All smiles and sunshine

Wake up and face me
Don't play dead 'cause maybe
Someday I will walk away and say
You disappoint me
Maybe you're better off this way
[A Perfect Circle - Passive]

Ärgata hommikul vara vara ja vahtida oma arvutiekraaniga tõtt. Just sellised minu vabade päevade varahommikud ongi. Murettekitav, vähemalt. Aga ma lohutan ennast sellega, et ma tahaks teha nii paljusid asju, milleks praegu lihtsalt vahendid puuduvad. Aga reedest, reedest jälle. Või siis laupäevast.

Ilus on elu juures praegu see, et ma armastan kooselu mehega, kes õhtuti õlle asemel veini joob. DD ütleks selle peale, et pean kiiremas korras temaga kokku kolima aga vaevalt see tõelisuseks kunagi saaks. Ei tea, kas ma seda tegelikkuses tahaksingi.
Ja mitte nii ilus on, et keegi kallis, minuga lihtsalt ei räägi. Sain aru, made your point, nüüd tahaks teada, mis valesti ka on?!

Üsna niru on olla tegelikult. Ehk just sellepärast, et ei teegi midagi. Mis aga asja juures kõige huvitavam, raha läheb sedasi isegi rohkem. Ja ongi jälle asjadega nii, et mida ei ole, on võimalused asju teha või kuhugi minna. Ja samas on kuidagi hästi ka jälle. Rääkisin eile üle hulga aja R'ga ja no seal on midagi teisiti kui kellegi teisega. Pole vahet kui palju on möödas viimasest rääkimisest 15 minutit või mitu nädalat, isegi kuud, kõik on ikkagi kuidagi samamoodi. Ja seda isegi siis, kui kõik on täiesti teisiti. See on lihtsalt nii kodune, kuidas ma ennast temaga tunnen. Kodu, kodu, kodu... Sellised asjad ja praegune O siin elamine paneb mind nii väga Pärnut igatsema. Koju tahaks, sinna Pärnu koju. Oma majja ja aeda ja lehtla alla ja gararaaži (ei, ma ei eksinud kirjapildiga. kes teab, see teab) ja randa, randa, randa...

Ja nii siis ongi, mu elu koosneb tööst, teiste inimeste elule kaasaelamisest ja enda omast unistamisest. Tahaks rohkemat, palju rohkemat, aga selleks peaks ka ise rohkem tegema. Aga ma ei anna lubadusi, ei otsi vabandusi ega tee kaugeleulatuvaid järeldusi sellest, mis oli, on või tulema peaks. Ainuke asi, mis ma teha oskan, on algusest peale hakata ja vaadata, mis järjest tuleb.

Uinuda hilja hilja, et hommikud oleksid võimalikult rasked ning et tööleminek võimalikult palju edasi lükkuks. Just sellised minu vabade päevade hilisõhtud ongi. Ja tegelikult on üsna OK sedasi, sest teisiti ma lihtlsalt ei oska ega vist tahagi osata.

Rabarock 2009

Et siis nädalavahetus...

Kas ühest sõnast piisab? Rabarock siis. Hea, hea, hea, nii hea!

Juba algusest peale oli kõik õige. Soovitused ja näpunäited sellistelt Rabarocki veteranidelt nagu C ja O - igati olulised ju. Hommikul sai normaalsel ajal üles ka ning seda isegi väga suurte pingutusteta minu suureks üllatuseks. Siis veel viimased kallid enne minekut ja pisarad, et musikallid meiega ei tule. Edasi juba poetrett, mis oodatust ikka oluliselt vähem aega võttis ning arve, mis samamoodi üsna pisike lõpuks tuli. Ja siis teele. Viljandi maantee äärest veel paar hääletajat ka peale, sest no kuidas sa jätad tee äärde poisid, kellel ilmselgelt sama tee jalge all. Ja siis juba nii mõnigi ekstreemne möödasõit ja kohal me olimegi.
Telki mina endiselt ei taha ega oskagi tahta korralikult üles panna. Enne vist ei õpigi, ma arvan, kui endale päris oma saan. Aga jah, lisaks enda kohale oli ju vaja kuidagi veel kinni hoida kohta veel kolmele telgile ja ikka väga nõme oli kella neljani oma asjadega niiviisi laiutada, et inimesed väga nõutult meie ülber jalutasid ja oma telke kuskile paigutada üritasid. Aga no tehtud sai seegi ja keegi ei jäänud heast kohast ilma. Tuleb ju tunnistada, et koht oli tõepoolest väga, väga, väga hea, eriti kui vihma sadama hakkas.
Ja siis pärast tunnist käepaela sabas seismist südaööni ainult head muusikat! Jumalik, ma ütlen.

