kui palju selleks vaeva tuleb näha. Näiteks töökohas. Ma pole ammu nii rahul ja õnnelik olnud kui nüüd. Ma ei muretse pidevalt, ehkki selleks oleks rohkem põhjust kui varem. Ma ei lähe endast välja ja ma ei tunne ka kurjust ega vihastamist enam endas olgu oluord kuitahes morn ja lootusetu. Keegi minu ümber ei ole selline ja nii on ka endal seda raske tunda. Ja isegi kui kipub jonn peale, on seda häbi tunda või seda enam välja näidata. Samas tunnen ma aga ka väga selgelt, et see ei tule kaugeltki mitte niisama. Ma pean end ikkagi hooti sundima olema naeratav ja positiivne ka siis kui seda kohe kindlasti enam olla ei tahaks. Nii ka teised minu ümber, ma olen täiesti kindel. Milles aga erinevus - ma ei püüa seda teha üksi! Minu ümber on päevast päeva inimesed, kes ka just täpselt sedasi tahavad olla ja tööd teha. Mis aga põhiline - nad tahavad päriselt ka nii, see ei ole võlts. Ja meie juht ootabki meilt seda ning tunnustab. "Nad on minu inimesed, ja mina olen nende..." Ja omadega tahame me kõik olla parim osa meist endist.

Kui ma eile sellest kõigest mõeldes ja oma päevast vaimustuses olles lausa hõljusin koju, siis täpselt sama loogiline tundub see mõte mulle ka täna, kui ma tahaksin lihtsalt magamaminekut aina edasi lükata, et hommik ometi ei tuleks ja et nii pea ei tuleks veel minna. Ja see ongi minu jaoks see kõige suurem erinevus minu senise ja praeguse elu vahel.
A ja T on mõlemad minult küsinud, et mis saab nii erinev olla, et ma nõnda lausa säravat. Ja see vist ongi see, mis teeb Siin ja Seal töötamise nii erinevaks. Ma usun sellesse kõigesse just nende inimeste pärast, kes minu ümber on ja kellest ma tõesti tunnen, et nad tahavad olla sellised nagu nad on - igaüks veidi isemoodi aga kõik nii lõputult armsad ja head.




P.S. Mu kallis puukene ei jõuagi vist lehte minna sellel aastal aga väikesed pungad ja tibatillukesed lehed on juba täiesti olemas. Südames hakkas soe, kui seda ühel hommikul temast möödaudes märkasin.

pühapäev, 6. veebruar 2011

"So you got me loving you girl"

You could love me or not
But either way I’ve got to
Wake up to face another day tomorrow morning
You could love me or not
But either way I’ve got the sunrise looking in my eyes
And i know i could love you or not
But either way you’ve got to
Wake up to face another day tomorrow morning
[Dub FX - Love Me Or Not]

Ma ei tea kuhu või kelle juurde ma oma hääle jätsin aga ma südamest loodan, et tee, mesi ja sidrun selle tagasi toovad. Samas aga ehk aitab see, et ma reaalselt rääkida ei saa mind siin taas häälekam olla, sest ma tõesti olen igatsenud end ka siin kuuldavaks teha.

Nii palju on juhtunud ja juhtumata jäänud, veel rohkem on muutunud või muutumatuks jäänud ja kõigest sellest saaks ja peaks ja ehk ka tuleks rääkida - lihtsalt keeruline on miskipärast. Jälle on lihtsalt blokk ees. Samas aga on vajadus selleks täiesti olemas. Või ehk olen ma nagu Sal-Saller, kes ainult siis õigeid ja häid sõnu suudab kõrvuti seada, kui midagi halvasti on. Ma tean, et paljust ei saa ega tohigi veel rääkida ja ehk ongi selle bloki taga just see, et ma peaksin väga valima, milles saan või ei saa kirjutada. Vale tundub enda sõnu tsenseerida. Jätta kirjutamata olulisi asju ja kirjutada asjadest, mis on vähemtähtsad. Siis aga ka nendest kirjutada valikuliselt, sest ühel või teisel viisil on nad seotud nendega, millest kirjutada ei saakski... Keeruline, keeruline, keeruline... Kõlab juba nii minu moodi, kas pole?

