laupäev, 23. juuni 2007

atlantis to interzone


K ütleks selle kohta, et ideaalne autosõidulugu...

Jah, sellises tujus olengi! Lõhuks asju ja sõidaks autoga hästi kiiresti (kui oskaks ainult). Praegu on täpselt selline tunne nagu ükskord sõudekas, kui A lõpuks mu käest küsis, et kas ma kavatsen ennast surnuks joosta. Mingi nõme viha keeb lihtsalt sees...

Kui ma vihastan, ei tohi mind selle sisse marineerima jätta... Teadmiseks kõigile, kes pole seda veel selgeks saanud!

Ma olen pidevalt kõigile üritanud selgeks teha, et ma pole pika vihaga. Praegu ajab ennast ka juba naerma. Kui kord seda M'le seletasin, hakkas see nii kõvasti naerma, et mul oli piinlik. Samas on ka R mulle öelnud, et ülekeenud mina, ei ole just mõnus, eriti kui mind sellesse meeleolusse on mõnulema jäetud. Nõme omadus tegelikult, et ma ennast oskan ise veel umbes kümme korda üle kütta ja siis hoidku need oma piip ja prillid, kes selle au osaliseks saavad, et mulle jalgu satuvad...

Aga hingame nüüd kolm korda sügavalt sisse, ja elu on jälle lill...

:D

Kommentaare ei ole: