Cretendo Vides

Kooserdasin kodu poole ja järsku avastasin end mitte millelegi mõtlemast... Oli lihtsalt muusika ja üleskaevatud Sõpruse pst. Sel hetkel polnud enam sellest mitte midagi mõtlemisest muidugi midagi järgi aga ikkgi oli meeldiv tõdeda, et ka minu aju suudab end vahel välja lülitada... Tegelikult vist ongi nii, et mõtted kas tormavad peas meeletu kiirusega, või ei suuda millelegi mõelda. Minuga vähemalt juhtub see viimane siis, kui on midagi, mille tahaks mõtetest blokkida. Siis on kaks võimalust – kas mõelda ainult probleemile, või üldse mitte mõelda. Radikaalne, ma tean, aga muud moodi kuidagi asjad ei toimi miskipärast.

Ja mõttemaraton jätkus...

Selle pooletunnise jalutuskäigu lõpuks suutsin siis läbi mõelda kõik viimased päevad ja ööd. Targemaks aga ei saanud karvavõrdki... Kõik kummitavad sõnad sain küll lõpuks peast isegi minema aga päris normaalseks saamiseni on veel pikk tee minna. Aga ma arvan, et ka see, et iga poole tunni tagant lõug värisema ei hakka, on edasiminek. Oi ma oskan ikka vahel nii lollilt positiivne püüda olla.

Ehk siis herr A on geenius!

See tõesti toimib tegelikult. Vähemalt praegu mulle tundub, et toimib. Tänud Sulle! Enda elu tulebki ilusaks mõelda. Ma ei tea üldse, miks ma sellest mõtteviisist loobunud olen?! Ah, nüüd olen targem.

Ja neiu R’le aitäh, et oled mu vastu kuri, aitäh, et mind keelad ja ei lase ennast päris ära tappa.
Armastan!