teisipäev, 20. märts 2007

One for your pain and one for your mind...

Muretseda on väsitav...

Päev otsa ringi tuiata nagu peata kana ja siis õhtuga terve oma kuu vastamata kõnede norm täis helistada paneb pea valutama! Mu vaene peakene pole ammu nõnda tulitanud kui täna. Nagu vastu kiviseina oleks jooksnud - korduvalt! Diclac'i ma isegi ei kaalu võtta, poleks lihtsalt mõtet, ma arvan. Närvipeavalu pole võimalik ühegi ravimiga parandada, sellele aitaks ainult uni. Kui seda und vaid oleks. Kuidas on võimalik magada, kui keegi lähedastest on katki?!

See vist ongi mu kõige suurem viga, et ma ei suuda isegi siis minna lasta asjadel, kui on täiesti selge, et ma ei saa midagi teha nende parandamiseks või muutmiseks. Peab mainima, et see teeb elu äraütlemata keeruliseks. Aga eks ma ole alati ju öelnud, et kui omal elu pole, tuleb teiste omale kaasa elada... :D

Siiski peaks vist end voodisse vedama ja klapid muusikat täis ennast magama sundima. Kurat küll, ma ei peaks üldse nii palju muretsema selliste asjade pärast. Ja kurat Sind võtku, et Sa niiviisi mul põdeda lased! Võta see pagana telefon kasvõi ainult selleks vastu, et öelda, et Sa rääkida ei taha. Niiviisi tulistel sütel istuda on palju hullem.

Helista, kurat võtaks!

Kommentaare ei ole: