/---/

Aga mis siis, kui lihtsalt ei taha magama minna. Mitte, et und ei oleks ja et peas ei vasardaks, et tuleb kuuest ärgata. Ikkagi ei taha minna. Oleks hommikuni üleval kui saaks ja südametunnistus ei piinaks hiljem. Läheks õue. Teeks samamoodi lumeingleid nagu see noormees, keda ma aknast sadu vaadates jälgisin. Oleks C Tallinnas, oleksime juba tükk aega tagasi kõndima läinud, ma arvan. Ma ikka igatsen tema järgi. Need kilomeetrid on viimasel ajal kuidagi väga pikad tunduma hakanud. Igatsen. Ja ongi "oleks, läheks, teeks".

Õues on nii ilus. Ma armastan sellist ilma. Isegi kogu seda tuisku. Seda kõike võiks rohkem ja kauemaks olla. Valgem, puhtam, ilusam...

Hommik, tule juba...

Ja kõik mu täitmata lubadused...

How long have I been in this storm?
So overwhelmed by the ocean's shapeless form
Water's getting harder to tread
With these waves crashing over my head

---

I know you didn't bring me out here to drown
So why am I ten feet under and upside down
Barely surviving has become my purpose
Cause I'm so used to living underneath the surface

---

And I will walk on water
You will catch me if I fall
And I will get lost into your eyes
I know everything will be alright
I know everthing is alright

[Lifehouse - Storm]

Ma mõtlen ikka vahel, et miks me kõik, kes armastame oma mõtteid teiste ja endi jaoks avalikuks ja mitte nii avalikuks teha, kirjutame enamasti alati siis, kui kõik ei ole just nii nagu peaks. Või siis ei kirjuta. Ei kirjuta lõpuks lihtsalt sellepärast, et mitte kõik sissekanded ei oleks nagu ühe vitsaga löödud. Ja ma ei teagi mis on hirmsam, kas see, et kõik postid on halad või et ei kirjutatagi enam... Aga vist ikka see, kui üldse enam ei kirjutata. Endasse on ju nii palju valem elada, kui tunned, et tegelikult ju tahaks selle kõik endast välja lasta.

Aga vahel on asjad hästi. Kohe nii hästi, et ei teagi kust alustada, et kõik räägitud saaks. Et saaks öeldud kõik, mis hingel ja südamel ja mis olemise nii heaks teevad, et tahaks tervele maailmale karjuda, et vahel ongi kõik nii hea nagu pealtpoolt paistab.

Minu suurest nukrusest ja pahameelest aitas mind üle üks tunnike A seltsis, kes lihtsalt on nii võrratu ja imeline, et mul ei jätku sõnu. Lihtsalt. Kõik mu selle hetke suured kahtlused ja küsimused said lahendatud. Ja nii lihtsalt. Tunniga! Nii ma siis läksingi koju ja enne mõelnud, et koju jõudes piserdan ennast magama ja nutan taga midagi, mis kunagi midagi väärt vist ei olnudki (jah, ma ikka veel muserdan ennast vabatahtlikult sellega), lõppes mu õhtu tõeliselt hästi. Ja ei piserdanud, ei muretsenud ja mis peamine, ei mõelnud enam.

Ja pärast seda ei olnudki see nädal nii pikk enam. Ja reedel R ja K ja väike vein ja väike kaart... Jah, kvaliteetaeg nendega, kes on toredad ja head.

Mis mu tuju vist rohkemgi kui heaks täna tegi, on see, et ei läinudki mul nii kehvasti täna rooli istudes. Tuli nagu välja enamus asjadest ja oli ilus. Ja T ei olnud kuri ja isegi ütles paar head sõna. Ja õhtul minu kallis Urrrr. Ta on ikka nii kallis mulle.

Kõik, kõik, kõik see kokku teeb olemise nii ilusaks, et isegi homne tööpäev, mis liialdusteta tõotab katastroofiline tulla, ei paista enam nii eemaletõukavana. Hea küll. Ebameeldivana jah, aga mitte nii meeletult vastikuna kui muidu pühapäeval kuuest tõusta.

Ja kõik ongi ilus minu mätta otsast praegu. Ma e itea mis homme, aga täna on tõesti hästi ja ilus kõik.

Maybe U can stop tomorrow...

Minu igapühapühapäevane tõdemus üha kasvab, et ei ole need nädala viimased päevad ikka kindlasti mitte töötegemiseks. Raske on ärgata ja veel raskem kodust välja tulla. Eriti meeldiv on ju muidugi siis, kui põed veel oma eelmise päeva toidu/kohvi/kurat-teab-mille-tegelikultmürgitust ja kõik, mida sa tegelikult teha tahaksid on kodus teki sees lesida ja väikest varvast ka mitte liigutada. Jälkus!

Tegelikult kui juba kohal olla, ei olegi nii hirmus enam (eriti kui A-kallis tööl on) ja samas lähevad ju need pühapäevad kõikidest päevadest kõige kiiremini ka. Lihtsalt... Pühapäevad on sissemagamise päevad mitte töölkäimise päevad!




Ja veel! Mulle on pihuarvutit vaja. Ma mõtlen nii tihti, et tahaks midagi öelda, kirjutada, teha aga kui ma siis päeva lõpuks arvuti taha saan, on kõik nagu käega pühitud, mis mu mõttes keerles, et paberile pannna. Samamoodi ka nende lugudega, mille nime ja esitajat tahaks teada ja üles kirjutada, et hiljem endalegi tõmmata. Mu Kissa on armas küll aga temaga päevast päeva ringi kakerdada oleks ka natukene karm. Ja niimoodi tekivadki need lugematud draftid, millest tegelikult grammigi tolku ei ole, sest mõte puudub neil täielikult (suht samamoodi nagu sellelgi halal siin). Aga ütlemata jälle ka ei saa jätta. No tõesti! Mina pooldan tehnika arengut ja ootan hirmsasti seda aega, millal mulle reaalselt polegi enam arvutit käe juurde vaja, et enda mõtteid üles tähendada. Nii tore oleks ju, kui saaks siis ja kohe kõik oma mõtted kirja panna, kui nad just täpselt sulle pähe kargavad. Ootan, ootan, ootan!




Aga mis veel?! Ma sõidan nii tihti loomaaiast mööda ja ise jõudsin sinna viimati ei mäletagi millal. Peaks minema millalgi. Kes tuleb koos minuga? Esmaspäeval tegelikult saaks. Aaaaga siis hakkab jälle see, et on tarvis oma ainukese vaba päevaga ju ehk midagi targemat teha. Pffff, nii hea oleks, kui tööpäev oleks kaks päeva ja ülejäänud aja võiks ainult endale kulutada! Aga nii vist peabki, et magama siis, kui surnud oleme. Kas jah? Jah!

21.00 - 00-00

Kui ma paar nädalat tagasi pahandasin otsatult poes kuuldes, et "Jõulumüük on meil nüüd alanud!!!", siis nüüd on jõuluhooaeg alanud ka minu kodus. Mandariinidega nimelt! Üleeile tõin siis esimest korda koju 3kg mandariine ja no otsa said nad ka hirmus kiiresti. Enne magamaminekut jõudsin veel mõelda, et huvitav, kas hommikul peeglisse vaadates näeme me V'ga mõlemad kahtlaselt mandariinid välja või läheb ikka sel korral veel õnneks... Ja tekkis jõulutunne, kui mandariine vitsutasin. Tõesti tekkis! Kummaline, et nüüd ei tähenda enam jõulutunnet minu jaoks moonirullide küpsetamine või lihapirukate "limpsimine" munaga vaid nii kommertslik asi nagu seda on mandariinid (!!!) - no tõesti!




Ostuhullusest

Saabuvast jõuluhullusest, ma loodan, jään mina sel aastal veidi rohkem kõrvale, sest olgem nüüd ausad, minu kingitused on ju kõik juba rohkemgi kui olemas. Minu Urr näiteks... Ja kui T minuga eriti kenasti käitub ja mind läbi mu kadalipust aitab, on ka see kink olemas. Ma südamest ei jaksa ära oodata. Samas kui tänast aga arvestada, võib sellega tiba kauem aega minna kui ma eeldada oskasin. Igatahes... Elame veel ning loodetavasti ka hästi ja edukalt...

