4:04

Arulage tegelikult!

Mina loobun vist igasugusest soovist üldse kunagi normaalseks saada! Kell on neli hommikul, mul on päeval esimese asjana palju tähtsaid asju ajada ja ringi joosta, aga mis ma teen!? Aga muidugi olen üleval! Mis on saanud nendest õndsatest aegadest mil' olenemta asjaoludest ühele alati võisin kindel olla - oma unele! Seda ei suutnud miski murda.

Samas, mõnes mõttes ongi hea. Saab ju nii rohkem tehtud ja ehk on üks magamata öö ka järgnevatele kasuks. Kui keha on väsinud, on ehk ka mõistust kergem produktiivsusele sundida, ja keha.

Kuigi jah, ega ma tegelikult imestagi väga oma unepuuduse üle. Miljon asja, mis peas vahet pidamata ringi sebivad, ei annaks ju Matile mu vaeses peakeses nagunii asu.

Ah, las jääb...