Aga mis siis vahepeal juhtunud on? Liiga palju ja samas nii vähe, kui aus olla. Muusikat on üsnagi palju olnud Biffy Clyro ja Hurts esirinnas. Muidugi ka Rock Cafe ja veel mõned mõnusad kontsertelamused. Teatrisse ei ole jõudnud ja sellest on kahju. Tööd olen palju teinud ja ma arvan, et niisama palju ka asju üle lasknud - kui mtte rohkemgi. Jällegi on mul korterinaabrid. Seekord kaks tüdrukut. Päris tore on ja nii teistmoodi kui poistega. Ma olen paljud asjad enda jaoks selgeks mõtelnud ja samas on nii palju asju ikka veel täiesti sassis, kui mtte enamgi veel segi kui nad varem olid. Ehk siis - mitte midagi suurt pole muutunud!

Aga ma luban, et kirjutan palju täpsemalt, kui saan kõigest jälle vabalt rääkida.

neljapäev, 25. märts 2010

Igatsusest ja igatsemisest

This girl I know needs some shelter
She don't believe anyone can help her

She's doing so much harm, doing so much damage

But you don't want to get involved

You tell her she can manage

And you can't change the way she feels

But you could put your arms around her

[Massive Attack - Protection]


Kuidas sina aru saad, et kellestki puudust tunned?

Minule on see üsna lihtne, tuleb välja. Ma hakkan seda inimest unes nägema. Jälle ja jälle ja jälle.

Eile näiteks nägin unes, et K on popiks tulevaseks emaks hakanud. Mitte, et ta seda olenemata püüdmisest või mittepüüdmisest nagunii juba on. Ja hommikul ei saanud ma kohe üldse mitte aru, kas see oli päriselt või ma nägingi seda unes. Sest nii hirmus tahtmine oli temast midagi kuulda. (See on muuseas ilmselge vihje sellele, et te neiu, võiksite kirjutada ka ehk miskit vahelduseks)

Tegelikult on see igatsemine viimasel ajal nii default tundeks saanud, et ei saa enam õieti arugi, kui see jälle peale tuleb. A Portugalis, R ja C Austraalias, K Norras, A Inglismaal ja DD lihtsalt nii kaugel kuidagi, et paha hakkab. Vahel tundub isegi O Pärnus kui teises maailma otsas. Mulle meeldib hulka rohkem väljavaade, et kõik mu kallid on mulle võimalikult ligi.

Ja nii siis ongi, et nad trügivad vägisi mulle unedesse. Tuleb isegi välja, et ma ei ole mitte ainuke. R täna just rääkis, kuidas ka tema poisse unes näeb. Ma vahel mõtlengi, et ehk on see massipsühhoos meil siia "mahajäänutel". Räägime neist, kes kaugel, nii tihti, et siis ongi nii, et ei saa neile mõtlemata või unes nägemata. Ja ega ma tegelikult tahakski neile mitte mõelda. Soojaks teeb seest ju mõte nendest...

Teile kõigile, kes te ära olete:

Armastan ja igatsen!

teisipäev, 23. veebruar 2010

mul on nii OK-SEN-DA-MI-SE-NI nendest inimestest, kes selle lume pärast ainult vinguvad ja vingudav ja vin-gu-vad! kas see sitt kolib taevasse tagasi teie vingumise peale või??? tra võtke labidad kätte ja kaevake ise ka natuke, hakkab kergem meil kõigil!

TRAMAIVÕI!!!

esmaspäev, 11. jaanuar 2010

FAIL FAIL FAIL

Define your meanin' of fun
Is it fuckin' druggin' or guns?