Aga jah, pean siiski ka tunnistama, et päris puutumata ei jää meist keegi reklaamist. Käisime A'ga ööshoppingul. Tore oli. Kuigi see vast pigem sellest, kellega ma koos olin kui et sellest, mis ma tegin või kus olin, sest no tegelikult ka - seal ei olnud mitte midagi, mida mina osta oleksin tahtnud või mis nüüd nii väga oleks allahinnatud olnud. Ei ole see Kaubamaja ikka minu koht. Hirmutav oli täitsa palju seal tuttavaid nägin.

P.S. Nägin eile ka üht teist isendit nagu minu Kallis... Urr on ikka nii palju ilusam ja parem - KÕIGIST!

171 ... jätkub

Valetasin eile, täna oli hea, hea, nii hea päev ja õhtu oli veel parem.

Minu Urrrr on ikka üle kõige, kuigi ma seda ise ütlen. Ja peangi ütlema, kes teine teda veel kiidaks siis?!

Ok, kiidetakse ju, aga ma pean ju ometigi ka!

171

Your faith like the pain
Draws me in again
She washes all my wounds for me
The darkness in my veins
I never could explain
And I wonder if you ever see
Will you still believe?
[Fuel - Falls On Me]

Ülemidagi
Vist on jälle nii, et ülemõtlemisest saab ülereageerimine ja ülereageerimisest üle"midagi", mille oma peast väljaajamine võib osutuda oluliselt keerulisemaks kui see olla võiks. Aga ju siis peab ka selliseid asju juhtuma. Kui M mulle reedel (või oli see neljapäev, kes kurat seda enam mäletab) oma päevast ja tegemistest rääkis, tekkis kohe kindlasti tunne, et midagi on puudu ja et võiks ju rohkem püüda ja osata ja jaksata. Samas on praegusel hetkel ju eesmärgid täiesti paigas, ainult väga segases ja kaootilises järjekorras on nad paigas. Iga teine normaalne inimene vast asju sellisesse järjekorda ei seaks aga mina seda teinud olen, ja teadlikult. Ja kust kurat tuleb siis nüüd see põdemine mingite asjade pärast, mis vast ei olegi nii olulised. Näiteks vastamata sõnumid? No tõesti! Aitab juba sellistest asjadest vast, või mis?!




Lugesin paar päeva tagasi üht meili, kus minu järgi küsitakse. Hea tunne tekkis. Aga samas... Jah, see aeg on vist läbi, kui ma sellistesse kohtadesse minna tahan. Ehk millalgi jälle aga kindlasti mitte veel niipea. Tuleb lihtsalt nii mõnedki asjad enda jaoks ümber mõelda. Ja ega tegelikult nii kahju nüüd olegi. See, mis/kes mulle sellest jäi/jäid on ju parem kui see, mille maha jätan. Niisiis kasudega vahetus, ma leian.

Oi kurja, kui segaselt ma ikka asju seletada oskan... Jääb ainult lootus, et keegi teine peale minu sellest veel aru saab.




Pos
Asjade positiivsest küljest... Reede R ja M ja M'ga. Hea! Pean ainult veel "lugemist" õppima. Ehk siis ei saa ma sõnumi tekstidest aru. Oleks joogine olnud, vast siis oleks saanud ehk... Või siis peab A õppima ka purjus peaga loogilisi (või enam-vähem loogilisi) lauseid/sõnu moodustama. Heh. Aga lõbus sellegi poolest. Deep, nii deep oli aeg-ajalt see jutt, millesse me laskusime. Samas aga, ma saan nii palju juurde nendega rääkimisest/olemisest/nautimisest. Kahju on, et nii mõnegi inimesega olen lihtsalt lahku kasvama hakanud, ma ju tegelikult ei tahaks seda aga ehk annab nii mõndagi selles veel parandada.




Asjade kulinaarsest poolest... Avastasin enda jaoks, või peaks vist ütlema et taasavastasin, lihtsad toidud. Nagu näiteks kahe köögivilja vorm ja üleküpsetatud juurviljad. Jah, minu endagi suureks üllatuseks on mul taas käes periood, mil ma ei taha liha nähagi, rääkimata siis selle söömisest. Nüüd siis, mil minust on saamas fossiilsete kütuste üha intensiivsem põletaja on see muidugi ainult kasulik aga siiski... Ja üha enam ning enam avastan ma uusi asju sünnipäevakingiks saadud kahest raamatukesest. Pagana hea kink ikkagi. Aga noh, olgem ausad, sel aastal polnudki ühtki, mille eest ma üdini tänulik ei oleks olnud või mida lõpmatuseni ei kasutaks. Tõesti, iga sünnipäev võiks selline olla.




