@ EKUK

Ei unele!

Aga jah, minu organism on vist otsustanud, et uni on oluliselt ülehinnatud. Mitmes päev see siis nüüd juba on?! Neljas vist... Nii umbes kahetunniste ööunedega. Rääkimata siis veel sellest, et jaan on nagunii veel välja magamata. Aga oleks siis, et päeval uni tuleks. Ei. See vast ongi kõige imelikum. Kes teab... Ehk magasin juuni algusega lihtsalt kõik oma magamise terveks suveks ette ära.

"Suvel pole kahju ei kunagi ei millestki, talvel jõuab magada..."

Ja kui tõesti surm silme ette peaks tulema, siis küll ma autos magada jõuan.Või siis öösel, kui ma külmast sinine olen...
Ipod tuleb täis laadida! Koju lähen, teen asja kohe ära. Riideid pesen ka, et kaasa saaks võtta.

Ilm on ka selline, et kohe kisub virisema.

No on igav alles! Pandivere võiks uue laari proove saata. Sama palju kui eelmisi oli! Aga noh, sellel poleks vahet tegelikult. Heli neid enne esmaspäeva nagunii mõõta ei saaks, niiet mina ei saaks ette ka valmistada neid.

Peab ütlema tegelikult, et ma olen ikka üsna usinalt oma memuaare (loe:prakitikapäevikut) kirjutanud. Isegi kui Heli aru ei saa, palju ma tegelikult siin pläkki teen, siis ma ise vähemalt san pärast lugeda ja kiruda ennast, kui millegipärast Pandiveres nüüd paanika lahti läheb, et veel on seda või seda viga. Sest noh see kalibreerimisgraafik ... IRW, ma ei oska muud öelda. Tegelikult oskan, aga see lihtsalt ei kannatakse trükimusta.

D on pai ja tubli ja ma ei tea mis kõik veel - ÜLIVÕRDES!

Need joogid, mis eile tema terviseks said joodud, on ta kuhjaga ära teeninud! Kuidas saab küll keegi nii tubli olla! Lõputult kahju on, et ma talle (ja olgem ausad, nii mõnelegi teisele kallile inimesele) lilli ei saanud viima minna. Tee veel suvel praktikat - URRRR!

Nii armas oli vaadata, kuidas T oli nii uhke oma musi üle. Muud juttu ei olnud, et minu musi on nüüd kõrgharitud ja minu musi on nii tark ja minu musi lõpetab kolme aasta pärast magistri ja minu musi ja minu musi ja minu musi... Kahju ainult, et meid nii vähe oli. Ainult L sai ka veel tulla ja nii me seal Alfredis siis istusime ja õues ei olnudki nii külm kui ma oleksin arvanud. Et siis veelkord - palju õnne!

Miks kõik on samal ajal?!

Ma ju tahan kõikide oma sõpradega asju koos teha! Tahan näha kõiki vanu klassiõdesid ja -vendi, tahan Pärnusse minna, tahan telkima, tahan M sünnipäevale! Miks te kurat kõik oma asjad ühele nädalavahetusele topite!!! Aga täna õhtul ma lähen ja olen seltskondlik!

Elust saagu lill!
:D

4:04

Arulage tegelikult!

Mina loobun vist igasugusest soovist üldse kunagi normaalseks saada! Kell on neli hommikul, mul on päeval esimese asjana palju tähtsaid asju ajada ja ringi joosta, aga mis ma teen!? Aga muidugi olen üleval! Mis on saanud nendest õndsatest aegadest mil' olenemta asjaoludest ühele alati võisin kindel olla - oma unele! Seda ei suutnud miski murda.

Samas, mõnes mõttes ongi hea. Saab ju nii rohkem tehtud ja ehk on üks magamata öö ka järgnevatele kasuks. Kui keha on väsinud, on ehk ka mõistust kergem produktiivsusele sundida, ja keha.

Kuigi jah, ega ma tegelikult imestagi väga oma unepuuduse üle. Miljon asja, mis peas vahet pidamata ringi sebivad, ei annaks ju Matile mu vaeses peakeses nagunii asu.

Ah, las jääb...

atlantis to interzone

K ütleks selle kohta, et ideaalne autosõidulugu...

Jah, sellises tujus olengi! Lõhuks asju ja sõidaks autoga hästi kiiresti (kui oskaks ainult). Praegu on täpselt selline tunne nagu ükskord sõudekas, kui A lõpuks mu käest küsis, et kas ma kavatsen ennast surnuks joosta. Mingi nõme viha keeb lihtsalt sees...

Kui ma vihastan, ei tohi mind selle sisse marineerima jätta... Teadmiseks kõigile, kes pole seda veel selgeks saanud!

Ma olen pidevalt kõigile üritanud selgeks teha, et ma pole pika vihaga. Praegu ajab ennast ka juba naerma. Kui kord seda M'le seletasin, hakkas see nii kõvasti naerma, et mul oli piinlik. Samas on ka R mulle öelnud, et ülekeenud mina, ei ole just mõnus, eriti kui mind sellesse meeleolusse on mõnulema jäetud. Nõme omadus tegelikult, et ma ennast oskan ise veel umbes kümme korda üle kütta ja siis hoidku need oma piip ja prillid, kes selle au osaliseks saavad, et mulle jalgu satuvad...

Aga hingame nüüd kolm korda sügavalt sisse, ja elu on jälle lill...

:D

Tallinn - Rakvere - Sõmeru - Sämi - Kunda - Haljala - Tallinn

55

Kui peateelt kruusateele keerasime, tunduski kõik juba nii kodune. Klaasi maja oli omal kohal, nagu ka see maja, mis oma kolm korda peaaegu maani maha põlenud ja siis jälle ülesse ehitatud. Teel olid kõik künkad ikka veel sama kõrged ja augudki omal kohal. T-ristis oli isegi võsa sama kõrge ja mõlemal pool puudki sama kaardus... Maja on kuidagi madalam ainult ja uuel majal juba aknadki ees...

Õhtul istusin tuulekojas ja ei suutnud ikka veel uskuda, et plats, kus me pesapalli ja jalkat mängisime, on nüüd pea tervenisti vee all. Jõe juurde ei saanud ka just selle pärast. Kahju! Ei teagi nüüd, kas meie nöör ripub seal ikka veel või on see juba ühes me papliga ümber kukkunud. V ei mäletanud ka millal seal viimati käis - kaua olla sellest. Lubasime järgmine kord koos minna.

Veski on ikka veel püsti. Tirrloomadki elavad nüüdsest vist seal. Aga sisse sinna enam minna ei saavat - tagumine sein olla täiesti kadunud juba. V ütles, et isegi koprad ei minevat enam sinna ligi. Veskisild on ka pehastunud ja vajub usutavasti peagi ojja. Kõik on nii muutunud ja samas nii samaks jäänud.

Hommikul trepil istudes oli kõik täpselt sama. Istusime isaga kahekesi pinkidel ja ei olnudki nii tüütu kuulata kõiki ta juba sada korda räägitud jutte nende lollustest ja muudest asjadest, mis nüüdseks ei ole enam ka mälestused mitte, vaid lihtsalt vana mehe lapsepõlv.

Greete on ka juba nii suureks kasvanud... Ja V ise...

Tagakülas on ehitatud nii palju. Seal on ilus! Kohe tõesi ilus! A ja V on seal kõik hästi teinud. Lubasin ennast appi järgmiseks korraks kui A Soomest tuleb. Selle peale näidati juba nii mõndagi asja, mis teha vaja ja millest ka minu jälg sinna maha jääks.

Ja järve ääres käisime... Aa'sse küll ei jõudnud aga eks randa ole ju ennegi nähtud. Ma Pärnu laps, tean ju küll mis rand endast kujutab.

Karepale ei jõudnudki. Sellest on küll kahju. Pole S'i nii ammu näinud. Matustest saati vist. Ja poisid... Mul polnud õrnematki aimu kui väga ma neid kõiki tegelikult igatsen. Tuleb välja, et ikka väga!

Selline ongi siis tunne kui lapsepõlvekoju tagasi lähed... See ju tegelikult ongi ainus, mis minu lapsepõlve kohtadest järgi on - Pärnut ju enam pole, või noh, seda maja ei ole. Lubasin, et hakkan seal tihedamini käima... Järgmisel aastal võib see küll keeruliseks kujuneda aga sinnani luban oma sõnast ka kinni pidada.

Jah!

Lahe! Me like!

:)

võimatu on olla... lihtsalt...

Kas ma olen öelnud, et armastan inimesi, kes teevad mind õnnlikuks?!
Ei, ega vist ole!
Igatahes, armastan!