Laupäeva kohta on üldse raske midagi rääkida. Kõik oli lihtsalt üsna sürr. Asju millest jutustada oleks nagu palju aga samas asju, millest ma rääkida päriselt ka saaksin või tahaksingi, on vähe ja need ei anna nagunii kõike seda edasi, mis ma päriselt tunnen.
Muidugi ei saa mainimata jätta seda meeletut ja jätkuvat, jätkuvat, jätkuvat vihma, mis kogu telklaagri ja kontsertala üheks suureks mülkaks muutis. Ega seda, kuidas ei olnud võimalik üleni uppumata isegi mitte teise telki jõuda. Ja ometi ka ju soojamaratoni, mis poiste telgis oli.
Päeva ja ehk kogu elamuse parimaks ostuks tunnistan siiani oma kummikud (ja ehk ka A nänni, mis vist jäävadki minu kätte kopitama, kui minus just mingi erakordne allaheitlikkus ei tärka äkitselt). Ja muidugi, muidugi, muidugi see muusika, muusika, muusika. Ma lihtsalt armastan seda kogemust ikka veel ja tagant järgi ka veel kaua, kaua, kaua, ma arvan. Ja siis muidugi see kompliment mille M mulle tegi, mul on nii kuradi kahju, et ma ta kontakte ei võtnud ikkagi. Damn, see tšikk oli nii lahe. R ja K rõõmustage, see on midagi teile :P.
Nüüd tahaks veel seda ka teada, miks S mind ikkagi üles ajas enne kui ta minema hakkas öösel ja enne seda ka. Armas, aga segadusse ajab see ka mind, väga kohe! Sürr, sürr, sürr! Nii sürr!

Ja siis koju! Kodu on üks äraütlemata hea koht. Eriti kui seal on soe vesi ja pesumasin ja pehme, kuiv voodi. Magada, magada, magada. Tõesti ainult magada! Ehk unedes kestab see kõik kauem.

Ning viimaks note to self: järgmisel aastal kaasa kindlasti talvejope, kindad ning kummikud! Sääsetõrje ei jookseks ka mööda külgi alla. Ja veel rohkem kodutööd!




Ja ma nii väga oleks tahtnud selle postituse ette mõne väga hea loo panna Rabarocki mõnelt esinejalt aga ma lihtsalt ei suutnud valida, sest kõik nad olid täpselt see, mis tunne mul seal oli. Ja see peaks väga hästi selgitama, kui sassis minu peas praegu kõik on. Ei tea veel kui kauaks aga mõneks ajaks kindlasti.

Armastan, armastan, armastan...

Kell on palju ja homme on vaja vara ärgata aga nende kahega siin niisama istuda ja lihtsalt olla on nii palju parem.

Oootan homset, ootan ülehomset, ootan, ootan, ootan...




Varsti on sellest kõigest täpselt aasta. Seda ei oota, nagu ei oodanud ka kümnendat maid. Loodetavasti see, mis tuleb, on lihtsam kui see, mis oli.

197

Täna tahaks südamest tervele maailmale tule otsa panna aga ma luban, et teen seda alles siis, kui olen vähemalt pool oma sisemusest patja nutnud ja karjunud.

It’s all about making the best out of everything.

I’m sick of standing in your line
So now you’ll have to take it
Take this to heart
I will never let you fuck me over
Stop talking down to me your war is old
Your game is over
So here’s my coldest shoulder
[Blue October - Say It]

Tahaks praegu neiu E't tsiteerida, sest just nii ma mõtlengi hetkel!

"Kui loll on loll?
Piisavalt!"

Sest no tõesti! Kui palju võib samu vigu teha üks inimene?! Mitu korda usaldada ja siis aru saada, et täiesti õigustamatult?! Korduvalt aru saada ja mõista ning seda selleks, et saada üle lastud ja iseenesest mõistetavalt võetud?! Ikka uuesti ja uuesti ja uuesti täpselt sama moodi!

Alles eelmisel nädalal selgitasin, et kui ise süüdi ollakse, pole mõtet halada ja patja nutta, tuleb tegutseda ja vaeva näha, et asjad paraneksid. Nüüd siis jõuab karm tõde ka minu õuele. Jõudis pärale! Jah, aitäh! Võtan õppust, nüüd vist tõesti! Püüan vähemalt! Täna oli viimane katse ja püüd asju parandada ja mingitki mõtet selles kõiges leida. Ei taha? Ei saa aru? Hästi, mulle piisas nendest mitmest-mitmest-mitmest-mitmest-mitmest-mitmest... proovimisest ja pisaratest, mis nagunii mitte midagi ei maksnud ega väärt polnud.

Arghhhhhhh ma olen nii tige, et tahaks peksta või lõhkuda midagi. Kurat, kui loll ma ikka olen! Ei õpi oma vigadest, ei miks ma peaksingi?!

195

Ma arvan, et minu jaks sai eilsega otsa. Lihtsalt ei taha enam ja kõik. I'm done!

194

I’m scared of death
And I’m scared of living
I gave up on the past cause it’s unforgiving
I misplaced my trust
I watched my word begin to rust
I’m a balloon about to bust
I need a place for reliving. Still...
[Blue October - Picking Up Pieces]

Tundub, et nüüd on minu kord vabandama hakata... Ja kui D saab sellest aru, või ei saa, vahet pole, siis mõne teise puhul ma vist isegi ei vaevu. Ei tunne ennast sellepärast halvasti ka. Kas peaksingi?! Sest kõigele vaatamata on õhtul Limp Bizkit ja nautida tuleb kõike siis, kui see parajasti käes on. Hiljem pole millelgi enam sama lõhna, maitset ega tunnet küljes. Elu on lill ja täna õitseb ta minu aias!