Varsti-varsti!
Ja nüüd, mil on midagi, mis taskupõhja auku tahab põletada, on ka unele niivõrd raske minna. Olgugi, et homme tuleb juba kuuest ärgata ja ei ole ootamas mitte leebe päev ja pärastlõuna ja õhtu... Aga varsti saab pidu ja liiku. Varsti-varsti!




Ilus ja hea on olla õnnelik ja rahul. Nii hea...




P.S. Ei tea midagi, kes mind täna koju tõi... :P Sweeeeet!

Idüll

I'm alive but tell me am I free
I've got eyes but tell me can I see
The sky is falling and no one knows
We shouldn't be hard to believe
Shouldn't be this difficult to breath
The sky is falling and no one knows
[Lifehouse - Sky Is Falling]

Täielik idüll
Nii väsitavat päeva kui täna, pole ma ammu juba läbi teinud. Ja kui mu käest küsida, et mida ma siis tegin niiväga, siis ega vastus kuigi pikk olekski. Lihtsalt väsitav oli kõik see kokku. Hommikune T kõiges oma hiilguses ja siis need kaks shoppingspreed ja kokkamine ja haigla ja tundides mõõdetav telefonikõne ja kvaliteetaeg emaga ja köögiromantika V'ga. Liiga mõnus ja hea lihtsalt. Mania on taaskord täiesti mina ja Kadarbiku porgangimahl on samuti ikka endiselt suurte lemmikute seas. Nädalavahetuse musta masenduse pühkis see kõik igatahes jäägitult.

Olgugi jah, päevane paanika, mis hetkeks tekkis ja need jubedused, mis minu peas ringi rändasid, küll morjendasid tibake aga kui kõik ikkagi õhtuks korda saab, pole ju vahet enam.

Üldse on asjad kuidagi ülearu kenasti praegu. Arusaamatu, sest no päriselt ka, asjad ei kulge ju nii minu plaanide kohaselt kunagi. Vähemalt ammu enam mitte. Ära ka ei tahaks sõnuda tegelikult, mitte, et ma seda just praegu teinud oleksin aga jah... Sest no teooria jääb juba selgemalt meelde ja igal sõidukorral ei tekitagi ma liiklusohtlikku olukorda ja T ei riidle ka alalõpmata. Aga kui ma nüüd päris aus olen, ei ole ta seda kunagi ju meelega teinud ka. Ikka asja eest. Kui nüüd veel kooli ka korda saaks ja siis selle homse asja ja neljapäevase... No siis oleks tõesti täielik idüll.




Ah jaa... Mainimata ja tänamata ei saa jätta A'i, tänu kellele kogesin reedel midagi uut ja toredat. Varsti jälle. Loodetavasti siis rõõmsamas õhkkonnas (minu isiklik draama, teada ju). Aitäh!




We are young, heartache to heartache we stand
No promises, no demands
Love is a battlefield
We are strong, no one can tell us we're wrong
Searchin our hearts for so long, both of us knowing
Love is a battlefield
[Pat Benatar - Love Is a Battlefield]

Täna on kaks lugu. Tihti tegelikult on, aga seekord ma tõesti ei suuda nende vahel valida. Üks on parem kui teine ja vaatab rohkem minu sisse kui midagi muud. See viimane tuli mulle meelde sellega, kui A täna asju rääkis. Ma ju tean, nii täpselt tean, mis tunne see on. Kui sa mitte midagi teha ei saa. Aga samas, mis sa ikka teed, kui ei taheta. Ja mul oli ka täna neid sõnumeid saates selline deja vu tunne, et silme eest kiskus mustaks. Et kas tõesti jälle?! Kas ma tõesti jälle suutsin jälle sama reha otsa koperdada. Võinuks ju õppida esimesest korrast. Mis ma räägin, esimesest kahest korrast!!! Aga nagu näha, ei tasu kohe esimese ropsuga mõelda selliseid asju. Kõik ei ole alati nii nagu esmapilgul (hästi, juba väga mitmendal pilgul) paistab.