Kella kümnest kolmeni tehti mind õnnelikuks... Rääkides kõige kurvematest asjadest mu elus. Jah, ma olen tõesti õnnelik! Mul on jälle porgand!

Ja missugune veel!!!

Ma olen ainult õnnelik, ei midagi muud! Ma olen saamas jälle endaks!

Kui kõik laused lõpevad hüüumärkidega on jama majas! Ja mul on täiesti ükskõik! Ma lihtsalt armastan sind, M! Kõik on praegu täiuslik - ausalt kohe!

Armastan ja olen õnnelik!











Ma hakkan vist mõistust kaotama...
Ja mul on nii ükskõik, sest ma olen praegu ainult õnnelik!

bon voyage

Imelik on olla!

Jah, just imelik ongi vist sõna, mis kõige paremini seda minu meeleseisundit praegu iseloomustab. Eilne oli lihtsalt hea. Meeletu mõttetegevus teemal "miks musta augu kadumisel info ära ei kao?" või siis et "mida Tammsaare sulle andis?", mis muidugi mõista jõudis välja inimeste individuaalse tsivilisatsioonini ning selleni, et enne kui see tõeline areng jõuab pihta hakata, jõuame me ennast kindlasti nii umbes paar korda vesinikpommiga õhku lasta. Ja D ja R... Mulle oli seda lihtsalt väga vaja, mulle tundub.

Headest tulemustest on ka meeldiv kuulda... Tubli oled!

Kõndisin hommikul kodu poole ja läksin meelega bussi peale, mille tulekuni veel aega laialt oli... Ei teagi tegelikult miks aga hea oli kuidagi. Muusika ja mina ja päike ja lihtsalt ... Jah, mulle oli seda eilset vaja!

Kurat, see M nüüd siis haigeks pidi jääma. Aga ju siis on ette nähtud, et järgmine nädal lähen...

Kerge kaardimäng lõdvestuseks ja polegi nii hull kass enam... Muidugi ma ootan. Muidugi ma soovin aga ju siis pole parata. Kurb.

Igatsen...

Ilusat reisi!

Roosa ja sile ja sametine...

Valmis sai!

Herr T on lihtsalt võrratu!
Jah, ma olen vaimustuses!
Kui see midagi muud ka väärt ei ole, siis on see vähemalt eriline.

Ma nii ootan juba...

Cretendo Vides

Kooserdasin kodu poole ja järsku avastasin end mitte millelegi mõtlemast... Oli lihtsalt muusika ja üleskaevatud Sõpruse pst. Sel hetkel polnud enam sellest mitte midagi mõtlemisest muidugi midagi järgi aga ikkgi oli meeldiv tõdeda, et ka minu aju suudab end vahel välja lülitada... Tegelikult vist ongi nii, et mõtted kas tormavad peas meeletu kiirusega, või ei suuda millelegi mõelda. Minuga vähemalt juhtub see viimane siis, kui on midagi, mille tahaks mõtetest blokkida. Siis on kaks võimalust – kas mõelda ainult probleemile, või üldse mitte mõelda. Radikaalne, ma tean, aga muud moodi kuidagi asjad ei toimi miskipärast.

Ja mõttemaraton jätkus...

Selle pooletunnise jalutuskäigu lõpuks suutsin siis läbi mõelda kõik viimased päevad ja ööd. Targemaks aga ei saanud karvavõrdki... Kõik kummitavad sõnad sain küll lõpuks peast isegi minema aga päris normaalseks saamiseni on veel pikk tee minna. Aga ma arvan, et ka see, et iga poole tunni tagant lõug värisema ei hakka, on edasiminek. Oi ma oskan ikka vahel nii lollilt positiivne püüda olla.

Ehk siis herr A on geenius!

See tõesti toimib tegelikult. Vähemalt praegu mulle tundub, et toimib. Tänud Sulle! Enda elu tulebki ilusaks mõelda. Ma ei tea üldse, miks ma sellest mõtteviisist loobunud olen?! Ah, nüüd olen targem.

Ja neiu R’le aitäh, et oled mu vastu kuri, aitäh, et mind keelad ja ei lase ennast päris ära tappa.
Armastan!

Protège-moi de mes désirs...

