Roosamanna

Oleks vist aeg oma puhkusest kokkuvõtet tegema asuda. Homme ju ikkagi tööle jälle. Ei oota. Üldse kohe mitte. Juba ainuüksi mõte kaheksast viieni elurütmi sisseelamisest tekitab külmavärinaid. Brrrr! Samas jälle puhkusest mõelda on mõnus, üle mõistuse mõnus lausa. Olid peod, nägin sõpru, tegin lollusi, magasin hommikuti sisse või siis välja, sain kodus olla. Mida veel tahta?!
Ainus vist, mida ei jõudnud, oli koolis käia. Kahju peaks olema sellest vist aga kahjutunne see kindlasti ei ole, mis mulle nagu näpuga meelekohale trummeldaks. Kohusetunne ehk? Ei tea, seda tunnet ka nagu väga ei mäleta. Süütunne pigem. See vist ongi. Ja ma isegi ei vaevu enam mingeid lubadusi andma, et edaspidi olen tublim jne. Vaevalt. Tuleb aga tunnistada, et motivatsioon on kuidagi kahtlaselt kõrgeks kerkinud viimasel ajal. Hakkan vist ka ise oma sõnadele tähelepanu pöörama.

Aga varsti on jõulud ja aastavahetus ja siis on jälle natuke aega kergem hingata, loodetavasti vähemalt. Ega ei saa ju oma elu keeruliseks elamata. Enne homset on aga veel üks öö ja hulk head muusikat, mida kuulata. Sellepärast ongi vist nii hea ja helesinine või roosa tunne - roosamanna.

When my mind stops thinking

My hands are tied behind my back

Ja ma kuulan, ja kuulan, ja kuulan. Üle hulga aja on taaskord tunne, et midagi hingele. Kui ka minul oleks selline label nagu A'l on soundtrack of my life, siis see lugu maanduks kindlasti kohe sinna. Seest võtab õõnsaks lihtsalt, nii ilus on. Ja kes mind vähegi teavad, need ei arvaks ealeski minu südamest sellist lugu leidvat. Vot aga vahel on ka minul nõrkushetked... Kui seda nii saab nimetada. Tegelikult üldse midagi kummalist on toimumas, sest minu viimase aja avastused ei ole kohe üldse enam minulikud. Näiteks see.

Selline imelik soe tunne on tegelikult minuga kaasas olnud umbes viimase nädala, kui mu kallid kõik jälle kodus on. Hea on olla, kui tead, et O on kõrvaltoas ja et R'i nägemiseks ei ole vaja ei Pärnusse sõita ega teda Norrast tagasi oodata. Kui nüüd veel C ka järgmisel nädalal Tallinnas on, võibki elu vahelduseks ilusaks pidada. Ma lihtsalt vajan neid enda ümber. Armastus on vist selle asja nimi.

Kui veel selle nädalavahetuse tralli ka ilusasti vastu peaks, võiks vist jälle rahuliku südamega tööle minna. Ja iga kord, kui tekib tunne taas peaga vastu seina joosta, saab siis lihtsalt mõelda, et puhkuse ajal on kõik palju, palju, palju parem ja ilusam.

a kiss from you...

Kui nii hästi ei mäletaks, ei usuks vist ise ka. Lihtsalt üle mõistuse sürr! Kui sellest piisaks asjade seletamiseks, siis ma vist rohkemat selle nädalavahetuse kohta ei kirjutakski. Aga ei piisa ju. Ma olen siis nüüdseks reedest peale umbes seitsme tunnise unega ja ega ei paista ka, et sellele lähiajal lisa tuleks, sest lihtsalt ei tahagi. On see siis üleväsimusest või millest iganes.

Kaks sünnipäeva, rumm ja laimid ja coca, R ruudus ja musta lamba rännak mööda kopli trammi rööpaid, "seksikas" taksosõit, varahommikune äratuskõne, jalutuskäik politseijaoskonda ja vapruse värinad, autoautoautoautoautoautoautoooooooo, junk, tädi A, õnnitlusi 85-ndaks juubeliks, tervitusnaps, kühvel ja hari, Öö Chicagos ja Seljakotid selga ja Linda ja... , ekskursioon, külmkülmkülm/palavpalavpalavkuum, wtf!!!, unetus, vaprus taas, Pärnu, kodukodukodu, üks suuremat sorti sasipundar.

Nüüd sai selgemaks?!

Didn't think so.

Ehk siis taaskord, kes teab, see teab ja kellel suurem huvi, ma lihtsalt ei jaksaks seda kõike siia kirja panna. Vaevalt et kõik seda kannatakski...