Pühapäev

Kohe üldse mitte hommikute inimene...

Kirjutad poole ööni protokolli, siis heidad voodisse vaid selleks, et pool viis sealt tõusta ning kakaod jooma minna teise Tallinna otsa - lahe! Kuskil poole kaheksast jõuad koju, et üheksast ärgata ning end pulma- ja peomessiks valmis seada ning seda ainult selleks, et selles väga pettuda. Kolad paar tundi kaubanduskeskuses, et koju kokkama minna ning siis koosolekule. Kaheksast kaheteistkümneni. Peale seda kirjutad veel kaks tundi kirju ning kui umbes kolmest taaskord voodisse saad, uinud teadmisega, et kell üheksa heliseb taas kell, ning seekord on siis valima minek. Sellised hommikud ei saagi ju ilusad tunduda, mitte kellelegi. Otsus sai siiski tehtud ning oma esimeste valimiste auks isegi bling-blingi ostetud - mu issil on hea maitse!!! Ja nagu kõikidele headele tüdrukutele, teevad ka mulle issi tehtud kingitused rõõmu. Ning voilà! Tuju oligi nullist kohe tunduvalt kõrgemal.

Tegelikult on pühapäevad ilusad ja head!

Vahel on lihtsalt liiga hea keuemaks teki alla jääda ja oma mõtteid mõelda. Kuulad kuidas ka teised ärkama hakkavad tasapisi ning tunned köögist värske kohvi lõhna. Vahel harva, kui väga hästi läheb, kuuled ka panni särisemist ning sinuni jõuab arusaamine, et kullakallis teeb pühapäevaseid pannkooke... Nende õndsate hetkede taustal kaob kogu eelneva nädala väsimus, kaob masendus, et kohe-kohe algab jälle üks rabelemisest ja unepuudusest tulvil nädal. Just sellistel hetkedel ongi hea olla õnnelik...
Selliseid nädalavahetusi võiks aga ette tulla tihedamini kui kord oi oi kui pika aja tagant. Võib-olla nad tegelikult nii ilusad just sellepärast tunduvadki - sellist hommikut pole olnud juba kuid...