Tegelikult... Ma ju ei usu ise ka seda, mis ma just praegu kirja panin siia. Kui tihti siis ikka nii on, et asjad on paremini kui paistab...

Aga kõigele sellele vaatamata on elu lill ja olgugi see kas kaktus, mis alati ja alati torgib või laibalill, mis igast otsast haiseb, on ta ikkagi sinu või minu ja ikka päris oma. Niiet nina kuklasse ja kastekannu järgi.




Ja täna on siis vanade võlgade tasumise aeg ka.

Blogimäng
Saadud teatepulgana siit

Kaks riideeset, mis hetkel seljas on:
Seljas, mitte jalas, eks?! :)
1) hästi kodune kleit, millesse hää on käsi jahust pühkida kui kokkan
2) üks roheline villane sokk - ära parem üldse küsi (idülli inside...)

Kaks põhilist asja, mis peavad ühes suhtes olema:
Äraütlemata originaalne olen nüüd...
1) armastus
2) usaldus

Kaks lemmiktegevust:
1) magamine (uni, uni, uni)
2) autoga sõitmine - hullupööra lausa meeldib, eriti kui T aitab :P

Kaks asja, mida praegu kohutavalt tahaks:
1) magada
2) kaissu - eks ikka sinna, kuhu tegelikult ju ei tohiks

Kaks asja, mida sai eile õhtul tehtud:
1) teste lahendatud
2) haiglas käisin ka

Kaks asja, mida täna sõid:
1) isetehtud küpsiseid
2) seda, mis pitsa tegemisest üle jäi (juust ja oliivid ja seened ja ...)

Viimased kaks inimest, kellega rääkisid:
1) Viktor
2) Ann

Kaks asja, mida homme teed:
1) tööle lähen
2) teste lahendan (autokooli rõõmud, mis teha)

Kaks pikemat autosõitu:
andke asu, ma ju alles õpin...
1) Õismäelt Männikule ja siis suure ringiga tagasi. Ei mina tea, mis tees pidi täpselt, T ütles kuhu ja mina sõitsin.
2) Tallinnast Riiga ja tagasi (ise ma küll ei sõitnud, kas ehk see ka ikka loeb?)

Kaks lemmikjooki:
1) keefir/piim/hapupiim/joogijogurt (et siis loe: kõik mis on piimal põhinev)
2) vesi

Kaks asja, mida sa pole oma blogis siiani enda kohta öelnud:
Ma ju ikka suht avameelne enda arvates. Iseasi kas kõik aru saavad kõigest muidugi.
1) mulle ei meeldi, kui mulle alalõpmata jutu vahele räägitakse (ma arvan, et ma seda niimoodi pole välja päris öelnud)
2) ma tahan, ma tahan, ma tahan, et mu esimene auto oleks sini-sinine.

Kaks tööd, mida sa never ei teeks:
Pffff... Ükskõik mida ma siia ka ei kirjutaks, oleks see mu järgmine ametipost. Seega jätan selle lahtri nüüd küll heaga tühjaks.

Kaks filmi, mida vaataks veel ja veel:
Olge nüüd...
1) Meet Joe Black (no see on ju lihtsalt ühe natukenegi romantilise naisterahva must be nimekirjas kuskilgi, minul siis päris eesotsas)
2) Fightclub (aga no päriselt, need, kes on raamatut lugenud, saavad aru kui hea see täpselt on)

Kaks kohta, kus võiks elada:
1) Kajaka 4, Pärnu
2) seal, kus on minu voodi ja padi ja tekk ja Lelly

Kaks lemmiktoitu:
1) see kana ja ananassi ja riisi ja juustu asi mida ma teen.
2) jääääääääääätis, vanilje jäätis

Kaks kohta, kus praegu parema meelega oleks:
1) omas voodis
2) oma padja ja teki ja Lelly juures, ehk siis oma voodis

Kaks inimest, kes vastaksid, kui see küsmimustik edasi saata:
Nad on mõlemad sellele juba vastanud ju... Aga Ann ehk viitsib ka?




Armastus on hea, armastus on ilus, nii magus, nii magus, nii magus.