I feel the heat comin' off of the blacktop

And so get ready for another one


Let's take a trip on memory lane

The words circulate in my brain

You can treat this like another all the same

But don't cry like a bitch when you feel the pain

[Sick Puppies - You're Going Down]


Üles-alla-üles-alla-üles... Minu meeleolu siis. Kui ma paremini ei teaks, kahtlustaksin selles hormoone või mida iganes aga me ju kõik teame millest kogu see jama - minu pidevast ent järjekindlast asjade edasilükkamisest ja nüüd siis tagajärgedega elamisest. Või siis ka nende edasilükkamisest. Täiesti katastroofiline seis on muuseas. Aga ikkagi on mul üsna ükskõik. Vähemalt väliselt. Halb hakkab mõttest, et ma justkui ei tahakski et see kõik otsa saaks. Tõesti, füüsiliselt hakkab halb sellest lausa. Viha tekitab, et üks ja vist ka ainuke asi, milles ma suudan konstantselt järjekindel olla, on fail'imine.

teisipäev, 8. detsember 2009

Even in the daylight, shine on

Ma mõtlen vahel, et kas see, et siia üha raskem on enda hinge tühjaks valada tuleb sellest, et enam ei juhtu nii palju asju, millest tahaks ennast tühjaks rääkida või teiega jagada. Siis jälle on on aga selliseid õhtuid nagu näiteks Patarei X, millest võiks küll lõputult rääkida aga ikkagi ei taha/suuda/saa. Ja kui selle jõu kuskilt lõpuks leiangi, tundub kõik nii keerulisena seletada, et jätan selle paremat aega ootama, mida enamasti aga ei tulegi. Seekord siis teisiti...


Patarei X - Pulmad ja Matused.

Ehk siis matsime oma armastatud Patarei ja laulatasime igaveseks (või siis sessi lõpuni) keemiku ja energeetiku. Kurb oli ja väga tore korraga. Matuste ajal tundsin klompi kurku tõusvat aga pulmas ja pulmapeol oli nii hea, et kell sai way too early 5 ja tuli koristama hakata.

Ma ei mäleta, millal ma viimati nii joogine oleksin pidanud olema aga ei olnud või millal mu jalad viimati nii palju tuld välja lõid või millal ma viimati nii palju naerda sain. Hea oli kõiki neid inimesi näha ja kallistada, kallistada, kallistada. Mõni mees oli ju lausa Võrust kohale tulnud meie pärast. Luv Baby... Samas oli ka palju uusi nägusid, niiet päris lootusetu ei tundugi, et ehk kutsutakse meid vanasid ka järgmisel aastal mõnele keemikute ja energeetikute ühisele üritusele. Ja ma arvan, et me läheksime. Ainult selle hommikuse mitte koristamise pärast juba läheksime.

Ja kõigele sellele väsimusele ja koogile seal seinal vaatamata piserdasin ma ikkagi taksoga koju sõites nukrusest, et enam ei ole sellist organiseerimist ja ei ole sellist rapsimist, ei ole enam sellist hommikust unega võitlemist ja koristamist. K ütles oma kõnes õigesti - parim aeg ülikoolist. Oligi, ma arvan.

teisipäev, 24. november 2009

Roosamanna

Oleks vist aeg oma puhkusest kokkuvõtet tegema asuda. Homme ju ikkagi tööle jälle. Ei oota. Üldse kohe mitte. Juba ainuüksi mõte kaheksast viieni elurütmi sisseelamisest tekitab külmavärinaid. Brrrr! Samas jälle puhkusest mõelda on mõnus, üle mõistuse mõnus lausa. Olid peod, nägin sõpru, tegin lollusi, magasin hommikuti sisse või siis välja, sain kodus olla. Mida veel tahta?!
Ainus vist, mida ei jõudnud, oli koolis käia. Kahju peaks olema sellest vist aga kahjutunne see kindlasti ei ole, mis mulle nagu näpuga meelekohale trummeldaks. Kohusetunne ehk? Ei tea, seda tunnet ka nagu väga ei mäleta. Süütunne pigem. See vist ongi. Ja ma isegi ei vaevu enam mingeid lubadusi andma, et edaspidi olen tublim jne. Vaevalt. Tuleb aga tunnistada, et motivatsioon on kuidagi kahtlaselt kõrgeks kerkinud viimasel ajal. Hakkan vist ka ise oma sõnadele tähelepanu pöörama.

Aga varsti on jõulud ja aastavahetus ja siis on jälle natuke aega kergem hingata, loodetavasti vähemalt. Ega ei saa ju oma elu keeruliseks elamata. Enne homset on aga veel üks öö ja hulk head muusikat, mida kuulata. Sellepärast ongi vist nii hea ja helesinine või roosa tunne - roosamanna.