See kõik on lihtsalt nii mõttetu ja kurb...
Kuidas küll on võimalik midagi sellist sõnadesse panna?! Kuidas vaadata päikest, kui kogu maailm mahub justkui hetkega ühte tikutoosi, mis on Sinu sahtlinurka peidetud ning mida Sa kunagi enam vist ei ava?! Tahaks karjuda lihtsalt ja lõhkuda - aga mis mõttega?! Tahaks mitte kellelegi mitte kunagi enam mitte midagi selgitada. Tahaks lihtsalt unustada... Üldse enam ei taha midagi - mitte midagi!

***

"Kas see ongi siis nüüd kõik? ... /Palun lihtsalt ütle midagi.../"
"Ma..."

***

Maa-alla tahaks vajuda - läbi tooli, läbi põranda, ainult endast, et saaks ära... Sõnu enam ei ole. Vaikida ka ei jaksa...

Kõik see lihtsalt matab hinge...


Et ma teeksin, mis minu jaoks õige, mis minu jaoks hea? Aga Sa tead ju, mina olen kõik teinud, ma ei oska enam...

Sa tead...







Ainult muusika on see, mis praegu ei tapa...

Midagi jääb alati...

Meie naabruskonda on kolm uut iludust siginenud, üks isegi meie majja! Vaatad peale ja silm kohe puhkab... No on mõned mehed ikka ilusad! No sellised uued ja läikivad ja mmm mis häält nad teevad...

No olen mootorrattapede, mis teha!

Läikimalöödud kroom ja nahkistmed. Oi ma ei või! Selliste häälte peale on tunduvalt meeldivam ärgata kui muruniiduki peale. Ma olen täitsa nõus, et autod olgu naissoost aga rattad on mehed - lihtsalt on ja kõik! Ja palju paremad, kui need päris lihast ja luust. Mina armastan!

Kõik vist?!

Jah, see ta ongi...

Lõpuks siis sain aru... Asi on selles, et ma olen mitte midagi tegemisega ära harjunud. Saan mingi asja tehtud ja kohe on energiat ja jõudu rohkem. No sellest ei räägi, et kojutulles kohe magama ära keerasin aga jah...

Nüüd peaks siis ametlikult kõik olema! Loodetavasti! Ma ikka loodan, et peaks läbi saama sellest ... amm ... jubedus on vast palju öelda, sest tegelikult ju mulle meeldis see prax... aga vähemalt ei pea enam teadma millistes lahustites karotenoidid lahustuvad ja mis on kaseiin ja miks, oo miks ei lahustu lipiidid vees! Helike on lahe tegelikult. Vist üks paremaid õppejõudusid, kes mul üldse on olnud. Herr Varik on ikka endiselt selle edetabeli kompromissitu juht ja Mr Oja auhinnatud teisel kohal, nüüd siis ka naisterahvas nende sekka:)

Peaksin veel paar asja korda ajama ja siis ongi suvi juba! Ei teagi veel päris täpselt, mis selle suure vabadusega peale hakata aga loodetavasti see väga pähe ei hakka :P Lihtsalt paar telefonikõnet ja peaks korras olema :) Ma loodan! Tean küll, mis teha tahaks tegelikult aga see kisub liiga nostalgiliseks... Ja no Pärnusse tahaks ka! Oeh, ma mitte isegi ei lasku sellesse...

Tegelikult on üks tähistamine ka veel ees - K'ga. Et siis neljapäeval? :P

Aga blond olen ikkagi!

Keerab buss teises suunas ja mina juba paanitsen ja tulen maha... No andke abi, palun! Tegelikult oligi hea! Jalutada sai! Mõnus oli! Oleks küll tahtnud pargis kõhutada aga keegi neiu R otsustas lihtsalt rannas olla - masendav! Ei ma tean küll, et sellise ilmaga nagu täna ongi kõik normaalsed inimesed rannas, aga ikkagi! Päikest sain ka vist! Isegi silmaga on näha... Nii kahju on nendest, kes selle nimel hirmsat vaeva peavad nägema- NOT:) Aga homme on ilus ja mina olen platsil, kes tahab, tulgu külla! Mingi tegevus tarvis selleks ainult leida - mingi hea raamat, muusika suudan ise leida...

E on lahe!

Näitasin talle täna asju, kuidagi hea hakkas - ta sai aru! Armas oled!

Lihtsalt!

Aitäh!

Kõik muu oleks kuidagi üleliigne...