55
Kui peateelt kruusateele keerasime, tunduski kõik juba nii kodune. Klaasi maja oli omal kohal, nagu ka see maja, mis oma kolm korda peaaegu maani maha põlenud ja siis jälle ülesse ehitatud. Teel olid kõik künkad ikka veel sama kõrged ja augudki omal kohal. T-ristis oli isegi võsa sama kõrge ja mõlemal pool puudki sama kaardus... Maja on kuidagi madalam ainult ja uuel majal juba aknadki ees...
Õhtul istusin tuulekojas ja ei suutnud ikka veel uskuda, et plats, kus me pesapalli ja jalkat mängisime, on nüüd pea tervenisti vee all. Jõe juurde ei saanud ka just selle pärast. Kahju! Ei teagi nüüd, kas meie nöör ripub seal ikka veel või on see juba ühes me papliga ümber kukkunud. V ei mäletanud ka millal seal viimati käis - kaua olla sellest. Lubasime järgmine kord koos minna.
Veski on ikka veel püsti. Tirrloomadki elavad nüüdsest vist seal. Aga sisse sinna enam minna ei saavat - tagumine sein olla täiesti kadunud juba. V ütles, et isegi koprad ei minevat enam sinna ligi. Veskisild on ka pehastunud ja vajub usutavasti peagi ojja. Kõik on nii muutunud ja samas nii samaks jäänud.
Hommikul trepil istudes oli kõik täpselt sama. Istusime isaga kahekesi pinkidel ja ei olnudki nii tüütu kuulata kõiki ta juba sada korda räägitud jutte nende lollustest ja muudest asjadest, mis nüüdseks ei ole enam ka mälestused mitte, vaid lihtsalt vana mehe lapsepõlv.
Greete on ka juba nii suureks kasvanud... Ja V ise...
Tagakülas on ehitatud nii palju. Seal on ilus! Kohe tõesi ilus! A ja V on seal kõik hästi teinud. Lubasin ennast appi järgmiseks korraks kui A Soomest tuleb. Selle peale näidati juba nii mõndagi asja, mis teha vaja ja millest ka minu jälg sinna maha jääks.
Ja järve ääres käisime... Aa'sse küll ei jõudnud aga eks randa ole ju ennegi nähtud. Ma Pärnu laps, tean ju küll mis rand endast kujutab.
Karepale ei jõudnudki. Sellest on küll kahju. Pole S'i nii ammu näinud. Matustest saati vist. Ja poisid... Mul polnud õrnematki aimu kui väga ma neid kõiki tegelikult igatsen. Tuleb välja, et ikka väga!
Selline ongi siis tunne kui lapsepõlvekoju tagasi lähed... See ju tegelikult ongi ainus, mis minu lapsepõlve kohtadest järgi on - Pärnut ju enam pole, või noh, seda maja ei ole. Lubasin, et hakkan seal tihedamini käima... Järgmisel aastal võib see küll keeruliseks kujuneda aga sinnani luban oma sõnast ka kinni pidada.
Kui peateelt kruusateele keerasime, tunduski kõik juba nii kodune. Klaasi maja oli omal kohal, nagu ka see maja, mis oma kolm korda peaaegu maani maha põlenud ja siis jälle ülesse ehitatud. Teel olid kõik künkad ikka veel sama kõrged ja augudki omal kohal. T-ristis oli isegi võsa sama kõrge ja mõlemal pool puudki sama kaardus... Maja on kuidagi madalam ainult ja uuel majal juba aknadki ees...
Õhtul istusin tuulekojas ja ei suutnud ikka veel uskuda, et plats, kus me pesapalli ja jalkat mängisime, on nüüd pea tervenisti vee all. Jõe juurde ei saanud ka just selle pärast. Kahju! Ei teagi nüüd, kas meie nöör ripub seal ikka veel või on see juba ühes me papliga ümber kukkunud. V ei mäletanud ka millal seal viimati käis - kaua olla sellest. Lubasime järgmine kord koos minna.
Veski on ikka veel püsti. Tirrloomadki elavad nüüdsest vist seal. Aga sisse sinna enam minna ei saavat - tagumine sein olla täiesti kadunud juba. V ütles, et isegi koprad ei minevat enam sinna ligi. Veskisild on ka pehastunud ja vajub usutavasti peagi ojja. Kõik on nii muutunud ja samas nii samaks jäänud.
Hommikul trepil istudes oli kõik täpselt sama. Istusime isaga kahekesi pinkidel ja ei olnudki nii tüütu kuulata kõiki ta juba sada korda räägitud jutte nende lollustest ja muudest asjadest, mis nüüdseks ei ole enam ka mälestused mitte, vaid lihtsalt vana mehe lapsepõlv.
Greete on ka juba nii suureks kasvanud... Ja V ise...
Tagakülas on ehitatud nii palju. Seal on ilus! Kohe tõesi ilus! A ja V on seal kõik hästi teinud. Lubasin ennast appi järgmiseks korraks kui A Soomest tuleb. Selle peale näidati juba nii mõndagi asja, mis teha vaja ja millest ka minu jälg sinna maha jääks.
Ja järve ääres käisime... Aa'sse küll ei jõudnud aga eks randa ole ju ennegi nähtud. Ma Pärnu laps, tean ju küll mis rand endast kujutab.
Karepale ei jõudnudki. Sellest on küll kahju. Pole S'i nii ammu näinud. Matustest saati vist. Ja poisid... Mul polnud õrnematki aimu kui väga ma neid kõiki tegelikult igatsen. Tuleb välja, et ikka väga!
Selline ongi siis tunne kui lapsepõlvekoju tagasi lähed... See ju tegelikult ongi ainus, mis minu lapsepõlve kohtadest järgi on - Pärnut ju enam pole, või noh, seda maja ei ole. Lubasin, et hakkan seal tihedamini käima... Järgmisel aastal võib see küll keeruliseks kujuneda aga sinnani luban oma sõnast ka kinni pidada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar