Et siis nädalavahetus...
Kas ühest sõnast piisab? Rabarock siis. Hea, hea, hea, nii hea!
Juba algusest peale oli kõik õige. Soovitused ja näpunäited sellistelt Rabarocki veteranidelt nagu C ja O - igati olulised ju. Hommikul sai normaalsel ajal üles ka ning seda isegi väga suurte pingutusteta minu suureks üllatuseks. Siis veel viimased kallid enne minekut ja pisarad, et musikallid meiega ei tule. Edasi juba poetrett, mis oodatust ikka oluliselt vähem aega võttis ning arve, mis samamoodi üsna pisike lõpuks tuli. Ja siis teele. Viljandi maantee äärest veel paar hääletajat ka peale, sest no kuidas sa jätad tee äärde poisid, kellel ilmselgelt sama tee jalge all. Ja siis juba nii mõnigi ekstreemne möödasõit ja kohal me olimegi.
Telki mina endiselt ei taha ega oskagi tahta korralikult üles panna. Enne vist ei õpigi, ma arvan, kui endale päris oma saan. Aga jah, lisaks enda kohale oli ju vaja kuidagi veel kinni hoida kohta veel kolmele telgile ja ikka väga nõme oli kella neljani oma asjadega niiviisi laiutada, et inimesed väga nõutult meie ülber jalutasid ja oma telke kuskile paigutada üritasid. Aga no tehtud sai seegi ja keegi ei jäänud heast kohast ilma. Tuleb ju tunnistada, et koht oli tõepoolest väga, väga, väga hea, eriti kui vihma sadama hakkas.
Ja siis pärast tunnist käepaela sabas seismist südaööni ainult head muusikat! Jumalik, ma ütlen.
Laupäeva kohta on üldse raske midagi rääkida. Kõik oli lihtsalt üsna sürr. Asju millest jutustada oleks nagu palju aga samas asju, millest ma rääkida päriselt ka saaksin või tahaksingi, on vähe ja need ei anna nagunii kõike seda edasi, mis ma päriselt tunnen.
Muidugi ei saa mainimata jätta seda meeletut ja jätkuvat, jätkuvat, jätkuvat vihma, mis kogu telklaagri ja kontsertala üheks suureks mülkaks muutis. Ega seda, kuidas ei olnud võimalik üleni uppumata isegi mitte teise telki jõuda. Ja ometi ka ju soojamaratoni, mis poiste telgis oli.
Päeva ja ehk kogu elamuse parimaks ostuks tunnistan siiani oma kummikud (ja ehk ka A nänni, mis vist jäävadki minu kätte kopitama, kui minus just mingi erakordne allaheitlikkus ei tärka äkitselt). Ja muidugi, muidugi, muidugi see muusika, muusika, muusika. Ma lihtsalt armastan seda kogemust ikka veel ja tagant järgi ka veel kaua, kaua, kaua, ma arvan. Ja siis muidugi see kompliment mille M mulle tegi, mul on nii kuradi kahju, et ma ta kontakte ei võtnud ikkagi. Damn, see tšikk oli nii lahe. R ja K rõõmustage, see on midagi teile :P.
Nüüd tahaks veel seda ka teada, miks S mind ikkagi üles ajas enne kui ta minema hakkas öösel ja enne seda ka. Armas, aga segadusse ajab see ka mind, väga kohe! Sürr, sürr, sürr! Nii sürr!
Ja siis koju! Kodu on üks äraütlemata hea koht. Eriti kui seal on soe vesi ja pesumasin ja pehme, kuiv voodi. Magada, magada, magada. Tõesti ainult magada! Ehk unedes kestab see kõik kauem.
Ning viimaks note to self: järgmisel aastal kaasa kindlasti talvejope, kindad ning kummikud! Sääsetõrje ei jookseks ka mööda külgi alla. Ja veel rohkem kodutööd!
Ja ma nii väga oleks tahtnud selle postituse ette mõne väga hea loo panna Rabarocki mõnelt esinejalt aga ma lihtsalt ei suutnud valida, sest kõik nad olid täpselt see, mis tunne mul seal oli. Ja see peaks väga hästi selgitama, kui sassis minu peas praegu kõik on. Ei tea veel kui kauaks aga mõneks ajaks kindlasti.
Kas ühest sõnast piisab? Rabarock siis. Hea, hea, hea, nii hea!
Juba algusest peale oli kõik õige. Soovitused ja näpunäited sellistelt Rabarocki veteranidelt nagu C ja O - igati olulised ju. Hommikul sai normaalsel ajal üles ka ning seda isegi väga suurte pingutusteta minu suureks üllatuseks. Siis veel viimased kallid enne minekut ja pisarad, et musikallid meiega ei tule. Edasi juba poetrett, mis oodatust ikka oluliselt vähem aega võttis ning arve, mis samamoodi üsna pisike lõpuks tuli. Ja siis teele. Viljandi maantee äärest veel paar hääletajat ka peale, sest no kuidas sa jätad tee äärde poisid, kellel ilmselgelt sama tee jalge all. Ja siis juba nii mõnigi ekstreemne möödasõit ja kohal me olimegi.
Telki mina endiselt ei taha ega oskagi tahta korralikult üles panna. Enne vist ei õpigi, ma arvan, kui endale päris oma saan. Aga jah, lisaks enda kohale oli ju vaja kuidagi veel kinni hoida kohta veel kolmele telgile ja ikka väga nõme oli kella neljani oma asjadega niiviisi laiutada, et inimesed väga nõutult meie ülber jalutasid ja oma telke kuskile paigutada üritasid. Aga no tehtud sai seegi ja keegi ei jäänud heast kohast ilma. Tuleb ju tunnistada, et koht oli tõepoolest väga, väga, väga hea, eriti kui vihma sadama hakkas.
Ja siis pärast tunnist käepaela sabas seismist südaööni ainult head muusikat! Jumalik, ma ütlen.
Laupäeva kohta on üldse raske midagi rääkida. Kõik oli lihtsalt üsna sürr. Asju millest jutustada oleks nagu palju aga samas asju, millest ma rääkida päriselt ka saaksin või tahaksingi, on vähe ja need ei anna nagunii kõike seda edasi, mis ma päriselt tunnen.
Muidugi ei saa mainimata jätta seda meeletut ja jätkuvat, jätkuvat, jätkuvat vihma, mis kogu telklaagri ja kontsertala üheks suureks mülkaks muutis. Ega seda, kuidas ei olnud võimalik üleni uppumata isegi mitte teise telki jõuda. Ja ometi ka ju soojamaratoni, mis poiste telgis oli.
Päeva ja ehk kogu elamuse parimaks ostuks tunnistan siiani oma kummikud (ja ehk ka A nänni, mis vist jäävadki minu kätte kopitama, kui minus just mingi erakordne allaheitlikkus ei tärka äkitselt). Ja muidugi, muidugi, muidugi see muusika, muusika, muusika. Ma lihtsalt armastan seda kogemust ikka veel ja tagant järgi ka veel kaua, kaua, kaua, ma arvan. Ja siis muidugi see kompliment mille M mulle tegi, mul on nii kuradi kahju, et ma ta kontakte ei võtnud ikkagi. Damn, see tšikk oli nii lahe. R ja K rõõmustage, see on midagi teile :P.
Nüüd tahaks veel seda ka teada, miks S mind ikkagi üles ajas enne kui ta minema hakkas öösel ja enne seda ka. Armas, aga segadusse ajab see ka mind, väga kohe! Sürr, sürr, sürr! Nii sürr!
Ja siis koju! Kodu on üks äraütlemata hea koht. Eriti kui seal on soe vesi ja pesumasin ja pehme, kuiv voodi. Magada, magada, magada. Tõesti ainult magada! Ehk unedes kestab see kõik kauem.
Ning viimaks note to self: järgmisel aastal kaasa kindlasti talvejope, kindad ning kummikud! Sääsetõrje ei jookseks ka mööda külgi alla. Ja veel rohkem kodutööd!
Ja ma nii väga oleks tahtnud selle postituse ette mõne väga hea loo panna Rabarocki mõnelt esinejalt aga ma lihtsalt ei suutnud valida, sest kõik nad olid täpselt see, mis tunne mul seal oli. Ja see peaks väga hästi selgitama, kui sassis minu peas praegu kõik on. Ei tea veel kui kauaks aga mõneks ajaks kindlasti.
